Larko peegel

Archive for the ‘moraal’ Category

Kas te tahate, et keegi Andrus Ansip või mõni teine temataoline poliitloom teile pidevalt vassib ja teie arukust alla hindab? Kas te ausalt usute seda juttu, mida reformi- või mõni teine erakond teile tõe pähe räägib?

Vabandage, aga ega te juhuslikult loll ei ole?

Seda tajub iga kui viimane normaalse mõistusega inimene, et ehkki juriidilisi tõendeid ei pruugi olla, on parteide rahastamisega seotud asjaolusid, mis päevavalgust nii väga ei kannata. Aga senikaua kuni Ansip ja need teised vassivad,ei ole meil erilist lootust, et elu ausalt läheks.

See on aga väga valus küsimus, kuna meil siin on parlamentaarse demokraatia alusaladest jutt. No, ega see demokraatia ka nii tark valitsemisvorm ei ole, kuigi paremat pole keegi seni veel välja mõelnud. Nii ütles vist Wintston Churchill.

Aususest võib poliitikutel ja erakondadel väheseks jääda, aga kuidas on meediaga? Ühel kaunil õhtul hakkasin ühe erakanali saadet vaatama jäädes sealjuures ootama, et reklaamipauss lõpuks ometi otsa saaks.Nii umbes kümne minuti pärast jõudis mulle kohale, et ei vaatanudki reklaami vaid pärissaadet.

Euroopa Liidu määrustes vist on midagi sellesugust kirjas, et teleülekannetes tuleb programmisisul ja reklaamil selgelt mõistetav erinevus olla.

Aga tühja nendest euromäärustest telekanalite jaoks. Ega euroametnikud eesti keelest niikuinii aru ei saa. Nõnda saabki siis edukalt edasi vassida.

Selles aga häda seisnebki. Terve Eesti elust on üks hiigelsuur vassimine kujunenud. Ja hullem veel, selle vassimise eesotsas seisab inimene, kes on riiki juba aastaid juhtinud.

Arvake ära, kas mul kui Eestis elaval “muulasel” on kerge sellist juttu kirjutada! Minul, kes ma Eestit armastan ja kellele meeldib Harjumaal elada?

No ega ei ole küll. Lausa valus on rinnus.

Aga just sellepärast ma seda juttu kirjutangi, et meie ühine käekäik mulle korda läheb.Olgu me eestlased, venelased või soomöased nagu ma ise olen. Olgu meie keel misiganes, aga meil on ühine huvi oma ühist elu korraldada.

Kuna me juba ühe pinna peal elame, tasub meil ära oma elu üheskoos arendada. Niikuinii elame just siin samas.

Tean küll, et mõnede arvates ei tohinuks siia mitte kunagi tulla kedagi, kes ise eestlane ei ole. Eks ma saan sellest aru, iseäranis okupatsioonide kontekstis.

Sellest aga niivõrd aru ei saa, et näiteks mu enese siinviibimist rahvuslikul põhjusel pahaks pannakse. Ühtpidi tahetakse ise Euroopa Liidu kodanikud olla, kuid teistpidi ei sallita teistel Euroopa Liidu kodanikel Eestisse asuda.

Kus siin see loogika nüüd on?

Soomlased ja eestlased pidid veel idee järgi omavahel suured sõbrad olema. No iseasi, kas ma üldse pean end soomlaseks või eestlaseks või äkki kellekski vahepealseks, kuid eelarvamusi enda kohta küll ei salli.

Las see eestlane aasib,las see soomlane teab, et poliitiitilist fraasi laulu sisuks vaid seab“.

Ma olen siin tegelikult kirjutanud kahel erineval teemal, kuid nendel on omavaheline seos, kui veidi järele mõelda.

Vassimist ei salli ja ausust pean tähtsaks. Ja teistpidi on mulle sallivus tähtsam kui rahvuslik sildistamine.

