Larko peegel

Posts Tagged ‘kirjandus

Täna laekus uudis, et Tänapäeva ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse on võitnud Kaja Sepp teosega Hetk enne homset. Kõigepealt palju õnne Kajale!

Ausalt öeldes sattusin sellest kuuldes esialgu pisut hämmingusse. Nimelt kui too võistlus välja kuulutati, käis mul endal ka korraks mõte peast läbi, et äkki prooviks kätt. Siis jõudsin järeldusele, et olen selleks rohkem kui vähe liiga vana.

Kaja pole mõistagi kaugeltki mitte selline vanamutt kui ise olen, kuid samas pole ta ka mitte rohkem kui oma kümmekond aastat minust noorem. Kuidas siis nii?

Veidi järele mõeldud, jõudis minuni – ja siis mitte enne kui täna – arusaamine, et järsku ei tähendagi nimetus noorteromaani võistlus seda, et autor peab ise noor olema vaid pigem raamatu sihtgrupp ehk potentsiaalne lugeja.  Loogiline ka, sest ega lasteraamatuidki enamasti lapsed ise ei kirjuta, ehkki lasteraamatute autorid kindlasti ka on kunagi lapsed olnud.

Kõrvalepõige: Mul on muideks parajasti pooleli John Irwingu Lesk üheks aastaks, mis sai Paldiski raamatukogust koju toodud. Ei taha siin spoileritega tegeleda, mistõttu sellest raamatust rohkem ei räägi. Ainult seda, et seal on üks olulises osas olevatest tegelastest lastekirjanik. Raamat ise on oma autori kõrge kvaliteedi järjekordne vili. Kõrvalepõige on läbi.

Lastekirjandusest oli mul eelmisel nädalal L@ssiega Facebookis eraviisiline vestlus. Ta saatis mulle lahkelt viktoriinküsimustiku Soome lastekirjanduse kohta. Paraku jäin küsimustele vastused võlgu, kuna küsitud raamatud ja nende tegelased on selliste laste jaoks kirjutatud, kes vanuse poolest võiksid mu lapselapsed olla. Nii ma vabandasingi sellise põhjendusega:

Kui ise veel lastekirjandusega paremini kursis olin, olid teised autorid, teised raamatud ja teised tegelased, kelle kohta küsimusi esitati ja nendele vastuseid teati. Muumide kohta ma idee poolest peaksin midagi teadma küll, kuid mäluraisk on mul selline laiskvorst nagu ta on. Ise olen jälle selleks liiga laisk, et teistele küsimustele vastused guugeldada.

Jutujätkuks püstitasin siiski küsimuse, kes lõpuks ometi on lasteautor ja millised raamatud on lasteraamatud.

Kui soomlastest rääkida,  kas näiteks Aapeli oli lastekirjanik või mitte? Tema raamatutest olid lasteraamatuid ilma mingisuguse kahtluseta vähemalt Koko kaupungin Vinski ning Vinski ja Vinsentti. Aga kas Pikku Pietarin piha seda oli või mitte? Mõned teised ehk pigem mitte.

Seda sama võib mõistagi küsida näiteks Väike Illimari kohta, või Kevade. Kus kohas peab kulgema piir laste-, noorte- ja muidukirjanduse vahel? Või kas selliseid piire üldse peab olema?

Oma lapsepõlvele mõeldes, olin seitsmene või kaheksane kui Väinö Linna Tundmatu sõdur esmakordselt loetud sai. Isa küll natukese kõhkles, kas lubada seda raamatut mulle või mitte. Pärast vestlust sel teemal jõudis isa järeldusele, et ju mul aruraasu Väinö Linna lugemise jaoks juba piisavalt oli.

Mu elu esimene raamatukogu asus Helsingi äärelinnas Vartiokyläs. Selles pisikeses raamatukogus olid eraldi ruumid laste ja täiskasvanute kirjanduse jaoks. Laste poolt jõudsin juba enne koolivanust, kuueselt, kõige huvitava läbi lugeda. Kui ma esmakordselt tahtsin täiskasvanute poolele minna ja sealt mõne raamatu koju võtta, ei lubanud seda ümmarguste prillidega raamatukogutädi.

