Larko peegel

Archive for the ‘ajaveebindus’ Category

Miski jama on mul ilmnenud seoses kommentaaridega WordPress.com’i majutatud ajaveebides. Ilmselt on Sõnapress mind mittesoovitavaks isikuks kuulutanud,  kuna mul ei õnnestu antud keskkonnas kommenteerida. Asi on isegi nii hulluks kätte läinud, et pean selleks vigureid tegema, et oma enese blogide kommentaariumis sõna võtta.

Üks hetk tagasi laekus mu eelmisele postitusele siin samas kommentaar, millele tahtsin vastata. Kommentaar kirjutatud ja nupule vajutatud,  kuid mitte midagi polnud näha. Et olen asjaga juba varem kokku puutunud, taipasin kohe adminniliidesele pilgu peale visata. Ja seal oligi mu sõnavõttu näha oma enese blogi spämmikastis, raisk!

Kuulutasin oma sõnavõtu rämpsuks mitte olevat ja vajutasin jälle. Leidmaks ainult, et olen modereerimise järjekorda sattunud. Läksin siis modereerima ja kiitsin oma kommentaari heaks. Nõme, et ma tohin küll oma blogides sissekandeid teha, kuid kommenteerida njetu.

Kuna sama barjäär on ka teiste ajaveebides mu ees, olen viimasel ajal kaasarääkimise soovi korral kommentaari kirjutamise asemel jaganud lingi Näoraamatus või Google Plussis. Arutelu sellest muidugi killustub, ent parem seegi kui täielik vaikus. Eks ma siis võtan sõna seal, kus kohe suu peale ei lööda.

Järsku peaksin blogisissekannete ja kommentaaride kirjutamise sootuks maha panema. Ega neid juba niigi enam nii väga palju kirjutada ei jõua.

Olen viimasel ajal ajaveebi ülalpidamisel päris laisaks jäänud. Järelikult mõtlesingi, et kokkuvõteid teha ei maksa. Mis mul ikka lõpevast aastast kokku lugeda jääb? Jama ja viletsus puha.

WordPressi päkapikud saatsid siiski blogi väheste tibude kohta aastarehkendused ja seda lausa automaagiliselt. Ehk siis keegi on hulga skripte välja mõelnud ja need omavahel kokku liitanud. Töö ja vaeva tulemuseks on kena statistikarakendus.

Patt oleks lasta niisuguse töö viljadel raisku minna. Olgu siis aasta viimase õhtu äraistumise auks kõigele rahvale avaldatud!

Ühtlasi soovin igaühele just seda, mida asjaomane ise endale soovib. Ja kui keegi ei soovi, pole mul selle vastu ka midagi. Mu enda soove võivad ehk mõned vähesed arvata teadvat, kuid veel vähesemad tõepoolest teavadki.

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2011 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Syndey Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 15,000 times in 2011. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 6 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Arvasin, et oleks kasulik selgeks õppida, kuidas Facebooki lehekülje tegemine ja haldamine käib ning milleks see võiks hea olla. Sestap tegin Facebook-lehe oma ajaveebi jaoks. Äkki osutub isegi kasulikuks, kui hästi läheb. Sõpru sellega spämmima ei hakka, vajutagu Like-nupule, kes tahab.

Mõne võrra praktilisemal eesmärgil nikerdasin ka Facebooki lehe Nõmme Mustad. Sündis nimelt nädal tagasi heas naabriperes kogemata kaheksapäine kari Nõmme musta kutsikaid. Kutsudel on hädasti häid kodusid vaja ja Facebooki abil ehk annab mõne hea pererahva kutsikaga kokku ühendada. Nagu olen aru saanud, kavatsevad pisipenid ise ka blogima hakata kui veidi kosuvad ja silmad lahti saavad. Praegu aga on nendest esimesed pildid Näoraamatus ilmunud.

Ajaga tuleb kaasas käia ja praegune aeg on selline, et kui sind Facebookis ei ole, pole sind üldse olemas. Ilma Näoraamatuta ei saa, olgu siis eesmärgiks ajaveebindus või kodu otsimine koertele.

