Larko peegel

Archive for the ‘hapukurk’ Category

Sotsiaalse siduduse ministeeriumis on kaalumisel sotsiaalkindlustuse struktuuri mahukas ümberkorraldus, mis aitaks kaasa mitmete hädade lahendamisele. Arstide ja muu ravipersonali palgad saaksid tõstetud ning ravi kättesaadavus hoobiga parandatud. Täiendavaid kulutusi uuendusest tekkida ei tohiks.

Kava näeb ette olemasolevate sotsiaalkindlustuse toetuste ümbertõstmist järgnevalt:

  1. Haigushüvitist hakkab haldama Tõõtukassa.
  2. Tõõtuhüvitist hakkab haldama Pensionifond.
  3. Pensione hakkab haldama Haigekassa.

Sotsiaalse siduduse minister rõhutas, et kaalumisel olev reform on geniaalne. “Kuidas me küll selle peale varem ei tulnud”, minister sõnas.

Ministri sõnul aitab uus korraldus paindlikult paigutada vahendeid kitsaskohtadesse ilma, et sotsiaalkindlustuse maksumus tervikuna tõuseks. Nii jääb koormus riigieelarvele praegusele tasemele samas kui kõik hädad saavad kõrvaldatud. Sel ebatõenäolisel juhul, et peaks ilmuma mõni uus probleem, saab selle lahendada järjekordsel hüvitiste ümberkorraldamisel kulutamata sentigi rohkem raha kui seni.

“Hundid söönud, lambad terved”, rõõmustas sotsiaalse sidususe minister.

Seda jalgpalli Euroopa meistriturniiri kvalifikatsiooni C-grupi tabeliseisu tasub jäädvustada, sest see naljalt ei kordu 🙂

Sildid:

Aarne säutsub naabri rõdule lastud kassist:

Kes oma kassi rõdule lubas? Huvitab selle pärast, et meil on üle 4 trepikoja tellingud ja minul on rõduuksed lahti. Ei taha tiigrit tuppa!

Kasside kohta olen huvitaval kombel ka ise täna tähelepanekuid teinud. Esiteks tuvastasin vastasmaja viienda ja ühtlasi kõrgeima korruse avatud akna juures kassi, kes seal mööda lendlevaid ning katusel räuskavaid kajakaid ja vareseid vesi keele peal vahtis. Mõne hetke pärast ilmus samuti viienda korruse pesukuivamise rõdu servale sarnaste huvidega kass. Peale ornitoloogiaharrastuse oli nendel ilmselt üksteisele midagi muud veel öelda.

Kass kukub väidetavalt käppadele ja seepeale pidavat tal üheksa elu olema. Kui aga mul kass oleks, ei laseks tal kindlasti avatud akna juures ega rõdudel seikleda. Rääkimatagi sellest, et tellingutpidi rahumeelse naabrimehe tuppa ära karata.

Silmarõõm

Posted on: 15 07 2010

Nii on siis meie maja eest tellingud maha võetud ja kapitaalremont paistab sedapuhku möödas olema. Sellest tulenevalt saan ka merepoolse toa akent lahti hoida, mille üle mul praeguse palavuse puhul üpris hea meel on. Enam ei pruugi ka  kardinaid väga rängelt aknal ees hoida, kuna enam pole karta, et keegi uudishimulik remonditööline selle vastu huvi ilmutaks, millega ma oma töölaua juures aega sisustan.

Sellega seoses avanevad mulle endale samuti vaateväljad vastasmaja poole. Mõningaid üleaedseid hakan juba näo ja akna järgi ära tundma. Ega ma neid eriti ei spioneeri, kuid paratamatult jääb teinekord üks või teine silma ette. Nagu näiteks see tädikene, kelle akna juures ma pidevalt tuvikesi ja vareseid näinud olen. Ennem aru ei saanudki, miks nad seal passivad kui juhtusin nägema, et tädi neid paar-kolm korda päevas leivamurudega kostitab. Nagu meil siin linde juba niigi ülearu ei oleks.