Oi, et ma olin pettunud ja vihane samuti! Aga jälle tuli isa mulle appi. (Oli ta juba mitu korda varem mulle appi tulnud ja paraku pidi seda veel mu hilisemaski elus mitu korda tegema.) Läksime isaga kahekesi raamatukokku, kus ta seletas tädile, et lubab mul kõike lugeda, mida ma aga raamatukogu riiulites tuvastan. Ausalt ka, ta isegi ei pannud hiljem kätt ette kui ma Hannu Salama kõmuromaani Juhannustanssit kätte haarasin.

Nii umbes kümneselt ja varateismelisena sai küll loetud suurem osa nendest raamatutest, mis mu eakaaslastele huvi pakkusid. Seal olid näiteks Karlsson kattusel, Pipi Pikksukk ja meisterdetektiiv Blomqvist. Päris menukas oli ka inglise noortekirjanik Enid Blyton.

Seda sorti raamatuid ma siiski lugesin peamiselt selleks, et oleks midagi, millest klassikaaslaste ja oma maja noortega rääkida. Päriselt aga pakkusid mulle huvi hoopis teist sorti raamatud. Need ei olnud laste ega noorte jaoks kirjutatud.

Eks seda panid ka mitmed meie perekonnatuttavad tähele. Oli üpris tavapärane, et keegi isa ja ema sõpradest meie juures külas käies astus ka minu toast läbi, et natuke kirjandusjuttu puhuda. Ja kuidas ma nendest vestlustest nautisingi! Sageli sain ka häid soovitusi selles, mida lugeda ehk tasuks ja ei olnud ma sugugi kitsi soovitusi kuulda võtmast.

Nii ei olegi minu ja mu õdede jaoks õieti sellist asja olnudki kui laste- või noortekirjandus. Sest otse loomulikult lubas isa õdedele seda sama, mida mulle kui vanimale juba lubanud oli. Loe mida aga süda ihkab, õpetas isa, aga tule ja küsi kui on midagi, millest aru ei saa või miski mõnes raamatus ahistab.

Just sellepärast mul oligi probleeme mõiste “noorteromaani võistlus” lahti mõtestamises. Minu jaoks pole raamatutel kunagi sihtgruppi olnud, kuna ise enamasti just neid raamatuid pole lugenud, mille sihtgruppi kuuluvaks kirjastaja mind loeb.

Advertisements
Sildid:

Eile käisin postkontoris raamatupaki järel. Päriselt tahtsin tellida Marju Lauristini värske elulooraamatu Punane ja sinine. Ja tellisingi.

Autor ise küll oma teost elulooraamatuks ei nimeta. Ta iseloomustab seda kui peatükke kirjutamata elulooraamatust. Sinna juurde on lisatud kogumik Lauristini artikleid erinevatelt aegadelt. Minu arust aga teeb küll elulooraamatu mõõdu välja.

Mul oli juba tellimust vormistades eelaimamus, et tegemist võiks olla niivõrd mahuka suutäiega lugemist, et seda korraga katki ei hammusta. Nii otsustasingi kõrvallugemiseks tellida Teet Kallase legendaarse romaani Heliseb… kõliseb… Hästi tegin, sest ega Lauristini teost ühte jutti lugeda ei suudaks. Ei seedi seda hingetoitu nii ruttu.

Sarnased on aga lood ka Kallase romaaniga. Päris kopsakas suutäis ta on, kusjuures üsna mõnus. Aga maotäis magusat pole midagi sellist, mida tahaks korraga alla neelata.

Nii ongi mul mõlemad raamatud korraga kõrvuti lugemislaua peal. Loen sobivates kogustes kumbagi ja kui enam üht ei jaksa, võtan teise ette. Nii läheb vast tükk aega veel enne kui hakan kummagi raamatu kohta midagi arvama ja arvamust avaldama.

Sildid:

Sai juba mõne aja eest loetud Jüri Pino volikogumeenutuste raamat Kohatäide, kus ta ausalt ja puhtsüdamlikult räägib loo sellest, kuidas ta kogemata Tallinna volikogu liikmeks satus ja seal kaks aastat Erki Noolest tühjaks jäänud tooli täitis. Pean tunnistama, et ammu pole mul mittefiktiivset raamatut lugedes nii lõbus olnud, ehkki seda tagakaanes suisa paskervilliks hüütakse. Või ehk just sellepärast: Jüri kirjutab endale omase huumoriga volikogu tööst sellisena nagu ta on, ennast ja teisi õigustamata või taunimata ning püüdmata musta valgeks rääkida.

