Sotsiaalne arenguriik
Posted on: 3 07 2009
- In: eesti
- 19 kommentaari
Täna tekitas Twitteris ärevust Robini sõnavõtt, kus ta ühte Eesti ühiskonna sotsiaalselt tundikku valupunti puudutas:
is anyone else disturbed by really young kids selling Eesti Express newspapers on Tallinn’s streets? Seems third world and desperate to me.
Selle eest sai Robin korralikult vastu vahtimist. Ise sattusin arutelu peale üsna hilises faasis. Pole peale enese kedagi täheldanud, kes Robiniga nõustunuks. Ise säuksusin järgnevalt:
Swimming against the stream by agreeing with @altexor that kids used as newspaper street vendors is a disgrace for Estonia.
Nagu ikka pole asi päris mustvalge ja arvestada tuleb mitmele aspektile. Samuti tuleb tunnistada, et ainuüksi Ekspressile osutamine on ehk veidi ülekohune. Ise olen vähemalt Postimeest ja Õhtulehte näinud laste abil müüdavat.
Kõigepealt tuleb vahet näha tervitataval ettevõtlikusel ja laste tööjõu kuritarvitamisel, sest selle küsimusega seondub nii üks kui teinegi. Kui näiteks majanduslikult heal või normaalsel järjel perekonna teismeline koolivaheajal (ja miks mitte isegi kooliaasta sees, kui koolitööd ei segata) näiteks selleks et endale midagi soetada või mõne huvitegevuse tarvis või suvelaagri jaoks oma raha teenib, pole seal nii hullu midagi. Tuleb vastupidi lapsele kasuks oma naha peal õppida, et raha puu otsas ei kasva ja kui endale midagi saada tahab, peab ka mingil määral pingutama.
Paraku pole aga kaugeltki kõik ajalehti tänavatel müüvad lapsed silmnähtavalt just rahuldatavalt kindlustatud kodudest pärit. Päris mitmed nendest on väga noored ja selleks peab kas pime olema või suutma erakordselt jultunult silm kinni pigistada et arvata, et laps vabatahtlikult ja mõnel muul põhjusel kui häda sunnil lehtedega kaupleks. Kusjuures pole siin mingi majandussurutise uudisasjaga tegemist vaid mitmed lapsed pidid juba siis endale ja õdedele-vendadele süüa teenima kui mõned teised rõõmsat tarbimispidu panid.
Siinkohal tuleb muidugi tunnistada, et kui häda juba tänavale sunnib, on ikka parem kui raha ausa tööga teenitakse selmet kerjamise ja/või varastamise teel. See aga ei tühista asjaolu, et siin on ühiskonnal midagi tegemata jäänud. Vähe kindlustatud perede toetamine ja väärikate elamistingimuste tagamine lastele pole miski vasakpoolne vahuajamine vaid üsna euroopalik väärtus.
Ma saan aru, et muudatused meediamaastikul ajavad lehtede väljaandjaid selle nimel pingutama, et rahvas veel trükitud ajalehtede eest tasuda tahaks. Kui ma aga tahaks mõne ajalehe osta, siis juba sellepärast, et lehe sisu mulle huvi pakub. Kindlasti ei taha seitungit sel põhjusel soetada, et mul on seda müüvast lapsest hale.
Laste selliselt ärakasutamine lehtede turustamisel meediaettevõtetele au ei tee ja Eesti jaoks peaks see vähemalt piinlik nähtus olema. Ime siis kui õllevankritega Reisisadama poole sammuvad purjus põhjapõdrad laste nutunägude peale vaadates Eestit üleolevalt arenguriigiks sõimavad. Sotsiaalselt ta seda veel mingil määral ongi, ei saa salata.
19 kommentaari to "Sotsiaalne arenguriik"
3 07 2009 kell 21:48
nojah, minu arust on see ka üsna masendav. Pealegi, kas see mingeid tööseadusi ei riku?
