Larko peegel

Paldiski tähistab parasjagu oma asutamise 295. aastapäeva. Seda loetakse järelikult juhtunuks aastal 1718 ehk ajal, millal Peeter esimene tõukas taga muuli ehitamist Pakri poolsaare ja Väike Pakri saare vahele loomaks siia sõjasadama. Vaatamata tema käsudele ning nendest tingitud pingutustele ja lausa inimohvritele (sealhulgas tohutu arv nälginud ja ärasurnud sunnitöövange, keda ümber laia vene impeeriumi saadeti Pakri lahte kivi pilduma) sai sõjasadamaga päriselt hakkama alles nõukogude punalaevastik. Aga see selleks, mul on tahtmine muud linnajuttu rääkida.

Käimas on siis linnapäevade nime kandev piduürituste sari, mille muusikalised väljendid praegugi aknast sisse kostavad. Ise käisin samuti linnapargis pidutsemist väisamas enne kui raamatukogus hinge- ja Konsumis kehatoitu koti sisse pakkisin. Kahjuks ei tulnud mul pildistamisest mitte midagi välja, kuna fotoka akud on tühjad ja nende laadimisega ei julge riskida, et juba niigi tembutav korteri elektrivarustus lõplikult üles ütleks.

Nii siis oli linnapark kujundatud piduplatsiks, kus toimuvad suvisele rahvaüritusele paslikult igasugused etendused, lastemängud ja muud juurde kuuluvad asjad. Kohvi ja torti pakuti ka, ja kui mu halvasti nägevad silmad päikeseprillide alt õigesti seletasid, viibis kohvipumba juures vähemalt mõnda aega härra linnapea isiklikult. Mina kohvi ja torti just linnapea käest ei saanud ja ongi ehk parem nii. Sain rahulikult kostitust nautida ilma, et see võiks mõju avaldada mu hääletamisele sügisestel valimistel.

Peoürituste hulka kuulub ka laadataoline korraldus Pakri tänaval. See aegajalt korduv ettevõtmine on seni harilikult leidnud aset parkimisplatsil Peetri Pizza juures, kuid praegu oli sellele pühendatud Rae tänava idapoolne osa Pakri tänavast, kus autoliiklus oli ajutiselt ära keelatud. Teoreetiliselt vähemalt, sest eks keegi ikka pidi vajalikuks sinna oma plekihobu ohjata.

Laatadega võiks ehk edaspidigi samamoodi olla. See tänavajupp on müügilettidele üsna sobilik koht ja sinna võiks äkki vähemalt soojal aastaajal tekitada näiteks midagi tänavakohviku taolist. Autosid pole sinna samuti mitte teps vaja lasta, kuna õieti pole just seda lõikupidi mitte kusagile autoga sõitagi.

Valimistest juba oli eelpool natuke juttu. Üldiselt olen ma praeguse linnavalitsusega enam-vähem rahul küll. Kindlasti ei taha ka oma häälega Mölderi kamba nimetuse all tuntud tegelasi võimupumba juurde tagasi aidata. Seetõttu ongi mul peamiseks mureks leida selline piisavalt usaldusväärne nimekiri ja kandidaat, kes kohe kindlasti selle salgaga ühte paati ei hüppa.

Parteide nimekirju on meil harilikult kaks: need mõlemad, mis Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel Riigikogu opositsiooni moodustavad. Praegune linnapea on sots  ja tema umbusaldatud eelkäija omakorda oli Keskerakonnast. Ise olen küll kummagiga laias laastus rahul nii nagu terve linnavalitsusega ja ei saagi päriselt aru, mis need härrad omavahel tülli pööras.

Valimisliite on samuti omajagu ja just nendega tulebki hoolikalt järele vaadata, et ei saa kogemata Möldri kamba poolt hääletatud. Samas ei tahaks ainult miinushääle andmisega piirduda. Kena oleks ikkagi millegi ja kellegi poolt olla ka, aga kust sa sellise võtad, keda usaldada julgeks!

