Larko peegel

Archive for the ‘kultuur’ Category

Täna laekus uudis, et Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse on võitnud Kaja Sepp teosega Hetk enne homset. Kõigepealt palju õnne Kajale!

Ausalt öeldes sattusin sellest kuuldes esialgu pisut hämmingusse. Nimelt kui too võistlus välja kuulutati, käis mul endal ka korraks mõte peast läbi, et äkki prooviks kätt. Siis jõudsin järeldusele, et olen selleks rohkem kui vähe liiga vana.

Kaja pole mõistagi kaugeltki mitte selline vanamutt kui ise olen, kuid samas pole ta ka mitte rohkem kui oma kümmekond aastat minust noorem. Kuidas siis nii?

Veidi järele mõeldud, jõudis minuni – ja siis mitte enne kui täna – arusaamine, et järsku ei tähendagi nimetus noorteromaani võistlus seda, et autor peab ise noor olema vaid pigem raamatu sihtgrupp ehk potentsiaalne lugeja.  Loogiline ka, sest ega lasteraamatuidki enamasti lapsed ise ei kirjuta, ehkki lasteraamatute autorid kindlasti ka on kunagi lapsed olnud.

Kõrvalepõige: Mul on muideks parajasti pooleli John Irwingu Lesk üheks aastaks, mis sai Paldiski raamatukogust koju toodud. Ei taha siin spoileritega tegeleda, mistõttu sellest raamatust rohkem ei räägi. Ainult seda, et seal on üks olulises osas olevatest tegelastest lastekirjanik. Raamat ise on oma autori kõrge kvaliteedi järjekordne vili. Kõrvalepõige on läbi.

Lastekirjandusest oli mul eelmisel nädalal L@ssiega Facebookis eraviisiline vestlus. Ta saatis mulle lahkelt viktoriinküsimustiku Soome lastekirjanduse kohta. Paraku jäin küsimustele vastused võlgu, kuna küsitud raamatud ja nende tegelased on selliste laste jaoks kirjutatud, kes vanuse poolest võiksid mu lapselapsed olla. Nii ma vabandasingi sellise põhjendusega:

Kui ise veel lastekirjandusega paremini kursis olin, olid teised autorid, teised raamatud ja teised tegelased, kelle kohta küsimusi esitati ja nendele vastuseid teati. Muumide kohta ma idee poolest peaksin midagi teadma küll, kuid mäluraisk on mul selline laiskvorst nagu ta on. Ise olen jälle selleks liiga laisk, et teistele küsimustele vastused guugeldada.

Jutujätkuks püstitasin siiski küsimuse, kes lõpuks ometi on lasteautor ja millised raamatud on lasteraamatud.

Kui soomlastest rääkida,  kas näiteks Aapeli oli lastekirjanik või mitte? Tema raamatutest olid lasteraamatuid ilma mingisuguse kahtluseta vähemalt Koko kaupungin Vinski ning Vinski ja Vinsentti. Aga kas Pikku Pietarin piha seda oli või mitte? Mõned teised ehk pigem mitte.

Seda sama võib mõistagi küsida näiteks Väike Illimari kohta, või Kevade. Kus kohas peab kulgema piir laste-, noorte- ja muidukirjanduse vahel? Või kas selliseid piire üldse peab olema?

Oma lapsepõlvele mõeldes, olin seitsmene või kaheksane kui Väinö Linna Tundmatu sõdur esmakordselt loetud sai. Isa küll natukese kõhkles, kas lubada seda raamatut mulle või mitte. Pärast vestlust sel teemal jõudis isa järeldusele, et ju mul aruraasu Väinö Linna lugemise jaoks juba piisavalt oli.

Mu elu esimene raamatukogu asus Helsingi äärelinnas Vartiokyläs. Selles pisikeses raamatukogus olid eraldi ruumid laste ja täiskasvanute kirjanduse jaoks. Laste poolt jõudsin juba enne koolivanust, kuueselt, kõige huvitava läbi lugeda. Kui ma esmakordselt tahtsin täiskasvanute poolele minna ja sealt mõne raamatu koju võtta, ei lubanud seda ümmarguste prillidega raamatukogutädi.