Aga mitte ei tahtnud ma lindude toitmisest kirjutada. Nimetasin linnusõbrast tädi ainult sellepärast, et juhtusin täna tema alumisel korrusel asuva korteri aknale pilgu viskama. Seal nägin ma avatud akna all suitsu tegemas ühte väga ilusat ja täiuslike vormidega naisterahvast, nii umbes 25-30 aasta vanuses.

Tedagi ei tahtnud ma kuidagi spioneerida aga mis ma sellele parata saan, et nii kui oma pilgu arvutiekraanist ülevale tõstan, ongi tema aken mul silme all. Viis korda olen teda täna akna all suitsetamas tuvastanud. Kolmel korral kõigest rinnahoidja väel, no palavuse värk ikka. Lõuna ajal oli tal kerge kleidikene seljas, järsku oli poes või kusagil mujal linna peal ära käinud.

No ma tean muidugi, et ei tohiks ennast umbes 25 aastat nooremaid naisi niiviisi piiluda. Aga mis sa patuhing ikkagi tegema pead, kui niisugune silmarõõm äkitsalt vaatevälja ilmub? Kas ma siis peaksin kardina ette tõmbama ja tegema nägu, et pole mitte midagi näinud ega kuulnud?

Pealegi asub vastasmaja ja kõnealuse daami aken just sedavõrd kaugel, et mu silm suudab hädavaevu seletada, et vaatamisväärsuseid justkui oleks, aga üksikasjad jäävad sellegi poolest saladuseks. Ka oma seebikarbiga ei suuda nii kaugelt arusaadavalt pildistada. Jah, häbi tunnistada, et seda sai küll proovitud 🙂

Rootsis, Norras või Soomes ei julgeks ma niisugust ajaveebisissekannet postitadagi. Kui mind selle eest just paragrahvi alla ei pandaks, saaksin vähemalt ajaveebinduses sovinismi eest korralikult peksta. Põhjamaade värk, selline.

Üldiselt mulle naabrite tegemised korda ei lähe. Kui nemad mind ei sega, ei sega ka ise neid. On see siis nii suur patt kui pakutud silmarõõmu kogemata nautima satun?

Ah soo! Tundub nagu tuleks mul suits just praegu ette panna. Vastasmaja alumise korruse akna juures vist miski või keegi liikus 😛

Valimistele järgneva päeva kergenduseks otsisin üles teemakohase 1960nendate klassiku legendaarse koomiku Simo Salmise ettekandes. Laul on salvestatud pärast KOV valimisi ja parodiseerib väikses vallas volikogumandaadist ilma jäänud külapoliitikuhakatise kibedat pettumust.

Kui ma Tallinna linnapea oleksin, talitaksin selles ametis Jüri Pihliga sarnaselt. Nii väidab vähemalt Õhtulehe huumorimeelne test, kuhu mulle @leheneeger teed juhatas.

No oleks võinud halvemini minna küll. Tegelikult poleks Pihl üldsegi hull linnapea, kuigi ei usu et ta linnapeaks saab. Igatahes pole ta peibutuspart, sest muid kõrgeid ametikohti peale parteijuhi oma tal ei ole.

Aga et Pihl just minu moodi (või oli see nüüd vastupidi) linna juhiks, selles julgen kahelda. Ma pole näiteks pätte kinni püüdnud ja Viru keskuse ees on mulle nii mõndagi pakutud, kuigi tosse vast just mitte. Pihlile ehk ei juhtu aga mulle juhtub ikka. Seega loen testi läbi kukunuks, kuid lõbus oli seda teha. Soovitan.