Arenguruumi ja arenemise perspektiivi oleks meil siin linnas oi kui palju veel. Üht ja teist ongi juba tehtud, näiteks ettevõtlusinkubaator paistab päris ärksalt tegutsevat. Jaekaubandus on samuti selle aja jooksul äratundmatuseni paremaks läinud, millal ise siin elanud olen.

Mul on sellest mõned mõted kujunenud, kuidas näiteks turismi annaks väheste pingutuste ja investeeringutega vägagi arendada. Meie linna looduskeskkond ja põnev ajalugu pakuvad nii soomlastele kui ka rootslastele rohkem huvi kui arvamegi. Turiste teenindav infrastruktuur nõuaks mingil määral rahalist investeerimist küll, kuid tooks samas linnakodanikele tööd ja ettevõtlusele äri juurde. Turustamine nõuaks ehk pigem taipu kui pappi ehk see on enamasti ettevõtmise asi. Ainult et enne peaks olema, mida turustada ehk eelpool nimetatud investeeringud infrastruktuuri peale tuleks ära teha.

Sellest siinkohal ei räägigi, mida kõike meie kohalik ettevõtlus sellest võita võiks, kui Soome valitsus jätaks oma jonni naftaterminali LNG-terminali asukoha asjus. Ma saan sellest aru küll, et Soome ettevõtlusele kuluks terminal samuti marjaks ära, kuid sealsetel firmadel on ka ilma selleta rohkem perspektiive kui siinsetel. Nii olekski just Paldiski terviku seisukohalt optimaalne naftaterminali LNG-terminali kodusadam.

Viie aasta pärast on siin eeldatavalt linna 300. aastapäeva pidu ja pillerkaar. Ilus ümmargune number muidugi, kuigi tol aastal ei peaks vähemalt praeguse teadmise juures valimisi toimuma. Loota aga on sedagi rohkem, et vahepealne areng on selleks ajaks juba uusi perspektiive ja mõteid põhjustanud.

Palju õnne ja edu siis armsale kodulinnale pidupäeva puhul! Jäägu me üksteisele truuks ja elagem mõlemad praegu halvemini kui tulevikus, ent paremini kui minevikus!

Täna laekus uudis, et Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse on võitnud Kaja Sepp teosega Hetk enne homset. Kõigepealt palju õnne Kajale!

Ausalt öeldes sattusin sellest kuuldes esialgu pisut hämmingusse. Nimelt kui too võistlus välja kuulutati, käis mul endal ka korraks mõte peast läbi, et äkki prooviks kätt. Siis jõudsin järeldusele, et olen selleks rohkem kui vähe liiga vana.

Kaja pole mõistagi kaugeltki mitte selline vanamutt kui ise olen, kuid samas pole ta ka mitte rohkem kui oma kümmekond aastat minust noorem. Kuidas siis nii?

Veidi järele mõeldud, jõudis minuni – ja siis mitte enne kui täna – arusaamine, et järsku ei tähendagi nimetus noorteromaani võistlus seda, et autor peab ise noor olema vaid pigem raamatu sihtgrupp ehk potentsiaalne lugeja.  Loogiline ka, sest ega lasteraamatuidki enamasti lapsed ise ei kirjuta, ehkki lasteraamatute autorid kindlasti ka on kunagi lapsed olnud.

Kõrvalepõige: Mul on muideks parajasti pooleli John Irwingu Lesk üheks aastaks, mis sai Paldiski raamatukogust koju toodud. Ei taha siin spoileritega tegeleda, mistõttu sellest raamatust rohkem ei räägi. Ainult seda, et seal on üks olulises osas olevatest tegelastest lastekirjanik. Raamat ise on oma autori kõrge kvaliteedi järjekordne vili. Kõrvalepõige on läbi.

