Seksimisest rahata või raha eest

Abele viitab mõne aja eest Ekspressis ilmutatud noore teise põlvkonna prostituudi usutlusele. Ise lugesin seda ka ja sattusin hämmingusse, kuigi peamiselt teise koha pealt kui HIV, millest Abele kirjutab. Ent räägime kõigepealt selle HIVi teema eest ära.

HIV-positiivne tüdruk ei tunneta enda juures mingit haigust. Samuti olla mõned tema sõbrannad HIV-positiivsed, kes aga pole tema arvates üldse haiged:

Ma ei ravi ennast. Pole midagi ravida. Ma ei tunne, et olen haige. Ma olen täitsa terve. Rohkem ma sinna keskusesse ei lähe. Seal oli üks inetu ja paks vanamutt, ma arvan, et ta valetas.

Kadedusest. Ise ta enam keppi ei saa, siis tahab noorte elu ära rikkuda. Ma ei usu, et HIV on mingi haigus. Ma tean mitut tüdrukut, kellel kah olevat HIV. Mitte keegi neist ei ole haige.

Selline kaval viirus see HIV ongi. Muudkui passib organismis ja võib isegi aastaid minna ilma tuntavaid haigusnähtuseid. Ent kui ta ükskord AIDSiks areneb, tekib ka haigusetunnetus ruttu juurde. Paraku on siis juba üldjuhul hiljaks jäänud midagi ette võtta.

Peale selle HIV-jutu shokeeris mind aga eelkõige neiu ülemalt küüniline hoiak seksuaalsuse vastu:

Kõik naised on litsid, aga mõned oskavad sellega raha teenida. Ainult loll naine seksib ilma rahata. Mitte midagi ei anta ilma rahata. Miks peaks siis seksi ilma andma? Kui raha pole, ei saa süüa, riideid ei saa osta. Kõik mehed on ka litsid, aga ­nemad peavad seksimise eest maksma. Ma olen prostituudiks sündinud. Ei oska muud mõelda.

Enamus naistest, keda mina tunnen, seksib ikkagi täpselt samal põhjusel kui enamus meestestki: see on nende jaoks elementaarne psüühhiline ja kehaline vajadus, mille rahuldamine toob suurt meelehead. Muidugi võib sel teemal vaielda, kas seksi eest igal juhul ühel või teisel kombel igaüks ei tasu. Kui just mitte otseselt rahas, siis püsisuhte puhul vähemalt isikliku vabaduse piiramise kujul. Mõnede jaoks pole see üldse probleem, teiste jaoks aga küll.

Eks seksimisel alati leiabki aset vastastik andmine ja võtmine. Kaubandusliku seksi puhul on see lihtlabane raha vahetamine seksiteenuse vastu, kusjuures prostituudiks võib teinekord ka hoopis mees olla, kes kommertsteenust kas naisele või teisele mehele või mõnikord ka mõlemale korraga osutab. Mina seda muidugi kindla peale ei tea, kuid väga tõenäoliselt ei saa see, kes raha eest seksib, mingit seksuaalset naudingut vaid vahetab selle raha vastu. Mõni teeb seda lihtsalt selleks et ellu jääda, mõni teine ehk selleks et midagi enesele soetada. Teevad ju mõned seksitööd ka täitsa tavalise päevatöö kõrval. Siinkohal ei pea ma silmas julma inimkaubanduse ohvreid, olgu igaks juhuks öeldud.

Andmine ja võtmine käib asja juurde ka sel juhul, et tegemist pole kommertsseksiga. Kui just halastusseks välja arvata, tahab üldjuhul kumbki (grupiseksi puhul kõik) oma enese ja partneri(te) sugutungi rahuldada. Olgu siis tegemist ühe öö loo või kauaaegse suhtega, ei saa seksimist õnnestunuks arvata kui oma naudingu taotlemisele ei kaasne partneri(te) vajaduste arvestamine.

Ekspressi loo kangelanna seksuaalsuse on tõenäoliselt mitte just kõige helgem lapsepõli ära rikkunud. Inimene, kes terve elu näinud vaid raha eest seksimist ja selleks suisa kasvatatud, ei oska seksis midagi muud mõistagi kui elatise teenimist. Rääkimata veel esimesest isiklukust kogemusest kasuisa vägistamise näol 12-aastaselt.

