Larko peegel

Archive for the ‘tervis’ Category

Oletagem, et potentsiaalne inimene kaebab reaalsele arstile, et tal on probleeme end tasakaalus hoida. Oletagem lisaks, et reaalne arst, olles potentsiaalse inimesega vestelnud, on kindlal arvamusel, et inimise tasakaaluprobleemid saaks korda juhul kui ta vahetaks jalanõusid. Kõlab ju kena, eks?

Aga mis siis, kui potentsiaalne ütleb reaalsele, et pole jalatseid 10 aastat vahetanud, ent probleemid tasakaaluga algasid alles üks aasta tagasi? Ja mis siis, kui reaalne arst seepeale vihjab potentsiaalsele inimesele, et äkki on tegemist hüpokondriaga?

Ma tean, et Eestis nagu ka mujal on olemas hüpokondrikke, kes arste tülitavad. Samuti tean, et nii mõnigi patsient jääb sellepärast ravimata, et arst teda potentsiaalseks hüpokondrikuks peab ja arvab ennast reaalseks arstiks.

Nii umbes südaöö paiku ilmnes mul südames tõsiseid krampe. Sissehingamine oli raskendatud ja tundsin end täiesti jõuetuks. See läks ruttu mööda ja esialgu arvasin, et nii jääbki. Veerandtund hiljem aga kordus sama atakk.

Arvasin, et oleks parim igaks juhuks kiirabisse pöörduda. Paraku olen juba viis aastat selle üle uhkustanud, et Skype abil ilma moblata hakkama saan. Skypega aga hädakõnesid helistada ei saa. Tunnetasin kerget paanikat.

Siutsusin Twitteris (ja seeläbi Facebookis) SOS-märgistatud abipalve kiirabi kutsuda. Kuna elan liftita majas neljanda korruse peal, panin end hädapärast riidesse ja läksin treppitoa ukse ette istuma lootuses, et äkki keegi möödakäijatest lahkelt kiirabi kutsub. Teiseks põhjuseks see, et olen kuskilt lugenud, et taolises seisundis on värskest õhust kasu.

Nii palju kui meie maja ees tavaliselt tol ajal möödakäijatest just puudust ei olegi,  valitses täna ööl hauavaikus. Hauda ma kartsingi varsti saavat. Mul on üldjuhul vajaduse korral valju hääl, kuid praegu hästi kostvalt appi karjuda ei jaksanud. Pealegi arvasin kasulik olevat jõudu kokku hoida ja elu säilitamisele keskenduda.

Järjekordne puhang tuli ja läks mööda. Siis ma juba püüdsin abikarjeid ilmale saata, kuid endiselt ei suutnud neid hästi kostva häälega edastada. Mitte keegi ei reageerinud, kuigi meie õuest kanduvad vaiksematki häälitsemised on üldjuhul neljandas korruses kuuldavad. Ühel korral nägin kedagi vastasmaja ees jalutavat, mis andis mulle jõudu oma volüümi tõsta. See inimene ei saanud mu abipalvet kuulmata olla kui ta just kurt polnud. Sellegi poolest ei pööranud ta peadki vaid kõndis rahulikult edasi ja kadus kusagile Peetri tänava poole.

Järgmise ataki ajal olin peaaegu kindel, et jäängi sinna oma kodutreppitoa ukse ette surema. Läks aga kurivaim mööda ja veidi hiljem jalutas Pakri tänava suunast kaks vene noormeest. Nemad said mu hädast aru ja helistasid koheselt kiirabisse. Jäid abi saabumiseni mind rahustama ja sõbralikult vestlema. Nende juuresolekul ilmus veel üks tõsine puhang, mille ajal nad mind toetasid ning manitsesid sügavalt sisse hingama.

Head inimesed, sellised. Olen nendele igavesti tänulik. Õnnistagu ja õnnestagu neid jumal kui ta olemas on!

Kiirabi aga vibis ja viibis. Küsisin poistelt kas ta pidi Keilast või koguni Tallinnast tulema. Ei, Paldiski oma oli. Ju neil siis mõni teine väljakutse pidi olema, sest üks ta kust Paldiskist jõuab minu juurde tunduvalt kiiremini kui poole tunniga.

