Archive for the ‘sport’ Category
Jalkamängu järeltundeid
Posted on: 12 11 2011
- In: huumor | jalgpall | sport
- Lisa kommentaar
Käi perse, Iirimaa, sest sa võitsid. Käi selle eest perse, et normaalselt ei võitnud vaid pidid lausa neli väravat lööma. Käi ka seepärast perse, et sul on kultuursemad fännid kui Eesti koondisel, ehkki Iirimaa majandus on kehvem kui Eesti oma.
Käi perse, Eesti, sest sa kaotasid. Käi perse kõikide vigade eest, mis kaitses tehti. Käi perse selle eest, et ma õlut rüübates normaalset tulemust ootasin, aga sain suure hävingu kätte. Käi ka sellepärast perse, et ma ikka veel Eesti jalgpalli usun.
Käi perse kohtunik, sest su vile oli perses. Käi oma kollaste ja punaste kaartidega perse. Käi perse selle penalti eest, mille vilistasid ja käi ka selle penalti eest perse, mille sa Eesti kasuks vilistamata jätsid.
Käi perse, ETV, sest su striiming jooksis aegajalt kinni. Ma ei tulista sita uudise vahendajat, lihtsalt saadan perse. Käi siis perse.
Ära sa perse käi, Dublin. Sinu staadionil võidab Eesti tuleval teisipäeval 5-0. Ning lehmad lennavad ja asutame Ühtse Eesti.
Ajalooline jalkatabel
Posted on: 12 08 2010
- In: hapukurk | jalgpall | sport
- 4 kommentaari
Seda jalgpalli Euroopa meistriturniiri kvalifikatsiooni C-grupi tabeliseisu tasub jäädvustada, sest see naljalt ei kordu 🙂
Võidab parim sportlane
Posted on: 2 08 2010
- In: sport
- 2 kommentaari
Ma pole absoluutselt mitte kergejõustikust huvitatud. Eile lõppenud kergejõustiku EM-võistlustelt ei vaatanud ühtegi telesaadet või veebistriimi. Ka raadio või muu meedia vahendusel üritust ei jälginud. Tellitud uudistevoo pealkirju sirvides ja sotsiaalset meediat jälgides ei saa siiski parata, et mõned infokillukesed Barcelonast tahest tahtmata minuni ikkagi laekusid.
Kõigis Euroopa riikides tundus olevat üks suur mure: kuidas meie omadel läheb. Rootsi, Soome, Eesti, Taani jpt. riikide meedias kanti EMi edenedes muret, kas ikka oma riigi sportlased medali kätte saavad. Näiteks briti meedia vastavalt rõõmutses, et Suurbritannia kergejõustlased nii võimsalt esinesid. Praegu jahutakse KUKU Vox Populis, miks küll ükski eestlane medalit ei saanud.
Ei saa ma aru, millest niisugune üleeuroopaline libarahvuslus tekitatud on. Mängus oli meeste aladel 24 ja naiste aladel 23 meistritiitlit ning vastavas mahus hõbe- ja pronksimedaleid. Meistriteks ja medaliomanikeks said need sportlased, kes suutsid pingelises võistluses ennast kõige paremini näidata ja kelle närvid pingele vastu pidasid.
Mitte ei jaetud metaleid riikidele ega rahvustele. Võidab parim sportlane ja kõik. Rahvusel pole seal mingit pistmist.
Lõviusust
Posted on: 22 05 2010
- In: soome | sport
- Lisa kommentaar
Soomes on ametlikult kaks riigiusku: luterlik ja Kreeka õigeusk. Ise astusin kohe 15-aastaselt luterikirikust välja kui seadus seda lubas. Sellest ajast saadik olen ametlikult jumalavallatu, kuid lõviusk on mul kangesti küljes. Lõviusk ei tähenda ainult Soome jäähoki rahvuskoondise fännimist vaid ka tugevat usku, et see koondis ja mitte keegi muu suudab võimatu võimalikuks teha.
Lõviusulisele ei maksa aprilli lõpus ja mai alguses tööotsi pakkuda. Ta allutab niikuinii kõige kõrvalise jäähoki maailmameistrivõistluste graafikule. Iga nelja aasta tagant toimub ka talveolümpia hokiturniir. Tänavu saime meie lõviusulised pronksiraha eest rõõmustada.
Jäähokis on kindlad reeglid, mille täitamist valvab jääl praegu koguni kaks peakohtunikku, keda rahvasuus sõbralikult sebradeks hüütakse. Sebrade otsused ja nende arvustamine on lõviusu oluline osa. Kui soomlane trahvi saab, on sebra äraostetud. Kui vastasele küsitletavas olukorras trahvi ei anta, on sebra seepeale veel pime. Sebra käitub õiglaselt ainult siis kui ta vastastele trahve jagab ja pigistab lõvimeeskonna pisiväärtegude ees silma kinni.
Enamus lõviusulistest arvab, et on ise kõige parem meeskonna treener ja juhataja. Nii kui lõvid võidavad, võtavad nad selle eest au endale. Kui aga kaotatakse, on selles treener süüdi.
Mulle selline lähenemine ei meeldi. Treener on proff, kes oma mängijaid kõige paremini tunneb. Teinekord võib kaotuse põhjuseks olla hoopis see, et vastane paremini mängis.
Eile kaotasid Lõvid veerandfinaali Tsehhi meeskonnale. Küllaltki kurb, kuid ausalt öeldes olid tsehhid paremad. Mäng ise oli tasane ja paremus otsustati alles trahvilöökide viskamise teel. Mis seal ikka, müts maha Tsehhi väravavahi Voukoni ees! Mitte et ma Pekka Rinnet süüdistada tahaksin.