Ma kipun Abelega selles nõustuma, et prostitutsioon legaliseerida tuleks. Mitte kõik (nii mehed kui naisedki) ei saa või taha seksisuhteid arendada, kus mõlemad lihtsalt naudingu pärast andmise ja võtmise teel vastastikult üksteise kehalisi ja/või vaimseid vajadusi rahuldavad. Eelkõige on seda aga prostituutide endi jaoks vaja. HIVi tõhusaimaks tõkendiks oleks tervisekontroll, kuhu pöördumise pärast ei pruugi häbeneda. Sellest rääkimatagi, et põrandaalune seksiturg toidab peamiselt organiseeritud kuritegevust, legaalne ja maksustatud turg aga toidaks riigieelarvet, mis omakorda aitaks kas või seda sama raviteenust rahastada, millega HIVi vastu võideldakse.

Andrus Värnikust käpad eemale!

Tippsportlasel piisab sõpru ja õlale patsutajaid siis kui tal hästi läheb. Igaüks tahab temaga pildile saada ja tema heaks sõbraks väidab ennast igaüks, kes kas või aastaid tagasi korrakski on sportlasega põgusalt kokku sattunud. Kui aga sitasti läheb, ei taha keegi teda tunda ja temast saab peagi raibekollase ajakirjanduse peksupoiss.

Õhtulehe üllitis on Kristjan Rahnu ja Andrus Värniku vastu äärmiselt ülekohune, Värniku vastu iseäranis. Hannes Rumm võtab Värniku kaitseks sõna ja õigesti teeb. Praegu on Andrusel kehvemad päevad kuid seda talt ära ei võta, et ta aastal 2005 suutis end äärmiselt viletsates tingimustes kogu toonase odaviske maailma kohukoorele ära teha ja kandis seejärel ärateenitult maailmameistri tiitlit. Hannes kirjutab päris õigesti, et Andrus on üks Eesti kergejõustikuajaloo säravamaid sportlasi, kellel praegu on lihtsalt halvemad päevad käes.

Mul on Helsingi MM hästi meeles, sest olin vastu tavamõistust Andruse poolt kahe euro panusega kihla vedanud. Tema võit andis mulle 24 eurot tagasi. Seejärel õnnestus mul terve rida üllatuslikuid maailmameistreid välja nuusutada ja saingi nendest mängudest päris kopsaka kopika kätte. Kas või sellepärast on mul põhjust Andrus Värnikule igavesti tänulik olla.

Sportlase (nagu ükskõik kelle teisegi) tõelised sõbrad on need, kes ka kehvematel aegadel teda toetavad. Andrusest käpad eemale, sest ta on suur kergejõustikusportlane!

Inimväärikus ja ühiskonna moraalitunne

Nagu L@ssie blogi püsilugejad on ehk pannud tähele, olen ma L@ssie kommentaariumis (näiteks siin) viimastel kuudel aegajalt nimetanud juriidilist mõistet “inimväärikuse ja ühiskonna moraalitunde solvamine“. Seda pole ma niisama teinud vaid tahtsin sihilikult vihjata väiksele arusaamatusele, mis mul märtsikuul Tallinnas Põhja Politseiprefektuuriga sel teemal oli. Varasemas blogisissekandes juba mainisin, et mulle mõistetud 600 krooni rahatrahvi olen tasunud, mida kinnitab ka ekraanipilt eelpool. Maksekorraldusele märgistasin peale kohustusliku viitenumbri järgnevat: “Inimväärikuse ja ühiskonna moraalitunde eest ning riigieelarve toetuseks”.

Milles asi? Ühel kaunil märtsikuu hommikul ärgates ühes Tallinna kesklinna majutusasutuses tuvastasin, et hilisõhtune viinaviskamine oli varahommikuseks viinaviskamiseks veninud, mistõttu end eriti soliidseks ei tunnetanud. Ei läinud enesetunne suurt paremaks ka pärast rootsilauas nauditud hommikueinet, mispärast otsustasin oma päevakava Tallinnas tühistada ja koheselt Helsingisse sõita. Arvasin, et pea värske mereõhu mõjul niivõrd paraneks, et suudaksin ilma probleemideta Helsingi Läänesadamast koju sõita.