Sildid:

Tuvastasin juba eelmise kuu esimestel päevadel, et mu personaalküsimus on olnud arutelu teemaks huumorisaidil Perekool. Kavas oli juba tükk aega varem tähelepanu eest tänada, ent paraku olen sedavõrd palju muude asjadega hõivatud olnud, et isegi oluliste ja tähtsate teemade ajaveebis kajastamiseks pole mahti jäänud, rääkimata nüüd Perekoolist ja oma enese tagasihoidlikust isikust. Tänan siis takkajärgi mind iseloomustamast kui karvast kolli, isast, kelle hinge frigiidsed mehed kriibivad ning patoloogilist grafomaanikut.

Ei tea kust seda võetakse, et ma ei saavat aru, et Perekool on pullisait või nagu teema algataja kirjeldab, “läbufoorum”. Mu sissekanne, mis perekoolipere hukkamõistu ajendas, on ju sildistatud märksõnadega hapukurk, huumor ja nali. Võiksin puudulikku arusaamist hoopis nendele ette heita, kes selles mind süüdistavad, aga vat ei heida. Eks igaüks talitab oma mõistuse piirides.

Peale minu pannakse pasunasse kõigile, kes millegi nii idiootse asja kui blogi kirjutamisega tegelevad. Nende lugeminegi olevat arulage tegevus ja blogi kirjutamine on vaata et haigus:

Ma ei ole iial aru saanud, kes küll viitsivad mingeid blogisid lugeda. Olen vahel proovinud, kuid näib, et lokkab laiaulatuslik ja pataoloogiline grafomaania.
Perekoolil on oma võlu: kogu aeg ei jahvata üks ja sama grafomaniakk, vaid igaüks esineb oma ehedas omapäras nii vormi kui sisu poolest ja enamasti üsna kokkupressitud tekstijupiga.

Nagu juba eelpool öeldud, avaldab igaüks arvamust oma mõistusele vastavalt. Ma tean nii mõndagi aktiivset blogijat, kes käivad regulaarselt Perekooli “ehedat omapära” kaemas ja saavad selle iseloomust suurepäraselt aru. Nalja nabani saavad samuti, kuigi see vast alati pole “kokkupressitud tekstijuppide” autorite eesmärgiks. Võib-olla tasuks siiski blogosfääril silma peal hoida, sedasi saaksid perekoolikad teada, mida nendest teised räägivad. Sel eesmärgil ju mu personaalküsimus arutusele võetigi.

Ei maksa nüüd kooliperel seda karta, et ma hakaksin neid delfiseadusega ahistama ja Leedot panema, kuigi säärane käik oleks igatipidi JOKK. Perekool pakub kogu blogivale kogukonnale nii palju nalja ja teeb tuju rõõmsaks, et ei saaks selle kahjutasuga kägistamist oma südametunnistusele võtta. Lugege aga bloge edasigi ja kommenteerige kindlasti oma mölakambris, see teeb meile ainult au!

Sildid:

Ajutises vaimuhäires satusin Perekooli lehele, kus emandad kurdavad oma meeste üle, kes abieluliste kohustuste täitmisest kõrvale hiilivad. Kes peab puuduse all terve kuu, kes koguni pool aastat kannatama ja mitte midagi välja ei tule kui naine ise algatust ei tee. Keegi kurdab, et kolmest korrast nädalaski jääb väheseks kui iga kord ise seksi kerjama peab.

Iseäranis vihased on need, kes ise puuduses olles on oma kalli kaasa netiporno juures “käsitöödelt” tabanud. See pidavat igasuguse isu ära tapma. Keegi on lootusetust seisust välja tulemise nimel koguni lasknud endale “brasiillase alla lõigata“:

nüüd on küll seks nii mõns nagu ei kunagi varem, pooled korrad teeb tema algust, ka piisavalt sageli, aga… “käsitööga” tegeleb ta ikka, peale minu hüsteeriapuhangut küll nii salaja, kui suudab, aga ma ju tean, et tegeleb. arumaeisaa, miks seda vaja on, kui on kodus nii näljane naine (ja vormis ja valmis kõike tegema…)

Pärast pikka arutelu ja asjatundjate ärakuulamist jõuab üks jutuketi osalejatest enda arust teema püstitaja hädade algallikani:

Variandid, miks mees eiseksi sinuga:

a) Ta on lihtsalt bioloogiliselt ülimadala libiidoga, pole sugutungi füüsiliselt (st midagi on mehel viga)

b) Sa oled nii rõveda lõustaga, et kui sind hernehirmutiseks panna välja, siis varesed tooks kolme aasta taguse saagi ka vabatahtlikult tagasi.

c) Mees põrutab mingit armukest, niiet maa must.

