Larko peegel

Posts Tagged ‘töö

Ma ei tea, kas Matti Saari oli koolikiusamise ohver või ei olnud. Selle kohta on meedias vastuolulisi andmeid. Ega sel hukkunute seisukohalt tähtsust polegi. Takkajärgi võib vaid nentida, et vaimse tervisega Saarel ilmselt kõik korras ei olnud.

Küll aga on kiusamine Soomes tõsine vaimse tervise häireid põhjustav nuhtlus ja mitte ainult koolikiusamine. Juhtumisi kirjutasin üleeile ehk siis üks päev enne Kauhajõe veresauna YLE uudisest ajendatult kiusamisest töö juures. Soomes esineb seda lausa kaks korda rohkem kui mujal Euroopas.

Töökiusamise ohvriks on enda sõnul satunud üks viiest tööl käivast soomlasest, mis omakorda tähendab, et vähemalt viiendik peab olema kiusajaid. Kuna aga viimaseid üldjuhul on ühe kiusatava kohta rohkem kui üks, järgneb sellest, et laias laastus koguni pool tööl käivatest on ühel või teisel viisil kiusamisega seotud. Kiusamine pole siiski probleemide põhiallikas vaid tagajärg.

Kui inimene teeb mõttekast tööd rahuldavates tingimustes, ei tohiks tal olla tahtmist oma töökaaslasi kiusata. Järelikult on töö juures tegureid, mis ajavad muidu mõistlikke inimesi niivõrd ennast välja, et nad hakavad oma nõrgemaid või lihtsalt millegipärast silma torkavaid kolleege norima. Asi võib olla puudulikus turvalisusetundes, bürokraatias, autoritaarses juhtimises või milleski muus. Kuna tegeliku probleemi vastu ei saa, elatakse oma pahameelt töökaaslaste peale välja.

Tööelu on Soomes vaimsele tervisele väga ohtlik. Õieti tuleks palgatöö kui tervist kahjustav nähtus seadusega ära keelata. Vähemalt tuleks töökohtadele hoiatussilte üles riputada.

Peale tööl käivate on viiendik Soome elanikest majanduslikult välja tõrgatud seisundis. Sellest tulenevalt jõuame jalad alt rabava tulemuseni, et enamus Soome elanikkonnast vaimse pahaolu all kannatab. Soome on täna haige!

Oleks ime kui see ei lasteni kajastuks, et lõviosal vanematest on vaimse tervisega probleeme või vähemalt on nende vaimne tervis ohustatud. Ime siis kui lapsed oma vanemate käitumist kopieerivad ja koolikaaslasi kiusavad. Selles kontekstis on nii kiusaja kui ka kiusatav ohvrid.

Relvaseaduseid võib karmistada küll ja peabki karmistama. See on siiski töö tagajärgede kallal. Paugud käivad sellegi poolest veel tulevikus kuni sinnamani välja, et kogu ühiskonna põhihaigus on kõrvaldatud.

Kui aga patsient oma haigust ei tunnista, ei allu ta ka ravile. Ma kahjuks ei märka probleemide allikaid analüseerivaid sõnavõtte. Tagajärgedega tegelemine võib küll ühe või teise veresauna ennetada, kuid haigus jääb ikkagi ravimata.

Sildid: ,

Teinekord pole nii lihtne teada, millised on asjaolude omavahelised seosed ehk mis millest sõltub. Näiteks praegu pole Tallinki veebisait kättesaadav. Väidetavalt seda päivitatakse.

Millegipärast mulle aga tundub, et asjaga võiksid kuidagi olla seotud Tallinki läbirääkimised meremeeste ametiühinguga. Kehtiv palgaleping ju teadupärast täna aegus. Ühisaktsioonidest juba linnavahel räägitakse.

Edit: Nii pea kui ma jõudsin avaldamise nupule vajutada, ilmus Tallinki veebisait jälle nähtavaks. Ei kiirusta siiski veel laupäevaks piletit ostma. Ootan enne uudised ära.

Sildid: ,

Soome Ametiühingute Keskorganisatsiooni aseesimees Matti Huutola mõtiskleb Eesti ja Soome ametiühingute koostöö arendamise teemadel (YLE ja Turun Sanomat). Pikemas perspektiivis on tal visiooniks lausa ühised piire ületavad ametiühingud. No ma ei tea.