Lastekirjandusest oli mul eelmisel nädalal L@ssiega Facebookis eraviisiline vestlus. Ta saatis mulle lahkelt viktoriinküsimustiku Soome lastekirjanduse kohta. Paraku jäin küsimustele vastused võlgu, kuna küsitud raamatud ja nende tegelased on selliste laste jaoks kirjutatud, kes vanuse poolest võiksid mu lapselapsed olla. Nii ma vabandasingi sellise põhjendusega:

Kui ise veel lastekirjandusega paremini kursis olin, olid teised autorid, teised raamatud ja teised tegelased, kelle kohta küsimusi esitati ja nendele vastuseid teati. Muumide kohta ma idee poolest peaksin midagi teadma küll, kuid mäluraisk on mul selline laiskvorst nagu ta on. Ise olen jälle selleks liiga laisk, et teistele küsimustele vastused guugeldada.

Jutujätkuks püstitasin siiski küsimuse, kes lõpuks ometi on lasteautor ja millised raamatud on lasteraamatud.

Kui soomlastest rääkida,  kas näiteks Aapeli oli lastekirjanik või mitte? Tema raamatutest olid lasteraamatuid ilma mingisuguse kahtluseta vähemalt Koko kaupungin Vinski ning Vinski ja Vinsentti. Aga kas Pikku Pietarin piha seda oli või mitte? Mõned teised ehk pigem mitte.

Seda sama võib mõistagi küsida näiteks Väike Illimari kohta, või Kevade. Kus kohas peab kulgema piir laste-, noorte- ja muidukirjanduse vahel? Või kas selliseid piire üldse peab olema?

Oma lapsepõlvele mõeldes, olin seitsmene või kaheksane kui Väinö Linna Tundmatu sõdur esmakordselt loetud sai. Isa küll natukese kõhkles, kas lubada seda raamatut mulle või mitte. Pärast vestlust sel teemal jõudis isa järeldusele, et ju mul aruraasu Väinö Linna lugemise jaoks juba piisavalt oli.

Mu elu esimene raamatukogu asus Helsingi äärelinnas Vartiokyläs. Selles pisikeses raamatukogus olid eraldi ruumid laste ja täiskasvanute kirjanduse jaoks. Laste poolt jõudsin juba enne koolivanust, kuueselt, kõige huvitava läbi lugeda. Kui ma esmakordselt tahtsin täiskasvanute poolele minna ja sealt mõne raamatu koju võtta, ei lubanud seda ümmarguste prillidega raamatukogutädi.

Oi, et ma olin pettunud ja vihane samuti! Aga jälle tuli isa mulle appi. (Oli ta juba mitu korda varem mulle appi tulnud ja paraku pidi seda veel mu hilisemaski elus mitu korda tegema.) Läksime isaga kahekesi raamatukokku, kus ta seletas tädile, et lubab mul kõike lugeda, mida ma aga raamatukogu riiulites tuvastan. Ausalt ka, ta isegi ei pannud hiljem kätt ette kui ma Hannu Salama kõmuromaani Juhannustanssit kätte haarasin.

Nii umbes kümneselt ja varateismelisena sai küll loetud suurem osa nendest raamatutest, mis mu eakaaslastele huvi pakkusid. Seal olid näiteks Karlsson kattusel, Pipi Pikksukk ja meisterdetektiiv Blomqvist. Päris menukas oli ka inglise noortekirjanik Enid Blyton.

Seda sorti raamatuid ma siiski lugesin peamiselt selleks, et oleks midagi, millest klassikaaslaste ja oma maja noortega rääkida. Päriselt aga pakkusid mulle huvi hoopis teist sorti raamatud. Need ei olnud laste ega noorte jaoks kirjutatud.

Eks seda panid ka mitmed meie perekonnatuttavad tähele. Oli üpris tavapärane, et keegi isa ja ema sõpradest meie juures külas käies astus ka minu toast läbi, et natuke kirjandusjuttu puhuda. Ja kuidas ma nendest vestlustest nautisingi! Sageli sain ka häid soovitusi selles, mida lugeda ehk tasuks ja ei olnud ma sugugi kitsi soovitusi kuulda võtmast.