Paraku sattusin ma teel Reisisadamasse Põhja Politseiprefektuuri patrulli huviorbiidi, ju ma siis veidi tuigerdava sammuga käisin. Püüdsin mundrikandjaid selles veenda, et kuivõrd ma juba niigi olen omal algatusel Eesti Vabariigi territooriumilt lahkumas, pole riigil huvi mind sellest jõuga takistada. Võimuesindajad jäid siiski oma arvamuse juurde ja otsustasid mind kainerisse viia.

See vast jube koht oli! Väikse betoonipõranda peal magas poole tosina jagu erinevates joobeastmetes ja erinevatest rahvustest isikut. Eriti tülikas oli üks noor ja turske venelane, kes ühte kõhnavõitu Madalmaade noormeest pidevalt rusikaga näkku tagus. Kuna too polnud ilmselt suutlik ennast kaitsma, läksin ma talle appi, mispeale venelane muidugi mind lööma hakas. Suutsin siiski tõsisemat laadi vigastusi ennetada.

Nagu sellistes tingimustes kambris kinni istumine poleks karistuseks ise eneses, hakati mind õhtupoolikul väärteo protokolli koostamise eesmärgil üle kuulama. Keeldusin mulle pakutud tõlgi teenuseid kasutamast allkirjastades dokumendi, kus kinnitasin, et valdan eesti keelt väärteomenetluse jaoks piisavas ulatuses. Seejärel edastati mulle alkoholiseaduse paragrahvi 70 alusel süüdistus inimväärikuse ja ühiskonna moraalitunde solvamises:

§ 70. Alkohoolse joogi tarbimise eest avalikus kohas või avalikku kohta joobnud olekus ilmumine

Alkohoolse joogi tarbimise eest tänaval, staadionil, haljasalal, pargis, ühissõidukis või muus avalikus kohas, välja arvatud kohaliku omavalitsuse volikogu õigusaktis ettenähtud juhul või paigas, kus teostatakse alkohoolse joogi jaemüüki kohapeal tarbimiseks, samuti avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, millega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet, - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või arestiga.

Pange nüüd tähele, et üksnes joobes viibimine avalikus kohas pole karistatav, sellega peab kaasnema nii inimväärikuse kui ka ühiskonna moraalitunde solvamine. Protokollis põhjendati nimetatud väärtuste rikkumist tõigaga, et tänaval jalutades tuigerdasin. Oma seletuskirjas tunnistasin faktilise asjaolu kuid ei võtnud omaks inimväärikuse solvamist. Suuliselt nentisin ülekuulajale, et selles osas olen hoopis kannatanu arvestades, et mind taolistes tingimustes kinni hoiti, ent see protokolli sisse ei läinud.

Umbes kuu aega hiljem laekus mulle postiga Helsingisse trahviotsus ja tasumise juhised. Igaks juhuks oli see postitempli järgi saadetud täpselt üks päev pärast seda, et otsuse vaidlustamise tähtaeg möödus. Ei teinud sellest suurt lärmi, sest Eesti Vabariigi tänavune riigieelarve jätab teadupärast laekumiste osas üht teist soovida. Toetamaks rahapuuduses vaevlevat riiki otsustasin trahvi ära tasuda.

Vat, selline lugu oli mul Eesti Vabariigi võimudega. Kainerisse paigutamisest saan ma veel kuidagi aru, ent etteheidet inimväärikuse solvamises pean ma isklikuks solvamiseks. Ja kuivõrd putkas kinni istumine juba ise eneses on karistus, võiks selle trahvi ehk seadusest eemaldada nagu on mitmes teiseski riigis tehtud.

Tallinna veebisaidi parandustest lühidalt

Tallinna veebisaidi uut varianti on asutud takkajärgi parandama. Esialgu tuvastan kiirpilgul, et palju kriitikat pälvinud menüüd on asendatud vahelehtedega. Funktsionaalsuse osas on muidu veel vara konstruktiivset kriitikat edastada. Arvamus kujuneb ise enesest töö käigus ehk sedamööda kui veebisaidilt konkreetset infot otsitakse.

Kindlasti tullakse asja juurde veel tagasi. Tulen minagi.