3 07 2009 kell 22:17
Larko, kus sa siis olid, kui paduvasakpoolne nõukogude võim mind koolipõlves “ühiskondlikult kasuliku töö”, “praktika” või muu seesuguse kõlava sildi all mind TASUTA tööd tegema sundis? Viienda klassi nagal ei olnud just kerge kümnekilost makulatuuripakki näpu otsas rohkem kui kilomeeter maad kokkuostupunkti tarida – kusjuures üleandmiseks pidi veel järjekorras seisma…
Noh, suviti sai ju ka kusagil kolhoosis või saekaatris raha eest liigutatud, aga see oli ikka rohkem seltskonna pärast. Ehkki meil rahaga just priisata ei olnud – elasime emaga kahekesi – oli see ikkagi minu OMA raha, mis jäi täielikult minu käsutusse ja millega ma võisin teha, mida ise tahtsin.
Lehelaste näol ei ole tegemist lapstööjõu kuritarvitamisega – see on nii Eestis kui mujal maailmas puhtajalooline nähtus. Loe Jüri Parijõe “Teraspoissi”, kui kuskilt kätte saad – ehkki praegusaja kontekstis pisut imelik, annab see siiski muuhulgas hea ülevaate möödunud sajandi 30-ndate Tartu ajalehepoiste tegutsemismotiividest ning ka üldistest sotsiaaloludest.
Lehetegemist seespoolt näinuna võin kindlalt öelda, et lehelapsed on ajalehe jaoks rahalises mõttes enam-vähem nullkasumiga ettevõtmine – nende müügimahud ei ole väga suured ning nendega jändamine maksab enam-vähem samapalju kui rahaliselt sisse toob. Nüüdse aja lehelaste põhiline kasu tuleneb eelkõige sellest, et niimoodi saab väljaande nime ja pealkirjad paremini linnapilti, ja teisest küljest loodetakse, et ärksamad jõnglased, kui nad kunagi miljonärideks saavad, peavad kunagist leivaisa tulevikus hea sõnaga meeles.
Minu arust pole probleem mitte sellest, et lapsed lehti müüvad, vai selles, et neile pakutakse kuradi vähe mistahes muud mõistlikku tööd, tegevust või teenimisvõimalust. Jah, suviti korraldatakse õpilasmalevaid, mis registreeritakse tavaliselt esimese veerand tunniga täis ja üle. Kuulsin, et sel aastal peavad osad malevlased isegi peale maksma, ja ometi ei olevat tahtjatest puudus.
3 07 2009 kell 23:33
@ drBarman:
Nagu juba sissekandes kirjutasin, on küsimus üsna mitme küljega ning piir terve ettevõtlikuse ja teisest küljest laste tööjõu kuritarvitamise vahel on õrnakene. Selle nähtusega seondub nii üks kui teinegi. Selles on oluline vahe, kas teismeline vabast valikust ja õppetööd häirimata töötab või isegi alla kümmeaastane on seda sunnitud tegema.
Ükskõik millist praeguse elu puudujääki võib nõukaajaga võrrelda ja nentida, et siis oli veel hullem, kuid see ei õigusta rahulolu praegusega.
Tuttavate lapsed käivad lehti müümas omal vabal tahtel, minuga koos üles kasvanud (endised lapsepõlve) sõbrad käisid müümas vabal tahtel. Nii need, kelle vanematel oli kaks mersut kui ka need, kellel vaid üks medõest ema.
Ma ei julgeks teha visuaalsel vaatlusel selliseid järeldusi, nagu siin on tehtud. Omast kogemusest – räpakas lehemüüja võib olla lihtsalt tänaval mängides ülepäevitunud normaalse keskklassi pere võsuke oma “õueriietes”.
See raha, mis sealt saadakse on väga triviaalne. Pudelite korjamine oleks ja on (!) palju rentaablim. Meil on olemas muuseas täiesti reaalne probleem laste näol, keda vanemad sunnivad kerjama või prügikastist pudeleid koguma. Kuid pole veel kuulnud, et vanemad sunnivad lapsi lehti müüma ja raha ära võtavad. Hetkel mulle tundub, et see teema on päris julmalt tintelpennist välja lutsitud. 🙂
@Mina
Kust seda võtad, et oleksin visuaalse vaatlusega piirdunud? Kellegi tähelepanekud ja kogemused ei välista, et kellegi teise omad võiksid ka reaalsusele põhineda.