Nii ei olegi minu ja mu õdede jaoks õieti sellist asja olnudki kui laste- või noortekirjandus. Sest otse loomulikult lubas isa õdedele seda sama, mida mulle kui vanimale juba lubanud oli. Loe mida aga süda ihkab, õpetas isa, aga tule ja küsi kui on midagi, millest aru ei saa või miski mõnes raamatus ahistab.

Just sellepärast mul oligi probleeme mõiste “noorteromaani võistlus” lahti mõtestamises. Minu jaoks pole raamatutel kunagi sihtgruppi olnud, kuna ise enamasti just neid raamatuid pole lugenud, mille sihtgruppi kuuluvaks kirjastaja mind loeb.

Sildid:

Kas te tahate, et keegi Andrus Ansip või mõni teine temataoline poliitloom teile pidevalt vassib ja teie arukust alla hindab? Kas te ausalt usute seda juttu, mida reformi- või mõni teine erakond teile tõe pähe räägib?

Vabandage, aga ega te juhuslikult loll ei ole?

Seda tajub iga kui viimane normaalse mõistusega inimene, et ehkki juriidilisi tõendeid ei pruugi olla, on parteide rahastamisega seotud asjaolusid, mis päevavalgust nii väga ei kannata. Aga senikaua kuni Ansip ja need teised vassivad,ei ole meil erilist lootust, et elu ausalt läheks.

See on aga väga valus küsimus, kuna meil siin on parlamentaarse demokraatia alusaladest jutt. No, ega see demokraatia ka nii tark valitsemisvorm ei ole, kuigi paremat pole keegi seni veel välja mõelnud. Nii ütles vist Wintston Churchill.

Aususest võib poliitikutel ja erakondadel väheseks jääda, aga kuidas on meediaga? Ühel kaunil õhtul hakkasin ühe erakanali saadet vaatama jäädes sealjuures ootama, et reklaamipauss lõpuks ometi otsa saaks.Nii umbes kümne minuti pärast jõudis mulle kohale, et ei vaatanudki reklaami vaid pärissaadet.

Euroopa Liidu määrustes vist on midagi sellesugust kirjas, et teleülekannetes tuleb programmisisul ja reklaamil selgelt mõistetav erinevus olla.

Aga tühja nendest euromäärustest telekanalite jaoks. Ega euroametnikud eesti keelest niikuinii aru ei saa. Nõnda saabki siis edukalt edasi vassida.

Selles aga häda seisnebki. Terve Eesti elust on üks hiigelsuur vassimine kujunenud. Ja hullem veel, selle vassimise eesotsas seisab inimene, kes on riiki juba aastaid juhtinud.

Arvake ära, kas mul kui Eestis elaval “muulasel” on kerge sellist juttu kirjutada! Minul, kes ma Eestit armastan ja kellele meeldib Harjumaal elada?

No ega ei ole küll. Lausa valus on rinnus.

Aga just sellepärast ma seda juttu kirjutangi, et meie ühine käekäik mulle korda läheb.Olgu me eestlased, venelased või soomöased nagu ma ise olen. Olgu meie keel misiganes, aga meil on ühine huvi oma ühist elu korraldada.

Kuna me juba ühe pinna peal elame, tasub meil ära oma elu üheskoos arendada. Niikuinii elame just siin samas.

Tean küll, et mõnede arvates ei tohinuks siia mitte kunagi tulla kedagi, kes ise eestlane ei ole. Eks ma saan sellest aru, iseäranis okupatsioonide kontekstis.

Sellest aga niivõrd aru ei saa, et näiteks mu enese siinviibimist rahvuslikul põhjusel pahaks pannakse. Ühtpidi tahetakse ise Euroopa Liidu kodanikud olla, kuid teistpidi ei sallita teistel Euroopa Liidu kodanikel Eestisse asuda.