Oi, et ma olin pettunud ja vihane samuti! Aga jälle tuli isa mulle appi. (Oli ta juba mitu korda varem mulle appi tulnud ja paraku pidi seda veel mu hilisemaski elus mitu korda tegema.) Läksime isaga kahekesi raamatukokku, kus ta seletas tädile, et lubab mul kõike lugeda, mida ma aga raamatukogu riiulites tuvastan. Ausalt ka, ta isegi ei pannud hiljem kätt ette kui ma Hannu Salama kõmuromaani Juhannustanssit kätte haarasin.

Nii umbes kümneselt ja varateismelisena sai küll loetud suurem osa nendest raamatutest, mis mu eakaaslastele huvi pakkusid. Seal olid näiteks Karlsson kattusel, Pipi Pikksukk ja meisterdetektiiv Blomqvist. Päris menukas oli ka inglise noortekirjanik Enid Blyton.

Seda sorti raamatuid ma siiski lugesin peamiselt selleks, et oleks midagi, millest klassikaaslaste ja oma maja noortega rääkida. Päriselt aga pakkusid mulle huvi hoopis teist sorti raamatud. Need ei olnud laste ega noorte jaoks kirjutatud.

Eks seda panid ka mitmed meie perekonnatuttavad tähele. Oli üpris tavapärane, et keegi isa ja ema sõpradest meie juures külas käies astus ka minu toast läbi, et natuke kirjandusjuttu puhuda. Ja kuidas ma nendest vestlustest nautisingi! Sageli sain ka häid soovitusi selles, mida lugeda ehk tasuks ja ei olnud ma sugugi kitsi soovitusi kuulda võtmast.

Nii ei olegi minu ja mu õdede jaoks õieti sellist asja olnudki kui laste- või noortekirjandus. Sest otse loomulikult lubas isa õdedele seda sama, mida mulle kui vanimale juba lubanud oli. Loe mida aga süda ihkab, õpetas isa, aga tule ja küsi kui on midagi, millest aru ei saa või miski mõnes raamatus ahistab.

Just sellepärast mul oligi probleeme mõiste “noorteromaani võistlus” lahti mõtestamises. Minu jaoks pole raamatutel kunagi sihtgruppi olnud, kuna ise enamasti just neid raamatuid pole lugenud, mille sihtgruppi kuuluvaks kirjastaja mind loeb.

Sildid:

Eile käisin postkontoris raamatupaki järel. Päriselt tahtsin tellida Marju Lauristini värske elulooraamatu Punane ja sinine. Ja tellisingi.

Autor ise küll oma teost elulooraamatuks ei nimeta. Ta iseloomustab seda kui peatükke kirjutamata elulooraamatust. Sinna juurde on lisatud kogumik Lauristini artikleid erinevatelt aegadelt. Minu arust aga teeb küll elulooraamatu mõõdu välja.

Mul oli juba tellimust vormistades eelaimamus, et tegemist võiks olla niivõrd mahuka suutäiega lugemist, et seda korraga katki ei hammusta. Nii otsustasingi kõrvallugemiseks tellida Teet Kallase legendaarse romaani Heliseb… kõliseb… Hästi tegin, sest ega Lauristini teost ühte jutti lugeda ei suudaks. Ei seedi seda hingetoitu nii ruttu.

Sarnased on aga lood ka Kallase romaaniga. Päris kopsakas suutäis ta on, kusjuures üsna mõnus. Aga maotäis magusat pole midagi sellist, mida tahaks korraga alla neelata.

Nii ongi mul mõlemad raamatud korraga kõrvuti lugemislaua peal. Loen sobivates kogustes kumbagi ja kui enam üht ei jaksa, võtan teise ette. Nii läheb vast tükk aega veel enne kui hakan kummagi raamatu kohta midagi arvama ja arvamust avaldama.

Sildid:

Palamuse vald ja MTÜ Sokutur koguvad annetusi Kaljo Kiisa mälestusmärgi jaoks. See saab olema armastatud Paunvere tegelaskuju Lible näoline. Väärtalgatus, mida ise toetasin 100 krooniga. Soovitan jõukohase annetuse saata:

Lible kuju püstitamiseks on avatud eraldi konto SEB Pangas:
MTÜ Sokuturi
a/a – 10220105616017
selgitus – annetus Lible kujule

Soovi korral saab annetuse eest ka maksusoodustuse.

