Larko peegel

Archive for the ‘demokraatia’ Category

Sai Google Plussis Tarmo Jüristo Memokraadis avaldatud blogipostituse ajendil partei(de) rahaskandaali teemadel veidi arutatud. Kuna arutelu piiratud suhtlusringkonnas toimus, siia linki ei pane. Sestap ma seda siin avatud blogis kajastangi.

Sai naljaga pooleks öeldud, et kui see on sularahaga täis topitud köögikapp, siis just sellist kappi ma oma köögis näha tahangi. Mitte et mul oleks kombeks köögis sularaha hoida, kuid kena oleks seegi, et üldse oleks, mida hoida saab. Kui seda peaks (teoreetiliselt muidugi) väga palju olema, ei saa seda välistada, et kunagi võiks tekkida tahtmine mõnda erakondagi toetada. Julgen selles siiski kahelda, skeptik nagu ma olen.

Arutelu käigus juhiti mu tähelepanu Aare Pilve haakuvale postitusele vaikivast ajastust. Selles on mitu väärtmõtet rääkimisest, vaikimisest, rääkimise mõjust ning selle kajastumisest tegudes. Väga hea lugemine oli.

Võrdlus 30nendate vaikiva ajastuga pole sugugi kohatu, ehkki vaikimise ilmingud ja põhjused on praegu teistsugused. Lubatagu mul tsiteerida:

võimu kuritarvitus on kõigile silmnähtav, sellest isegi räägitakse valjusti, pooleldi tunnistab võim seda isegi (seesama “legalize reality“), aga puudub see, mis kommunikatsioonist teeb kommunikatsiooni – kõnetegude teoline aspekt: kõnetegu ei saada midagi korda, st pole tegelikult tegu. oma loomult on see kommunikatsiooni täielik simulatsioon – mingi diskussioon otsekui toimuks, aga sel diskussioonil pole ühenduspunkti tegude sfääriga.

Edasi tahtiski mu mõte just sinna poole tüürida, mis vahe on juriidilisel teoorial ja reaalsel olekul. Kui lähtuda sellest, et ainult juriidiliselt tõendatav saab reaalselt olemas olla, pole tõesti vaja parteide rahastamise teemaga tegeleda, kuna kahtlase lubatavusega tehinguid ei toimu (sest neid ei saa juriidiliselt tõendada). See on sama tark kui tänavat ületades ohutusele tähelepanu mitte pöörata, kuna juriidiliselt pole tõendatav, et keegi just selles ristmikus oleks kunagi sõiduautolt löögi saanud.

Kui üldine elukogemus seda kinnitab, et autojuhid alati või enamasti annavad jälakäijale teed ja inimestel on kombeks oma köögikapis sularaha hoida selleks, et seda aegajalt panka viia ja parteile üle kanda, ongi kõik korras ja parim on vait jääda. Vastasel juhul on ikka mõttekas autojuhtidele südamele panna, et need laseksid inimestel üle tänava minna, kuna teinekord võib mõni ka kuulda võtta. Hoopis teine asi, kas parteidega suhtlemises on ka teo mõõde.

Ega ma paraku sellest veel kaugemale ei jõudnudki. Ju siis tuleb mõnda aega lõuad pidada ja edasi teenida. Täiendavaid avaldusi võib järgneda, ehkki ei pruugi.

Advertisements

Vaikiv ajastu

Posted on: 9 11 2011

Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et vaikiv ajastu on jälle õue peale roninud. Mitte ainult minu õuele vaid laias laastus üleilmaliselt. Kohalikke eripärasusi on olemas, kuid üldine trend on igal pool sarnane.

Sõnavabadust on meil küll praegu rohkem kui kunagi varem. See töötab ka varasemaga võrreldes reaalsemalt. Tänu internetile on nii informatsiooni kättesaadavus kui ka võimalus arvamust avaldada hoopis teisel tasemel kui paarkümmend aastat tagasi.

Probleem seisneb selles, et mul pole oma sõnavabadusega midagi peale hakata. Võin küll öelda, mida tahan, ent sellest pole mingit kasu. Kedagi ei koti, mida ma ühest, teisest või kolmandast asjast arvan.

Eriti neid mu arvamus ei morjenda, kes otsuseid langetavad, olgu riigi, linna või korteriühistu saksad. Korteriühistu ja riigi tasandil pole mul isegi kanalit, mille läbi mu arvamus otsustajateni jõuaks. Linnavalitsusse saan küll kontakti, kuid sellest on reaalselt sama suur kasu kui mitte millestki.