Advertisements
Sildid: ,

Abilinnapea Jaanus Mutli pole prokuratuuri pressiesindaja sõnul “üheski kuriteoepisoodis kahtlustatav“. Sellise avaldusega tuli prokuratuur lagedale, kuna Mutli kaepas KAPOle ja peaprokurör Norman Aasale, et Ekspressi ja Äripäeva ajakirjanikud olid tundnud huvi võimalike kinkekaartide vastu, mida nad arvasid Mutli ärikatelt saanud olevat. KAPO ajakirjanike vastu uurimist käivitada ei kavatse.

Need on avalikkusele serveeritavad faktid. Mis nende alusel kodanik Keskmine siis arvama peab? Heakene küll, Mutlit kuriteos ei kahtlustata. Aga kuidas on kinkekaartidega lood?

Ma lihtsalt küsin, mitte ei väida midagi. Küsida vist tohib. Kui Mutli arvates ei tohi, on tal kindlasti KAPO ja Aasa postaadressid juba teada.

Sildid:

Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidul on kindlasti kõige paremad ja õilsamad kavatsused oma ausate valimiste koodeksi ettepanekuga. Sellegi poolest pole see mitte teps hea mõte. Miks? Kuna see mitte midagi reaalelus ei muuda.

Kui mõni partei või poliitik valimistel ausalt käitub ja valijate petmisest hoidub, teeb ta seda ilma mingisuguse koodeksitagi. Kas poliitikas niisugust ausat ja sirgeseljalist jõudu ka eksisteerib, jäägu igaühele ise otsustada. Kui aga keegi tahab rahvaga vingerpussi mängida, ei takista teda sellest ka mingisugune kokkulepe ega sellele antud allkiri. Kaabakad jäävad ikka kaabakateks.

Ma millegipärast ei usu, et kõik erakonnad seinast seina suudaksid üksmeelele jõuda piisavalt üheselt mõistetavates reeglites. Ähmase koodeksi korral aga läheks selle rikkumistele osutamine juba juustelõhkumiseks. Pealegi on valmiskäitumise väga üksikasjalikult reguleerimine isegi vabatahtlikkuse korras kas või seepärast kahtlane, et võib vabad valimised kui sellised küsimärgi alla seada.

Peibutuspardid valimistelt üksnes seepärast ära ei jää, et erakonnad oma allkirjaga kinnitavad, et selliseid ei kasuta. Samuti ei jäeta partidele peibutamist ette heitmata juhul kui vastav leping puudub. Moraal ja hea tava ei sõltu allkirjast dokumedil, ta kas on või ei ole.

Gerd lahkab koodeksit üksikasjalikult.

Parasiil võtab ette mõttelise reisi idasuunas Rootsist Soome kaudu Venemaale. Ekskursiooni teemaks on poliitskandaalid. Tuleb välja, et mida eemale itta jõuad seda lähedamal persele oled.

Mona Sahlin on oma kunagise sukkpükste ostmise eest langetatud karistuse ära kandnud. Praegu on ta opositsiooni juht ja kandideerib 2010. aasta valimistel peaministri kohale. Oleks normaalse riigiga tegemist, ei hindaks Mona võimalusi eriti kõrgele, sest normaalses riigis eeldatakse peaministrilt mõtlemisoskust. Aga mine sa tea, Rootsis on igasugu asjad võimalikud.

Ilkka Kanerva on poliitikas tõeline veteraan. Parlamendi liige on ta juba aastast 1975. Kui praeguse parlamendi pesamuna sündis, oli Ike juba seitse aastat saadikutooli soojendanud. Seega peaks justkui kogemust olema, ent millegipärast on naised muidu targa mehe nõrgaks punktiks, mis pidevalt skandaale üles kutsub.

Esimene dokumenteeritud skandaal seoses Kanervaga siiski naissugu ei puuduta. YLE arhiivis on jäädvustatud kuidas ta luiskamist puudutava küsimusega aastal 1981 teleusutluses hätta jäi. SMS-sõnumite liikpruukiminegi pole Ike puhul uus patt: siit saab vaadata videot, kus ta aastal 2005 sarnase asja pärast teleekraanil andeks palub.

