Maul halten und weiter dienen

Posted by: Larko on: 18 10 2012

• In: demagoogia | demokraatia | eesti | eetika
• Lisa kommentaar

Sai Google Plussis Tarmo Jüristo Memokraadis avaldatud blogipostituse ajendil partei(de) rahaskandaali teemadel veidi arutatud. Kuna arutelu piiratud suhtlusringkonnas toimus, siia linki ei pane. Sestap ma seda siin avatud blogis kajastangi.

Sai naljaga pooleks öeldud, et kui see on sularahaga täis topitud köögikapp, siis just sellist kappi ma oma köögis näha tahangi. Mitte et mul oleks kombeks köögis sularaha hoida, kuid kena oleks seegi, et üldse oleks, mida hoida saab. Kui seda peaks (teoreetiliselt muidugi) väga palju olema, ei saa seda välistada, et kunagi võiks tekkida tahtmine mõnda erakondagi toetada. Julgen selles siiski kahelda, skeptik nagu ma olen.

Arutelu käigus juhiti mu tähelepanu Aare Pilve haakuvale postitusele vaikivast ajastust. Selles on mitu väärtmõtet rääkimisest, vaikimisest, rääkimise mõjust ning selle kajastumisest tegudes. Väga hea lugemine oli.

Võrdlus 30nendate vaikiva ajastuga pole sugugi kohatu, ehkki vaikimise ilmingud ja põhjused on praegu teistsugused. Lubatagu mul tsiteerida:

võimu kuritarvitus on kõigile silmnähtav, sellest isegi räägitakse valjusti, pooleldi tunnistab võim seda isegi (seesama “legalize reality“), aga puudub see, mis kommunikatsioonist teeb kommunikatsiooni – kõnetegude teoline aspekt: kõnetegu ei saada midagi korda, st pole tegelikult tegu. oma loomult on see kommunikatsiooni täielik simulatsioon – mingi diskussioon otsekui toimuks, aga sel diskussioonil pole ühenduspunkti tegude sfääriga.

Edasi tahtiski mu mõte just sinna poole tüürida, mis vahe on juriidilisel teoorial ja reaalsel olekul. Kui lähtuda sellest, et ainult juriidiliselt tõendatav saab reaalselt olemas olla, pole tõesti vaja parteide rahastamise teemaga tegeleda, kuna kahtlase lubatavusega tehinguid ei toimu (sest neid ei saa juriidiliselt tõendada). See on sama tark kui tänavat ületades ohutusele tähelepanu mitte pöörata, kuna juriidiliselt pole tõendatav, et keegi just selles ristmikus oleks kunagi sõiduautolt löögi saanud.

Kui üldine elukogemus seda kinnitab, et autojuhid alati või enamasti annavad jälakäijale teed ja inimestel on kombeks oma köögikapis sularaha hoida selleks, et seda aegajalt panka viia ja parteile üle kanda, ongi kõik korras ja parim on vait jääda. Vastasel juhul on ikka mõttekas autojuhtidele südamele panna, et need laseksid inimestel üle tänava minna, kuna teinekord võib mõni ka kuulda võtta. Hoopis teine asi, kas parteidega suhtlemises on ka teo mõõde.

Ega ma paraku sellest veel kaugemale ei jõudnudki. Ju siis tuleb mõnda aega lõuad pidada ja edasi teenida. Täiendavaid avaldusi võib järgneda, ehkki ei pruugi.