Üheshingajad on oma ajaveebis videoklipi ilmutanud, kus kogu üritus, koos rongkäiguga ja puha, kolme päeva asemel kolme minutiga ära lahendatakse. Vähemalt rongkäigulistele oleks vast meelepärane, kui asi viie aasta pärast ka reaalselt sellises tempos käiks. Hea näide sellest, et virtuaalajastul saab asjadest kuidagimoodi ka kiirtoidu kombel osa kui aeg ja huvi põhjalikumalt süveneda ei luba.

Sildid:

Olavi Ruitlane reklaamib oma uut raamatut Naine. Kavatsen lugeda, kuid reklaami kommenteerida ei soovi.

via Merlis

Kiirusrekord

Posted on: 6 03 2009

Süüdlasi otsitakse juba kaks aastat enne kui midagi on jõutud persse keeratagi. Omamoodi kiirusekord seegi.

Aga kui peaks kogemata õnneks minema? Kas mitte ei peaks loogiliselt sel juhul Vitsut ja Jänes selle eest üksteist kiitma ja ise aust ära ütlema?

Masendav, üsna masendav!

Et Toompea ja all-linn ei suuda poliitilist vägikaigavedu maha jätta ja riigimehelikult käituda, on juba ammu teada. Nüüd tuleb välja, et sama vastastikuse ärapanemise ja üksteisele koha kätte näitamise jant puudutab ka 2011. aasta kultuuripealinna projekti. Nojah, eks seda olekski olnud liigne oodata, et kas või see asi oleks kuidagi päevapoliitilisest tsirkusest eraldatud.

Kui peaks nii käima, et Keskerakond jääb Tallinnas võimule, saab vist kultuuripealinna puhul omajagu nalja. Eesti mainele see muidugi mõjub laastavalt aga las siis mõjub! Ehk on vaja ennast terve Euroopa silmis naeruväärseks teha et veidi riigimehelikkust selgeks õppida.

Aastal 2011 peaks Tallinn olema üks terve Euroopa kultuuripealinnadest. Mitte Eesti kultuuripealinn ja ammugi mitte kultuurivürstiriik. Ettevalmistustes aga pole kultuursuse haisugi tunda, kahjuks.


Pilt: Raepress

Eile avati Moskvas Tallinna kultuuripäevad, pajatab Praepress Raepress. Avakontserdil kõlasid Arvo Pärdi, Arne Oidi, Eduar Tubina, Urmas Sisaski jt. teosed. Konsterdi lõpetanud Moskvale pühendatud lugu olla publikule niivõrd hinge peale läinud, et püstijalu pisaraid silmist valas. Seega on kummutatud iidne väärluul nagu Moskva pisaraid ei usuks.

Pressiteade pajatab edasi:

Pärast kontserti toimus hotellis National linnapeade Edgar Savisaare ja Juri Lužkovi vastuvõtt kultuuripäevadest osavõtjatele ja külalistele. Mõlemad linnapead esinesid kõnedega. Lužkov ütles, et Tallinn on oma mastaapidelt inimestele lähemal kui suurlinn Moskva. „Moskva on nagu pulbitsev vulkaan,“ tunnistas linnapea.

No eks ma seda juba eile täheldasin, et Helsingi ja Tallinn on depressiivsed vene väikelinnad, mida linnapea nüüd Tallinna kohta lahkelt kinnitab. Moskvat aga poleks muuks osanud arvata kui depressiivseks vene suurlinnaks. Aga tuleb välja, et ongi depressiivne vene vulkaan.

Sildid:

Kes KAPOs?

Posted on: 1 12 2008

Kes KAPOs, kes KAPOs, mesilane KAPOs. Mis nimi, mis nimi, Mart on tema nimi. Käi läbi, käi läbi, käi läbi uurijateni ja otsi kohta, kus sa saad, ja lükka teine sisse.

Kes KAPOs, kes KAPOs, mesilane KAPOs. Mis nimi, mis nimi, Simmo tema nimi. Käi läbi, käi läbi, käi läbi uurijateni ja otsi kohta, kus sa saad, ja lükka teine sisse.

Kes KAPOs, kes KAPOs, mesilane KAPOs. Mis nimi, mis nimi, Allar tema nimi. Käi läbi, käi läbi, käi läbi uurijateni ja otsi kohta, kus sa saad, ja lükka teine sisse.