Los Angeles keelustab kilekotid

Los Angelese linnavolikogu on otsustanud kilekotid ära keelata. See on linnavõimudelt julge otsus, mis ellu viimise puhul kindlasti aitab keskkonnasõbralikele eesmärkidele kaasa. Ma pole asjasse väga süvenenud, ent mu arusaamise järgi peaks kilekoti tootmine olema üks kuradima energiamahukas tegevus.

Keegi muidugi tunnetab siin ohtu oma majandushuvidele (Ekspress):

Kilekottide tootjaid esindava ühingu Save The Plastic Bag Foundation esindaja Stephen Joseph on linna keelule vastu, sest tema sõnul on inimesi kilekottide kahjulikkusest valesti informeeritud. Stephensi väitel sunnitakse tarbijaid ostma paberkotte, mille tootmine raiskab aga kilekottide tegemisest rohkem loodusressursse.

.

Nagu öeldud, pole ma keskkonna- ja energiaküsimustes kaugeltki asjatundja kuid kõlab see vastuargument mu kõrvus umbes samamoodi kui president Bushi väited, et globaalne soojenemine pole tea mis ohtlik (kui seda üldse olemas on) ja osoonikihi kahanemine on Al Gore’i ja teiste kahtlaste vasakpoolsete ilge leiutis, millega tahetakse jänkide põlist eluviisi rünnata. Eriti ei imestaks kui käesolev volikogu otsus vaidlustataks kohtus kui sõnavabaduse piiramine.

Õiglane tagajärg

J kasutas arvutit mu magamise ajal. See on ise eneses teretatav areng. Mulle aga ei meeldi tema komme ekraanile rasvaseid näpujälgi jätta.

Nõnda ongi minu arust õiglane tagajärg, et ekraani tema viinaga puhastasin, mitte enda omaga.

Tere tibla!

Mu hää sõber Ivan Orav ütles kunagi, et tibla ei tohi üksüheselt venelaseks arvata. On palju venelasi, kes on tiblast sama kaugel kui Tallinna linnaviletsus ausast ja läbipaistvast munitsipaaldemokraatiast. Samas on arvestatav hulk eestlasi, kes tibla tunnusmärke täidavad.

Kesse selline on siis, see neetud tibla? Vanahärra Orava arvates jõudis küll tibla nähtus Venemaalt Eestisse seoses okupatsioonidega, ent rahvuslikke tundemärke sääl juures ei ole. Asi on eelkõige hoiakus, mis olgu kas (vasak- või paremliberaalsel või rahvuskonservatiivsel kujul) sinimustvalge või siis veidi kohukese moodi.

Kahjuks pole mul juba tükk aega olnud võimalust Ivaniga vestelda. Vanamehe värk, eks ta ole. Minu taoliste poisikeste jaoks aega jääma ei kipu. Vaevalt et minagi 95 aasta vanuses 50nestega väga tihti joomas käia jaksan. Eks nad ikka omajagu nooremad ja viriilsemad on nagu minagi praegu Ivaniga võrreldes.

Kusjuures ei väida ma, et vanahärra Orav ei suudaks mindki laua alla juua kui väga tahab. Kindlasti oleks see tema elukogemuse juures käkitegu, ent viisaka vanamehena ta seda ei tahagi. Laseb mul uskuda, et ma suudaksin talle rinda pista. See on Ivanist väga kena.

Ent tulgem nüüd ometi tiblade juurde tagasi! Sellist elukat nägin ma viimati juunikuul kohtusaalis. Esindas vastaspoolt, raisk, ja polnud põrmugi venelane. Pesuehtne Soome bürokraat, ent tibla sellegi poolest, Ivani määratluse järgi.

Segavad mu rahulikku elu sellised tiblad. Selmet et nädal aega rahulikult edasi juua pean varsti kainenema et oma hääle advokaadile kohtuotsuse edasikaebamisel abiks olla. Tema juba niigi palju sel eesmärgil teinud, sest ta on tiblast sama kaugel kui Põrgupõhja Jürka reaalsest võimalusest end Kaval-Antsu haardest vabaks rabeleda.

Nii ma siis kõiki linnatiblu teretangi, kes sunnivad mul oma suvise mõnelemise katkestada ja sappi täis teravaid avaldusi kirjutada. Hääd suve Sullegi, tibla. Käi põrku!