Rohkem variante pole. Terve mees tahab seksi ülepäeviti, osad ka mitu korda päevas

Juhheidii, vox populi on rääkinud! Pidin ma nüüd sinnagi piiluma? Hakan parem veebitelekast seepi vaatama. Igaks juhuks võtan õlut juurde.

Sildid: ,

Kohe kui kõige magusamal hapukurgi hooajal oma ajaveebist korraks pilgu eemale pööran, hakavad selle kommentaariumis mitmekesi esinema teismelised tibid, kes lubavad mu munni imeda. Õigemini esinesid seal sääraste avaldustega rämpsrobotid, kes tahtsid ennast teismelise neiu muljet jätta. Õnneks püüdis Akismet nendest enamuse niisama kinni, ise aga kustutasin alles jäänud pasaviljad.

Kui kuldtärniga sõduril ei läinud korda linalakkneidu kinni püüda, siis kuidas saaks minu tagasihoidliku kehaosa spämmirobot niisama suhu võtta? Teadmiseks: ma pole pedofiil ega robofiil. Kui peaksin kunagi oraalseksi tahtma, siis ikka kellegiga, kes mulle sedavõrd meeldib ja kelle vanuse esimene number on igatahes suurem kui 1. Asjaoludest ja inimesest tulenevalt ehk paljugi suurem.

Hillar kirjutab mu eelmise nädala sissekande ajendil, kus Kesknädalas ilmutatud Ülo Palovere õndsa nõukaaja heietust siunasin. Ei tuvasta Hillari sissekande juures kommentaarikasti, mistõttu postitan kommentaari korras siia. Võib-olla lisan juurde mõned poolikad mõtteterakesed, mida ehk kommilahtrisse polekski sisestanud. Ikka suusoojaks hapukurgi hooajal.

Olen nõus, et kõige hullemalgi riigikorral on mõningaid häid külgi. Head riigikorda ei ole seni leiutatud ja järelikult on kõige paremalgi halbu külgi juures. Erinevaid riigikorra variante saab omavahel võrrelda, kuid ideaalne pole nendest ükski.

Siin tuleb lisaks arvestada ajafaktorile. Kindlasti pettusid need, kes ehk ootasid, et nõukaajale järgnev Eesti Vabariik oleks igatipidi sellele eelnenuga sarnane. Ega Euroopa demokraatiatest needki, keda ükski võõrjõud vahepeal ei okupeerinud, tänastes tingimustes 1930nendate ühikonnale ei sarnane, õnneks.

Kuigi Eesti iseseisvuse taastamine juriidiliselt käis järjepidavuse alusel, olnuks üsna ebareaalne oodata, et tegelik elu saab sarnaselt kujundatud kui eelmisel iseseisvuse ajal. See poleks edasiminek olnud vaid sootuks tagurlus. Maailm ja Euroopa on vahepeal muutunud ja mitte vähe. Ja nagu juba öeldud, on parematelgi riigikordadel halbu külgi: kes oleks näiteks Pätsi vaikiva ajastu tagasi tahtnud?

Nõukaajal keegi vast nälga ei surnud. Kõik olid võrdselt vaesed või rikad, kuidas võtta. Mõned olid küll võrdsemad kui teised aga eks samal ajal lääneski on mõned teistest võrdsemad olnud. Läänes aga polnud otsest vajadust teisitimõtlemist läbi lillede sõnastada. Muidugi maksis ausus nii mõnelegi materjaalselt kätte, kuid otseseid repressioone ei olnud.