Näiteks USAs ja Kanadas on mõlemas riigis tegutsevaid ühiseid ametiühinguid, ent need riigid ongi omavahel sootumaks sarnasemad kui Soome ja Eesti. Majandus on hästi lõimunud ning Kanada ja USA moodustavadki sisuliselt ühise siseturu, mis on Euroliidu omast tunduvalt kaugemale arenenud.

Suurimaks takistuseks Huutola visiooni realiseerumisele on kahtlemata asjaolu, et Soomes on ametiühingute mõjuvõimsus tööturul tunduvalt tugevam kui Eestis. See on tingitud nii seadusandlusest kui ka traditsioonist. Soomes on ametiühingu liikmeks olemisest tööinimesele üldjuhul muudki konkreetset kasu kui üldkehtivad kollektiivlepingud. Eestlane aga eelistab pigem ise oma asju tööandjaga ajada, mis alati ei pruugi kokkuvõtes paremat tulemust kätte anda.

Selles on Huutolal kahtlemata õigus, et Lõuna-Soomest on juba kujunenud mitmete eestlaste jaoks tööl käimise piirkond ning tulevikus hakab ka järjest rohkem soomlasi Eestis tööl käima. Soome ametiühingutest on kahtlemata kasu Soome tööseaduste ja teiste tööturu tingimuste tutvustamisel, mis veel tükk aega Soomes Eesti omadest väga erinevad on. Eks kasulikust kinnitab ka Tallinnas asuva (või on see veel alles, pole viimasel ajal kuigi kuulda olnud?) Soome tööturu infokeskuse populaarsus.

Huutola mõttekäik on igatipidi huvitav, kuid seda annab ainult aeg näha, kas see kunagi realiseeruda võiks. Üldiselt on muidugi hea, et Soome küllaltki konservatiivsetes ametiühingutes on ilmselt peetud vajalikuks tulevikuarenguid lahti mõtestada. Veel nii umbes viie aasta eest oli Soome ametiühingutel peamiseks mureks see, kuidas eestlasi Soome tööturult eemale tõugata. Toonases suhtumises on praegusega võrreldes väga suur vahe.

Kolmapäevses ETV Foorumi saates oli järjekordselt kummaline vaatajaküsimus: “Kas olete rahul uue töölepinguseadusega?” Mis mõtes uue seadusega? Sellist ju ei ole. Eelnõugi on alles täiendaval kooskõlastusringil, misjärel seda menetlevad valitsus ja Riigikogu.

No heakene küll, võib küsimuse püstitamist muidugi nii mõista, et vaatajatelt päriti arvamust läbirääkimistel valminud eelnõu kohta, lihtsalt sõnastati küsimus eksitavalt. Kuigi just nõnda teha ei tohiks: küsimus peaks olema võimalikult korrektne ja üheselt mõistetav, ikka Rahvusringhäälingu asi.

Mu mäletamist mööda vastas umbes 85 % sisse helistajatest, et nad seadusega (või siis eelnõuga?) rahule ei jää. Ei tea kas vastajad olid eelnõu ikka läbi vaatanud või vastati pigem kõhutunde alusel. Ise eelnõu valmis ju teadupärast põhjalike läbirääkimiste tulemusena, kusjuures jõuti erinevaid intressigruppe enam vähem rahuldavale kompromissile. Mitte keegi pole sellega sajaprotsendiliselt rahul kuid väga ei kipu ka maha materdama. Selline Harju keskmine värk laias laastus, mille aga televaatajate ülekaalukas enamus hukka mõistab. Milles siis asi?

Päevalehes avaldab justiitsminister Rein Lang arvamust, et õieti pole töölepinguseadus üldse vajalik, ent küllap tuleb see tööturu osapoolte vahelise usaldamatuse tõttu vastu võtta. Samas usutluses tuleb Lang lagedale provokatiivse üllitisega: ametiühinguid polevat üldse vaja, neid võiksid asendada kutsepõhised alamliidud. Tore tervitus sotsiaalpartneritele töörahva püha puhul!

Ei tea kas see nüüd just usaldamatust reedab, et ametiühingud ja tööandjad ikkagi suutsid töölepingu seaduses üksmeelele jõuda. Seega kehtestatakse tööturule reeglid, mille järgi mõlemad on nõüs elama. Ju siis peavad nad vähemalt mingil määral teine teist usaldama!