Selle vana pildi laadisin GoMaailma blogisse üles et talvepildi konkursil osaleda. Ega ei loodagi võistluspunkte saada ja tasuta reisi konkursil võita. Eesmärk on pigem jätkata tegevust antud blogikeskkonnas et blogimise eest punkte koguda ja hiljem need reisimiseks kasutada. Sellest juba kirjutasin septembris kui GoMaailma reisiblogi esmakordselt üles leidsin.

Pildikonkurss jätkub 15. detsembrini. Määrustes pole selle kohta midagi kirjas, mitu postitust tohib konkursile esitada. Seega pole välistatud, et paneksin veel talvepilte juurdegi, ikka selleks et punkte blogipostituste avaldamise läbi koguda. [Edit:Vaata kommentaari allpool.] Konkursil teevad niikuinii need ilma, kes piltistada ka tegelikult oskavad 🙂 Mul aga punktiarve tasakesi tiksub ja võib-olla jõuan kunagi järgmisel aastal punktide eest pisikese reisi ette võtta.

Kui aga keegi tingimata tahab mulle pluss- või miinuspunkte anda, saab seda postituse juures teha. Oma Facebooki sõpru ma spämmima ei hakka. Seega fännigu GoMaailma Facebooki lehekülge igaüks kes tahab. Ise tahtsin.

Sildid:

Andsin reklaamikuradile järele ja nii ongi käesoleva blogi paremas servas alates tänasest mõned reklaamibännerid või -lingid. Reklaamilepingu teiseks osapooleks on pay4results.eu ehk siis võtsin vastu pakkumise, mis mõne nädala eest Blogipuu kasutajatele laekus. Peamiselt oli mu otsus uudishimust tingitud.

Ei arva ega looda, et ma nüüd võiksin reklaami näitamise abil ratsarikaks saada. Healgi juhul võin ehk pisut õlleraha teenida, kui sedagi. Eelkõige pakub mulle huvi kogemusi saada, kas selles väikses keele- ja kultuuriruumis asuvas blogis masuaegadel näidetud reklaam üldse vastukaja tekitab. Pay4results.eu keskkonna tööriistad võimaldavad seda jälgida.

Hetkel tulbas näidetavad reklaamid aeguvad aasta lõpus, seega täpselt ühe kuu pärast. Siis on juba midagi näha, kuid järeldusi edasise kohta teen alles hiljem. Olgu siinkohal öeldud, et pole teps mitte mõttekas bännereid ja linke niisama klõpsata, sest mulle laekub vahendustasu ainult sellistest klikidest, mis viivad reklaamiandja soovitud tulemuseni ehk realiseeruvad konkreetseks ostuks, tellimuseks, regimiseks või milleks iganes.

Seoses reklaami tulekuga pidin blogi välimuse kallale minema. Mõned vidinad läksid lihtsalt seepärast ära, et enam oma ülesannet hästi ei täitnud. Šablooni aga vahetasin sellepärast välja, et varasema tulp oli kõige lihtsama 200-pikslise bänneri jaoks kitsas. Lisaks mulle lihtsustatud kujundusega valge taustavärv meeldib.

Andke andeks kõik, kes reklaame näha ei soovi. Võite ju soovi korral bännerid adblokkida. Teine võimalus on sissekanded RSS-lugejasse tellida. See viimane on muidugi ka nendele soovitatav, kellele blogi välimus ei meeldi.

Mulle üldiselt meeldib end pigem kirjas kui kõnes avaldada. Kirjutamine võimaldab mõtestatult arvamust kujundada, seisundi või meeleolu kirjeldada, argumenteerida ja arutada. Vigu saab enne nupule vajutamist (ja miks ka mitte pärast) imelihtsal kombel parandada ning tervik on silma all ja ülevaadatav enne kui kirjutis veebiavarustes ilmub.

Kõnega on paraku nõnda, et seda, mis suust välja kargab, pole niisama kerge sinna tagasi tõmmata. Taskuhäälingu ehk podcasti salvestamisel saab mõistagi samuti enne avaldamist parandusi teha, ent see pole kaugeltki sama lihtne kui teksti muutmine. Üsna tülikas on mõnda lõiku ümber salvestada ja pisivigade pärast seda vast ei teegi.

