Larko peegel

Täna laekus uudis, et Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse on võitnud Kaja Sepp teosega Hetk enne homset. Kõigepealt palju õnne Kajale!

Ausalt öeldes sattusin sellest kuuldes esialgu pisut hämmingusse. Nimelt kui too võistlus välja kuulutati, käis mul endal ka korraks mõte peast läbi, et äkki prooviks kätt. Siis jõudsin järeldusele, et olen selleks rohkem kui vähe liiga vana.

Kaja pole mõistagi kaugeltki mitte selline vanamutt kui ise olen, kuid samas pole ta ka mitte rohkem kui oma kümmekond aastat minust noorem. Kuidas siis nii?

Veidi järele mõeldud, jõudis minuni – ja siis mitte enne kui täna – arusaamine, et järsku ei tähendagi nimetus noorteromaani võistlus seda, et autor peab ise noor olema vaid pigem raamatu sihtgrupp ehk potentsiaalne lugeja.  Loogiline ka, sest ega lasteraamatuidki enamasti lapsed ise ei kirjuta, ehkki lasteraamatute autorid kindlasti ka on kunagi lapsed olnud.

Kõrvalepõige: Mul on muideks parajasti pooleli John Irwingu Lesk üheks aastaks, mis sai Paldiski raamatukogust koju toodud. Ei taha siin spoileritega tegeleda, mistõttu sellest raamatust rohkem ei räägi. Ainult seda, et seal on üks olulises osas olevatest tegelastest lastekirjanik. Raamat ise on oma autori kõrge kvaliteedi järjekordne vili. Kõrvalepõige on läbi.

Lastekirjandusest oli mul eelmisel nädalal L@ssiega Facebookis eraviisiline vestlus. Ta saatis mulle lahkelt viktoriinküsimustiku Soome lastekirjanduse kohta. Paraku jäin küsimustele vastused võlgu, kuna küsitud raamatud ja nende tegelased on selliste laste jaoks kirjutatud, kes vanuse poolest võiksid mu lapselapsed olla. Nii ma vabandasingi sellise põhjendusega:

Kui ise veel lastekirjandusega paremini kursis olin, olid teised autorid, teised raamatud ja teised tegelased, kelle kohta küsimusi esitati ja nendele vastuseid teati. Muumide kohta ma idee poolest peaksin midagi teadma küll, kuid mäluraisk on mul selline laiskvorst nagu ta on. Ise olen jälle selleks liiga laisk, et teistele küsimustele vastused guugeldada.

Jutujätkuks püstitasin siiski küsimuse, kes lõpuks ometi on lasteautor ja millised raamatud on lasteraamatud.

Kui soomlastest rääkida,  kas näiteks Aapeli oli lastekirjanik või mitte? Tema raamatutest olid lasteraamatuid ilma mingisuguse kahtluseta vähemalt Koko kaupungin Vinski ning Vinski ja Vinsentti. Aga kas Pikku Pietarin piha seda oli või mitte? Mõned teised ehk pigem mitte.

Seda sama võib mõistagi küsida näiteks Väike Illimari kohta, või Kevade. Kus kohas peab kulgema piir laste-, noorte- ja muidukirjanduse vahel? Või kas selliseid piire üldse peab olema?

Oma lapsepõlvele mõeldes, olin seitsmene või kaheksane kui Väinö Linna Tundmatu sõdur esmakordselt loetud sai. Isa küll natukese kõhkles, kas lubada seda raamatut mulle või mitte. Pärast vestlust sel teemal jõudis isa järeldusele, et ju mul aruraasu Väinö Linna lugemise jaoks juba piisavalt oli.

Mu elu esimene raamatukogu asus Helsingi äärelinnas Vartiokyläs. Selles pisikeses raamatukogus olid eraldi ruumid laste ja täiskasvanute kirjanduse jaoks. Laste poolt jõudsin juba enne koolivanust, kuueselt, kõige huvitava läbi lugeda. Kui ma esmakordselt tahtsin täiskasvanute poolele minna ja sealt mõne raamatu koju võtta, ei lubanud seda ümmarguste prillidega raamatukogutädi.

Oi, et ma olin pettunud ja vihane samuti! Aga jälle tuli isa mulle appi. (Oli ta juba mitu korda varem mulle appi tulnud ja paraku pidi seda veel mu hilisemaski elus mitu korda tegema.) Läksime isaga kahekesi raamatukokku, kus ta seletas tädile, et lubab mul kõike lugeda, mida ma aga raamatukogu riiulites tuvastan. Ausalt ka, ta isegi ei pannud hiljem kätt ette kui ma Hannu Salama kõmuromaani Juhannustanssit kätte haarasin.

Nii umbes kümneselt ja varateismelisena sai küll loetud suurem osa nendest raamatutest, mis mu eakaaslastele huvi pakkusid. Seal olid näiteks Karlsson kattusel, Pipi Pikksukk ja meisterdetektiiv Blomqvist. Päris menukas oli ka inglise noortekirjanik Enid Blyton.

Seda sorti raamatuid ma siiski lugesin peamiselt selleks, et oleks midagi, millest klassikaaslaste ja oma maja noortega rääkida. Päriselt aga pakkusid mulle huvi hoopis teist sorti raamatud. Need ei olnud laste ega noorte jaoks kirjutatud.

Eks seda panid ka mitmed meie perekonnatuttavad tähele. Oli üpris tavapärane, et keegi isa ja ema sõpradest meie juures külas käies astus ka minu toast läbi, et natuke kirjandusjuttu puhuda. Ja kuidas ma nendest vestlustest nautisingi! Sageli sain ka häid soovitusi selles, mida lugeda ehk tasuks ja ei olnud ma sugugi kitsi soovitusi kuulda võtmast.

Nii ei olegi minu ja mu õdede jaoks õieti sellist asja olnudki kui laste- või noortekirjandus. Sest otse loomulikult lubas isa õdedele seda sama, mida mulle kui vanimale juba lubanud oli. Loe mida aga süda ihkab, õpetas isa, aga tule ja küsi kui on midagi, millest aru ei saa või miski mõnes raamatus ahistab.

Just sellepärast mul oligi probleeme mõiste “noorteromaani võistlus” lahti mõtestamises. Minu jaoks pole raamatutel kunagi sihtgruppi olnud, kuna ise enamasti just neid raamatuid pole lugenud, mille sihtgruppi kuuluvaks kirjastaja mind loeb.