Kui mul peakski mõni väga hea mõte olema, (pean silmas tõeliselt head mõtet, mitte sellist, mida vaid ise heaks arvan), oleks see tõenäoliselt ka kellelegi teisele pähe tulnud. Nii saaks see teoks või jääks kalevi alla minust ja mu arvamusest sõltumata. Arvamuse avaldamisel või avaldamata jätmisel poleks lõpptulemusele mingit mõju.

Kui jälle otsustajad kavatsevad midagi teha, mida ma väga rumalaks pean, teevad nad seda niikuinii. Ma võin põhjendades või põhjendusteta oma vastuseisu avaldada, aga sellest ei sõltu midagi. Nii sõltumatu ma olengi.

Ma ei teagi, kumb on hullem: ebademokraatlikult vaikima sundida või demokraatia korras lubada ulatuslik sõnavabadus, millel pole mingit mõju. Diktatuur on isegi ausam, sest ei tee mingit nägu vabadusest.

Järjest sagedamini taban end mõtlemast, et jääks äkki sootuks vait. Jääks rohkem aega teisi asju teha. Näiteks lugeda raamatuid, vaadata filme, käia kalal või marjal või teha midagi muud kasulikumat.

Iga vaba sõnavõtt on isegi kahjulik, sest see loob illusiooni, nagu saaks otsuste langetamisel kaasa rääkida. Kui aga riigikogule, valitsusele ja ministeeriumitele ning kohalikele omavalitsustele ja korteriühistutele ei laekuks ühtegi arvamusavaldust kodanikelt, ei saaks nad ehk enam nägu teha, et kõik on JOKK.

Nii need asjad muidugi ei käi. Alati leidub neid, kes iga asja peale arvamust avaldavad ja veel sõltumata sellest, kas ollakse asjaga kursis või mitte. See ongi kaval nipp: illusioon jääb, kuid võimud saavad ebamugavatest arvamustest lahti.

Eks ma siin isekesi kaalun, kas viitsin veel sõna võtta või mitte. Nalja pärast muidugi võiks kui leppida sellega, et peale nalja muud tulemust ei järgne. Mu tõelistel mõtetel pole otsustele mingit mõju ja nii olekski ehk targem need enda teada jätta.

Üldiselt on mul hea meel, et hääleõigust Riigikogu valimistel ei ole. Erakondadest ükski mu täielikku toetust ei pälviks, ehkki see on valimistel enam-vähem normaalne nähtus. Valida tuleb enamasti halbade ja veel halvemate vahel. Mul aga oleks seekordsetel valimistel seegi tõttu üsna raske otsust langetada, et elamiskohajärgse Harju- ja Raplamaa ringkonna nimekirjadest ja üksikkandidaatidest esmapilgul kedagi ei tuvasta, keda hea südametunnistuse säilitades valida tahaksin.

Riigikogu valimistel on siiski minu jaoks rohkem tähtsust kui poolteist kuud hiljem toimuvatel Soome parlamendivalimistel, kus ma lausa esmakordselt elus tõsiselt kaalun osalemast kõrvale hiilimist. Järelikult pakuvad Eesti valimised mulle rohkem huvi ja neid jälgin sootuks tähelepanelikumalt kui Soome omi.

Selles võtmes katsetasin ka Rahvusringhäälingu veebilehel asuva Valijakompassi kasutamist. Tundub, et sedapuhku on esmakordselt arvestatav rakendus Eesti valija abiks olemas, mis isegi senistele Soome omadele rinda pistab, rääkimata varasematel valimistel Eesti veebiväljaannete kokku nikerdatud üllitistest.

Sellegi poolest tuleb mõned risud ulatada, nii tehnilise teostuse kui ka sisu poolest. Esiteks ei tööta Valijakompass vähemalt minu süsteemis (Ubuntu 10.10) Firefoxiga, mis ikkagi on Eesti populaarseim veebibrauser. Chrome’i ja Operaga probleeme ei ole ja Chrome’iga ma testi tegingi.