Taskuhäälingu eeliseks blogisissekande kirjutamise ees on jälle see, et kõnekeeles pole vaja näiteks lauseehituse ja teistest grammatika reeglitest nii rängelt hoolida kui kirjutades. Võib lasta mõttel üsna vabalt lenda ja pärast kuulata, mida kokku luisatud sai. Teinekord ei jaksagi hästi mõtestatud teksti koostada ja sellisel juhul võibki olla lihtsam kiirelt asi ära rääkida.

Ehkki ma kirjutamist eelistan, olen viimasel ajal enesearenduse eesmärgil veidi taskuhäälingu tegemist katsetanud. Audioboo on podcasti jaoks üsna käepärane keskkond. Kuni viieminutiliseid klippe võib nii üles laadida kui ka veebilehitsejas salvestada. Oma katsetustes olen jõudnud järeldusele, et brauseri kaudu salvestades kannatab hääle kvaliteet oluliselt. Parem on näiteks Audacityga mp3-fail arvutis salvestada ja see Audioboosse üles tirida.

Üksikuid salvestusi nimetatakse Audioboos lihtsalt books. Üksiku kasutaja bood tekitavad RSS-voo, mida võib täpselt samamoodi lugejase tellida kui ükskõik millist voogu. Sotsiaalse meedia põlisel kombel võib teiste Audioboo kasutajate boosid jälgida.

Minu bood – nii senised kui tulevad – leiab huviline siit. Kes tahab, võib ka RSS-voo endale tellida. Ise lisasin Audioboo oma blogisissekannete kaustasse Google Readeris, millest tulenevalt ilmuvad lingid blogi paremas tulbas pealkirja “Mu värskeimad postitused” all samamoodi kui mu sissekanded kõigis blogides.

Taskuhäälingu tegemine pole vast kunagi nii lihtne olnud kui praegu. Kellel selle vastu huvi, soovitan kindlasti Audioboo keskkonda proovida. Kui aga huvi ja tahtmine sügavamaks kasvab, tuleb ehk peenemate instrumentide juurde kolida. Nii kaugele mina eeldatavalt ei jõua, sest olen ikka oma iseloomult kirjutaja.

Teadupärast ei Internetist saa mitte midagi kustutada. Kõik, mis veebiavarustesse üles laetud, jääbki sinna igaveseks, ehkki valdav enamus kasutajatest ei pruugi seda teada. Faili, näiteks pildi, omanik võib küll ise olla arvamusel, et vajutades kas või blogimootooris “delete”, on kõik läinud.

Tuhkagi pole, tutkit! Ehkki blogi kui  selline pole enam veebis nähtav, jääväd kõik sellega seonduvad failid elama  ja võivad hiljem üllatavates kohtades uuele elule ärgata. Sain selle kohta järjekordselt meeldetuletuse sirvides üht blogi, mida aegajalt loen.

Ühes sissekandes on autor (taas)avaldanud pildi, mille on enda sõnul netist tuvastanud. Kust täpselt, ei selgu, aga see pole ju miski probleem. Sellise asja annab muidugi väga lihtsalt selgeks teha.

Nüüd ei taha ma heale kaasblogijale (kes küll pigem poliitikast tuntud) mingeid etteheiteid teha. See on igaühe südametunnistuse asi, kuidas ta “veebist leitud” piltidega talitab. Juriidiliselt on asi muidugi veidi karmim, kuid viimastel aegadel olen selle koha pealt märksa sallivamaks saanud.

Üldine arvamus on siiski, et oleks viisakas võõra pildi kasutuse soovi korral küsida selleks omaniku nõusolekut ja kindlasti ka allikale viidata. Ei tea, kas antud juhul on omaniku nõusolek, mingit hüperlinki ma tekstis küll ei tuvasta. Eriti halvaks tooniks peetakse nn. kuumalingitamist (hot linking).

Ja nüüd tagasi sinna, kust ma alustasin. See pilt on nimelt algselt pärit ühest blogist, mida täna enam olemas ei ole. Omanik on selle ilmselt enda arust “kustutanud”, ent materjal, sealhulgas pildid, on ellu jäänud ja nüüd ilmub üks seal vedelev pilt  kuumalingi näol hoopis kuskil mujal.