Ebanormaalne netisõltuvus

Eile heideti mulle ette “ebanormaalset netisõltuvust”. Netisõltuvuses kui sellises tuleb isegi nõus olla, sest olen oma eluolu nõnda korraldanud, et veebiühenduse katkestuse puhul jääväd mul igapäevsed tegevused jänni. Ainult et see, kes ette heitis, ei saa ise Internetist mõhkugi aru ega mu arvates järelikult suuda otsustada, milline netisõltuvus on normaalne, milline mitte. Pealegi, kes üldse saab kellegi teise normaalseks või ebanormaalseks kuulutada?

Süüdistuse esitaja jaoks on Internet midagi ebamäärast. Koosneb ta arvutiekraanist, klahvidest ja hiirest ning sellest kahtlasest torust, millega riistapuu ühendatud on. Veebi sisust ja selle kasutamise eesmärkidest ei saa ta üldse aru. E-posti ja veebipangadust teab ja oskab hädavajalikus ulatuses neid kasutadagi, ent muidu on Internet tema jaoks just selline umbkaudne toru, mille veerel tundide kaupa iga päev istuda on “ebanormaalne”.

Mulle on Internet raadio, teleka, telefoni, kino, raamatukogu ja ajalehtede eest. Kõik mu kontaktid ülejäänud maailmaga käivad läbi Interneti. See tähendab, et loen, vaatan ja kuulan uudiseid Internetis, otsin nii praktilist kui ka üldharilikku teavet, suhtlen sõbradega läbi veebi ning leian sealt kõige tarvilikku meelelahutuse nii audio, video kui kirjavormis. Oma arvamustki avaldan veebis, kus on mingigisugune tõenäolisus, et seda loeb keegi, kes vähemalt teemadest aru saab. Ja see kõik peaks siis olema ebanormaalne, kuigi ise olen asjad praktilisuse huvides just nõnda korraldanud.

Et mu elukorraldust nii rängelt maha materdati, küsisin vastu, milline oleks materdaja arvates soovitatav ja “normaalne” eluviis. Ma pidavat suhtlema inimestega näost näkku, mitte Interneti teel. Ei tea kuidas ma näiteks oma Ameerika, Saksamaa ja Prantsusmaa sõbradega näost näkku suhelda saaksin. Kohalikega pole mul tahtmist suhelda, sest naabruskonna elanikel pole midagi öelda, mis mulle huvi pakuks. Mul ka nendele mitte, sest meie huviorbiidid on kardinaalsed erinevad ja see, mida ma öelda saaksin, jääks enamusele naabritest arusaamatuks.

Lisaks pidi normaalse elu juurde käima, et veebitoru juures ei tohi kulutada rohkem aega kui tund või kaks päevas. Kuidas ma sellise ajapiirangu raames saaksin isegi oma 204 Google Readeri uudis- ja blogivoogu läbi vaadata? Rääkimatagi kõigist teistest eelpool nimetatud võrgu pruukimise eesmärkidest.

Ega ma muidugi ennast heidutada ei lase. See on täiesti mu enese asi, kuidas ma oma igapäevaelu korraldan. Ärritab sellegi poolest, et kindlaid ja kriitilisi seisukohti edastab mulle keegi, kes asja absoluutselt ei jaga.

Ma tean inimesi, kes Internetist üldse ei hooli, ent võivad selle eest päeva otsa moblas lobiseda või tundide viisi telekat jõllitada. Kas see on siis kuidagi “normaalsem” eluviis? Netisõltuvus on igatahes ohutum kui näiteks narkosõltuvus, ehkki mitteveebistunud inimese jaoks võib viimane arusaadavam olla.

Kõige rohkem ärritab mind käesoleva loo juures see, kui kerge on seda hukka mõista, millest või kellest ise aru ei saa. Issanda loomaaed on teadupärast kirju ja igaühel meist on oma head ja vead. Kui inimene ise on oma eluga rahul, ei kipu ma talle oma eluviisi kaela ajama. Kas mitte ei võiks meist igaüks sellega piirduda, et hooliks vaid oma asjadest ja jätaks teised rahule, olgu nad kes nad on?

Pood kinni!