Võib-olla mult mõni vajalik Tulirebase lisavidin puudub, kuid minu arust peaksid e-riigi rakendused tavalistes brauserites naksti töötama ilma et kasutaja peaks asja tehnilise küljega oma pead murdma. See spetsiifiline viga on mul just Eesti avalike veebiteenustega mõnikord vastu tulnud, näiteks Elektriraudtee sõidukaardi keskkonnas on täpselt sama lugu. Ei või ju nii olla, et Eestis avalikku teenust osutavad veebirakendused tervest ülejäänud ilmast erinevaid nõudmisi kasutajale püstitavad!

Teine tehniline märkus seondub serveri vastupidavusega. Ma küll kasutasin kompassi kohe esimesel tunnil pärast selle ülespanekut, kuid seda tulnuks eelnevalt arvestada, et alguses on serveri koormus väga suur. Nüüd jäi mul radarikiire abil oma arvamuste dimensioonid kaardistamata, mida iganes see ka ei tähendagi. Kirjelduse järgi paistab segane värk olevat, kuid äkki olnuks arusaadavam, kui vidin oleks reaalselt töötanud. Muidugi on parem osa kompassist ajutiselt välja lülitada kui lasta kogu teenusel ülekoormuse tõttu kinni joosta.

Valijale esitatatud küsimused on harukordselt adekvaatsed ja enamasti hästi vormistatud. Mõnedele eranditele tuleb siiski osutada. Arvamuse ja põhjenduse kokkusidumist oli paari küsimuse juures tuvastada. Inimene võib väitega nõustuda või mitte nõustuda mõnel teisel põhjusel kui küsimuses välja toodud.

Näiteks kõlab küsimus 16:

16. Madalama elektrihinna huvides tuleb vähendada taastuvenergia toetusi.

Kõigepealt tuleks küsida, kas madalam energiahind üldse on hea eesmärk või ei ole. Alles seejärel (kui vastaja seda heaks eesmärgiks peab) võib uurida meetmeid, mille abil eesmärkini jõuda. Vastavalt võib taastuvenergia toetuste kohta mõnel sootuks teisel põhjendusel nii või teisiti arvata. Küsimustiku koostajad on siinkohal ilmselt oma isiklike arvamuste põhjendusi üldistanud.

Täiesti võimatu on vastata küsimusele 21:

21. Maksudega kogutud rahast peab senisest suurem osa minema kohalike omavalitsuste eelarvesse

Kui palju raha tuleb maksudega koguda? Kas makse tuleb tõsta, langetada või praegusele tasemele jätta? Mitu omavalitsust peab Eestis olema ja kui suured need peavad olema? Milliseid ülesandeid tuleb omavalitsusel täita?

Kui nendele seadusega ülesandeid juurde kehtestatakse, tuleb omavalitsusi kindlasti täiendavalt rahastada, aga kui riik mõned olulised valdkonnad enda hooleks võtab, võiks ehk omavalitsuste osakaalu maksutulust hoopis langetada. Sellisel kujul tingimusi arvestamata küsimus aga on tühja väärt.

Erandid eranditeks, laias laastus on küsimused siiski üsna head. Seda tõestab seegi, et parteide vahel on tulemustes üllatavalt suured erinevused. Huvitaval kombel on eranditult iga erakonna arvamuste kattumus minu omadega väiksem, kui ma endale tähtsaid valdkondi kaaludega rõhutan ja teisejärgulistelt kaalu vähendan. Kas sellest võib järeldada, et kõik parteid peavad tähtsaks teisi küsimusi kui mina? Või äkki kipuvad mulle tähtsates küsimustes minust erinevalt arvama?

Järgnevatel piltidel on kõigepealt kaaludega rõhutatud tulemus ja seejärel midagi rõhutamata puhttulemus.

Neljast tõsiseltvõetavast erakonnast üllatab mind sotside ja Keskerakonna suur protsent ning see, et kaalutamata tulemuses IRLdul ja oravatel vahet ei ole. Kumbagi pean ma nuhtluseks, ent Reformierakond asub subjektiivsel hinnangul mu mõtetest kaugemal. Oravaid ja Savisaare juhitud Keskerakonda pean ma sama postsovjetliku jäägnähtuse erinevateks külgedeks. Tegelikult mulle meeldiks kui põhilisteks alternatiivideks oleksid SDE ja IRL, mis ka Euroopa poliitmaastikule üsna hästi vastaks.

