Larko peegel

Archive for the ‘eetika’ Category

Sai Google Plussis Tarmo Jüristo Memokraadis avaldatud blogipostituse ajendil partei(de) rahaskandaali teemadel veidi arutatud. Kuna arutelu piiratud suhtlusringkonnas toimus, siia linki ei pane. Sestap ma seda siin avatud blogis kajastangi.

Sai naljaga pooleks öeldud, et kui see on sularahaga täis topitud köögikapp, siis just sellist kappi ma oma köögis näha tahangi. Mitte et mul oleks kombeks köögis sularaha hoida, kuid kena oleks seegi, et üldse oleks, mida hoida saab. Kui seda peaks (teoreetiliselt muidugi) väga palju olema, ei saa seda välistada, et kunagi võiks tekkida tahtmine mõnda erakondagi toetada. Julgen selles siiski kahelda, skeptik nagu ma olen.

Arutelu käigus juhiti mu tähelepanu Aare Pilve haakuvale postitusele vaikivast ajastust. Selles on mitu väärtmõtet rääkimisest, vaikimisest, rääkimise mõjust ning selle kajastumisest tegudes. Väga hea lugemine oli.

Võrdlus 30nendate vaikiva ajastuga pole sugugi kohatu, ehkki vaikimise ilmingud ja põhjused on praegu teistsugused. Lubatagu mul tsiteerida:

võimu kuritarvitus on kõigile silmnähtav, sellest isegi räägitakse valjusti, pooleldi tunnistab võim seda isegi (seesama “legalize reality“), aga puudub see, mis kommunikatsioonist teeb kommunikatsiooni – kõnetegude teoline aspekt: kõnetegu ei saada midagi korda, st pole tegelikult tegu. oma loomult on see kommunikatsiooni täielik simulatsioon – mingi diskussioon otsekui toimuks, aga sel diskussioonil pole ühenduspunkti tegude sfääriga.

Edasi tahtiski mu mõte just sinna poole tüürida, mis vahe on juriidilisel teoorial ja reaalsel olekul. Kui lähtuda sellest, et ainult juriidiliselt tõendatav saab reaalselt olemas olla, pole tõesti vaja parteide rahastamise teemaga tegeleda, kuna kahtlase lubatavusega tehinguid ei toimu (sest neid ei saa juriidiliselt tõendada). See on sama tark kui tänavat ületades ohutusele tähelepanu mitte pöörata, kuna juriidiliselt pole tõendatav, et keegi just selles ristmikus oleks kunagi sõiduautolt löögi saanud.

Kui üldine elukogemus seda kinnitab, et autojuhid alati või enamasti annavad jälakäijale teed ja inimestel on kombeks oma köögikapis sularaha hoida selleks, et seda aegajalt panka viia ja parteile üle kanda, ongi kõik korras ja parim on vait jääda. Vastasel juhul on ikka mõttekas autojuhtidele südamele panna, et need laseksid inimestel üle tänava minna, kuna teinekord võib mõni ka kuulda võtta. Hoopis teine asi, kas parteidega suhtlemises on ka teo mõõde.

Ega ma paraku sellest veel kaugemale ei jõudnudki. Ju siis tuleb mõnda aega lõuad pidada ja edasi teenida. Täiendavaid avaldusi võib järgneda, ehkki ei pruugi.

Laekus mulle Ajakirjanike Liidu listis Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professori Tõnu Lehtsaare pöördumine, kus ta kutsub üles Justiitsministeeriumit spämmima Justiitsministeeriumile digitaalselt allkirjastatud kujul saatma meili manuses oleva teksti. Tsiteerin sealt kaks viimast lõiget:

Peame ülimalt oluliseks, et riik kaitseb perekonda ja ei muuda arusaamist ühiskonna alustest, milles oleme põhiseaduses kokku leppinud. Avaliku arutluse all olevad perekonnaseaduse muudatused ja võimalike mitteabielulise kooselu vormide õiguslik lubamine on meie jaoks põhiseaduse autoriteedi ja riigi usaldusväärsuse küsimus.

Me ei pea vajalikuks eraldi lepinguliigi loomist mitteabielulise kooselu vormidele. Me ei pea võimalikuks abielu institutsiooni avamist samasoolistele paaridele. Toetame perekonda puudutavas seadusandluses selliseid muudatusi, mis suurendavad põhiseaduses määratletud perekonna kaitstust ja tõstavad mehe ja naise abielul rajaneva perekonna staatust.