Lugesin postitusest välja 🙂
Paraku pole aga kaugeltki kõik ajalehti tänavatel müüvad lapsed silmnähtavalt just rahuldatavalt kindlustatud kodudest pärit.
Kuid ega ma ei välista ka seda, mida sina väidad. Ma lihtsalt usun, et ajalehtede külge selle probleemi pookimine on ühelt küljelt tõelise probleemi äravarjutamine ja teisest poolest (peaaegu) tühjast kohast probleemi tekitamine. Kuid olen nõus arvamust muutma, kui tõesti näidataks, et säärane probleem reaalselt eksisteerib.
Muidu, tõepoolest, nagu eespool mainiti, suvetöösid ja valikud alaealistele eriti ei ole.
Probleemi eitamine ei tee probleemi olematuks isegi siis kui seda tunnistada on piinlik.
Ütleme siis nii, et mulle ei tekita laste suvetöö fakt lehemüümise näol piinlikkust. Kindlasti mitte. Mulle ei tekita piinlikkust ka tunnistada võimalikkust, et mõni laps töötab seal otseselt selle tõttu, et kodune finantsolukord on halb. Kindlasti on ka sääraseid juhtumeid.
Teatud lastehoidmise/-olemise idee kontekstis on see nähtavasti barbaarsete konnotatsioonidega. Samas oleks see võimalik ka linnapeal kõndiva inimese humaansele esteetikale leebemalt mõjuvate alaealiste suvetööde puhul. Ehk siis, see ei ole minu jaoks argument lehemüümise vastu.
Kommertspoolel töötades (s.t. väljaspool nn riigi/omavalitsuse korraldatud munitsipaaltöid, mis nsvl ajal olid populaarsed) pole midagi teha, juba “by definition” oleks sellisel juhul suure tõenäosusega laste tööjõuna kasutamise eesmärk pigem marketing. Ei kujuta ette, kuidas saaks kaasaegses ühiskonnas teha kasumlikku ettevõtet kasutades lapstööjõudu. Ka maasikakorjamisel on rentaablim võtta täisjõus noori, kelle töö ja tasu suhe oleks nähtavasti ettevõtjale soodsam.
Siin tekib küsimus hoopis, et kas igasugune laste “kommertsiaalne” tasustatav suvetöö on ebaeetiline? Nõudlus (Eestis) nähtavasti on, lapsed saavad taskuraha teenida ning vanemad lastele suveks “tõsist tegevust”.
4 07 2009 kell 2:31
Eelnev postitus võis olla vääritimõistetav – ma soovisin öelda, et mulle ei tekitaks piinlikkust tunnistada alaealiste ärakasutamist näiteks lehemüümise juures.
S.t. ma ei hoiaks säärasel juhul oma pahameelt piinlikusest vaka all.
4 07 2009 kell 11:49
Juhul, kui ärkasutamist esineb, tahaksin enne kohtuotsuse langemist siiski konkreetsete faktidega tutvuda 🙂
Mulle ka ei meeldi, et paljud meie riigis elavad lapsed peavad ise vaatama, kuidas nad oma (ja võib-olla ka õdede-vendade) kõhu täis saavad. Sellised lapsed ja sellised pered on vaieldamatult olemas, mul on neist inimestest kahju ja oma riigi pärast piinlik.