Kohale jõudes oli arst rohkem mu dokumendist kui päästmisest huvitatud. Kamandas pikkali ja käsutas medõe kardiogrammi alustama. Õde oli täitsa umbkeelne; arsti eesti keel oli igatipidi arusaadav, kuigi mitte just elementaarsest sõnavarast parem.

Päris kuidas mul joomisega lood. Tunnistasin ausalt üles, et üleeelmine nädal tervenisti ja pool eelmist sai kõvasti kanget visatud. Eelmise nädala neljapäevast kuni pühapäevani jõin kõigest paar õlut päevas et pead parandada. Selle nädala esmaspäeva ja teisipäeva olen täiesti kaine olnud. Küll aga on esmaspäevast alates gripp küljes.

Arst avaldas arvamust, et pohmakas ju, mitte infarkt ja seda juba enne kardiogrammi valmimist. Sellega aga jõudsin juba pühapäeval ühele poole. Mulle eriti ei meeldi, et mu sõna ise enese kohta ebaviisakal kombel vaidlustatakse. Ise ma ju kõige paremini, tean, kuidas asi tegelikult on ja oma tervisliku seisundi kohta ei tuleks pähegi arstile valetada.

Vaadates kardiogrammi läbi kordas arst, et pohmakas mis pohmakas. Käsutas medõde mulle midagi karvase maitsega arstirohtu suhu pritsima. Seda ma küll pean tunnistama, et selle alla neelamine mu enesetundele väga kiirelt hästi mõjus. Visati autost välja, kästi koju minna ja lasti ruttu jalga.

Kardiogrammi väljaprint on mul siin nina all. Ega ma sellest suurt aru ei saa. Kahtlen aga selleski kas ka arst peale graafikute väga hästi aru sai, mis seal sõnaliselt  kirjas. Arvestades tema eesti keele tasemele ma nimelt hästi ei usu, et tema inglise keele oskustki just kiita oleks.

Lõppjärelduste kokkuvõte koosneb neljast reast:

1120 Sinus tachycardia
4068 Nonspecific Twave abnormality
6220 Possible left atrial enlargement
9140 ** abnormal rhythm ECG **

Ma ei tea, aga oma mitte just viletsaima inglise keele oskuse juures järeldan, et siin viidatakse vähemalt kahele asjaolule, mis annavad alust järeldada, et kõik ei pruugi siiski korras olla. Lisaks on minu arust lõppdiagnoosiks südame rütmihäire. Mulle aga öeldi, et pohmakas, mitte miski muu.

Kiirabiarst on muidugi meditsiinilistes küsimustes minust üle mägede kõrgemal tasemel. Mulle aga tundub, et viisakuses jääb ta mulle kõvasti alla. Võib-olla samuti suhtlemisoskustes. Ma ei ole näiteks sinatamise üle teps mitte pahane, kuid mul endal on raudselt kombeks ennast vanemaid võõraid inimesi esmakohtumisel teietada. Seda eriti kui puutun nendega ametialase tegevuse käigus kokku.

Mul enesel on mõistagi tarvis järeldusi teha. Pikad joomatuurid peavad ära jääma. Mõni õlu mõnu pärast. Nii palju kui ära kulub aga mitte rohkem, öeldi Buratinoski.

Ja ju ma kindluse mõttes  pean endale hädaabivahendiks mõne odava moblatoru muretsema.

Sel nädalal olen senisest mõne võrra kergemalt toitunud. Nii üllatuslik kui see ka ei olegi, on mu enesetunne paremaks läinud. Võib-olla osaliselt ikka sellepärast, et söön umbes täpselt sama toitu kui varem, kuid märksa väiksemates kogustes.

Asi sai alguse täitsa kogemata. Seni olen kodustes tingimustes hommikusöögiks manustanud kaks kruusi kohvi, kolm-neli saiaviilu koos suitsuvorsti, singi, maksapasteedi või muu sarnasega ning ühe kohukese. Kõige rohkem meeldivad mulle Tere kohukesed ning nendest omakorda mustikas, maasikas ja banaan.