Kes KAPOs, kes KAPOs, mesilane KAPOs. Mis nimi, mis nimi, Kas Enno tema nimi? Käi läbi, käi läbi, käi läbi uurijateni ja otsi kohta, kus sa saad, ja lükka teine sisse.

Kes KAPOs, kes KAPOs, mesilane KAPOs. Mis nimi, mis nimi, Kas Vilja tema nimi? Käi läbi, käi läbi, käi läbi uurijateni ja otsi kohta, kus sa saad, ja lükka teine sisse.

Sildid:

Seitsmemagajapäeva tähistatakse mujal 27. juunil, ent Soomes millegipärast täpselt üks kuu hiljem, seega täna. Ise ma täna kella seitsme ajal ei maganud, sest polnud veel magama läinudki. Voodisse kavatsen varsti pugeda, orienteeruvalt sel ajal, mida teised keskpäevaks nimetavad.

Kõige jõulisemalt tähistatakse seitsmemagajapäeva Naantalis. Seal valitakse keegi avaliku elu tegelane aasta seitsmemagajaks, kes väga julmal kombel üles aetakse. Nimelt kantakse tema oma voodis linnakese jahisadamasse, kus ta täpselt kell seitse vette visatakse.

Seitsmemagajapäev põhineb keskaegsele legendile, mida küll Soomes veidi teistmoodi jutustatakse. Rahvaluulu järgi on see, kes seitsmemagavapäeval voodi kauaks jääb, terve aasta otsa laisk ja unine. Mul seda järelikult tänavu karta ei ole, kuigi olen peaaegu et alati laisk, uninegi siis kui piisavalt kauaks püsti jään.

Naantali karnevali taoline seitsmemagaja tähistamine sai alguse 19. sajandi lõpul ja oli selle eesmärgiks suvitajatele meelelahutust pakkuda. Tänavune aasta seitsmemagaja on kohalik ärimees Pekka Jokisuu, kes Kultaranna Golfi juhib. Eeldatavalt saab Jokisuu külma äratust õhtustest teleuudistest vaadata.

Olgu kohe algatuseks öeldud, et mul ei ole kindlat arvamust vabaduse samba poolt ega selle vastu. See tähendab, et sammas saagu minugi poolest püstitatud kuid ei ole ma kindlalt poolt ega vastu sellisel kujul vabaduse sambale, mille poolt ja vastu praegu allkirju kogutakse. Küll aga on mul paar tähelepanekut samba püstitamise protsessi kohta.

Nõutakse selle samba puhul uue konkursi välja kuulutamist. Väga kena, aga öelge mulle, kui suudate, mis te arvate et järjekordse konkursi tulemuseks olla võis. Kas üldrahvalik konsensus? Minge nüüd, kõige paremalgi juhul järjekordne kavand, mis uusi proteste ja allkirjade kogumisi üles kutsub. Sest sel teemal vist polegi võimalik kõigile vastuvõetava lahenduseni jõuda, maitse asi nagu ta on.

Ühtepidi oleks mõeldav, et see sammas ükskord ka püstitataks, olgu ta milline tahes. Teisest küljest aga võiks küsida, kas nii olulisel ja tundlikul teemal tasub lõhestumist üleskutsuvaid lahendusi vägisi ellu viia. Kolmandast küljest võiks sedagi pärida, kas kunstilistes küsimustes üldse saab esindusdemokraatia raames häid otsuseid vastu võtta. Kas demokraatia üldse suudab häid lahendusi kätte anda, nagu eelmisel laupäeval Söömaklubis küsisime?

Räägitakse ka asjatundjate arvamuste arvestamisest, näiteks oli sellest äsja Keskpäevatunnis juttu. Ühes Keskpäevatunni blogisissekandele lisatud kommentaaris võrreldakse omavahel kunstilist ja arstiteaduslikku eksperdiisi:

Kuidas suhtuksite, kui haige operatsiooni üle otsustamiseks pöörduksid arstid rahva poole? Näiteks läheksid haigla vastuvõturuumi ja küsiksid ootavate patsientide käest “Kuulge, mis arvate, kas võtame jala maha või paneme plaastri peale?”