Muidugi on see Langi kui paduliberaali märg unenägu, et tööturgu eriseadusega ei reguleeritaks ja vaidlused lahendataks võlaõiguse alusel. Sinna juurde käib ka unistus lõdvadest kutseliitudest, kes ei suuda töövõtjat kohtumenetluses kaitsta. Lubatagu Reinule unenäod, kuid Lääne-Euroopale viitamine on küll siinkohal rõve: seal on tööturg üks kõige rängemalt reguleeritud valdkondadest ja ametiühingute välja suremist pole reaalses elus näha.

Ma ei ole täheldanud, et need kümnedtuhanded eestlased, kes on Lääne-Euroopa ja Põhjala riikidesse tööle läinud, oleksid oma töö ja elu üle massiliselt kurtnud. Pigem kiputakse palkade ja töötingimustega rahul olema. Kui nüüd lõpuks ometi ollakse midagi ette võtmas sovjetliku tööõiguse asendamiseks euroopalikuga, kõlab üsna veider, et justiitsministri arvates tööõigust polegi vaja.

Haige Mõistuse Sündikaat kinnitab igihaljast tõde: mõningaid ei saa parodeerida, sest nad teevad seda juba ise.

Eile õhtul kolmveerand seitsme paiku tööpostile tulles kostis maja ülemiselt korruselt kolinat. Ronisin üles ning tuvastasin kaks poisikest akent peksmas ja kividega loopimas. Eks nad olid selleks katusele roninud et põõninguakna läbi vargile tulla. Majas ju igatsugu tehnikat olemas, millest kohalikud kutid on hästi teadlikud.

Arvasin et tähtsam on vandaalitsemine koheselt peatada kui süüdlased kätte saada. Karjatasin ägedalt, mille peale poisid muidugi jalga lasid. Alumise korruse akna läbi nägin neid juba metsaserva jooksmas. Selleks ajaks kui telefonitoru kätte sain olid nad juba kadunud.

Politseiga olime enam vähem ühel nõul, et pole erilist lootust tegijaid kätte saada. Juhtum siiski registreeriti ning öeldi mulle, et avaldus kriminaalpolitseisse tuleb teha kui on kahjusid tekinud. Eks neid omajagu oligi, topeltakna välispoolne klaas puruks pekstud ning sisemiseski kolme sõrme suurusjärgus auk. Avaldusega tegelevad esmaspäeval selleks pädevad inimesed linnavalitsuse aparaadis.

Mul oli muidugi vaja teada saada, kuhu ma helistama pean, et akna näiteks mõne plaadiga kindlustada. Ega klaasitöökojast niisama naljalt kedagi reede õhtuks akent parandama ei saa, pealegi pole mul selleks volitusi. Leidsin riiulilt kaustakese, mille peal seisis “Turvajuhised, valve, politsei”.

Lüües kausta lahti kõitis tähelepanu, et suurema osa selle sisust hõivas mitmeleheküljeleine ametlik dokument, kus olid üksikasjalikud juhised selle kohta, mida mul tuumaplahvatuse korral teha tuleb. Neid poisinolke võiks muidugi ka tuumaplahvatuseks hüüda, kuid ise arvan et reaalse tuumajama puhul pole mul antud juhistest enam sooja ega külma. Mida aga ei leidnud oli turvafirma telefoninumber.

Minul kui ajutisel töötajal pole teadupärast lubatud oma töölaua peal olevat arvutit kasutada. Nii ma isetegevuse korras surfasingi veebis isiklikul sülearvutil ja leidsin turvafirma valvenumbri, kus ka pool tundi hiljem kolmandal katsel suvatseti toru võtta. Töövahetuse käigus ilmus ka keegi akent plaadiga kindlustama.

Oma ülemustele saatsin meili teel reaalaegseid ettekandeid terve õhtu jooksul. Vähe sellest, et nad oma meile enne esmaspäeva hommikut lugeda ei saa, sest linna sisevõrgu meiliteenus pole suvalises kohas kättesaadav. Vähemalt olen üksikasjalikult ette kandnud ja selleks isiklikku varustust pruukinud.

