Larko peegel

Seoses Postimehe koomale tõmbamisega käib Twitteris elav arutelu meedia rahastamise teemal. Indrek Treufeldt juhib tähelepanu Soomes kavandatavale meediamaksule:

@distantsignals Muideks, soomlased tahavad kehtestada nn. meediamaksu. Kui suur see Eestis võiks olla? 500 krooni või rohkem?

Ise säuksusin Treufeldtile vastu:

@troifa Mitte ei taha soomlased YLE maksu kehtestada vaid tahavad Soome vanapoliitikud ning YLE juhtkond. Rahvas on raudselt selle vastu.

Soome meediamaksu skeem on sootuks midagi muud kui realistlike lahenduste otsimine probleemidele, mis meediamaastiku muutumisel paratamatult tekivad. See on risti vastupidi võimude õnnetu katse arengut pidurdada või hoopis nägu teha nagu poleks mingit vajadust arenguga kohaneda. Seletan siinkohal asja tagamaid veidi pikemalt lahti.

Avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine on Soomes toimunud juba aastakümneid nn litsentsimaksu kaudu. YLEle laekuv maks, praegu umbes 225 eurot aastas, tuleb tasuda teleri omamise eest, mitte telekanalite sisu eest. Sealjuures arvestatakse peale digiteleri või digiboksiga ühendatud analoogse vastuvõtja telekaks ka mobiiltelfoni, millega saab DVB-H tehnikaga vahendatavaid telesaateid jälgida. Lisaks tuleb litsentsimaks tasuda kui otsesaateid jälgitakse arvutil näiteks läbi IPTV-teenuse. Täpsed tingimused leiab siit.

Litsentsimaksu kontsept pärineb ajastust, millal Soomes oli arvestatavaid üleriigilisi massiteabevahendeid sisuliselt vaid kaks, kes kumbki omasid oma valdkonnas monopoolset seisundit. Raadio- ja televisioon tähendas avalik-õiguslikku YLEt (praeguse MTV 3 eelkäija Mainos TV oli YLE võrgus allüürnikuks) ja trükiajakirjanduses valitses suveräänselt Helsingin Sanomat. Tavakodanikul oli üsna raske ilma embakumba jälgimata end päevauudistega kursis hoida. Ise mäletan väga hästi kuidas ma ühte- või teistpidi kallutatud meediat kirudes sõltumatu allikate uudiseid lühilaineraadiost pidevalt otsisin, tänu millele mu ilmapilt oli keskmisest kodanikust tähelepanuväärselt teistsugune.

YLE litsentsipõhine rahastamine töötas hästi nii kaua kui alternatiivseid infoallikaid sisuliselt ei olnud. Nurisema aga hakas rahvas juba seoses era- ja satelliitkanalite ilmumisega telemaastikule: miks peab ainult ühe väljaande sisu eest tasuma sellest sõltumata kas seda tarvitab või mitte? Formaalne argument litsentsimaksu seosest vastuvõtja omamisega kukkus lõplikult Interneti ja erinevate riistapuude arenguga läbi.

Olukorras, kus igaühel on sisuliselt piiramatu võimalus endale meelepärase levikanali kaudu nii üleilmalist infot kui meelelahutust kätte saada, nii tasuta kui soovi korral ka raha eest, pole õiglane nõuda litsentsitasu maksmist ühele tegijale ainult sel ettekäändel, et tema pakutud materjali oleks võimalik kasutada. Kõlab veidi sarnaselt kui see, et näiteks Selverile antaks toidukaubanduses avalik-õigusliku teenuse kontsessioon ja selle varjul peaks iga leibkond Selverile aastamaksu tasuma, ostagu aga oma toidu kust iganes. Võimalik oleks ju Selverist osta.