Alguse saab asi sellest, et Isamaaliidul on 2005. aasta KOV valimistel tarvis Lasnamäe nimekirja kandidaate juurde saada. Tehakse ettepanek, juuakse veidi õlut ja lüüakse kätt. Selleni oleks ehk asi piirdunudki kui Jüri Pino polnuks enda ja teiste üllatuseks ise valimistel kohe Erki Noole järel kopsakaimat häälesaaki Isamaa Lasnamäe nimekirjas kokku korjanud.

Nagu ajaloost teame läks Nool aastal 2007 Toompea otsa riigikogujaks ja oligi volikogus kohatäiturit tarvis. Isamaalastel aga häda, et äkki Jüri polegi nõus, sest järgmisena nimekirjas olnuks vahepeal Keskerakonda astunud “Skaudiema” Anne Eenpalu. Andis Nool ka oma kohatäitjale mõne praktilise nõu:

ega siin sittagi teha saa, kõigest käiakse teerulliga üle, ninasarvikutel on absoluutne enamus, teevad, mis tahavad, ainult vastu saab hääletada, aga kasu pole sellest miskit.

Kohatäitur leiab nii peagi, et temal on volikogus tohutult igav. Ta hakab volikogu istungitelt järjest sagedamini puuduma, hoolitseb aga küll selle eest, et kolme kuu jooksul vähemalt üks kord kohale ilmub. Vastasel juhul oleks võetud ära linnavolinikele makstav pool Eesti keskmist ja tasuta parkimine. Jürist saab puudujate nimekirja esinumber.

Puuduma jäävad samuti kogu volinikupõlve ajal sõnavõtud, rääkimata veel eelnõudest ja arupärimistest. Vahetevahel käib küll meeles, et võiks esitada eelnõu, et Tallinna linn teeks Riigikogule ettepaneku taastada vana tubakaseadus ehk taaslubada kõrtsides suitsetamine. Seegi jääb kahjuks tegemata, ehkki ma ausalt ei usu, et sellest niikuinii asja saanuks.

Pole mul mõtet siin kogu teose sisu välja lobiseda. Lugege parem ise, ma luban, et nalja saate nabani. Ma isegi veidi kartsin seda paskervilli öösiti lugeda: naabritele ei pruugi meeldida kui minu juurest keset sügavamat ööd ohjeldamata naeruplahvatusi kostab. Täitsa asja eest raamat, ehkki volikogu päevakordade jms. ametlike dokumentide täies mahus taasavaldamine on ehk üleliigne. Eks lugeja ka muidu saab aru, et igav ja mõttelage on volikogus istuda.

Sildid:

Olavi Ruitlane reklaamib oma uut raamatut Naine. Kavatsen lugeda, kuid reklaami kommenteerida ei soovi.

via Merlis

Novembrikuu lõpul potsatas mu postluugi läbi teade, et postkontoris on mul saadetis, mida postiljon ei saanud mulle jätta, kuna see luugist läbi ei mahu ja mind polnud kodus. Teadsin seda juba oodatagi. Tegemist oli Jan Kallbergi verevärske raamatuga Kuidas ma NSV-liidu alla kukutasin (Så sänkte jag Sovjetunionen, ISBN 978-91-976917-0-3).

Jan ja tema kirjastaja Voltaire Publishing olid otsustanud saata retsentsioonieksemplarid ajalehetoimetuste asemel hoopis blogijatele. Nagu Jan mulle ise kirjutas, on ta kindlalt seisukohal et praegusel ajal suudab rahvas ise ilmuva raamatu kohta veebi läbi arvamust avaldada ilma et sinna tuleks tingimata kutseliseid kriitikuid vahele lasta. Mul pole seni veel andmeid kuidas asi välja kukkus, ent igatahes on see üsna huvitav lähenemisviis.