Kuna ma olen kõigest keskharidusega rumal ajaveebnik, jääb mul kahjuks professorihärra mõttelend arusaamatuks. Ei mahu nimelt minu väiksesse pähe, kuidas kodanikuõiguste kehtestamine inimestele, kellelt need puuduvad, saaks riivata nende huve ja õigusi, kellel põhilised inim- ja kodanikuõigused juba olemas. Kui kellelegi juurde antakse, pole see kelleltki ära, kellel vastav hüve juba olemas.

Ja mida peab tähendama, et professor “ei pea vajalikuks” mitteabielulise kooselu seadustamist? Mina näiteks ei pea vajalikus seente söömist, kuna seened mulle ei meeldi. Sellegi poolest ei tuleks pähegi nõuda seenesöömise keelustamist nendelt, kellele seened meeldivad. Söögu minugi poolest kui ainult mulle suhu ei topi!

Põhiseadus minu teada kehtib kõigile Eesti pinnal viibijatele võrdselt. (§ 9 lõige 1). Ja keda see huvitab, löögu palun põhiseaduse lahti ja lugegu sügavalt järele mõeldes paragrahvid 10-13. Pole seal küll otsesõnaliselt kirjas, et kodanik olgu ka sallimatuse eest kaitstud, kui nimetet sätete vaimust võib küll lugeda, et hoopis kõnealune pöördumine riivab demokraatliku ja vaba ühikonna aluseid.

Ma olen üsna salliv inimene, kuid üks asi on, mida ei salli. See on põikpäine sallimatus, mis antud juhul ilmneb tungina oma enese tõekspidamisi kõigile teistelegi peale suruda. Miks küll Lembitu salgal omal ajal sõdaõnne ei võinud olla!

Riigikogu fraktsioonide esimehed arutavad täna koos Ene Ergmaga kuluhüvitiste ja muude kulude kärpimist. Mul oleks seltskonnale üks tagasihoidlik nõuanne, mis mõistuspärase rakendamise juures peaks kokkuhoidu tooma küll: hüvitatagu riigikogujatele nii palju kui kulub. Aga mitte rohkem!

Peeter Mardna ajab harja punaseks.

Riik peaks soodustama täisväärtuslikke kodanikke ja on teada, et täisväärtuslikud järglased kasvavad vaid mõlema vanemaga koosluses

Mis mõttes pole üksikema või -isa kasvatatud lapsed täiskasvanuna täisväärtuslikud kodanikud? Kas tohtrihärra annab endale aru kui solvavalt selline sõnavõtt mõjub inimestele, kes ühel või teisel põhjusel on ühe vanema või vanavanema kasvatatud? Inimestele, kelle isa või ema surnud näiteks. Kas või täisväärtuslikku riiki sõja ajal kaitstes.

Mu emal polnud lapsepõlvekodus isa, kuid täisväärtuslik kodanik oli ta nii kaua kui tal aru peas oli. Julgen isegi väita, et ta on täisväärtuslik kodanik praegugi, kuigi tal aru enam pole. Ema pole kõrget haridust saanud ega kõrgel ametikohal kunagi olnud, kuid ta pole kunagi ka mölakas olnud. Erinevalt körgelt haritud arstihärrast.

Annab jumal ameti, annab ka aru. Nõnda tavatsetakse ju öelda, kuid Päevalehe lühireferaadis on Mardna arulagedusi nii palju sees, et mu dementeerunud ema ajab targemat juttu iga kell. Vähemalt teeb ta Mardnale inimlikkuse tunnetamises silmad ette.

Tervishoiuameti järelevalveosakonna seisukohalt on kahetsusväärne, et selle juht kollektiivse diagnostiseerimisega tegeleb.

Samasooliste inimeste kooseluvormide kohta ütles Mardna üheselt: „Psühhiaatrilises mõttes on omasooiharus haigus, seda teavad kõik.“

Psühhiiatriaga võib siin tegemist olla küll, kuid mitte nii nagu Peeter Mardna arvab. Kerkib küsimus, kes siin arst on ja kes patsient. Soovitaks Tervishoiuametil oma juhtivametniku vaimse tervise üle muret tunda.