Kui asja jälle normaalse riigi konteksti paigutada, ei kujuta hästi ette, et näiteks kaasaegse parlamentarismi hällis Suurbritannias võiks minister isegi ühe taolise juhtumi puhul ametis jätkata, rääkimata veel korduvast patustajast. Soomes aga peaminister ja oma partei Kanervat usaldavad ja piisabki sellest. Eks ta poliitilise kultuuri ja kultuurituse asi ongi.

Lõppkokkuvõtes sõltub Kanerva jätkusuutlikkus ministriametis sellest, kui kaua ta saab oma ametikohustusi pingetele vaatamata edukalt täita. Eile oli ta sunnitud Tallinnast jalga laskma, sest närvid enam vastu ei pidanud. Ei tea kui kaua on talutav, et Brüsseli pressikonverentsidel Soome välisministri käest peamiselt isiklikku elu puudutavaid küsimusi küsitakse ja mitte keegi ministrinõukogus arutatud küsimuste kohta huvi ei ilmuta.

Kui nüüd poliitkuluurituse ekskursiooni edasi idasuunas jätkata, võiks muidugi Venemaalt sel teemal lõputult näiteid leida. Piirdun siiski vaid ühe juhtumi nimetamiseni, mis olukorda tabavalt kirjeldab. Venemaa ajakirjanike liidu president Vsevolod Bogdanov palub ametlikult ja alandlikult Tsetseenia n.n. presidendi Ramzan Kadyrovi käest andeks, et liidu sekretariaat polnud nõus teda auliikmete nimekirja sisse kandma, sest ta pole kunagi ajakirjanik olnud. Kommentaarid on üleliigsed.

Parasiil nimetab oma ekskursiooni lõpuks ka Tallinna kultuurset ja eesrindlikku linnapead. Seda teemat täna lahkama ei hakka. Edgari puhul ongi sageli kõige paremaks paroodiaks Edgari enese sõnavõtud.

Vaatan ma Foorumi saadet. Millest nad ikka seal jauravad kui mitte riigikogulaste palkadest. Sel teemal muide kirjutas pikemalt paar päeva tagasi Silver, kes edastas samuti oma kahe kolleegi, Lauri Vahtre ja Paul-Eerik Rummo arvamust.

Eriti meeldis mulle Vathre sõnavõtt. Siia panen kõigest lühitsitaadi:

Isiklikult olen seisukohal, et kuluhüvitiste raha tuleks hoopiski ära kaotada või seda vähendada või seda piirata tõesti ainult kütuse- ja sidekuludega. Mitte mingisugust majoneesi ega pardiprae ostmist – ega ka mitte auto liisimist – ei tohiks selle raha eest olla. Viia kuluhüvitise eest lasteaeda kingitusi – see on minu arvates lihtsalt sigadus. See ei ole esinduskulu, seda tuleb teha oma raha eest.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada vaid hoopiski Foorumi saate vaatajaküsimusest: “Kas olete Riigikogu tööga rahul?” Ja mida ma pean ka nägema? Rahulolijaid helistab sisse 5,1 %, neid teisi on järelikult 94,9 %.

Ma saan aru, et kergem oleks olnud just sellele küsimusele vastata kui saanuks variante veidi rohkem: näiteks täielikult rahul, enamasti rahul, ei rahul ega mitte rahul, enamasti mitte jne. Sellestki saan aru, et seda laadi provokatiivse küsimuse puhul kipuvad pigem saatesse helistama need, kes rahul ei ole. Aga sellegi poolest: midagi on paigast ära kui ainult 5 % rahule jääb!

Milliseid imetegusid Riigikogult siis oodatakse? Praegune koosseis on alles veidi vähem kui ühe aasta ametis olnud, koalitsioon veel kuu jagu vähem sellestki. Ja parlament saab tõtt-öelda vaid väga piiratud mahus asju mõjutada. Ega nad kõikvõimsad ei ole, et saaksid oma otsustega majanduse arengut reguleerida, mis teadupärast on praegu, kui veel mitte väga vilets, siis ikkagi just viimase aasta jooksul oma hoogu kaotanud.