Ise raamat pakub nalja nabani ehkki seal on üsna tõsine sõnum sees. Peaintriig seisneb selles, et peategelane (kelle nimeks juhuslikult on just Jan Kallberg) kukutab Nõukogude Liidu ja kogu sellega kaasneva impeeriumi lükates käima moraalituse ja korruptsiooni laviini, mille tagajärjed lõpuks ometi impeeriumi majanduse kägistavad. Tubliteks abilisteks on tal sealjuures Rooma paavst ja Ameerika president Ronald Reagan.

Tagantjärele vaadatakse ka 1960’nendate Rootsi ühiskonda väikses tööstuslinnakeses elava poisikese pilgu läbi. See lööb mul lausa nostalgia nahka, sest meenutab nii mõnestki Rootsi sotsiaaldemokraatiast imbunud ühiskonnakorra ja mõttelaadi eripärast, mida ma ise Rootsis 1980’nendate alguses läbi elasin. Ühiskonnas kus mitte keegi ei tohi teistest mõttelaadi ja andekuse suhtes erinev olla, arendab poisikene oma nõukogude impeeriumi kukutamise kava tänu salamässulisele raamatukoguhoidjale, kes tema omapärastest lugemisharjumustest kõrvalistele isikutele märku ei anna.

Paralleelis peaintriigiga jooksevad arvukad kõrvalintriigid. Näiteks igavese opportunisti Wlodek Weirdowitzi oma, kes teise ilmasõja alguse ajal Poola vormi kannab, satub aga hiljem Volkdeutschi sildi ja Walter Weirdowitzi nime all saksa väeteenistusse. Lõpuks saab temast hoopis Ameerika ärimees Warren Weirdowitz.

Tema nõbul Motek Weirdowitzil sama hästi ei lähe, sest ta satub sõja alguses hoopis Poola idarindele ja langeb sedasi venelaste kätte vangi. Moteki ammu kirjutatud raamat “Self Empowerment Through Self Centered Entrepreneurship” saab talle lõpuks saatuslikuks, nõbu Wlodek-Walter-Warren aga leiab sellest päästerõnga, mille abil lõpuks läände saab. Raamatul on tähtis osa ka impeeriumi maha võtmise plaanis.

Kuidas ma NSV-liidu alla kukutasin on serdavõrd mahlakas lugemine, et on suisa kahju, et see on vähemalt esialgu ainult rootsi keeles kätte saadav. Kuna raamat on üsna mahukas, koguni 703 lehekülge (ehkki vaimukas illustratsioon seda mingil määral sisuliselt vähendab), pole sugugi kindel, et väliskirjastajad oleksid selle tõlkimisest huvitatud. Ise oleksin küll nõus sellise projektiga tegelema kui keegi tahaks kinni maksta.

Raamatu blogis on soovitus lugemise kõrval nostalgiahõngulist Ida-Saksamaa rahvushümni kuulata. Ise tegin sel eesmärgil hümnist väikse fotomontaazi, kus mul poolkogemata õnnestus salmidega enam vähem kokku klapivad pildid sokutada:

Jan vihjas mulle meilis et kaalub juba jätku kallal tööle hakkamist. Seda jään ma suure huviga ootama.

Sildid:

Loomade farm

Posted on: 3 10 2006

Punane Hanrahan, kelle juurest selle testi üles leidsin, kurdab, et ta pole oma tulemusega rahul. Mis ma talle lohutuseks öelda oskan? Ühes teises mulle meeldivas raamatus, mida paraku vast selle testi tulemuseks saada pole võimalik, nõustab Kaval-Ants Jürkat, et too peab õigesti valetama, ja siis juba asjad joonde lähevadki.

Mina valetasin just nii nagu vaja, ja saingi tulemuseks George Orwelli “Loomade farmi”. Sellega olen väga rahul, sest eks ma igale revolutsioonile vastu punnin, kus ise esialgu kaasa löön. Ja seda just sellepärast, et sigadele võimu usaldada ei saa.
<>

You’re Animal Farm!by George Orwell

You are living proof that power corrupts and whoever leads you will
become just as bad as the past leaders. You’re quite conflicted about this emotionally and waver from hopelessly idealistic to tragically jaded. Ultimately, you know you can’t trust pigs. Your best moments are when you’re down on all fours.

Take the Book Quiz
at the Blue Pyramid.

Sildid:

Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.