Riigiametnikul on õigus arvamusele ja õigus oma arvamust avaldada. Teisest küljest on küsitav, kas juhtivaks riigiametnikuks sobib isik, kelle avalikult välja hõisatud arvamused kolmanda riigi omadele sarnanevad. Mölakas kõrges riigiametis solvab inimväärikust ja ühiskonna moraalitunnet.

Ei tea mis ajast saadik ministrid konkreetsete politseijuurdluste kohta uuringu käigus arvamust avaldavad. Vanasti peeti seda igatipidi sobimatuks. Isegi sel juhul ei läinud see mitte, et uuringualuseks ministri hea erakonnakaaslane oli.

Ma olen seni pidanud Tõnis Lukast igatipidi pädevaks ministriks, kuid praegu tundub mulle, et ta võtab sellisel teemal sõna, mille kohta ministril oleks targem vakka jääda. Või on Ansipi valitsuse sees uus arusaam heda tava mõistest kehtestatud? Kui ei ole, ootaks peaminsitrilt selgitusi.

Sildid:

Cambridge’i ülikooli professori Aubrey de Grey sõnul võiks inimelu pikuseks tulevikus koguni 1000 aastat kujuneda. Selline perspektiiv kõlab esialgu põnev, kuid veidi järele mõeldes tekitab suisa hirmu. Ilmselgelt ei kannataks maakera sellist inimmassa, praegusegi kuue miljardi jaoks on ressursse vähe.

Teisest küljest oleks inimkonnale kahtlemata sellest kasu kui oleks kontingent hea vaimse ja füüsilise tervise juures sajandite elukogemusega inimesi käepärast. See oleks tõeline potentsiaal igasuguste tarkade meeste ja naiste komisjonide moodustamiseks. Ainult et see kontingent peaks paratamatult üsna piiratud arvuga olema.

Kellele siis lubada sisuliselt igavest elu? Millistel alustel tuleks välja valida inimesi, kellele ravimit antakse? Kes sellise otsuse langetaks?

Kõlab veidi nagu Aldous Huxley ulmeraamat, kus inimesed alfadeks, betadeks jne jaotatud. Ainult selle erinevusega, et Huxley maailmas tuli surm 60-aastaselt. Ju ta ei suutnud 1000-aastast elu ette kujutada.

Ma vast ei tahaks sellist uut head ilma näha. Õnneks ei peagi nägema, sest väga suure tõenäolisusega suren enne ära kui säärane imeroht valmis saab.

Professor Jukka Kemppinen avaldab oma blogis enda käsutuses oleva Jokela kooli õpilaste poolt koostatud memo meedia käitumisest tragöödia ajal ja selle järel. Ühe sõnaga on see masendav loetav. Tuleb välja, et kriisiolukorras on eetika peale vilistanud ühtlasi n.n. soliidsed väljaanded (nii trüki- kui eetrimeedias) ja kollane ajakirjandus.

Ajakirjanikud on näiteks viibinud kriisikeskuses kuulamas pealt konfidentsiaalseid vestluseid ja tsiteerinud neid oma lugudes tutvustamata end sealjuures meedia esindajateks. Samuti on usutletud ja pildistatud alaealisi ning avaldatud nende usutlusi koos piltidega küsimata lapsevanematelt nõüsolekut.

Kollase väljaande 7 päivää ajakirjanik olevat helistanud koolis töötanud medõe lapsele ja püüdnud talt saada andmeid ema kohta, kelle surmast laps alles mõne tunni eest kuulnud. Sama väljaande ajakirjanik on väidetavalt katsunud vägisi astuda tapetud õpilase kodu uksest sisse koos käivitatud makiga. Pereisa olla ta välja visanud.

Paturegister on pikk ja nagu öeldud uskumatult masendav. Vahepeal kerkib ketserlik kahtlus, milleks peaks ajakirjandusvabadus üldse hea olema.

via Vesa

Ekspressis on lühiuudis erilisest “seelikukütist”, kes jäi Tallinna supermarketis vahele videokaamera suunamises naiste seelikute alla. Uudisteloo pealkirjaks on “Pervert piilus salakaameraga naiste seeliku alla“. Ekspressi toimetuse südametunnistusele jäägu vuajeristi, olgugi et ebaviisakalt käituva vuajeristi, perverdiks nimetamine. Aga mitte ei tahtnud ma Ekspressi ebakorrektsest pealkirjast kirjutada, vähemalt mitte ainult sellest. Seda nimetan mööda minnes.