Kus siin see loogika nüüd on?

Soomlased ja eestlased pidid veel idee järgi omavahel suured sõbrad olema. No iseasi, kas ma üldse pean end soomlaseks või eestlaseks või äkki kellekski vahepealseks, kuid eelarvamusi enda kohta küll ei salli.

Las see eestlane aasib,las see soomlane teab, et poliitiitilist fraasi laulu sisuks vaid seab“.

Ma olen siin tegelikult kirjutanud kahel erineval teemal, kuid nendel on omavaheline seos, kui veidi järele mõelda.

Vassimist ei salli ja ausust pean tähtsaks. Ja teistpidi on mulle sallivus tähtsam kui rahvuslik sildistamine.

Sildid: ,

Paraad

Posted on: 24 02 2013

Marsisammul Vabariigi Presidendi juurde!

Miski jama on mul ilmnenud seoses kommentaaridega WordPress.com’i majutatud ajaveebides. Ilmselt on Sõnapress mind mittesoovitavaks isikuks kuulutanud,  kuna mul ei õnnestu antud keskkonnas kommenteerida. Asi on isegi nii hulluks kätte läinud, et pean selleks vigureid tegema, et oma enese blogide kommentaariumis sõna võtta.

Üks hetk tagasi laekus mu eelmisele postitusele siin samas kommentaar, millele tahtsin vastata. Kommentaar kirjutatud ja nupule vajutatud,  kuid mitte midagi polnud näha. Et olen asjaga juba varem kokku puutunud, taipasin kohe adminniliidesele pilgu peale visata. Ja seal oligi mu sõnavõttu näha oma enese blogi spämmikastis, raisk!

Kuulutasin oma sõnavõtu rämpsuks mitte olevat ja vajutasin jälle. Leidmaks ainult, et olen modereerimise järjekorda sattunud. Läksin siis modereerima ja kiitsin oma kommentaari heaks. Nõme, et ma tohin küll oma blogides sissekandeid teha, kuid kommenteerida njetu.

Kuna sama barjäär on ka teiste ajaveebides mu ees, olen viimasel ajal kaasarääkimise soovi korral kommentaari kirjutamise asemel jaganud lingi Näoraamatus või Google Plussis. Arutelu sellest muidugi killustub, ent parem seegi kui täielik vaikus. Eks ma siis võtan sõna seal, kus kohe suu peale ei lööda.

Järsku peaksin blogisissekannete ja kommentaaride kirjutamise sootuks maha panema. Ega neid juba niigi enam nii väga palju kirjutada ei jõua.

Mul pole kombeks vastata sellistele veebiküsitlustele, mis spontaanselt hüppeakna näol mind tülitavad, kuid sedapuhku tegin erandi Ei teagi täpselt mispärast. Mul juhtus aega olema, korraldajaks tuntud soliidne firma, teema läks mulle korda: ju siis oli nende tegurite koosmõju.

Kõigepealt esitatud taustaküsimustele vastasin ausalt. Muuhulgas, et mu leibkonnas on üks liige. Vastamine läks esialgu ladusalt, kuid ootamata ilmus tõrge. Küsiti, millises keeles ma oma leibkonna teiste liikmetega kõnelen, vastusevariantideks eesti, vene või muu.

Tule taevas appi! Kas ma nüüd siis olen juba nii vanaks jäänud, et lobisen omaette valju häälega ja sealjuures arvan end olemata leibkonnaliikmega kõnelevat? Ja kui olengi, mis vahet on sellisel juhul, millises keeles ma oma udujuttu ajan?

Kuna sellisele küsimusele vastata ei saa, vajutasin vastust sisestamata nupule “edasi”. Mispeale muidugi küsitlus seiskus ja mulle anti teada, et küsimus on vastamata. Ilmselt ei tulnud selline variant pähegi, et see oli mulle hästi teada ja jätsingi lausa meelega vastamata.

