Larko peegel

Jaan Manitski peab peibutusparte noore demokraatia probleemiks. Mõistagi on tal õigus, kuigi väljend on ehk liigagi viisakas. Sama hästi võiks otsesemalt öelda, et tegu on madala poliitilise kultuuriga.

Peibutuspartidele anti üle Eesti umbkaudu 100.000 häält. Päris raisku need hääled mõistagi ei läinud, sest langesid ikka parteile kasuks, aga see on partokraatiline lähenemine asjale. Sisuliselt loobus 100.000 valijat kasutamast oma õigust linna- või vallavolikogu isikukoosseisu mõjutada.

Kas nüüd tuleb järeldada, et valijad on järsku hakanud erakondi usaldama? Hästi ei usuks, sest alles see oli kui umbes sama suur hulk eestlasi avaldas kahe euromandaadi jagu umbusaldust parteidele. Võib-olla on valijale savi, kes volikogus istub ja asju ajab, kuigi just kohalike valimiste puhul tavatsetakse rõhutada, et valitakse tutavaid kohalikke inimesi, keda sageli ka isiklikult tuntakse. Linnades muidugi vähem kui väikevaldades, kuid näiteks Margus Tsahkna, Indrek Saar ja Mark Soosaar on vastavalt Tartus, Rakveres ja Pärnus küllaltki tuntud omainimesed, kelle poolt hääletades pidi valija teadma,et nemad vaevalt volikogus tööle hakavad. (Ei taha nüüd IRLi ja sotside või Soosaare kui sotsi puhul Toomas Kivimägi valimisliidu aadressil eriliselt näppu näidata, need olid lihtsalt kolm esimest provintsiparti, kes mulle meelde tulid.)

Mida siis teha et partokraatiliisist peibutuspartides lahti saada? Seda on juba näha, et erakondi on asjatu manitseda kõrgemat poliitilist moraali ilmutama. Tehakse just seda, mida seadus lubab, ruulib JOKK.

Seaduse muutmine on problemaatiline, sest kohalikel valimistel kandideerimine on kodanikuõigus, mida ei saa ka riigikogulastelt, ministritelt, eurosaadikutelt ega kelletki teiselt ära võtta. Aga ikka saab, kui tahtmine on.

Tulebki seadust niipidi muuta, et see, kes valituks osutub, ei saa niisama kergekäeliselt volikogumadaadile käega lüüa, olgu tal muidu töökoht kui soojas toas iganes. Kui näiteks Riigikogu liige volikokku valitakse, (ja seadus teatavasti ei luba mõlemas korraga istuda) siis olgu nii hea ja pühkiku oma suu Toompea toolist ja sellega seonduvast palgast koos hüvitistega puhtaks! Ma pakun, et järgmistel KOV valimistel oleks tunduvalt vähem kui 88 riigikogujat, kes oleksid nõus valituks osutumisega riskima.

Kui nüüd keegi vastu vaidleb, et euroopalikud kodaniku- ja inimõigused sellist sätet ei luba, siis ütlen vastu, et lubavad küll. Ise olen Helsingi volikokku kahel korral kandideerinud, aastatel 1976 ja 1984. Mõlemal korral pidin ma oma allkirja andma mitte ainult nõusolekuks nimekirjas kandideerida vaid ka valituks osutumise korral volinikuamet vastu võtta. Seaduses on eraldi ette nähtud põhjused, millele toetudes mandaadist loobuda tohib. Need on sant tervis (arstitõend vajalik), kõrge vanus (pole meeles kui kõrge) ja väga pikk volikogustaaž (pole ka see meeles kui pikk aga igatahes väga pikk).

Ega ma ausalt öeldes ei usu, et Riigikogu hakab seadust selliselt muutma nagu siin ette panen. Riigikogujad on teatavasti partokraatidest sõltuvuses ja nemad tahavad JOKKile põhinevat status quot säilitada. Igatahes olen lahendust pakunud. Kui seda mõni kodanikuliikumine edastada soovib, ma autoritasu ei küsi.

Lõppkergenduseks panen siia meeldetuletuseks Indrek Tarandi linnufarmiteemalise eurovalimiste reklaamiklipi. Seda tasub aegajalt uuesti vaadata, sest lisaks sellele, et klipp sitaks lõbus on, on sõnum jummalaõige ja igatipidi päevakohane. On ju peibutuspart ja poliitbroiler pääsukese tõsised konkurendid Eesti rahvuslinnu valimistel.