Arni juures arutatakse, millisel määral ühiskonnal – mõeldud on ühiskonda laiemas laastus, mitte üksnes riiki – on õigus üksikisiku keha puudutavaid norme kehtestada. Sellega haakub vähemalt kaudselt küsimus selles, kas ja millisel määral ning millistel tingimustel võib see sama umbmäärane “ühiskond” ise selliselt käituda, mida üksikisikule lubatavaks ei peeta. Ameerikas näiteks kaitseb koguni põhiseadus kodaniku õigust laskerelvade omamisele ja kandmisele, enamuses Euroopa riikidest aga on seda õigust üksikisikutelt rängelt piiratud, võimu teostajatelt aga mitte.

Kui nüüd vuajerismi juurde tagasi tulla, käitub “ühiskond” oma liikmete turvalisuse huvides üsna vuajeristlikult. Turvakaameraid on igal pool poodides, pankades ja mujal avalikus ruumis. Turvakaameraga püüti kinni seegi vuajerist, kellest alguses jutt.

Saksamaal aga pole sugugi ise enesest mõistetav, et poodnik tohib oma äriruumidesse turvakaameraid niisama paigutada. Sakslased on oma privaatsuses väga tundlikult häälestatud ja võivad isegi kohtusse pöörduda kui neid enda arust õigusetult kuskil pildistatakse. Nii otsustaski Hamburgi kohus hiljuti, et kohvikuketil pole õigust oma kliente turvakaamerate abil piiluda.

Ma ei pälvinud arusaamist, kui püüdsin kahes blogikommentaaris selgeks teha, et mul pole probleemi turvakaamerates ise eneses vaid selles, et salvestatud andmeid ei kiputaks kuritarvitama. Vastukajas rõhutati, et äriettevõtete salvestuste üle kontrolli niikuinii ei ole ja seetõttu juba parem salvestamine keelustada. Saksa arusaama järgi oleks siis omavolilise vuajeristi kinni püüdmine oluliselt raskendatud olnud ja seda paradoksaalselt seetõttu, et tahetakse vuajerismi takistada.

Jaan “Värdjas” Kundlal ei kuidagi õnnestu eetiline käitumine, ehkki ta katsub selle nimel pingutada, et ennast eetilise mulje jätaks. Nüüd astub ta Keskerakonnast välja kuid jääb oma soojale saadikutoolile edasi. Põhjendused Riigikogusse alles jäämiseks on üsna kundlalikud:

Soovin taastada oma toetajate usalduse ning ühtlasi jätkata pooleliolevat tööd riigikogu sotsiaalkomisjonis.

Seda võiks isegi austada juhul kui Jaan Kundlat oleks parlamenti rahvas valinud. Paraku on ta aga nende 26 saadiku hulgas, kes ei saanud oma mandaati tänu sellele, et valijad oleks neid toetanud vaid hoolimata sellest, et valijad ei toetanud. Kundla on Riigikogu liige üksnes seepärast, et oli piisavalt kõrgel kohal Keskerakonna üleriigilises nimekirjas.

Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas valis Jaan Kundlat 496 kodanikku. Sellest ei piisanud isegi ringkonnamandaadiks lihtkvoodi alusel, ammugi mitte isikumandaadiks. Keskerakonna kümnest Järva- ja Viljandimaa kandidaadist oli ta alles kuuendal kohal häälte arvu järgi.

Üleriigiliselt valituks osutunud kandidaatide asendusliikmete nimekirjas oleks järgmine Keskerakonna saadik Kalev Kallo. Tema kohta võib küll nii mõndagi arvata (nagu Tihemetsa Tiinagi kohta), ent eetiline õigus Riigikogus istumiseks oleks tal vast igal ajal just Keskerakonna parteilisel mandaadil suurem kui Kundlal. Jaanil aga ei lähe mitte kuidagi korda oma mainet parandada; kuidas värdja eetikaga saakski?

Kesse valetab?