Ühel kaunil hommikul tuvastasin, oli vist pühapäev või esmaspäev, et mida pole, seda ei ole. Kohukesed olid otsas. Ei viitsinud seetõttu enne söömist poodi tõtata vaid otsustasin kergema hommikusöögi kasuks.

Ehkki hommikusöök tookord ühe kohukese jagu nõrgemaks jäi, tundus kõht sellegi poolest täis saavat. Vaatamata kergemale hommikueinele ei läinud kõht tühjaks oluliselt kiiremini kui enne. Ja kui see juhtus, panin pintslisse vahepeal poest toodud kohukese. Selle abil suutsin jälle vastu pidada umbes sama kaua kui varem teise söömaajaga.

Hakasin sihilikult kohukest hommikusöögilt eemale tõukama ja alles siis seda sööma kui ennast näljaseks tundsin. Eksperimendi korras sai ka päeva kolmanda söömaaja toidukogust kärbitud. Seal kus varem söin kaks grillivorsti või kolm kotletti, panen nüüd nahka ühe vorstikese või kaks kotletti. Imekombel saab kõht sellegi poolest täis. Ju mul pidi järelikult enne rohkem isu kui vajadust toidu järele olema.

Kõige imelikum asi aga juhtus mul joomisega. Nimelt olen terve nädala otsa joonud õlut vaid ühe pindi (0,568 liitrit) päevas ja seda alles siis kui sooja toitu sisse võtan. Pole lihtsalt olnud tahtmist rohkem juua. Viina pole üldse mekinud. Janu kustutan kas kraani- või mineraalveega.

Terve elu olen arvanud, et süüa tuleb selleks et jaksta aga võta näpust! Praegu tundub, et jaksu on tunduvalt rohkem kui seni. Samuti jään kergemini magama. Uni on sügavam ja kvaliteetsem.

Miski on ka halvemaks läinud. Nimelt kustutab õlu janu sootuks efektiivsemalt kui vesi. Seetõttu tuleb vett rohkem limpsida kui õlut. Järelikult pean ka sedavõrd sagedamalt kusel käima. Kes kurat väitiski, et just õlu kusele ajab?

Mis nüüd siis edasi saab? Ei tea ega hakka ennustamagi. Eesmärke ka ei püstita. Söön ja joon endiselt nii nagu süda käseb.

Varem või hiljem kahtlemata tekib tahtmine suures koguses õlut ja viina manustada või nii palju süüa kui kõht mahutab. Kui see aeg kätte jõuab, las käia! Seniks aga pole hullugi praeguste toidukoguste juurde jääda.

Sildid:

Laekus mulle e-kiri president Barack Obamalt, kes küsib mult rahalist toetust kampaaniale, mille eesmärgiks on mõjutada USA kongressi liikmeid võtma vastu presidendi pakutud ravikindlustuse reform. Ilmselt on tegemist Obama ametiaja tähtsaima sisulise küsimusega ja ühtlasi valdkonnaga, mille ümber kujundamise abil ta loodab oma mandaati nelja aastaga pikendada. Rahva poole pöördumist põhjendab president järgnevalt:

The campaign to pass real health care reform in 2009 is the biggest test of our movement since the election. Once again, victory is far from certain. Our opposition will be fierce, and they have been down this road before. To prevail, we must once more build a coast-to-coast operation ready to knock on doors, deploy volunteers, get out the facts, and show the world how real change happens in America.

And just like before, I cannot do it without your support.

So I’m asking you to remember all that you gave over the last two years to get us here — all the time, resources, and faith you invested as a down payment to earn us our place at this crossroads in history. All that you’ve done has led up to this — and whether or not our country takes the next crucial step depends on what you do right now.

Will you donate whatever you can afford to support the campaign for real health care reform in 2009?

