Larko peegel

Archive for the ‘ilmaparandamine’ Category

Kas te tahate, et keegi Andrus Ansip või mõni teine temataoline poliitloom teile pidevalt vassib ja teie arukust alla hindab? Kas te ausalt usute seda juttu, mida reformi- või mõni teine erakond teile tõe pähe räägib?

Vabandage, aga ega te juhuslikult loll ei ole?

Seda tajub iga kui viimane normaalse mõistusega inimene, et ehkki juriidilisi tõendeid ei pruugi olla, on parteide rahastamisega seotud asjaolusid, mis päevavalgust nii väga ei kannata. Aga senikaua kuni Ansip ja need teised vassivad,ei ole meil erilist lootust, et elu ausalt läheks.

See on aga väga valus küsimus, kuna meil siin on parlamentaarse demokraatia alusaladest jutt. No, ega see demokraatia ka nii tark valitsemisvorm ei ole, kuigi paremat pole keegi seni veel välja mõelnud. Nii ütles vist Wintston Churchill.

Aususest võib poliitikutel ja erakondadel väheseks jääda, aga kuidas on meediaga? Ühel kaunil õhtul hakkasin ühe erakanali saadet vaatama jäädes sealjuures ootama, et reklaamipauss lõpuks ometi otsa saaks.Nii umbes kümne minuti pärast jõudis mulle kohale, et ei vaatanudki reklaami vaid pärissaadet.

Euroopa Liidu määrustes vist on midagi sellesugust kirjas, et teleülekannetes tuleb programmisisul ja reklaamil selgelt mõistetav erinevus olla.

Aga tühja nendest euromäärustest telekanalite jaoks. Ega euroametnikud eesti keelest niikuinii aru ei saa. Nõnda saabki siis edukalt edasi vassida.

Selles aga häda seisnebki. Terve Eesti elust on üks hiigelsuur vassimine kujunenud. Ja hullem veel, selle vassimise eesotsas seisab inimene, kes on riiki juba aastaid juhtinud.

Arvake ära, kas mul kui Eestis elaval “muulasel” on kerge sellist juttu kirjutada! Minul, kes ma Eestit armastan ja kellele meeldib Harjumaal elada?

No ega ei ole küll. Lausa valus on rinnus.

Aga just sellepärast ma seda juttu kirjutangi, et meie ühine käekäik mulle korda läheb.Olgu me eestlased, venelased või soomöased nagu ma ise olen. Olgu meie keel misiganes, aga meil on ühine huvi oma ühist elu korraldada.

Kuna me juba ühe pinna peal elame, tasub meil ära oma elu üheskoos arendada. Niikuinii elame just siin samas.

Tean küll, et mõnede arvates ei tohinuks siia mitte kunagi tulla kedagi, kes ise eestlane ei ole. Eks ma saan sellest aru, iseäranis okupatsioonide kontekstis.

Sellest aga niivõrd aru ei saa, et näiteks mu enese siinviibimist rahvuslikul põhjusel pahaks pannakse. Ühtpidi tahetakse ise Euroopa Liidu kodanikud olla, kuid teistpidi ei sallita teistel Euroopa Liidu kodanikel Eestisse asuda.

Kus siin see loogika nüüd on?

Soomlased ja eestlased pidid veel idee järgi omavahel suured sõbrad olema. No iseasi, kas ma üldse pean end soomlaseks või eestlaseks või äkki kellekski vahepealseks, kuid eelarvamusi enda kohta küll ei salli.

Las see eestlane aasib,las see soomlane teab, et poliitiitilist fraasi laulu sisuks vaid seab“.

Ma olen siin tegelikult kirjutanud kahel erineval teemal, kuid nendel on omavaheline seos, kui veidi järele mõelda.

Vassimist ei salli ja ausust pean tähtsaks. Ja teistpidi on mulle sallivus tähtsam kui rahvuslik sildistamine.

Sildid: ,

Juri Mišin kurdab, et tal olevat elu keerulisemaks pärast seda läinud kui Eesti passi kätte sai.

“Mul on Eesti pass kõigest kolmandat päeva taskus, kuid juba tunnen, et elu on keerulisemaks muutunud. Varem, kui mul oli vaid Vene pass, säilisid mul kõigiga sõbralikud suhted, kuna püüdsin ju ühendada kohalikku vene kogukonda.”

Mišin on häiritud, et enne kui midagi öelda, peab ikka tükk aega mõtlema, et mitte kedagi solvata ja et säilitada usalduslikud suhted kõigiga, keda ta austab.

Ahsoo, ongi nii, et Eesti passiga peab viisakalt kõnelema, kui aga Vene oma taskus, siis sõima ja mölise nii palju kui süda ihkab? Minu tagasihoidlik arusaam on niisugune, et kõigil kodakondsusele vaatamata tuleb kasuks enne mõelda kui midagi suust välja lastakse. Kui aga selle adumine Mišinini koos Eesti passiga jõudis, tuleb nentida, et tal on antud dokumendist kasu.