Hea seegi, et linnavalitsus on tuumaplahvatuse puhul ettevalmistusi teinud. Nii tubli saavutuse puhul on täiesti arusaadav ja andeksantav, kui reaalse aknalõhkumise korral tuleb ajutisel töötajal ise mõelda. Ehkki see tegelikult on linnateenijatel keelatud.

Sildid:

Läbipaistvuse ja terviklikkuse huvides pean vajalikuks avaldada majanduslike huvide deklaratsiooni. Nimelt allkirjastasin täna tähtajalise lepingu, kus teiseks lepingupartneriks on Helsingi linnavalitsuse kultuuriamet. Leping jõustub kohe pärast lihavõttepühi 10. aprillil ja kehtib kuni 9. detsembrini käesoleval aastal.

Lepingu sisu on üldjoontes selline, et eelpool nimetatud ametiasutus võtab endale kohustuse kanda mu pangaarvele iga kuu viimasel päeval kokku lepitud rahasumma palgatulu näol. Ise pean vastavalt ette nähtud aegadel tööruumidesse ilmuma ja seal lepingus ette nähtud töökohustusi täitma. Kahtlemata on minupoolne kohustus kõnealuse lepingu negatiivsem külg, ehkki ise eneses paratamatus. Mu ajadisponeerimist piirab töökohustus umbes 32 tunni ulatuses nädalas.

Kui ma peaksin kultuuriameti ja iseäranis selle kultuuriasutuse kohta veebis või kuskil mujal avalikult midagi kirjutama, tasub meie partnerlust arvestada kui mu sõnavõtu sisule mõju avaldavat asjaolu. Linnakodanikuna jätan muidugi endale õiguse avaldada arvamust poliitilistes ja teistes linnaelu puudutavates küsimustes.

Sildid:

SL-Õhtulehes on sel nädalal ilmunud lugusid Soomes tööl käivatest eestlastest. Tänase loo sabas on minu usutlus, mille andsin erikorrespondent Maarius Suvistele meili teel. Lehes ilmub see mõistagi lühendatud kujul, ehkki midagi väga olulist pole minu arvates ära jäetud. Avaldan igatahes lugeja huvides siin oma vastused täies mahus.

Esimene küsimus puudutas mu arvamust Soomes tööl käivate eestlaste kohta. Selle vastasin nõnda:

1. Ei arva üht ega teist. Ei tahaks põhimõtteliselt üldistusi teha, rahvuslikul pinnal ammugi mitte! Iga inimest tuleb võtta sellisena nagu ta on.

Teises küsimuses päriti, miks eestlased Soomes tööl käivad. Minu vastus:

2. Peamine põhjus seisneb vast selles, et Soomes on nii mõnelgi alal tööjõupuudus. Samas on nendel aladel palgad Eestis väiksemad. Juhiks siinkohal tähelepanu, et eestlasi elab Soomes ka teistel isiklikel põhjustel. Meil on kombeks öelda, et Soomes elatakse peamiselt töö ja armastuse tõttu.

Kolmandaks küsiti, kuidas soomlased sellesse suhtuvad, et välismaalased, sealhulgas eestlased “tulevad ja võtavad neilt töö”. Vastus:

3. Ei ole selle väitega nõus. Nagu eelpool öeldud, on Soomes mitmel alal tööjõupuudus. Näiteks eestlasest ehitajad, arstid, õed ja bussijuhid on siin väga hinnatud. Pole tähtis, mis värvi kass on, peaasi et ta hiiri püüab!

Neljas ja viies küsimus puudutasid soomlaste töökust ning seda, kumba ma pean paremaks töötajaks, soomlast või eestlast. Nendele vastasin ühiselt:

4-5. Ei tahaks jällegi üldistada. Nii Tallinnas kui ka Helsingis tuleb ette väga head aga samuti ka väga halba klienditeenindust. Kui inimene on oma ülesannetega tasemel ja saab oma töö eest õiglast tasu, pole tema rahvus oluline.

Kuuendaks küsiti kas ja kui siis miks soomlased vihkavad välismaalt tulnud töölisi. Mina nii ei arvanud:

6. Rahvuslikul pinnal vaenu või vihkamist on äärmiselt vähe, kui üldse. Mõne aasta eest võis esineda mõningaid eelarvamusi (vt. küs 3), kuid need on läinud kaduma, sest soomlased on oma silmaga näinud, et kartusteks pole põhjust. Kui Soome valitsus üleminekuaja piirangutest tööjõu vabale liikumisele loobus, ei protesteerinud selle otsuse vastu eriti keegi.