Lõpetuseks veel, et kui tahate midagi blogist või mujalt (kas või Facebookist) eemaldada, ärge arvake, et piisab deletenupule vajutamisest. Mõnel puhul, näiteks ise hostitud blogi, saab pildid ja teised failid muidugi FTP’ga kustutada, kuid see veel paraku seda ei taga, et materjal veebist ära kaoks.

Populaarsete mootorite puhul (nagu näiteks Blogger või WordPress) on üsna kindel, et mitte miski pole kustunud. Ja iseäranis kindel on see Facebookis.

Sildid: ,

Blog Action Day 2010 logoSattusin juhuslikult ürituse peale, mis kannab nime Blog Action Day. Olen seda varasematelgi aastatel tähele pannud, kuid kaasa pole kunagi varem teinud. Peamiselt sellepärast, et teave selle ülla asja kohta on mulle tavaliselt liiga hilja laekunud. Sedapuhku aga juhtus nii, et käesolevat sissekannet kirjutan reaalselt kaks nädalat enne aktsioonipäeva ja ilmub see automaagiliselt siis kui vaja.

Ürituse mõte seisneb siis selles, et X blogijat ühel ja samal päeval ette antud teemal postituse avaldavad. Tänavu on siis selleks vesi. Eesmärk on kena, kuid ma eriti ei usu, et just see üritus suudaks eriti palju kaasa aidata   puhta vee toomises nende miljoniteni, kellele see täna ise enesest mõistetav ei ole.

Ürituse korraldajatelt tahaks küsida, mis pagana pärast ma pean selleks regima et kätte saada kood, millega paremal eksponeeritud pilt blogisse riputada. Seda enam, et see kood sisaldab skripti, mistõttu seda WordPress.com’is avaldada ei saa ja pidin järelikult ekraanipaugu tegema. Seda oleksin võinud suurepäraselt ilma regimatagi teha. Muidugi oleks mu meiliaadress sel juhul edasise spämmimise jaoks kätte saamata jäänud.

Aga see seelks. Teemaks siis vesi. Mul on see õnneks kättesaadav, isegi kaevult koju kanda pole tarvis. Ise pean küll iga tarvitatud tilga kinni maksma aga ei kurda. Saagu siis see lõbu globaalseks!

Veeklaas

Nõudepesuvesi

VEB Getränkekombinat Berlin Nagu varem juba mainitud, proovisin järele, kuidas tundub GO Maailma blogikeskkonnas reisimise teemalisi sissekandeid avaldada. Tänan väga küsimast, seni tundub täitsa kena. Nii kaua kui mul oma rännete kohta veel midagi meeles on, tuleb meenutusi kirja panna.

Mu teises seda laadi sissekandes ühineb kaks meenutuste alamliiki: isiklik kogemus ajaloolise sündmuse juures ja niisama lahtine õllepajatus. Jutt käib sellest, kuidas Brandenburgi värava avamise juures kohal olin ja sellele järgnevatel päevadel ühes mõnusas Ida-Berliini kõrtsis koos lahedate püsiklientidega õlle kaasabil võimude vastu keelt teritasime ja Berliini müüri verbaalselt ründasime.

Kuidas me Mutter Hoppes Berliini müüri kukutasime

Sai veidi GO Maailma blogikeskkonnas reisiblogijana kätt proovitud. Konkursile pigem ei mõelnudki, ent kuna moderaator arvas heaks mu avapostituse ka konkursikategoorias avaldada, las ta siis seal on. Visbysse pole mul suurt isu sõita isegi koos Tätte ja Matverega ja punktide kogumise mõttes olen niikuinii hiljaks jäänud. Selleks et poolthääli ja kommentaare koguda tulnuks sootuks varem pihta hakata.

Mul oli hoopis reaalsem eesmärk. Kui nimelt jaksu ja viitsimist reisiteemaliste kirjutiste avaldamiseks edasi jätkub, pole mul boonuspunktide saamise vastu midagi. Niikuinii on mul kavas Soomes käia ja Lätti tahaks ka uuesti väisata. Kui seda punktide eest pisut soodsamalt teha saab, pole seal hullu midagi.