Jään suure huviga ootama konstruktiivseid ja viisakaid sõnavõtte härra Mišini suust. Loodan et mitte asjata.

Aarne tsiteerib tuntud hasartmänguvastast Max Kauri, kes enda arust on leidnud geniaalse lahenduse kasiinode röövimise probleemile:

Ajab lihtsalt naerma see kasiinode halamine. Pange need kasiinod ükskord kinni. Pole kasiinot, pole probleemi!

Aarne leiab siit paralleeli Stalini lööklausega “Pole inimest, pole probleemi”. See on muidugi veidi äärmuslik tõlge, kuid mitte just päris vale. Hasartmänguga on lood prostitutsiooniga sarnased: paljudele ei meeldi, kuid teistele tekitab lausa sõltuvust.

Legaalsed kasiinod võib likvideerida küll, kuid hasartmängusõltuvuse probleem jääb sellegi poolest lahendamata. Nii nagu prostitutsioonil on nõudmine ja pakkumine, on lood ka hasartmängimisega. Kas siis on parem asjad organiseeritud kuritegevuse hoole alla usaldada?

Seks, alkohol ja teised mõnuained ning rahamängud on nähtused, mis jäävad ühiskonnakorrast sõltumata elama. “Pole inimest, pole probleemi” on lahendus piiratud mahus. Isegi Hitler oma endlosungiga ei pidanud silmas kogu inimkonna likvideerimist.

Mulle meeldiks elada maailmas, kus kõik oleks mulle meelepärane. Paraku pole see võimalik, sest maailmas on mustmiljard inimest, kelle arusaam heast maailmast on minu omast kapitaalselt teistsugune. Ei pea õigeks teistele oma eelistusi peale suruda, samas aga on mul õigus eeldada, et teised enda omi minu peale ei sunni.

Nii ei saa ma seda likvideerida, mis mulle ei meeldi ja ei tahagi likvideerida. Paljude mulle vastumeelsete asjadega seonduvad probleemid. Oma jõu kohaselt tahaks nende lahendamisel kaasa rääkida, mitte neid nihilistlikult eirata.

Silver kutsub üles homme kell 21 Tiibeti toetuseks küünalt süütama. Mõte on muidugi ilus, kuid paraku mulle tulega mässata eriti ei meeldi. Pealegi, kesse ikka mu aknat vahib ehk kui ma akna peale küünla ka süütaksingi, ei näeks seda just keegi.

Mu bloge seevastu mingil väiksel määral loetakse, mistõttu pean otstarbekaimaks just siin oma arvamust avaldada. Seega on alates tänasest ja kuni olumpiamängude lõpuni mu blogide paremas palgis seesinane bänner. Pärineb see Reporters Without Borders’i veebilehelt, kus vastavaid bännereid on erinevates suurustes alla laadimiseks.

Google Readeris on mul üks paari tunni tagune blogisissekanne raskekaalulisuse teemal. Kuna autor on postituse ise tagantjärele kustutanud, tsiteerin lühidalt anonüümselt:

ISSAND KÜLL, ma ütlen… maailmas on palju olulisemaid probleeme, kui see, kui palju keegi kaalub. Ja need kehakaalu probleemid on enamasti meestel. Naisi, kes seaksid mehe tingimuseks saleduse või kardaksid mehe paksuks minemist, on tunduvalt vähem. Ma ei tea, kuidas teistega on, aga mind absoluutselt ei huvita mehe kaal.

Eks neid paraku on, keda kehakaal huvitab, nii meeste kui naistegi juures. Ise olen ka aegajalt etteheiteid oma mugavuskaalu kohta kuulnud. Need mind absoluutselt ei heiduta, kuna kaal on mul just see mida ütlesingi: kõrgevõitu kuid tunnen end selle juures mugavalt.

Kui keegi väga norima kipub, on mul niisugune vastus kombeks poetada: “Kui see sulle nii oluline, et mu kaal on sinu omast suurem, siis pane tähele, et järelikult kaalub ka minu sõna sinu omast rohkem.”

Kosovos on nähtud esimesed tõsisemad vägivaldsed protestid iseseisvuse väljakuulutamise vastu. Umbes 1000 serbit olevat Banjas piiriületuspunkti rünnanud ja sellele tule otsa tõrganud. Piirkonda on saadetud NATO juhitud K-fori vägesid, kuna ÜRO ja Kosovo politsei oli sunnitud oma postidelt lahkuma.