Viimane küsimus oli selle kohta, kui suur probleem Soomes on rassism. Vastus:

7. Põhiprobleemiks on pigem sallimatus, mille üheks ilminguks võib ka rassism olla. Sallimatust teistsuguste inimeste vastu tuleb ette ka rahvuste sees, sealhulgas kindlasti soomlaste endi. Jumalavallatul soomlasest punkaril võiks olla tunduvalt raskem elada kuskil Põhja-Soome väikses vanausuliste asulas kui jumalakartlikul mustanahalisel ristiinimesel.

Loodan et käesolevaga saan usutlusele veidi “liha kontidele juurde” pakkuda ja konteksti valgustada.

Sildid:

Ei tea kust see mulle meelde kargas, aga hakasin siin õhtul meenutama üht ammu ammu aset leidnud koosolekut. Et sellest on juba paarkümmend aastat möödunud, võiks muidugi küsida, miks just seda. Olen ju oma elu jooksul kindlasti tuhandetel koosolekutel viibinud, küll huvi, küll töö või mõne teise kohustuse pärast.

Aga sellepärast, et too koosolek on vast põhiliselt selles süüdi, et ma täna koosolekuid jälestan. Ei lähe koosolekule kui on seda vähegi võimalik vältida. Need on igavesed nuhtlused, pealegi on nendest äärmiselt harva mingit olulist kasu.

Toona töötasin ma Kuopios sotsiaaldemokraatliku noorsooliidu piirkonna peasekretärina ja partei linnakomittee sekretärina. Kuopio asub Ida-Soomes umbes 400 kilomeetri kaugusel Helsingist. Elanikke on seal veidi vähem kui Tartus, seega päris keskmine provintsilinnakene.

Ei taha provintsilinna elu ja linnakodanikke kuidagi halvustada, ent pisut igav mul seal ikkagi hakas. Välja arvatud too üks aastakene Kuopios pole ma elus Helsingit väiksemas linnas elanud, ja ausalt öeldes on seegi väikne. Seega pakusid mulle kõik tööga seonduvad väljasõidud teretulnud vaheldust. Enamasti olid need muidugi koosolekutega seotud.

Üks niisugune väljasõit oli mul seoses ühe suure kongressiga, kus delegaate rehkendati sadades. Nende hulgas olid mu kolleegid teistes piirkondades ja mitmed teisedki tuttavad. Et ma olin noorsooliidu piirkonnasekretäride usaldusisik, tuli üks kolleeg esimesel kongressipäeval minu juurde ja ütles, et tuleb koosolek korraldada.

Ma imetlesin kõvasti, kas ta polnud mu kutset saanudki. Olin ju kõik kolleegid teise päeva õhtuks kokku kutsunud, et töölepingutega seonduvaid küsimusi arutada. Aga asi ei olnudki selles. Ta tahtis hoopis midagi muud.

Kuna noorsooliidu kongressini olid vaid loetud kuud jäänud, tahtis ta korraldada erinevate ringkondade esindajatest koosneva ümarlaua, kus arutataks kongressiga seonduvaid asju. Tol ajal ju Internetti ei olnud, mistõttu oli loomulik, et erinevate kolkade inimesed kasutasid taoliseid juhuseid selleks, et asju omavahel mitteametlikult arutada. Sageli oli see isegi tähtsam põhjus pealinna sõita kui kongressile osalemine.

Mis seal ikka, võtsin enda peale asja orgunnida. Muretsesin ruumi ja saatsin mõne sõbra abil ringlema sõna, et tulgu kõik huvitatud tund pärast täiskogu lõpemist kohale. Nii jääks igaühele võimalus keha kinnitamiseks, ehkki istung kipuks paratamatult väga hilise tunnini venima.

Just selle hilise kellaaja tõttu arvasin, et ega osalejaid palju ei ilmugi. Oma üllatuseks tuvastasin siiski, et väikesevõitu saal oli peaaegu et täis. Koosolekulisi oli alguses rohkem kui 20, mitmed hiilisid veel hiljemgi uksest sisse.