Ehkki ma viimasel ajal olen üsna paikseks jäänud, – vananemise asi teadupärast – olen pikade aastate jooksul erinevates Euroopa nurkades ringi hulkunud nii et seda vähegi pole. Öeldakse ju, et noorena tuleb nõnda elada, et vanast peast on mida meenutada. See pole tähtis, kas ma oma meenutusi siin või seal ilmutan. Ise enesele  ühekroonilisi punkte anda ei saa ehk võtan need parem sealt, kus neid käepärast.

Nii siis ilmutasingi GO Maailma juures vahemerelise jutustuse tormilisest sõidust Kreeka saarestikus. Uued lood järgnevad kui see peaks mulle meelepärane olema.

Aarne juures käib huvitav arutelu selle kohta, kes ometi on blogija. Kui sageli peab ikka oma ajaveebi uuendama et tohiks end blogijaks hüüda? Muu hulgas sel teemal vestlesime Aarnega eile ka suuliselt.

Selles vast eriarvamusi ei ole, et aktiivseks blogijaks ei saa arvata kedagi, kes oma blogi üleharva täiendab. Ise olen juba seal piiri peal. Kunagi sai päevas rohkem postitusi kirjutatud kui praegu nädalas. Kuid seegi kõigub: näiteks seesinane on juba kolmas sissekanne täna, ent eelneva nädala jooksul olen vaid kaks korda postitanud.

Peeter Marveti näitel püüdsime seda arutada, kas ajaveebniku staatus jääb eluks ajaks külge nii nagu näiteks kirjaniku või presidendi oma. Pets ju omal ajal ilmutas mitu postitust päevas, kuid praegu kirjutab ainult kui tal enda arust midagi väga olulist öelda on ehk mõned korrad aastas. Tema seni viimane sissekanne on tehtud 29. mail ja kiirarvutus annab kätte, et tal käesoleva aasta seitsme esimese kuu jooksul on olnud 15 korral midagi öelda. Nii siis jämedalt öeldes keskelt läbi kaks korda kuus, ehkki on ka postitusteta kuid.

Selles pole kahtlustki, et Pets pole ammu enam aktiivne blogija. Ei tahaks sellegi poolest väita, et üks Eesti ajaveebinduse pioneeridest, kes ikkagi veel aegajalt blogib, oleks mõnel hetkel mitteblogijast kodanikuks muutunud. Pealegi pioneer, kes on isiklikult selles süüdi, et ma ise kunagi ajaveebinduse poole oma pilgu pöörasin.

Aarne püstitab küsimuse, mis nimetusega tuleb kõnetada keevitajat, kes ajakirjanikuks hakab või vastupidi. Mõlemad on ikka spetsiifilised kutseoskused, mis jäävad inimesele külge, ehkki ta ei pruugi neid enam aktiivselt rakendada. Iseasi, et oma oskuseid tuleb pidevalt uuendada, aga vähemalt pärast mõningate asjade üle kordamist ja uute omandamist suudaks vahepeal ajakirjaniku leiba söönud keevitaja kindlasti midagi kokku keevitada. Ise pean end näiteks tänaseni sünkroontõlgiks, kuigi sellest on juba aastaid kui ma viimati mõnel konverentsil sünkroonis midagi tõlkisin.

Blogimine pole mõistagi kutse, ehkki suures ja laias ilmas on mõningaid, kes oma ajaveebi pealt rohkem kui kõigest vorsti leiva peale teenivad. Ajaveebnikuks ei saa õppida, blogijaks lihtsalt saadakse. Blogimine on siiski midagi rohkem kui kõigest harrastus. Ütleks, et ta on eluviis.

Umbes samamoodi on eluviisiks petank, millega ma 1990nendatel aastatel tihedalt seotud olin. Petankielu elasin nii Soomes kui Eestis olles sealjuures nii mängija, kohtunik kui ka klubitegevuse ja võistlusturniiride korraldaja. Ei ole mul meeleski enam, millal see oli kui viimati raudkuuli käes hoidsin või isegi väljaku kõrval mängu pealt vaatasin.