Alles see oli kui Murru vanglas mässati toiduga, kuna vangla juhtkond ei tunnistanud nõukaajast pärinevat vangide omavahelist hierarhiat. Praegu käib näljastreigi sildi all selektiivne toitumine Tallinna vanglas, kus vangidele toidujagajaks olevat määratud kinnipeetav, kes kaasvangide arvates pole piisavalt kõrgel pulgal selles samas hierarhias. Vangid keelduvad jälle riigitoidust, küll aga söövad vanglapoest ostetud toitu.

Põhiliselt on küsimus selles, kas vanglaelu juhib asutuse juhtkond või vangide omavolile põhinev kamp. Sundasutuses kantav karistus peaks igatahes tähendama, et asutuse sisekorralduse üle pole kinnipeetavatel mõhkugi kaasa rääkimise õigust. Tundub, et oleks kuidagi sassi läinud, kes on vanglas peremeheks.

Mina soovitaks juhtkonnal endale kindlaks jääda ja “näljastreigilised” pikale saata. Ja selle vanglapoe võiks ka rahumeeli kinni panna. Kui juba näljastreik, siis oldagu sootuks söömata!

Salajane suhtekorraldus

Sihtasutus Vabaduse Monument on sõlminud Rull&Rumm firmaga suhtekorraldusteenuse lepingu. Ei sihtasutus ega Rull&Rumm nõustu reetma, milles samba suhete korraldamine seisneb. Eriskummaline suhtekorraldus, et seda tuleb saladuskatte all teha. Pealegi veel riigi raha eest, mille kasutamine peaks justkui läbipaistev olema.

Palun riigikeeles

Päevaleht küsitleb tallinlasi keeleprobleemidest kaubanduses. Lehes on samuti Maxima näitel lugu Keeleinspektsiooni tegevusest eestikeelse teeninduse esile kutsumise valdkonnas. Peale Maxima osutavad usutletavad videol väiksetele keldripoodidele ja Keskturule.

Minu jaoks on see küsimus üleoluline, kuna ma lihtsalt ei suuda vene keeles kaubelda. Pole piisavalt sõnu suus. Isegi hindadest ei saa vene keeles aru, ammugi ei suuda näiteks kioskil või keldripoes tooteid vene keeli küsida.

Pean tunnistama, et keeleprobleem on mul viimastel aastatel just Tallinnas järjest harvem ette tulnud. Isegi kui poemüüja või kõrtsi ettekandja eesti keele oskused puudulikud oleksid, teeb enamus ikkagi oma hea ja parema et asjad aetud saaksid. Sellist kangekaelset vene keele juurde jäämist, mis veel 1990nendate keskpaigas igapäevne nähtus oli, pole ma ammu tuvastanud. Ega keegi ennast lugupidav müüja kliendi rahast ilma jääda ei taha.

Ma mäletan hästi, kuidas 10-15 aastat tagasi eestikeelse teeninduse nimel väikset sissivõitlust pidasin. Näiteks oli Ülemiste trammipeatuse juures üks väikne keldrikõrts, kus baaridaam umbvenekeelne. Tegelikult oskas ta küll eesti keelt rohkem kui rääkida tahtis.

Astusin ma kord tema leti juurde ja tahtsin õlut juua. Tema justkui ei saanud mu soovist aru. Nii ma võtsin tühja õlletoobi kätte ja paigutasin selle kraani alla. Daam valas toobi täis.

Omaette tsirkus sugenes meil õltsi tasumisel, hinnaks tookordseteski tingimustes üleodav kaheksa krooni. Ma talle viisakalt seletasin, et vene keelest aru ei saa (kuigi antud juhul sain). Seisin rahatähega käes nii kaua kui mult raha eesti keeles küsiti. Väsis teine ära ja küsiski.

Õlu ära joodud, tahtsin seda sama juurde. Samuti oli mul heeringavõileiva järele isu kerkinud. Täitsa riigikeelse küsimise peale anti mulle teine õlu ja võileib ning raha küsiti ilma tembutamata. Mõtles vist, et lolliga kakelda ei maksa.

Ma ei tea kas see Ülemiste kõrts veel alles on ja kui siis kas seal ikka keeleprobleeme esineb. Ent nagu juba öeldud, on minu tähelepaneku järgi enamus vene ja teistest “muu” rahvustest teenindajatest ülemalt viisakad. Sisuliselt on keeleoskustega praegu paremad lood kui tookord ja kui juhuslikult keegi just nii hästi keelt ei räägigi, katsutakse ikka kuidagi läbi saada.