Nõukogude ühiskonnas olid ehk kodanike põhivajadused absoluutse miinimumi tasemel enam vähem garanteeritud, olgugi et mõtte- ja sõnavabaduse arvelt. Küll aga toimus samal ajal lääne ühiskondadeski teatav sotsiaalne areng, mis aga iseseisvuse taastajatel võib-olla tähelepanuta jäi. Sellega tahan öelda, et järsku saigi 20 aastat tagasi suures vabadusehoos laps koos pesuveega ära visatud. Kuna 1930nendatel sotsiaalkindlustust polnud ollagi, ei peetud seda ka 1990nendate kapitalismi tingimustes esialgu vajalikuks rajada.

Mitte ainult Eestile vaid ligi kõigile raudse eesriide idapoolsetele riikidele on iseloomulik, et eesriide lagunedes sammuti suure hooga lausa teise äärmuse poole. See ilmneb paduliberaalses röövkapitalismis. Tegelikult on need Lääne-Euroopa ühiskonnad, kes nõukaajal omasoodu arenesid, praegustest postsotsialistlikest riikidest sootuks reguleeritumad.

Nüüd on siis näha, et ühest küljest on meil paduliberaale, kes igasuguse riigi osaluse riigi pinnal toimuvasse ettevõtlusvabaduse nimel keelata tahavad. Teisest küljest on neid, kes nõukaaja suhtelise materjaalse turvatunde taga igatsevad ja ei tee sellest väljagi, et tol ajal kodanikuõiguseid polnud ollagi. Tasakaalustatud arengu seisukohalt oleks aga tarvis aru saada, et äärmused pole kunagi heaga lõppenud.

Kui vastab tõele, et majanduskriis pole veel korralikult alanudki, võivad halvimal juhul senise sotsiaalse kindlustatuse puudujäägid veel valusalt kätte maksta. Ju siis lisanduvad ka Ülo Palovere kombel nõukaajale tagasi pöörata soovijate avaldused. Vähemalt ei takista praegune ühiskonnakord paloverelastel oma arvamust vabalt avaldamast.

Sildid:

Hapukurgi hooajal ilmutatakse meedias imelikke asju. Jüri Pihl kutsub Savisaart valmiseelseks hooajaks kavandatud lindilõikamised jalamaid ette võtma et teelõigud ja viaduktid eesmärgipäraselt kasutatavaks saaksid. No kuidas ta neid hapukurgi ajal avab; poleks enam sügisel valijatel põrmugi meeles.

Völkischer Beobachter Kesknädal aga ilmutab Ülo Palovere õõvastava loo (via @leheneeger) sellest, kuidas nõukaajal kõik hea, õiglane ja nunnu oli, praeguse rõõvkapitalismi tingimustes aga kogu elu otsepidi persse keeratud. Isegi tsitaati ei oska sealt välja valida, lugege parem ise! Olete igatahes hoiatatud: puuduma jääb vaid kurtmine,  kuidas rahvas sai nii rumal olla, et õilsa nõukogude korra röövkapitalismi kasuks maha jätta suutis.

Eks sealgi on ajastus kõige olulisem. Säärased lood on suure suve jaoks sobilikud, kuna keegi niikuinii lehti sirvida ei viitsi. Küll jõuavad enne valimisi veel teistsugused mesijutud hääli kinni püüda.

Luigeraisk

Posted on: 20 07 2009

Oleks keegi küsinud, mis liiki sulelist ma enda arust kõige rohkem meenutan, oleksin ehk esialgu vastuse võlgu jäänud. Kui tõsiselt järele mõelda, pakunuks ehk, et ju ma siis hall-viinanäpp (Muscicapa spiritus) olema pean. Et aga Tiia just niisugusele linnuliigi määratlemise testile vihjas, otsustasin asja ka omalt poolt kindlaks teha.

Mis seal ikka: kui luik siis luik. Õnneks mitte haug. Parem kas või luigeraisk.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.