Kui mul peaks nendel valimistel hääleõigus olema, valiksin tõenäoliselt sotse, kuid mitte puhta südametunnistusega. Eriti olen seepärast mures, et sotside nimekirjas Harju- ja Raplamaal pole kedagi, keda valida väga tahaks ja need teistes ringkondades kandideerivad sotsid, keda ehk tahaks, on üldnimekirjas üsna madalal kohal. Teisest küljest näiteks Mikser, Saar ja Nestor osutuvad niikuinii valituks, aga sootuks teistes ringkondades.

Valimiskompassi soovitan igatahes kõigil valijatel loominguliselt kasutada. Senistest on see Eesti tingimustes ka oma vigadega parim rakendus, mille edasisele arendamisele soovin edu. Firefoxiga sobivust aga soovitan koheselt parandada, sest on karta, et päris suur osa potentsiaalsetest kasutajatest lööb kohe käega, kui alustamise nupule vajutamisel mitte midagi ei toimu.

Muideks, infoühiskonna arendamise, netineutraalsuse ja teistel e-teemadel oleks ka võinud mõned küsimused välja mõelda. Neid asju kindlasti järgmisel mandaadiperiodil arutatakse. Kui ei arutata, on see katastroof, mis viitab sellele, et Riigikogust sõltub järjest vähem.

Edit: Ilmselt seonduvad eelpool nimetatud Firefoxi probleemid ikkagi mu Ubuntusüsteemiga, kuna nii Valijakompass kui ka Elektriraudtee sõidukaardi keskkond töötavad Firefoxis teise arvuti Jolicloudi all.

Andsin just Petitsioon.ee keskkonnas oma poolthääle fablabi algatusele, mida palun edumeelsetel e-riigi ja kodanikuühiskonna austajatel toetada.

Kutsume kohalikke omavalitsusi ja EASi üles looma vähemalt igasse maakonda kaasaegne keskus, kus nn maker generation saab teha koostööd ning bitte aatomiteks muuta.

Ise Petitsioon.ee on edasisamm varematest sarnastest, nagu näiteks Ton ja Osale.ee. Raudselt meeldib. Kuidas asi töötab, selgub Peeter Marveti ekraaniviisorilt allpool ja Petsi blogist.

Rahva valik ei pruugi meile meeldida ja mis seal salata, mulle Tallinna valimistulemus ei meeldigi. Sellegi poolest pole seal viriseda midagi, niisugune oli juba valijate otsus ja vähemus peab enamust austama. See ongi demokraatia!

Demokraatia pole hea valitsemise formaat nagu ütles juba Winston Churchill. Ta lisas sinna juurde, et paraku pole parematki välja mõeldud. Päris tihti tuleb ette, et demokraatlikus korras kõige paremaid otsuseid ei langetata, kuid see on juba demokraatia ehk rahva võimu kontsepti sees.

Kui me aktsepteerime, et rahvas on kõrgeima võimu kandja, peame ka leppima, et rahvas langetab oma otsuseid oma võimetele vastavalt ja oma enese tarkuses. Need, kes erinevate halvustavate väljenditega Keskerakonna valijaid solvavad ja ilmutavad nende vastu lauslugupidamatust, pole demokraatia sügavast olemusest aru saanud. Kes ei oska valimistel kaotamise ja vähemusse jäämisega leppida, pole ehk väärilised võimu kandma ka sel juhul, et tulevikus enamusse satuvad. Ju siis ka sel korral kaotajad end petetuks tunnevad, täpselt nii nagu seekordsed kaotajad praegu.

Keskerakond on aastaid vene valijatega sihikindlalt tegelenud, teised aga pole nende vastu märgatavat huvi ilmutanud. Kas siis vene inimest peab selles taunima, et ta valib seda erakonda, keda hea põhjusega endale lähedaseks peab? Ja olgu Keskerakond oma kampaaniaga kui populistlik tahes, ei piisa konstruktiivseks sõnumiks valijatele Keskerakonnaga vastandumisest. Kes tahab võimule saada, peab ka ise positiivse sõnumiga välja käima ja konstruktiivseid lahendusi välja pakkuma. Populismi vastu maha materdamisega ei hakka, küll aga asjalike argumentidega.

Eriti võõras on mulle niisugune lähenemine, et seatakse küsimärgi alla endaga vastandikul arvamusel olevate inimeste mõtlemisvõimsus. Et inimene minuga sarnaselt ei mõtle, ei pruugi tähendada, – ja enamasti ei tähendagi – et ta üldse ei mõtleks. Enamasti on inimestel oma eelduste kohaselt ratsionaalsed põhjused arvata nii nagu nad arvavad.