Siin on järjekordselt nähtusega tegemist, et ütled parlament ja mõtled valitsus. Ütled valitsus ja mõtled partei. Ehk rahvas antud küsimusele vastates tegelikult ei mõelnudki sellest kas ollakse Riigikogu tööga rahul vaid avaldati viha ja nõrdimust Riigikogu liikmete palkade üle.

Veel teinegi tsitaat Lauri Vahtrelt:

Ning lõpuks. Unustasin mainimast kõige triviaalsemat asja: Riigikogu ei tõsta oma palka. Riigikogu palk tõuseb vastavalt seaduses ette nähtud valemile. Aga võib ka langeda, kui langeb keskmine palk. Nii et irooniliselt võiks Postimehe üleskutset kommenteerida: hurraa, rõhutud rahvas, peatame riigikogu palgatõusu! Selleks peame kõik minema oma tööandjate juurde ja nõudma oma palga drastilist vähendamist – siis langeb ka nende raiskade ja muidusööjate palk! Mis sest, et ise nälga jääme, peaasi, kui saab neile tuska teha!

Aga seda vist ei juhtu, eks? Praktikas on võimalik üks asi: vähendada kas kordajaid, või arvutada toda keskmist kuidagi teisiti, ja keelata selgelt ära majoneesi ostmine õhtusöögiks riigi raha eest. Seda saab teha, aga seda saab teha riigikogu järgmise koosseisu jaoks. Ning seda võikski teha, mina olen selleks valmis ja olen alati olnud. Kuid rahulikus meeleolus, mitte sellise vahkviha atmosfääris, nagu see on praegu üles köetud. Isiklikult ma ei karda, oskan väga hästi ära elada ka väljaspool riigikogu.

Küllap Riigikogu enne oma laialiminekut just järgmise koosseisu palkade suhtes midagi otsustabki. Aga sõbrad, sinna on veel kolm aastat jäänud. Riigikogul on enne palju olulisemaidki probleeme lahendada kui oma järeletulijate palgareglemendi muutmine.

Ja see meedia poolt üles puhutud kära võiks ka ükskord otsa saada. Ma nimelt ei usu, et need ajakirjanikud, kes selle pseudoprobleemi on järjekordselt jõuliselt päevakorda tõstnud, ise ei teaks või saaks aru, kuidas asi tegelikult on.

Samal teemal rääkis täna Vikerraadios Mart Ummelas. Tema kommentaari blogiversioon on siin.

Tasakaalustus

Posted on: 16 02 2007

Jätkuks eelmisele postitusele ning selleks et mõni teine kamp end paremaks ei peaks tsiteerin Vabariigi Presidendi avaldust:

Seaduse vastuvõtmise poolt hääletanud Riigikogu liikmed tegutsesid seetõttu teadmises, et president ei saa oma ametivandest lähtuvalt seadust välja kuulutada. Järelikult ajendas osasid poliitikuid soov kasutada nn Pronkssõduri teemat vaid enesele tähelepanu tõmbamiseks, mitte aga tegelda toimivate lahenduste leidmisega.

Pean sellist käitumist vastutustundetuks. Me ju teame, et Eesti 20. sajandi ajaloo kõige saatuslikumad vead said alguse, kui poliitikud valisid oma eesmärkide saavutamiseks teadlikult põhiseaduse eiramise tee.

Lausmasendav!

Alles see oli kui Kallastes äraostmatud ära osteti. Praegu käib sama ostumüügitegevus Pärnus. Mul jääb sõnadest puudu, sest need sõnad mida see tegevus vääriks, mu elektrontrükimusta ei kannata.

Mida rohkem Reformierakond hakab Keskerakonnale sarnanema, seda sandimad on demokraatiaga lood. Nende kahe partei vahe pole enam suur. Varsti seda enam ei olegi. Ühe mündi kaks külge, kull ja kiri.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.