Arvatavasti käib asi niipidi, et kampaania püüab ameeriklastele reformi vajadust selgeks teha, et nood omakorda oma kongresmänidele ja senaatoritele survet avaldaksid. Poliitilise kampaania korraldamiseks aga ei tohi kasutada föderaaleelarves Valgele majale eraldatud raha vaid see tuleb annetustena koguda. Ameerika tingimustes üsna tavaline asi, et küsitakse ja kingitakse taskukohaselt raha mõne konkreetse küsimuse promomiseks.

Olen juba ammu pidanud seda grotekseks, et maailma rikaimas riigis on raviteenuse kättesaadavus nii rängelt kodaniku materjaalsete ressursidega seotud. Süsteem soodustab meditsiiniliselt põhjendamatute ja eetiliselt küsitavate protseduuride teostamist jõukaimatele samas kui arvestatav osa rahvast jääb kõige elementaarsemastki ravist ilma. Raviasutustel ja kindlustusseltsidel on väga suured huvid mängus, mistõttu on igasuguste muudatuste korda saatmiseks tõesti vaja rohujuuretaseme liikumist ja selle aluseks ulatuslikku teavitustööd.

Mõte käis mul selliseski suunas, kuidas talitaks mõni Eesti erakond, kes tahaks ühe mandaatperioodi jooksul mõne endale olulise küsimuse lahendada, olgu siis raviteenuse reform, astmeline tulumaks või tulumaksu kaotamine või mida iganes. Eestis saab küll rahvakampaania korras prügi koristada ja mõttetalguid korraldada, aga oluliste poliitiliste reformide läbisurumiseks rohujuurekampaania üles puhumine poleks ehk eriti viljakas töö. Isegi sel juhul, et leiaks mõne tähtsa küsimuse, mis kriitilisele massale kodanikke korda läheb, ei pruugiks kampaania tulemuseni jõuda sel lihtsal põhjusel, et parteid pole rahva arvamusest otseselt sõltuvad. Neid rahastatakse riigieelarvest ja ettevõtete toetustest ning sisulistes küsimustes kokku leppimine toimub tagatubade vahelise side käigus vastavalt parlamentaarsetele jõujoontele.

Teisest küljest aga leidis hiljutistel Europarlamendi valimistel rahvas tõhusa tee üsna lihtsa kampaania korras  sundida erakondi muutma seadust, mis polnud kodanikele meelepärane. USAs võib mõni üksik kandidaat väljaspoolt kahe suure partei kongressi liikmeks või senaatoriks või isegi mõne osariigi kuberneriks pääseda, kuid oleks täiesti mõeldamatu, et keegi sõltumatu kandidaat üldrahvalikel valimistel sellises mastaabis edu pälviks kui Indrek Tarand. Ammugi poleks võimalik, et sellise edu korral hakataks ise valimissüsteemis muudatusi kiireimas korras menetlema.

Eks demokraatia töötabki igal pool omamoodi ja igal pool on seal nii head kui halvad küljed juures. President Obama kampaaniale soovin edu, kuid seda oma sentidega siiski ei toeta. Selle küsimuse peavad ameeriklased küll ilma minu kaasabita lahendama.

Sildid: ,

Sain täna hommikul mõne grammi võrra kergemaks. Eemaldati mult suust üks hammas, mis juba tükk aega ennast valusalt märku andis. Praegu olen uimane ja seda täiesti arstirohu mõjul, mida mulle hambakliinikus suhu pritsiti.

Eelmisest visiidist hambaarsti poole oli juba ligi üheksa aastat möödunud. Ma kardan hambaarste ja nende juurde minen ainult äärmise häda sunnil. Tänagi tahtsin kliiniku ukse peal tagasi pöörduda, kuid otsustavaks sai kaalutlus, kumba rohkem kardan: kas hambaarsti või isikut kes hoolitseva resoluutselt mind arsti juurde minema sundis. Õigemini ei karda teda ennast vaid seda, et ta oma ähvarduse suhtlemise piiramisest täidaks juhul kui mul täna õhtul veel valutav hammas suus.

Söömise, joomise ja suitsetamise keeluaeg sai just äsja otsa. Tahaks kangesti end viinaga tuimastada, ent seda ka teha ei julge. Imestama ajab, mida kõike ma olen nõus tegema ja tegemata jätma, ikka helge tuleviku nimel.