Aga usu mind – lehemüügi marginaal on tõepoolest nii väike, et sellest piisab küll taskurahaks, kuid mitte enda ülalpidamiseks. Kardetavasti teenivad tõsises hädas lapsed endale ülalpidamist viisil, mille kõrval meediakorporatsioonide kasumiahnus meenutab skautide luuremängu 😦
4 07 2009 kell 12:27
Viimati Tallinnas käies (sest seal on ajalehti müüvad lapsed tunduvalt agressiivsema müügitehnikaga, nagu igas muus valdkonnas – kui mu väikevend džuudoga alles alustas, räägiti tallinlastest põhjendatult kui liiga palju valuvõtteid kasutavatest, ka viieaastaste puhul) pidin oma rahaasju ajama pangaautomaadi juures, mille kõrval istusid kaks minu silma järgi umbes 12 aastast last – nii rahulikke ja asjalikke lapsi ei ole ma ammu näinud. Arutasid äriasju ja rääkisid maast ja ilmast, nii et oma arengust tundusid nad veits ees olevat ja ei tundunud, et see elukool neile mingi valusa jälje oleks jätnud.
4 07 2009 kell 14:10
Ma mäletan, et mu tütar oli õnnelik, kui ta sai minna EE’d müüma. Ja ta ei läinud mitte selle pärast, et tal kõht tühi oleks olnud.
Minul endal oli kah hea meel: laps teeb midagi asjaliku, planeerib tööaega, arvestab asju, jne.
Nüüd on ta 13 ja arvab, et lehemüümine on titekas ja tema seda enam ei tee.
4 07 2009 kell 19:17
Larko, EE müümine laste pooolt (ainult suviti, koolivaheajal) on vana traditsioon ja kestnud juba aastaid. Algselt käis, see deviisi all “Lehelapsest miljonäriks”
…olen eelmise kommentaatoriga nõus, minu lapsega juhtus sama, kui sai piisavalt vanaks, siis hakkas häbenema
4 07 2009 kell 21:29
Kindlasti on Eesti jätkuvalt sotsiaalne arenguriik. Aga see ajalehepoiste vastu sõdimine virutab minu meelest pendli natuke liiga hoogselt teise serva. Jõuame välja USA-sse, kus nt teatud vanuseni lapse omapead jätmine võib kaasa tuua kriminaalkaristuse, nii et lastel ei olegi üldse võimalust iseseisvat toimetulekut harjutada.
5 07 2009 kell 15:12
Ekspressi lehelapsed on tööl vabatahtlikult, ja see on aastate pikkune traditsioon. Lehele see kasumit ei anna, lapsed saavad taskuraha ja leht promotsiooni linnas. Mingit sundust ei rakendata – iga laps määrab ise, kui palju ta tahab müüa ja kui ei müü, siis tagastab lehed. Kui ilm on halb, siis lapsed ei tule, kui ei taha. Vestlen neljapäeva-reede hommikuti maja juures sagivate lehelastega ja nad on väga rõõmsad ja ettevõtlikud lapsed, tavaliselt on tegu väikeste sõpruskondadega, kes koos tulevad. Ka Ekspressi töötajate endi lapsed on läbi aegade lehti müünud. Eelmisel aastal tootis Riho Västrik suurepärase dokumentaalfilmi “Lehelapse suvi”, mul on DVD olemas, kes tahab, võib minult seda laenata. Filmi näidati ka ETVs, see räägib ühe Ekspressi lehelapse kirevast päevast suvises Tallinnas.
[…] algatas selle teemalist vestlust Robin ja mõne aja pärast kirjutas Larko oma blogis, et Eesti on sotsiaalne arenguriik ja lapsed on sunnitud lehte müüma, mitte ei tee seda […]
6 07 2009 kell 11:39
Huvitav mitu kollektiivset töötundi nüüd siis vabariigis jälle raisku läheb, et diskuteerida teema ümber, mis on kahtlmata maailma kõikide pseudoporbleemide ema?
[…] algatas selle teemalist vestlust Robin ja mõne aja pärast kirjutas Larko oma blogis, et Eesti on sotsiaalne arenguriik ja lapsed on sunnitud lehte müüma, mitte ei tee seda […]
Larko peegel 
3 07 2009 kell 21:34
Oeh. Ma pean nüüd ju omakorda sellel teemal midagi sõna võtma ka blogis:P Ei jaksa ja jõua enne esmaspäeva aga siis kindlasti. Säutsusin ka veidi kaasa.