Seni on pühapäeval välja kuulutatud Kosovo riigi tunnustanud vaid viis lääneriiki: USA, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Euroopa Liidu ühise esinemise kohta küll käivad läbirääkimised, ent millestki ELdu ühisest joonest pole vast sisuliselt enam mõtet rääkida kuna suured liikmesriigid kiirustasid asjaga. Mõned liikmesriigid on juba teatanud, et Kosovot tunnustada ei kavatse, teised aga pole pidanud vajalikuks kiirustada ehkki tõenäoliselt lõpuks Kosovo iseseisvust tunnustada kavatsevad.

Näiteks Soome otsustab tunnustamise küsimuse mitte varem kui 29. veebruaril. Mul on Eesti kohta andmeid, et otsus võiakse teha äärmisel juhul neljapäeval 21. veebruaril kuid tõenäoliselt ei juhtu asi mitte enne reedet 22. veebruarit. Mõned Riigikogu väliskomisjoni liikmed on pigem seisukohal, et otsus tuleks langetada nii hilja kui võimalik.

Euroopa Liidu telgitagustes käib arvatavasti kõva rebimine kuid olukord kohapeal Kosovos ei pruugi senisest eriti muutuda juhul kui ÜRO ja NATO politseil ja sõjaväel õnnestub edasised vägivaldsused enam vähem vaos hoida. Endise Jugoslaavia lagunemine on kokkuvõtes olnud pikk ja verine teekond, mis ehk on praegu lõpule jõudmas.

Sildid: , ,

Nagu Arni on juba kirja pannud sai täna Kosovo formaalselt iseseisvaks. Ise pole ma sealseid sündmuseid üksikasjalikult jälginud, küll aga olen juba mõned aastad pannud tähle sealsete Heinz Valkide karjeid: ükskord me võidame niikuinii. Samuti võtan väga arvesse endise Soome presidendi Martti Ahtisaare tasakaalustatud arvamusavaldusi, mille kohaselt seniste tingimuste alusel pole võimalik Kosovo rahva tulevikku kujundada.

Tõstan uustulnuka auks minagi karika, sedapuhku aga õlleklaasi. Tere tulemast vabade rahvaste hulka, ehkki esialgu piiratud vabadusega.

Pekingis on parem kui Riias. Riias on parem kui Tartus. Tartus on parem kui Tallinnas. Tallinnas on parem kui Helsingis. Helsingis on parem kui Pekingis.

Kuhu ma siis Helsingist sõitma pean kui paremani jõuda tahan? Jään kohale, või? Mitte mingil juhul! Bernsteini arvates pidi liikumine tähtsam kui sihtmärk olema.

Sõidan hommikul Helsingist Tallinna. Igal pool on parem kui kusagil mujal!

Kati arutab heategevust küsides millal sai viimati hea tegu tehtud. Millal viimati, ei mäleta kuid mõned lisasin postitusele kommentaari näol. Veel üks tuleb mul Arni postituse ajendil meelde. Arni küsib:

Kas näiteks kokkulepet mõne heategevusasutusega, mille kohaselt läheb igakuiselt sinu arvelt teatav summa selle asutuse arvele, võib käsitleda kui palveveskit, mis peaks sinu karmavõlakoormat vähendama?

Ei tulnudki kohe meelde et mul Rootsis elades 1980nendate alguses selline kokkulepe tõepoolest oli, nimelt Rootsi sotsiaaldemokraatide rahvusvahelise solidaarsusfondiga. Kandsin iga kuu fondile üle ühe protsendi oma nettosissetulekust. Toona oli nii nimetatud protsendiliikumine väga pop.

Ma ei oskagi Arni küsimusele otsest vastust anda. Kahtlemata oli osaliselt halva südametunnistuse kergendamisega tegemist, võib-olla ka osaliselt silmakirjalikkuse. Teisest küljest uskusin ausalt et fond suudab selle raha adekvaatselt suunata, sootuks paremini kui ma ise. Ja miks poleks ma fondi toetanud, seda raha mul ju tingimata polnud vaja enda kergemeelsete pseudovajaduste rahuldamiseks kasutada.

Nii või teisiti, saatis fond mulle tänutäheks regulaarsete annetuste eest pildil oleva pinsi. Tasub meeles pidada, et tol ajal olid sündmused Poolas üsna kuumad. Solidarnoscil oli teatavasti keskne roll sündmustes, mis hiljem nõukogude impeeriumi lagunemiseni kulmineerusid.

Rinnamärki kandsin ma suure uhkusega. Seda suurem oli mu hämmastus ja kurvastus kui Soome sõbradega Helsingis laevalt maandudes palusid nad mul pinsi maha võtta. Seda ei nende sõnul pidanud Soomes kandma keegi peale veidrate paremäärmuslaste!