Kõik ringkonnad esindatud ei olnud, teistest aga oli päris mitu inimest kohal. Kõik esindasid muidugi formaalselt ise ennast, kuid peaaegu et kõik olid siiski oma ringkonna peasekretärid või juhatuse esimehed. Igatahes oli enam kui tõenäoline, et igaüks oleks tulevase kongressi delegaat.

Keegi tegi ettepaneku valida mind koosoleku juhatajaks. Küsisin, kas seda on vaja. Ei olnud ju ametliku koosolekuga tegemist, samuti polnud päevakorda ega ettevalmistatud dokumente vaid kõigest lõdvalt sõnastatud teemapüstitus. Arvati siiski, et parem kui asi organiseeritult käib, ja nii ma siis hakasingi koosolekut juhatama.

Panin peagi tähele, et sõnavõtud läksid üksteisest ilusti mööda. Eks taolistel puhkudel igaüks kipub just enda jaoks tähtsaid asju rõhutama, mis ei pruugi sellega kattuda, mida teised oluliseks peavad. Et asi päris segapudruks ei kujuneks, tegin väikse vahekokkuvõte sellest, mida seni öeldud. Tahtsin sedasi järgnevaid kõneleijaid suunata.

Paar kolm järgmist sõnavõttu jäidki suunise raamidesse, kuid varsti läks jutt jällegi segaseks. Võtsin jälle vestluse kokku juhtides samas tähelepanu erinevatele hoiakutele, mis seni kujunenud. Palusin järgmistel kõnelejatel nende suhtes arvamust avaldada.

Niimoodi see istung umbes tund aega edenes. Nii kui kiputi teemast mööduma või arutelu mitte kuskile ei arenenud, sekusin asjasse. Minu arust käib see oluliselt koosoleku juhatamise juurde vähemalt siis kui pole ettevalmistatud eelnõud, mille kohta koosolekul tuleb otsus langetada.

Kõik paraku nii ei arvanud. Kuskil mu neljanda või viienda interventsiooni juures tõusis üks noormees püsti ning palus mul oma kokkuvõted jätta ja sõnavõtude jaotamise juurde jääda. Lasku ma inimestel rääkida, mida nad tahavad, selleks olevat nad siia tulnudki.

See tundus nagu oleks mulle märg rätt näkku visatud. Vähe sellest, et ei austatud mu tahtmist, et sellest koosolekust jääks mõni konkreetne ja viljakas tulemus kätte, kas või ükski. Pealegi taheti mind alandada mehhaaniliseks kirjutajaks, kelle ülesandeks on sõnavõtusoovide registreerimine ja järjekorra ette lugemine.

Ei tahtnud siiski oma solvumist näidata. Vastasin üsna rahulikult, et meil on kaks võimalust. Kas tahame oma arutelust midagi kätte saada või ei taha. Ohjeldamatu lobisemine pole see meetod, millega esimese tulemuseni jõutakse.

Noormees vastas mulle, et tema jaoks on sotsiaalne aspekt tähtsam. Inimestel tuleb lubada kõik vabalt oma südamelt ära öelda. Miski tulemus teda ei huvita. Mu küsimusele, kas selle sotsiaalse aspekti huvides poleks mõnusam hoopis kõrtsilauas vabalt juttu ajada, vastas ta, et siia saali mahub suurem seltskond.

Sel hetkel sain ma millestki aru, mida oma senise alla 30-aastase elu jooksul polnud varem selgeks õpinud. Koosolekud ei olegi mõttevahetamise koht. Need inimesed ei tahagi oma kõnedest tagasisidet saada, nad isegi ei kuula, mida teised räägivad. Nende jaoks on kõige tähtsam, et saavad oma sõnalisi oskusi demonstreerida. Mida suurema auditooriumi ees seda parem.

Panin oma ameti maha ja palusin uuel juhatajal pärast tuled laest kustutada, saali uks lukku panna ja võti valvelauda taastada. Läksin alla tänavale suitsu tegema, kus aga tuvastasin, et rahvamaja pubi polnudki veel suletud. Ei olnud just kõige raskem otsus sealt märjakest otsima minna.