Mis mul muud üle jääb kui ibuprofeeni suhu ajada ja katsuda und silma püüda. Ega enam hullemaks minna ei saa. Seega peaks õhtuks juba parem enesetunne majja jõudma.

Contra arutab tervist:

need, kes käivad sital, on tunduvalt tervemad, kui need, kes sital ei käi

Seda küll. Ent need, kes käivad sital ja vajavad seal käies kirvest, pole vist päriselt haiged ega terved. Olenevalt vaatenurgast on need vist poolhaiged või poolterved. Tervemad kui need, kes sital ei käi, kuid haigemad kui need, kes sital ilma kirveta käivad.

Siin vahepeal ei saanud paar päeva persest sittagi välja. Täna aga hammustasin viina seltsimeheks rukkileiba ja nüüd just seda saangi.

Leiva väärtus sai selgeks.

Sildid:

Vana ja tark

Posted on: 22 11 2008

Ei ole mul allikat meeles, mistõttu linkida ei saa, kust ma mõne aja eest lugema juhtusin, et viiendik üle 60-aastastest eurooplastest on Alzheimeri tõvest nakatatud. Päris nakkushaigus see muidugi ei ole ehk puristamise peale just ehmatada ei tasuks. Küll aga on kalduvus dementiale pärandlik.

Mul endal juhtumisi ema on Alzheimeri diagnoosiga pärjatud ega ta kuuldavasti enam maailmaga eriti ei orienteeru. Ise pole suutnud teda juba neli aastat külastada. Tahaks ikka emat mäletada sellisena kui ta omal ajal oli, mitte sellisena nagu ta praegu on.

Enese juures pole küll veel mälu ja orienteerumisega probleeme tuvastanud, ent eks neid kõigepealt peavadki teised tuvastama. Lisaks emale oli mu isapoolne onu oma elu viimased 5-10 aastat ülejäänud ilmast eraldet. Pärandlikuse pärast on mul siis põhjust karta, kuigi teisest küljest elab mul veel peale 90-aastane isapoolne tädi Irene, kelle pea väga korralikult töötab. Jõuaks ainult tema tarkust ja teadmisi endale rohkem ammendada!

Tädi Irenega kohtusin viimati just onu Toimi matusel. Sai talle öeldud, et tahaksin teda usutleda. Ta kostis mulle vastu, et miks sa seda siis veel teinud pole. Ega minagi Metuusalemma kombel ei ela. Nii mõndagi oleks mul rääkida, kuid kellele seda räägiksin kui just mitte oma kõige targemale vennapojale. Arvake ära kas ma punastasin! Ma pole sugugi ainus tema vennapoegadest, isegi vanim mitte.

Tädiga loodan kohtuda siis kui mul jälle sülearvuti olemas, millega saaksin tema juttu jäädvustada. Ehk saaksin ise ka tema peal mõnda mõtet katsetada. Kui heakskiitu leiab, siis on mõttekas edasi rääkida ja kui jälle ei peaks, pole rohkem kui üks inimene, kes mu rumalust teab ja seda kauaks teadma ei jää. Kuigi ma tahaksin, et tädi Irene oleks igavesti olemas et tema kui vanema ja targema käest vajaduse korral nõu küsida saaks.

On üks vanem ja targem minulgi veel. Suisa hirmuäratav, et ma pärast tädi Irenet ise pean suguvõsa vanema rolli sisse astuma. Võib-olla küll, et mu nõbude järeltulijad kedagi oma liinist vanemaks peavad ja see olgu nende õigus. Mina aga pean oma õelastele ja nende lastele see vanim ja targim olema. Ei tea kas must vanaks ja targaks kõlbab.

On kena kui üks arstiroht suudab mitmest hädast korraga välja aidata. Täna sattusin selliste hädade ja nende vastu aitava arstirohu otsa. Paistetust jalas andis ravida kui seda resoluutselt sinna hõõrusin, kuhu vaja. Arvutiekraani puhastamisel osutus ka otstarbekaks. Sissevõtmise puhul aitab ta kõikvõimalikke tõbe ravida, täna halltõbe, homme ehk pohmakat.