Paraku on haige ravimisel ja avaliku ruumi kujundamisel teatav vahe. Esimese puhul võib vale otsus (näiteks plaastri peale panemine) suisa eluohtlikuks osutuda. Aga kelle asi on öelda, milline otsus avaliku ruumi kujundamisel on õige või vale?

Mina pole Tallinna linnakodanik, isegi Eestis pole mul hetkel alalist elukohta kuid Tallinnas käin ikka regulaarselt. Sealt samast Vabaduse platsistki astun sageli läbi ja pean oma silmaga praegu käimas oleva vaidluse tulemusega ükskord leppima. Mille poolest siis arhitektide ja kunstiteadlaste arvamus peaks siin kaalukam olema kui minu oma (kui mul selline oleks)?

Sambatülides pole ma sageli sõna võtnud, küll aga omal ajal pildil oleva samba puhul:

Lenini sammast on, nagu näha, vabaduse hammas kärpinud. Sestap ta Peata Lenin ongi. Äkki saaks temast vabaduse samba (kas või ajutine) asendaja? Seniks kuni üksmeelele jõutakse, võiks ju tema eemaldamine eesmärgiks omaette olla, mis konsensusele üles kutsuks.

Mis Sa arvad, Mark?

Kultuuridevahelise aasta 2008 logoPostkastisse potsatas Kultuuriministeeriumi pressiteade, kus juhitakse tähelepanu Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta avamisele ja tutvustatakse selle aasta raames tegutsevaid Eesti saadikuid. Nendeks on Iivi Anna Masso ja David Vseviov, mis näitab vast seda et ministeeriumi ja Avatud Eesti fondi arvates on kõige otstarbekam dialoogi eeskätt naabritega käia. Ent kuhu on siin jäetud lõunanaaber Läti?

Ilma Lätita ei saa, teab juba igimuistne rahvatarkus pajatada. Lätit võib isegi mulgi kultuuri hälliks pidada: võtsid ju kunagi ammu mulgid endale hüüdnimetuse, mis pidi läti keeli lolli tähendama. Eks see vast tõendab et dialoogis lätlastega on läbi aegade puudujääkke olnud, millest on arusaamatusi tekinud.

Kultuuri mõistmine pole võimalik ilma keele valdamiseta. Ise olen vaikselt hakanud teostama projekti, mille vahetuks eesmärgiks on läti keele sokutamine pealuu sisse. Läti kultuurisaadikuks ma ehk mitte kunagi ei saa, aga seda ei saa salata, et mul on tahtmine kunagi mitte väga kaugses tulevikus lätikeelset blogosfääri risustada.

Meetodiks läti keele juurutamisel olen esialgu valinud läbi kõrva imbumise. Et Läti raadiot saab veebi kaudu kuulata, kusjuures striimigu kvaliteet on üsna hea, (teeb Rahvusringhäälingule mõnuga silmad ette), olen võtnud tavaks öösiti Vikerraadio öömuusika ajal Läti lainele lülituda. Iseäranis Latvijas Radio esimesel kanalil on öisel ajal piisavalt jutusaateid, mis aitavad kõrval läti keele kõlaga ära harjuda.

Et aga projekt veidi hoogu ja kiirust juurde võtaks, oleks mul praegu kirjalikke abimaterjale vaja. Vana ja ära proovitud meetod oleks muidugi sõdur Svejki juhtumisi maailmasõja päevil läti keeles lugeda kuid aeg pole veel selleks õige. Vaja oleks eeskätt midagi sõnaraamatu taolist ja seepeale veel üsna lihtsal tasemel kirjutisi sirvida.

Kui kellelgi on midagi sobivat vihjata, olen teabe eest äärmiselt tänulik. Eriti tore oleks veebis olevale materjalile viiteid saada, ent mõni trükkis tuleb mul kindlasti niikuinii soetada. Seega on vihjed mõlema kohta ühtlasi oodatud.

Sildid:

Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis teatab Eesti Ajakirjanike Liidu vahendusel, et homme avatakse Kuressaare Raegaleriis Ivars Silise fotonäitus Minu avar valge maailm – 30 aastat kaameraga Gröönimaal. Kell 15 on võimalus kohtumiseks näituse autoriga. Näitus jääb avatuks 10. oktoobrini.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.