Posted on: 7 02 2008

Pealkiri peaks loo sisule vastama, on üldine arusaam ajakirjanduseetika valdkonnas. Samas aga väljaannete igapäevaleib, et uudisloost tehakse meediaseksika pealkirjaga müüvam ehkki loo sisu ei pruugi sellele vastata.

Tänane näide Päevalehest: Majandusministeerium: Ansip valetab alkoholipiirangu suhtes. Usutletud on ministeeriumi kaubandustalituse juhatajat Anne Laari:

“Peaministri väide selle kohta, et Eestis on vaid 8-9 kohta, kus öösel alkoholi müüakse, ei vasta kahjuks tõele,” teatas MKM-i kaubandustalituse juhataja Anne Laar Päevaleht Online’ile.

Muidugi ei ilmne loost, et Laar oleks Ansipit valetamises süüdistanud. Ta lihtsalt õiendab ära peaministri ütluse, mis päris tõele ei vasta. Et seda valetamises süüdistamiseks tõlgendada, nagu Päevaleht oma pealkirjaga teeb, pidanuks Laaril selgesõnaliselt väita, et Ansip teadlikult valeandmeid edastab. Sellist tsitaati tema usutluses aga ei ole.

Ma saan aru, et selline pealkiri on müüvam kui asja sisule korrektselt vastav olnuks. Küll aga ei saa aru, kui alla võib ajakirjandus käia. Tuleb välja, et valetabki hoopis Päevaleht Online’i toimetus!

Sildid:

Ei saa salata, et mulle põrmugi ei meeldi asjaolu, et lääs kaitseb oma sõdurite hinge ja verega riiki, kus veebis surfamise eest inimesi surma mõistetakse. Samas aga saan aru, et juhul kui lääneriigid Afganistanist nelja tuule poole lahkuksid, järgneks sellele veel hullem võim, mis peale inimõiguste maha surumise üleilmalisele julgeolekule praegusest suuremat ohtu kujutaks.

Sellegi poolest kerkib küsimus, millele ma vähemalt esialgu vastuse võlgu jään: kui kaugele on eetiline taluda ja sallida kahest pahast väiksemat?

Seesinane Päevalehe lugu on avaldatud veebilehel ja paistab välja nagu oleks toimetatud ajakirjanduslik materjal. Seda pole reklaamiks märgistatud, järelikult peabki uudis või arvamusartikkel olema. Võib-olla pigem uudis, sest arvamusartikli all oleks autori allkiri.

Nüüd ma siis tean, et just Marhaba reisibüroo sooduspaketiga tasub märtsi alguses Kanaari saartele lennata. Seda on mul vast põhjus uskuma jääda, sest selle teabe eest seisab Päevalehe toimetus hea. Ju nad on oma faktid kontrollinud nagu hea ajakirjanduslik tava ette näeb. Eeldatavalt on Päevaleht enne uudise avaldamist konkurentide vastavad pakkumised läbi vaatanud ja leidnud Marhaba oma soodsaimaks.

Nali naljaks, muidugi on see siililegi selge, et tegemist on reklaamiga, täpsemalt öeldes varjatud reklaami. Peale selle, et reklaami edastamine eksitavalt uudise moodi on ebaeetiline ja pressieetikaga vastuolus, tekib sellega läbipaistvuse probleem. Ausa reklaami moodi reklaami puhul on teada, et selle eest tasutakse kas vastavalt reklaami hinnakirjale või poolte kokkuleppele.

Et aga reklaam varjatud kujul edastatakse, pole teada kas ja millisel kombel selle eest tasu või muu hüvitis lehele laekub. Ja see seab koguni lehe usaldusväärsuse küsimärgi alla. Kui juba tühise alla 5000-kroonise puhkusereisi puhul lehelugejat eksitatakse, jääb vaid imetleda, missuguste majanduslike seoste mõju all tähtsamates küsimustes ajakirjandusliku materjali pähe lehte reklaami või PR-materjali sokutatakse.

Sedapuhku satus Päevaleht silma kuid vastavat on igas suures väljaandes ja mitte harva. See on masendav ja kohutav.