Sellist kraami peaks küll ustest, akendest ja korstnatest sisse sadama. Õnneks seda majapidamises esialgu piisab. Kui otsa saab, lähen jälle ristiteele Vanapaganaga kauplema.

Koera Kaarel katsus tulutult halltõve eest puu otsa ronides peitu pugeda. Isegi rehepapp ei tulnud kohe selle peale, et halltõbi viinahaisu ei salli ja järelikult on parim roht tema eemale peletamiseks viin, mille lõhnu tuleb pidevalt juurde tekitada. Lisaks on see mõnusaim arstiroht, mida ma elu sees pruukinud olen.

Täna hommikul kuulsin akna läbi tõve kutsuvat häält. Iga lapski teab, et talle vastata ei tohi. Nii ma jäingi vakka ning läksin tasa ja targu ostukeskuse poole jalutama. Seal õnnestus mul Liina Viitriga 19,50 € väärtuses tehing vormistada, tänu millele võin nüüd julgelt kästa halltõvel uttu tõmmata.

Esimese pitsi võtsin siiski USA tulevase presidendi Barack Obama terviseks. Ega tal pole eriti aega voodisse lamama jääda. Erinevalt minust ei saa ta aga endale tõhusat halltõve vastast ravikuuri lubada.

Nüüd aga hakan enda eest hoolitsema. Terviseks!

Ma ei tea, kas Matti Saari oli koolikiusamise ohver või ei olnud. Selle kohta on meedias vastuolulisi andmeid. Ega sel hukkunute seisukohalt tähtsust polegi. Takkajärgi võib vaid nentida, et vaimse tervisega Saarel ilmselt kõik korras ei olnud.

Küll aga on kiusamine Soomes tõsine vaimse tervise häireid põhjustav nuhtlus ja mitte ainult koolikiusamine. Juhtumisi kirjutasin üleeile ehk siis üks päev enne Kauhajõe veresauna YLE uudisest ajendatult kiusamisest töö juures. Soomes esineb seda lausa kaks korda rohkem kui mujal Euroopas.

Töökiusamise ohvriks on enda sõnul satunud üks viiest tööl käivast soomlasest, mis omakorda tähendab, et vähemalt viiendik peab olema kiusajaid. Kuna aga viimaseid üldjuhul on ühe kiusatava kohta rohkem kui üks, järgneb sellest, et laias laastus koguni pool tööl käivatest on ühel või teisel viisil kiusamisega seotud. Kiusamine pole siiski probleemide põhiallikas vaid tagajärg.

Kui inimene teeb mõttekast tööd rahuldavates tingimustes, ei tohiks tal olla tahtmist oma töökaaslasi kiusata. Järelikult on töö juures tegureid, mis ajavad muidu mõistlikke inimesi niivõrd ennast välja, et nad hakavad oma nõrgemaid või lihtsalt millegipärast silma torkavaid kolleege norima. Asi võib olla puudulikus turvalisusetundes, bürokraatias, autoritaarses juhtimises või milleski muus. Kuna tegeliku probleemi vastu ei saa, elatakse oma pahameelt töökaaslaste peale välja.

Tööelu on Soomes vaimsele tervisele väga ohtlik. Õieti tuleks palgatöö kui tervist kahjustav nähtus seadusega ära keelata. Vähemalt tuleks töökohtadele hoiatussilte üles riputada.

Peale tööl käivate on viiendik Soome elanikest majanduslikult välja tõrgatud seisundis. Sellest tulenevalt jõuame jalad alt rabava tulemuseni, et enamus Soome elanikkonnast vaimse pahaolu all kannatab. Soome on täna haige!

Oleks ime kui see ei lasteni kajastuks, et lõviosal vanematest on vaimse tervisega probleeme või vähemalt on nende vaimne tervis ohustatud. Ime siis kui lapsed oma vanemate käitumist kopieerivad ja koolikaaslasi kiusavad. Selles kontekstis on nii kiusaja kui ka kiusatav ohvrid.