Igaühel on õigus arvamusele ja õigus seda avaldada. Mina ei pruugi seda arvamust jagada ja mul on omakorda õigus vastu vaielda. See kõik käib vabaduse ja demokraatia juurde. Valimistel lihtsalt loetakse hääled kokku ja selgub, kelle arvamus rohkem toetust pälvis. Ühe partei lihtenamuse korral ongi antud parteil valijate mandaat.

Rahvas on rääkinud ja sellega on asi ants. Valijate otsus vaidlustamisele ei kuulu. Kuigi, jah, oleks lootnud teistsugust tulemust.

Gerd on võtnud vaevaks rahvaalgatuse mõtte konkreetseks Riikikogu kodukorra seaduse muutmise seaduse eelnõuks vormistada ja riputanud selle algatusena osale.ee keskkonnas üles. Igatipidi väärt idée, mille poolt kutsun hääletama. Ise hääletasin ka.

Seoses sellega meenus mulle oma jaanuarikuine algatus, mis küll osale.ee’s 18 poolthäält pälvis ilma ühegi vastuhääleta, kuid sellegi poolest pärast vastamisaja lõppemist kodanikuportaalis soiku jäänud. Leian, et Gerti ja minu algatustel on enam vähem ühine eesmärk, kuigi pakutud lahendused on veidi erinevad. Need kaks asja aga ei pruugi sugugi üksteist välistada.

Kui mind mälu ei peta, peaks Riigikogu kodukorra seaduses olema ette nähtud kahe või rohkema sarnase sisuga eelnõu menetluse ühendamine algatajate nõusolekul. Ise oleksin huvitatud sellest, et minu algatus võetaks riiuli pealt maha ja menetletaks seda koos Gerti omaga. Kas niisugune algatuste ühendamine on osale.ee’s võimalik?

Edit: Nagu selgub Gerdi sissekande kommentaaridest, suhtub osale.ee positiivselt Gerdi ja minu ettepanekute üheskoos menetlemisse. See tähendab, et mu ettepanek ehk lõpuks ometi nihkub riiulilt kusagile kui Gerdi idée hääletamine läbi saab. Väga kena!

Kutsun veel kord üles Gerdi ettepanekule poolthääli andma.

Rootsi Piraatpartei juht Rick Falkvinge tsiteerib oma blogis täpselt sama kohta Euroliidu komisjoni Stockholmi programmis (pdf)  kui ise eilses sissekandes tsiteerisin. Kordame veel:

Interneti kasutamist terroristlikel eesmärkidel tuleb jälgida erilise tähelepanuga, eelkõige suurendades kontrolli eest vastutavate ametiasutuste tegutsemisvõimet. Tuleb luua asjakohased tehnilised vahendid ja teha tihedamat koostööd riikliku ja erasektori vahel. Eesmärk on vähendada terroristliku propaganda levitamist ja praktilist toetust terroritegevusele. See koostöö peab hõlbustama ka terroristlikes võrgustikes osalejate kindlakstegemist.

Kuigi tsitaat paljuski meenutab Rootsis jõustunud FRA-seadust, mille alusel kõik Rootsi piiridest üle liikuv andmeside kuulub ametkondade järelevalvele, pole Ricki arvates programmi koostajatel vast just see meles olnud. Ta leiab, et pigem on tegemist üldpopulistliku avaldusega, millega tahetakse rohkem järelevalvet, kuna põhimõtteliselt on iga klodanik potentsiaalne terrorist ja ühiskonnavaenlane. Seega võrduks ühiskonnakriitiline hoiak ja kriitika avadamine veebis lausterrorismiga.

Võib-olla küll, kuid ei pruugi. Ei saa salata, et sellist tendentsi on juba tükk aega õhus, ent kas seda programmist otseselt välja lugeda saab, on juba teine asi. Selles asi ongi, et nii palju kui ise olen lugema jõudnud, midagi väga üheseltmõistetavat pole programmis leidnud.

Rick rõhutab (ja selles olen temaga täiesti nõus), et igasugune kriitika Stockholmi programmi kohta peab põhinema konkreetsetele tsitaatidele. Muidu juhtub, et kriitikat ei võeta tõsiselt nagu ta juba debatis Rootsi justiitsminister Askiga saanud tunda.

Eks loeme edasi et leida õiged küsimused, millele vastuseid nõuda.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.