Muidugi oli seegi ajalooga seonduv nähtus. Kohe Rootsi kolides taipasin, et seal räägiti vabalt ja ausalt asjadest, millest kõnelemine Soomes polnud sugugi kosher. Kõik teadsid et NSV-liit okupeeris Afganistani kuid seda ei tohtinud avalikult välja öelda. Samuti oli ebasündne sellele vihjatagi, et Venemaal polnud demokraatiat või et Eesti oli okupeeritud.

Ma kujutan ette, et see märk on täna üsna haruldane. Mõni kollektsionäär võiks olla nõus selle eest suure summa välja käima. Arvestades pinsi saamislugu ja muud sellega seonduvat, arvake ära kas ma olen nõus isegi suure häda korral sellest loobuma.

Sildid:

Tuleb välja, et ma tõlgendasin Skypecasti reegleid veidi valesti. Arvasin, et meie virtuaalse söömaklubi istung võib pärast kella kaheksat jätkuda nii kaua kui juttu piisab. Juhiste üle lugemisel aga selgus, et märgistatud sisse lülitumise lõppaeg on ühtlasi saate lõppaeg, mida küll pidavat olema lubatud “mõne minutiga” ületada.

Et juba vormistatud Skypecastis ei tohi muudatusi sisse viia, registreerisin igaks juhuks teise Skypecasti. Kui siis peaks juhtuma, et meil ühendus pea pärast kella kaheksat katkeb, kolime alates kell 20.15 ümber ja jätkame siin. Jätkuaega võtsin nii, et peaks piisama ehk südaööni. Mis muidugi ei tähenda seda, et peaksime vägisi nii kaua eetris olema, kui juba enne jutuga ühele poole jõuame.

Esialgu on kõik jutuhuvilised kell 19-20 oodatud siia. Otsustame saate käigus ühiselt kas jätkuaega vaja mineb või mitte.

Edit: Kell 19.27 pole mitte kellelgi õnnestunud Skypecastiga ühineda. Käimas konverentsikõne, millele liitumiseks palun saata tsätisõnum kasutajale “unclelarko”

Sildid:

Täpsemaid andmeid siin, siin, siin ja siin. Liitumiseks vestlusringiga laupäeval 14.7.2007 alates kl 19 kliki siia.

Sildid:

Arni kirjutas mõne aja eest, et läheb sootuks soome keelele üle kui ta piisavalt napsitanud. Praegu tuvastan enese juures analoogilise asjaolu. Kipun nimelt piisava alkoholikoguse sisestamise puhul savo keeles mõtlema.

Ja praegu pean kõvasti pead murdma, kuidas saaks laulvat revolutsiooni savo keeles ajada.

Tormihoiatus

Posted on: 4 04 2007

Kui peaks Tallinnas täna või homme ilm inetuks minema, olen selles mina süüdi. Ma juba olen selline kurja ilma lind, kelle kannul tuuled ja tormid alati hiilivad. Järelikult on Tallinnas ilmajama oodata, kuna ma sinna tulemas.

Mu väljasõidu tegelik põhjus leiab alles homme aset. Vähemalt ettekäändeks on mul Ajakirjanike Liidu XX kongress, kuigi ausalt öeldes on mul hädasti tarvis siinsetest jamadest mõneks ajaks eemale saada. Kongressi ajagraafik on paraku selline, et homme hommikuse laivaga algusesse ei jõuaks. Vastavalt lõpeb kongress veidikese liiga hilisel ajal et kõige meeldivama graafiku järgi koju sõita. Nii pean ma öö vastu reedet laeva pardal viibima et suure reede hommikul Helsingis maanduda.

Raisku mul olude sunnil veninud reis siiski ei lähe. Täna õhtupoolikul on kavas huvitav ja väga oluline vestlus sööma- ja joomakohas, mida nimetada ei saa, kuna sel nime polegi. Teemasid on orienteeruvalt mitmeid kavas. Loodan muuhulgas andmeid selle kohta saada, kuidas keegi Tallinna poliitilistes sfäärides kuuldavasti kogemata paksu pahandust tekitas ja katsub praegu dzinni pudelisse tagasi toppida.

Homne kongress on mulle seni nägemata üritus. Juhuse tahtel pole saanud varematel kongressidel käia. Vähemalt eelnevalt saadetud dokumentide järgi seal küll midagi jalustrabavat juhtuma ei peaks. Igatahes on huvitav arutlusi nii päevakorra raames kui ka väljaspool seda jälgida.

Pärast kongressi on mul põhimõtteliselt kaks võimalust enne hilisõhtust laevale minekut aega surnuks lüüa. Kas ostlemine ja sellele järgnev pikk õhtusöök või mõni veidi kultuursem asi, nagu näiteks kino või teater. Eks seda homne tuju otsustab.

Vabandan väga Tallinna elanike ees, kui tõepoolest peaks kevad täna ja homme vähisammul käima. Reedel peaks juba parem ilm platsis olema, sest mind siis enam seal pole.

Sildid:

Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.