Eluviisilt petankeriks jään ma sellegi poolest surmani. Sama kaua olen ma blogija, seda sõltumata värskete sissekannete ilmumise sagedusest. Inimesed, kes minuga kokku puutuvad, peavad arvestama, et ma võin neid veebis kas nimetatult või anonüümselt kajastada. Teisest küljest saavad nad arvestada, et mina kui petanker (kes ammu enam petankiga ei tegele) põhimõtteliselt ja oletuslikult suhtun nendesse oma eluviisile kohaselt sõbralikult.

Viimastel päevadel on mu blogisse hakanud ilmuma päris korrektses eesti keeles kirjutatud ühelauselisi spämmikommentaare. Ainult et need on sisestatud mu ingliskeelsesse blogisse. Ja Ukraina IP-aadressilt.

See omakorda ajab kahtlustama, et rahvusvahelistel spämmäritel on mingisugused ajaveebnike isikuandmetest koosnevad andmebaasid olemas. Paraku on mu erinevad blogid omavahel sassi aetud. Ega nii arulage tegevuse kui kommentaarispämmiga tegelevatel vast korda ei lähegi, et ühel inimesel võib bloge rohkem kui ühes keeles olla.

Viimase pooleteist kuu jooksul pole siinset blogi peaaegu et üldse loetud, mis pole suur imegi, kuna pole jõudnud suurt midagi siin kirjutadagi. Et aga eile kaks kõmukollase pealkirjaga sissekannet avaldasin, on seda kohe statistikas tuvastada. Isegi Blogipuu okstel kerkisin ühe päevaga auväärsele 42. kohale, kuigi pole ammu enam esisajagi sees olnud.

Asi on puhtalt sissekannete pealkirjastamises. Daki vibraatori sissekanne ju üldse seksimnänguasja ei puudutanud vaid Daki tasulise sissekande juures rakendatud SMS-Publisher teenust, millest tõepoolest mõõdukalt huvitatud olen. Seda tuleb tunnistada, et Perekooli postitus mingil määral ka kollasevõitu värvi küljes kannab, kuid samas olnuks imelik kui ma üldse poleks enda aadressil norimisele kas või tublisti hilinenult reageerinud.

See on juba paratamatus, et Eesti ajakirjandus kollatab nagu Rakvere raibe nagu seda professor Lauristin tabavalt kirjeldanud on. Eesti keele- ja kultuuriruum on selleks liiga väike, et siin kvaliteetse sisuga väljaanne ilma riigi või mõne teise mesenaadi toetuseta vabaturul ennast ära tasuks. Kas nüüd siis vaba ajaveebindus peab sama teed käima kui tahab ennast maksma panna?

Mina arvan, et ei pea. Kommertsväljaannetel pole muud võimalust kui massideni jõuda, olgu siis trüki, eetri või veebi vahendusel. Blogid aga võivad täiesti tõsiseltvõetavad ilma suure kõlapinnatagi olla. Asi pole massis vaid hoopis niššis. Kui kellelgi midagi olulist ükskõik millisel teemal öelda on, leiavad selle üles just need, kes selle peavadki üles leidma.

Pealegi võimendab sõnumit ajaveebnike sotsiaalse võrgustiku struktuur, mida veel mikroblogimine omakorda toetab. Kuna blogi kirjutada saab kas väga väikse raha eest või täiesti tasutagi, pole vajadust kulude kateks masse külge tõmmata, kuid sellegi poolest võib hästi kirjutatud ajaveeb üsna reaalset mõju omada, kui autor seda soovib. Kasuks tuleb veel kui jätkub mõistust n.ö. normaalseks jääda ehk maakeeli öeldes ennast mitte ära sittuda.

Eks mu eilsed kollatõve tundemärgid ka mingil määral sotsiaalse katsetuse funktsiooni täitsid. Tahtsin teada saada, kui palju saab puhtalt labaste pealkirjadega blogile tähelepanu tõmmata. Pean tunnistama, et katsetuse tulemus mind üllatas.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.