No hea küll, mõtlesin. Tahan teada, kuidas see jant edasi läheb. Ja luiskasin, et räägin muus keeles. Kui mul on midagi kellelegi õelda, keda pole olemas, toimub see ilmselt mõnes sellises keeles, mida samuti olemas ei ole.

Samas stiilis küsimusi oli küsijatel varuks terve hulk. Näiteks kas mu arvutit kasutab keegi peale mu enese, kes mu leibkonnast poes käib ja nii edasi.Kõigile vastamist eeldati ja nii ma vastasingi. Lõpuks tänati vastamast.

Mina omalt poolt tänan küsimast. Ja oligi viimane kord, kui see firma minu käest midagi pärib.

Sildid:

Sai Google Plussis Tarmo Jüristo Memokraadis avaldatud blogipostituse ajendil partei(de) rahaskandaali teemadel veidi arutatud. Kuna arutelu piiratud suhtlusringkonnas toimus, siia linki ei pane. Sestap ma seda siin avatud blogis kajastangi.

Sai naljaga pooleks öeldud, et kui see on sularahaga täis topitud köögikapp, siis just sellist kappi ma oma köögis näha tahangi. Mitte et mul oleks kombeks köögis sularaha hoida, kuid kena oleks seegi, et üldse oleks, mida hoida saab. Kui seda peaks (teoreetiliselt muidugi) väga palju olema, ei saa seda välistada, et kunagi võiks tekkida tahtmine mõnda erakondagi toetada. Julgen selles siiski kahelda, skeptik nagu ma olen.

Arutelu käigus juhiti mu tähelepanu Aare Pilve haakuvale postitusele vaikivast ajastust. Selles on mitu väärtmõtet rääkimisest, vaikimisest, rääkimise mõjust ning selle kajastumisest tegudes. Väga hea lugemine oli.

Võrdlus 30nendate vaikiva ajastuga pole sugugi kohatu, ehkki vaikimise ilmingud ja põhjused on praegu teistsugused. Lubatagu mul tsiteerida:

võimu kuritarvitus on kõigile silmnähtav, sellest isegi räägitakse valjusti, pooleldi tunnistab võim seda isegi (seesama “legalize reality“), aga puudub see, mis kommunikatsioonist teeb kommunikatsiooni – kõnetegude teoline aspekt: kõnetegu ei saada midagi korda, st pole tegelikult tegu. oma loomult on see kommunikatsiooni täielik simulatsioon – mingi diskussioon otsekui toimuks, aga sel diskussioonil pole ühenduspunkti tegude sfääriga.

Edasi tahtiski mu mõte just sinna poole tüürida, mis vahe on juriidilisel teoorial ja reaalsel olekul. Kui lähtuda sellest, et ainult juriidiliselt tõendatav saab reaalselt olemas olla, pole tõesti vaja parteide rahastamise teemaga tegeleda, kuna kahtlase lubatavusega tehinguid ei toimu (sest neid ei saa juriidiliselt tõendada). See on sama tark kui tänavat ületades ohutusele tähelepanu mitte pöörata, kuna juriidiliselt pole tõendatav, et keegi just selles ristmikus oleks kunagi sõiduautolt löögi saanud.

Kui üldine elukogemus seda kinnitab, et autojuhid alati või enamasti annavad jälakäijale teed ja inimestel on kombeks oma köögikapis sularaha hoida selleks, et seda aegajalt panka viia ja parteile üle kanda, ongi kõik korras ja parim on vait jääda. Vastasel juhul on ikka mõttekas autojuhtidele südamele panna, et need laseksid inimestel üle tänava minna, kuna teinekord võib mõni ka kuulda võtta. Hoopis teine asi, kas parteidega suhtlemises on ka teo mõõde.

Ega ma paraku sellest veel kaugemale ei jõudnudki. Ju siis tuleb mõnda aega lõuad pidada ja edasi teenida. Täiendavaid avaldusi võib järgneda, ehkki ei pruugi.

Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 794 other followers