Relvaseaduseid võib karmistada küll ja peabki karmistama. See on siiski töö tagajärgede kallal. Paugud käivad sellegi poolest veel tulevikus kuni sinnamani välja, et kogu ühiskonna põhihaigus on kõrvaldatud.

Kui aga patsient oma haigust ei tunnista, ei allu ta ka ravile. Ma kahjuks ei märka probleemide allikaid analüseerivaid sõnavõtte. Tagajärgedega tegelemine võib küll ühe või teise veresauna ennetada, kuid haigus jääb ikkagi ravimata.

Sildid: ,

Koju tagasi

Posted on: 12 09 2008

Mida enam mul aastaid kaela kukub, seda raskemaks on reisimine puht füüsiliselt läinud. Nädalaseid väljasõite enam naljalt ette ei võta. Päev või kaks on parasjagu, äärmisel juhul aga kolm või neli.

Tagasi tulles on mul peaaegu et alati selline puhvriaeg, et pole enam sõidu peal, kuid samas ka mitte päriselt koju jõudnud. Parimal juhul nõuab see taastumine vaid ühe või kaks päeva, halvimal aga terve nädala. Sedapuhku olen küll esmaspäevast saadik koduseinte vahel, kuid alles täna tundub nagu oleksin koju jõudnud.

Seniks kuni olen korralikult välja puhanud ei suuda ma koduseid tavaülesandeid ja -tegevusi kuidagi ära teha. RSS-lugejasse koondunud materjali ei suuda läbi käia. Isegi söömine läheb kuidagi vaevaga, sest sageli ongi mul kõhulahtisust ja muid hädasid. Eile õhtul ei jaksnud isegi sauna minna, sest kartsin sealt tagasi tulles end külmetada.

Kuna vananemisevastast ravimit vast lihtsalt pole olemas, tuleb mul reisiväsimust sammhaaval ravida. Videote vaatamine, vahepeal eetris olnud raadiosaadete kuulamine ja raamatute lugemine on suurepärased asendustegevused. Praeguseks olen ära kuulanud olulisimad vahepelasetest Vikeri ja Kuku saadetest, vaatanud YLE Areenist esimese osa kolmeosalisest miniseriaalist, samuti ühe Rootsi TV kriminulli värske osa.

Raamaturiiulist leidsin suurepärase Soome humoristi Aapeli koondteose, kust olen lugenud terve portsu 1954. aastal ilmunud jutustustekogumist “Meidän herramme muurahaisia“. Ma ei teadnudki, et mul see raamat olemas on, sest see oli mu kadunud isa raamatukogus, kust minu juurde satus kaks kastitäit raamatuid, mida pole seni veel läbi vaatanud. “Meie issanda sipelgad” on hästi naljakas kirjeldus üle poole sajandi tagusest depressiivsest Soome väikelinnast (DSV).

Kõike seda erakorralist tegevust on mul selleks vaja, et keha saaks aega välja puhata ja taastuda. Tuju parandab see kohe kindlasti olles samas vananevale kehale vähem koormav kui mu normipärane olemine. Ega külmetuse, kõhulahtisuse ja halvimal juhul pohmaka käes võideldes niikuinii midagi vaimukast korda ei saada.

Ma pean vist sellega edaspidi leppima, et rändamisi piirata tuleb. Ning samas andma endale aru, et koju saabumine järjest rohkem aega ja asendustegevust nõuab. Ent seniks kuni jalg enam ei tõuse ma oma jonni ei jäta.

Oksele ajab

Posted on: 26 08 2008

Marko Mihkelson osutab Johan Bäckmani blogile, mille eesmärgiks paistab olevat viha ja vaenu külvamine Eesti vastu. Mina seda lugeda ei suuda, sest ajab oksele suisa teine. Ei taha äsja alla neelatud lihapiruka jääkidega arvutiekraani reostada.

Üllitise motiivide üle ka spekuleerida ei taha. Ajalooteadusest on asi üsna kaugel.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.