Mul ei olnud kavas sita loopimisest Ajakirjanike Liidu kaela siinkohal kirjutada. Et aga Ekspressi loost ei pruugi asjast selget pilti kujuneda, avaldan täies mahus liidu liikmetele meililistis saadetud viie juhatuse liikme avaliku kirja, mida Ekspress osaliselt tsiteerib:

Avalik kiriPostimehe peatoimetaja
Merit Kopli

Ajalehtede Liidu nõukogu esimees
Erik Roose

Pressinõukogu esimees
Eve Rohtla

3. jaanuari 2008 ajalehes Postimees ilmus Tuuli Kochi kirjutis “Marica Lillemetsa preemia kääritab ajakirjanike liitu”. Tuuli Koch väidab oma kirjutises üldistavalt, nagu oleks EAL juhatuse otsus Marica Lillemetsa premeerimiseks tekitanud organisatsiooni liikmetes “paksu verd” ja olevat nende arvates vastuolus EAL-i põhikirjaga.

Missugune ajakirjanduslik või tõeväärtus on sellisel väitel, kui selle kinnituseks ei esitata vähimatki tõendit selle kohta, kui paljude ja kelle organisatsiooni liikmete seisukohta juhatuses tehtud otsuste ja sellega seotud sündmuste ühekülgne esitlus tegelikult esindab!? Lisaks sellele on artikli autor T. Koch jätnud hea ajakirjandustava vastaselt küsimata mis tahes kommentaare nii EAL-i juhatuse premeerimisotsuse vastu kui ka poolt hääletanud liikmetelt, ehkki nende seas on muide ka Kochi kolleeg samast toimetusest.

T. Kochi kirjutise materjaliks ja aluseks on olnud vaid põgus elektronposti teel peetud kirjavahetus juhatuse esimehe Marica Lillemetsaga (see kirjavahetus on ka juhatuse käsutuses), ilma et ajakirjanik oleks nimetatud kirjavahetuses mingilgi moel vihjanud sellele, et kavatseb sellel teemal kirjutada kõmulist uudisartiklit, kasutades sealjuures (pealegi valikuliselt ja ilmselt vääristavalt) Marica Lillemetsa antud vastust. Kui see pole ajakirjanduseetika reeglite jäme rikkumine, mis siis veel!?

Nimetatud artiklis esitatud vildakaid väiteid võiks paljude faktide najal ümber lükata, kuid EAL juhatuse allakirjutanud liikmed ei sea käesoleva kirjaga endale ülesandeks enam kui 600-liikmelise ajakirjanike organisatsiooni mitmekülgse tegevuse igakülgset kajastamist. Loodame, et sellega tegeleb ka edaspidi meie aus ja sõltumatu ajakirjandus, kelle parimat osa EAL on alati püüdnud esindada. Meie kirja eesmärgiks on juhtida tähelepanu sellele, kuidas mingi üksikotsuse moonutatud ja ebapiisava kajastamisega on heidetud kahetsusväärselt varju kogu suure kodanikeühenduse usutavusele.

Loodame, et Postimehe toimetus avaldab lähipäevil asjaliku õienduse, et selgitada, millel põhinevad kirjutises esitatud väärväited ning annab sealjuures sõna asjaolude selgitamiseks ka EAL-i juhatuse liikmetele. Ühtlasi palume Pressinõukogult ja Ajalehtede Liidult põhimõttelist seisukohavõttu selles osas, miks Eesti suurim ajaleht juba mitmendat korda üksnes kõmule toetudes ründab Eesti üht vanimat loome- ja ametiliitu – Eesti Ajakirjanike Liitu, üritades igati selle autoriteeti tema liikmete ja avalikkuse silmis diskrediteerida. Jääb mulje, nagu oleks tegu tööandja sooviga EAL-i kui ajakirjanike ametiliidu positsioone tööturul nõrgestada, kasutades selleks ka küsitavaid vahendeid, sealhulgas manipuleerides enda valduses olevate väljaannetega.

Eesti Ajakirjanike Lidu juhatuse liikmed:

Margarita Kornõševa
Karin Paulus
Liina Kusma
Mart Ummelas
Dagmar Lamp (allkiri lisatud 6.01.)

Muide, ise viibisin liidu mullusel kongressil, kus olin hääleõigustatud delegaadina kõikide vastu võetud otsustega päri. Nende alusel ei leia ma põhjust juhatuse tegevust kritiseerida. Alati saab asju pareminigi teha, ent mina igatahes usaldan juhatust, mille liikmeid ise valimas käisin. Postimeest seevastu ei usalda enam ammu.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.