No nüüd on siis peamiselt parlamendifraktsioonide esindajatest koosnev komisjon asja enda arust nutikalt lahendanud ja käinud välja ettepaneku praegusel kujul litsentsimaks kaotada ja selle asemele kehtestada kõiki leibkondi hõlmav “meediamaks”, suurusjärgus 175 eurot aastas. Sunniviisiline maks oleks kõrvamärgitud ja laekuks pärast halduskulude maha arvamist YLEle “avalik-õigusliku” teenuse osutamise eest.

Siinkohal tsiteerin Jaanus Kase säutsu tänases Twitteri debatis:

@troifa Eestis on ju meediamaks riigieelarve näol olemas, kust ERRi rahastatakse.

Vat, just selles asi ongi! Eestis võib muidugi Rahvusringhäälingu rahastamise tase üle põhjendatult erinevaid arvamusi esitada, aga üldjoontes on asi täitsa paigas. Avalik-õiguslikud kulutused rahastatakse riigieelarvest ja on põhimõtteliselt ühel joonel kõigi teiste avalike kuludega. Paraku tähendab see masu tingimustes sedagi, et neidki kärbitakse kui vahenditest on kitsas.

Soomes aga tuleks kõigepealt üheselt arusaadavalt jõuda konsensusele selles, mida ennast õieti “avalik-õiguslik teenus” kujutab. Kas selle osutamiseks näiteks on tingimata vaja nelja-viie digitaalse telekanali ja ei tea mitme raadiokanali ülalpidamine? Kas seebiseriaali vaatamine avalik-õiguslikus eetris on kuidagi õilsam kui erakanalil või Internetis? Kas maksumaksja raha eest on otstarbekas konkureerida suurte rahvusvaheliste spordisündmuste ja teiste massiürituste edastamise õiguse eest?

Vastust vajavaid küsimusi on siin mustmiljon. Nendele tuleb enne lahendus leida ja selle alusel määratleda, millist meediasisu avalikust rahakotist rahastada. Kui aga YLE soovib midagi peale selle edastada, astugu aga lahkelt teiste tegijatega ühele joonele nii eetris kui veebis ja nuputagu ise parima rahastamise mooduse välja!

Siinkohal aga tuleb tähelepanu juhtida, et ühetaoline 175 euro maks kõigile on karjuvas vastuolus Soome maksustamise üldiste põhimõtetega. Nende alusel rahastatakse kõiki avalikke teenuseid riigieelarvest ja kõrvamärgistatud raha ei ole. Mis aga kõige olulisem, on Soome tulumaks rängelt astmeline, suisa progressiivne. Ühetaoline maks aga tabaks väga valusalt kõige vaesemaid, kellel ei pruugi olla raha meedia tarbimiseks üldse või vähemalt peavad rängelt valikuid tegema.

Poliitikud, praeguseks vist juba valitsuskabineti põhimõttelise otsuse kujul, ei taha YLE üldisest riigieelarvest rahastamisest kuuldagi ja seda just põhjendusel, et sel juhul poleks garanteeritud, et teenust saab edasigi praeguses mahus osutada. Andke aga andeks, ent selliseid garantiisid pole näiteks tervishoiul, sotsiaaltoetustel, haridusel, riigikaitsel, kultuuril ega üldsegi ühelgi avaliku elu valdkonnal. Ei peagi olema ja nagu eelpool juba öeldud, ei olegi õige lasta YLEl nägu teha nagu poleks vahepeal meedias muutusi toimunud ja teist sama palju veel ees.

Põhiliselt on vast küsimus selles, et poliitikud kardavad oma rahvast. Kui laiad massid ükskord hakavad aduma, et nendel pole olulisele infole juurdepääsuks parlamendi ja partokraatia kontrollitud ringhäälingut tingimata vaja, võivad need samad massid mõnel kaunil päeval pärida, milleks nendel läbipaistmatult rahastatavaid partokraategi vaja on. Ja sel päeval on poliitikutel jäänud ainult nentida, et nende asemel on hoopis uue põlvkonna ja teistsuguste arusaamistega rahvaesindajad pukis.