Korjame hapukurgisaaki
Posted on: 22 07 2009
Hapukurgi hooajal ilmutatakse meedias imelikke asju. Jüri Pihl kutsub Savisaart valmiseelseks hooajaks kavandatud lindilõikamised jalamaid ette võtma et teelõigud ja viaduktid eesmärgipäraselt kasutatavaks saaksid. No kuidas ta neid hapukurgi ajal avab; poleks enam sügisel valijatel põrmugi meeles.
Völkischer Beobachter Kesknädal aga ilmutab Ülo Palovere õõvastava loo (via @leheneeger) sellest, kuidas nõukaajal kõik hea, õiglane ja nunnu oli, praeguse rõõvkapitalismi tingimustes aga kogu elu otsepidi persse keeratud. Isegi tsitaati ei oska sealt välja valida, lugege parem ise! Olete igatahes hoiatatud: puuduma jääb vaid kurtmine, kuidas rahvas sai nii rumal olla, et õilsa nõukogude korra röövkapitalismi kasuks maha jätta suutis.
Eks sealgi on ajastus kõige olulisem. Säärased lood on suure suve jaoks sobilikud, kuna keegi niikuinii lehti sirvida ei viitsi. Küll jõuavad enne valimisi veel teistsugused mesijutud hääli kinni püüda.
6 kommentaari to "Korjame hapukurgisaaki"
24 07 2009 kell 19:43
Larko: igal ajastul ja igal riigikorral (ka kõige hullemal) on omad head ja halvad küljed. Too kirjatükk üritab ülistada nõuka aja häid külgi ning vähendada või kõrvale jätta halbu.
Muide, minu memm mõtles vahetult enne oma surma täpselt sama moodi… või õigemini olid tema sõnad: “vene ajal oleksin ma saanud vähemalt inimväärselt surra”
Kui selle kirjatüki kommentaare kugeda, siis näeb seal nõuka-ihalusega tüüpe veelgi 🙂
24 07 2009 kell 20:19
Kommentaare vaadata mul ei tulnud pähegi. Paistab et neid on seinast seina, kuid kaua neid lugeda ei jaksa. Läheb kommentaariumidele tavapäraseks omavaheliseks sõimlemiseks. 😦
27 07 2009 kell 10:21
[…] at 10:21 | In eesti, hapukurk | Leave a Comment Tags: nõukaaeg Hillar kirjutab mu eelmise nädala sissekande ajendil, kus Kesknädalas ilmutatud Ülo Palovere õndsa nõukaaja heietust siunasin. Ei tuvasta […]
[…] mõtlesin selle just välja ja innustust andsid mitmed ja mitmed nõuka-aja teemalised […]
24 07 2009 kell 10:56
Palovere lugu, õõvastav küll, aga stiilipuhas! Kirjutaja valdab väga osavalt nõukaaegset teemakäsitlust, jätab tõesti eheda mulje.
Ajakirjanduslikult tasemelt jääb see lugu siiski ensv-aegsele kõvasti alla. Sõltumata riigikorrast, oli nõukaajal häid ajakirjanikke, kelle lehelood olid tõesti oodatud ja nauditavad. Populaarsus teeniti siis välja filigraanse rida vahele vahele kirjutamise oskusega.
Miks ei võrdle ensv-d ülistav paskviller ajakirjandust “siis ja nüüd”, näiteks Kesknädalat ja kasvõi Rahva Häält? Kas see on tingitud pealiskaudsusest, “ununenud” tahtlikult või on selle eemaldanud kesk- tsensuur?