Pubis aga ootas mind ees üks pooletosinaline laudkond koosolekulisi, kelle saalist lahkumist polnud tähelegi pannud. Nendele mu uudised üllatuseks ei olnud. Nad olevat juba poole tunni pärast näinud, kuhu poole asi kisub ja sellest oma järeldused teinud. Pealegi olid nad pubilauas mõned mõtteterakesed nendest teemadest paberile joonistanud, mida ma teised saali “arutama” jätsin.

Järgmisel päeval tuli nii mõnigi mulle eraviisiliselt ütlema, et istung oli pärast mu lahkumist päris kaua jätkunud ja seda ilma tulemuseta, nagu oodata oligi. Asjade selline käik nendele sugugi meelepärane ei olnud. Ükski nendest ei suutnud vastust mu küsimusele anda, miks nad seda sel hetkel välja ei öelnud, kui asi kriitiliseks läks.

Sellest järeldasin midagi, mille teadmisest on mulle hiljem palju kasu olnud. Kui õnnestub mõni koosolekul arutatud ja otsustatud asi ära teha, ei toimu see tänu koosolekule vaid sellest hoolimata. Koosolekul on oletuseliselt negatiivne sünergism.

Mitte ei ületa koosoleku kollektiivne tarkus osalejate tarkuse summat vaid ületab kollektiivne rumalus osalejate rumaluse summa. Juhataja ülesandeks on seda rumaluse akumuleerumist pidurdada. Ta ei tohi tarku mõtteavaldusi julgustada vaid tuleb tal lauslolluste tõrjele keskenduda.

Inimesed, kes eravestluses väga tarku mõteid avaldavad, kipuvad oma tarkust koosolekutel varjama ja vaos hoidma. Selliste inimestega on kasulik asjadest kuskil mujal kokku leppida ja lasta koosolekutel millegi teisejärgulise üle otsustada. See on täiesti nende pädevuses.

Kui on hädasti vaja mõni tähtis asi kooskõlastada, tuleb see edastada kõrvuti mõne silmapaistvama kuid mitte nii olulise detailiga, mille peale koosolek saab oma auru välja lasta ja oma meeleheaks ettepanekut muutagi kui tahab. Tavaliselt seda tähtsat üksikasja ei pane keegi tähelegi, aga hiljem on hea vajadusel osutada, et näe, siin ta kirjas on. Ise heaks kiitsid.

Üldiselt ongi hästi mõttekas kõik asjad kirjalikult ette valmistada ning koos kutse ja päevakorra projektiga välja saata. Enamus dokumente niikuinii eelnevalt ei loe ega suuda ka kohapeal suulise tutvustamise ajal lugeda. Ettekandes tuleb muidugi eelpool nimetatud teisejärgulisi üksikasju rõhutada.

Tagantjärgi mõeldes olen tollele noormehele tänulik, kes 20 aasta eest aitas mul aru saada, milleks koosolekud olemas on ja kuidas nendega peab ringi käima. Ega kuradi vastu teisiti ei saa kui tema enese meetoditega. Koosolekud ongi kuradi tööriist. Õnneks olen juba pool aastat nendest vaba.

Sildid:

Dagens Nyheter kirjutab, et Rootsi peaministri Göran Perssoni suhtes on ametlikult algatatud kriminaalmenetlus. Teda kahtlustatakse seaduserikkumises seoses ehitusprojektiga. Süüdimõistva otsuse korral ähvardab peaministrit rahatrahv.

Väidetav süütegu seisneb selles, et Göran Persson ja tema abikaasa olla unustanud peaministri omandis oleva suvila ehitustööde kohta töökeskkonna kaitsekava koostada. Samuti polevat ta saatnud Töökaitseamtile teavet tööde alustamise kohta. Ajalehe andmetel on politseil kavas veel enne suvepuhkust Persson ülekuulamisele kutsuda.

Süütegu ise eneses on tühine, ehkki Rootsi seaduste alusel kriminaalkorras karistatav. Taoline äpardus võib iga suvalisele suvilaomanikule juhtuda. Samas ei saa salata rõõmu selle üle, et juhtiv poliitik ise selle sama bürokraatia otsa komistab, mille loomisele ta on kaasa aitanud. On ju tavakodanik aastakümneid pidanud seadusandluse peensusi taluma. Parimal juhul võiks sel intsidendil seadusloomele kainestav mõju olla.

Tere tulemast surelike hulka, härra peaminister!

Sildid:

Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.