Vanadest turumuttidest veel kuidagi saan aru, et nendel just ei pruugi kõige suurem motivatsioon olla. Kui aga Maxima on sunnitud Ida-Virumaalt noort tööjõudu tooma, võiks oodata küll, et haridussüsteem oleks suutnud nendele vähemalt aitaval tasemel riigikeele selgeks õpetada. Vastasel juhul tuleb kivi Tõnis Lukase kapsaaeda visata.

Tarbima, kodanikud!

Marje Josing ja Aivar Riisalu soovitavad kodanikel tarbimist mitte maha jätta. Esialgu võib see muidugi vähem kindlustatud rahva kõrvus utoopiline kõlada: kuidas sa ikka tarbida saad kui sissetulek väikne ja külmutatud ega halvimal juhul ole sellegi jätkusuutlikkus kindel. Põhimõtteliselt on Joosingul ja Riissalul siiski õigus. Kes vähegi saab, peaks just praegu mõistlikus ulatuses tarbima et raskustes ettevõtete käive täitsa kokku ei kuivuks.

Mitte ei pea pidu ja pillerkaar (pidu katku ajal) aset leidma, ent ilma asjata tagasi hoiduda pole ka mõttekas. Vastasel juhul aeglustub majanduskasv veelgi ja järjest rohkem rahvast jääb ilma tööta. See oligi Soome 1990nendate majanduskrahhi kõige karmim tagajärg.

Seega tarbige, kodanikud, kui vähegi võimalik. Pead ei tohiks sellegi poolest kaotada, paraku.

Rakvere raibe

Rakvere raibe kolletab. Marju Lauristini arvates kolletab samamoodi Eesti ajakirjandus. Urmet Kook arvab seevastu et poliitika ongi see, mis Rakvere raibe kombel kolletab.

Mõlemal on vist omajagu õigus, sest olgem ausad, ega Eestis ühtegi väga kvaliteetset ajakirjandusväljaannet ei ole. Turg on selleks liiga väike et kvaliteetne ajaleht või eetrimeedia ennast ära tasuks. Avalik-õiguslik ERR ja miks ka mitte Kuku sinnapoole taotlevad kuid ressursid on nendel need mis nad on.

Ega poliitikaski midagi väga kiita ei ole. Valitsevaks tooniks on jaburad avaldused ja populistlikud allkirjakogumised. Mõned üksikud tõsiselt võetavad poliitikud on (olen neid siin blogis vahetevahel nimetanudki), ent fraktsioonide või parteide tasandil on nii aatelisust kui ka riigimehelikkust asjatu otsida.

Riigikogu aseesimees pole enda väitel kursis vene nuttuse olukorraga enne kui ta liberite kongressil käib. Rahvastikuminister maksab oma välisvisiiti kajastavate ajakirjanike sõidukulud rahvuskaaslaste programmi eelarvest kinni ja väidab seejärel et Kanal 2 ei kajastanudki tema visiiti vaid lihtsalt üritusi, kus ta käis. Rääkimata veel ebaviisakuste vahetamisest lugupeetavate koalitsioonisaadikute vahel. Maadevahetustest ja Tallinna munitsipaalsest sahker-mahkerist enam just ei viitsigi mõelda.

Rakvere raibe või mitte, olukord pole siiski lootusetu. Kollast meediat pole mõtleval kodanikul vaja, sest igaüks võib praegustes tingimustes ise leida uudiseid ja nende taustu meelepärastest võrguallikatest. Poliitikuid seevastu on vaja kui tahetakse demokraatia alles hoida ja seda arendada. Nende välja vahetamine on paraku kodanike endi teha.

Tuleb lihtsalt paremad asemele valida. Kuigi valimised veel ukse peale ei koputa, on just praegu õige aeg oma saadiku tegevust kriitilise pilguga jälgida ja mõelda sellest tõsiselt kas ta tagasivalimist väärib või mitte. Vahetult valimiste eel ajab igaüks niiehknaa mulli, praegu aga on tõsise töö aeg ja praegusest karvast tuleb poliitikute tegevusele hinnang anda.