Muidugi on veerandfinaalis kaotamine meile lõviusulistele pettumus. Lõviusk aga seisneb selles, et kaljukindlalt usume, et järgmisel aastal on Soome jäähoki maailmameister. Seni on seda vaid üks kord juhtunud: aastal 1995 võitis Soome finaalimängu Stockholmis. Kaotas kallis vastane Rootsi, keda võita on igal ajal lõbus.
Just see oligi ehk selle aasta mm-võistluse suurim tagasilöök meile lõviusulistele, et Rootsile kohta kätte näidata ei saanud. Rootsi võitmine mm-jääl on alati suur asi, finaalis iseäranis (lõviusulise märg unenägu). Nüüd soovin läänenaabrile edu et idanaabriga rinda pistaks.
Disclaimer: Selle sissekande avaldan kui elupõline lõviusuline. Soome hokikoondise tulihingeline fänn olen aastast 1965. Surmani Lõvide poolt!
Sissekandega minu rahallised huvid kokku ei käi: ikka sünnimaa hoki poolt. Tahaks loota, et ka värskelt B-gruppi edutatud kodumaa rahvuskoondis pea A-grupis mängiks.
Jäähoki MM käivitus
Posted on: 28 04 2009
- In: jäähoki | sport
- Lisa kommentaar
Tänavune jäähoki MM-finaalturniir käivitus küll juba reedel, kuid minu huviorbiidi jõudsid mängud päriselt alles lõppenud esmaspäeval. Alamgrupimängud pole tavaliselt veel eriti huvitavad ja näiteks laupäevase Soome ja Norra kohtumise ajal oli mul muud targemat ja meeldivamat teha kui hokki vahtida. Et aga täna oli juhus YLE Areena otsestriimingus Soome ja Taani mängu näha, hakas MM-turniir minu jaoks pihta.
Taani mängis esimese kolmandiku alguses üllatavalt hästi ja vastavalt oli Soomel probleeme mängule orienteeruda. Teisel kolmandikul näitis lõvimeeskond juba oma õiget palet ja kolmas kolmandik oli kõigest tulemuse vormistamine. Jäin meeskonnaga rahule, kuid prestatsiooni tuleb tublisti parandada. Esimeseks tõsiseks proovikiviks on kolmapäeva õhtul Tsehhi.
YLE näitis lahkelt veebis ka kokkuvõtet Rootsi ja Läti kohtumisest, mille Läti pärast lisaaega ja karistuslööke üllatuslikult võitis. Iseäranis teises kolmandikus mängis Läti oma hea ja parima oskuse tasemel, Rootsi aga alla igasuguse kriitika. Meeskondade vahe seisneb ehk selles, et Rootsi turniiri jooksul oma mängu kindlasti veel parandab, Läti aga juba mängib oma maksimumi peal.
Tõsised kohtumised on veel kõik kaugel ees. Eeldatavad favoriidid on Venemaa ja Kanada, üllatajateks pole endiselt kedagi peale Rootsi, Soome ja Tsehhi pakkuda. Slovakkia on seni lubamatult nõrk olnud. Kui hüperüllatajaid otsida, võiksid ehk kõne alla tulla Sveits, USA ja Läti.
Jalgpallis tuleb väravaid lüüa
Posted on: 11 10 2008
- In: jalgpall | sport
- Lisa kommentaar
Ega keegi tõsiselt ei uskunud, et käimasolev mäng kuidagi teisiti lõpeks kui Hispaania võiduga. Jutt käib pigem sellest kui suure võidu. Isegi viigi korral poleks Hispaania koondisel enam kodumaale asja.
Kui nüüd äsja penaltist sündinud Hispaania teine värav välja arvata, on mõlemal seni üks tõsine väravavõimalus olnud. Hispaania oma võimaluse realiseeris, Eesti aga mitte. Ja selles ongi nende kahe koondise vahe.
Jalgpallis tuleb lihtsalt värav lüüa kui selleks võimalus antakse. Kaitses teeb iga võistkond vigu, võidab aga see, kes vastase vead edukalt ära kasutab. Nii lihtne see ongi.
Edit: 62.-63. minuti kohal Hispaania kord korra järel lausa pakub Eestile väravat aga löömata ta jääb. See ei loe, et hästi mängitakse kui ei suudeta palli väravasse toimetada.
Kordaläinud olümpiamängud
Posted on: 18 08 2008
- In: sport
- Lisa kommentaar
Nagu juba enne olümpiamängude avamist kirjutasin, ei jälgi ma peaaegu et üldse olümpiasündmusi sportlikust küljest. Eks Beijingist juba niigi uudiseid laekub, mis pole spordiga seotud ja mis kahjuks head uudised ei ole. Paratamatult aga jõuavad minuni uudispealkirjade läbi teated mõnede üksikute sporditulemustegi kohta.
Sellest tulenevalt julgen sõna võtta teemal, mis täna Kukuraadios Vox populi kuulajaküsimusena kõlas: Kas nüüd võib olümpiamängud Eesti jaoks kordaläinuks lugeda? Ikka võib!
Iga sportlane lähtub olümpiamängude ettevalmistustes sellest, et suudaks just olümpiaareenil ennast parima välja pigistada. Milline koht sellele järgneb, on omaette küsimus. Ega kõigilt medalit ei oodatagi. Olümpiakoondises turiste ei ole nagu on Mart Siimann öelnud.
Kui siis sportlane suudab olümpiamängudel enda jaoks hea tulemuse püstitada, on mängud tema jaoks edukalt läbitud, ükskõik kas ta medali või 30. kohaga koju naaseb. Kõigil mõistagi see korda ei lähe, 100 %iga õnnestumisi oodata pole reaalne. Laias laastus aga on Eesti sportlased seni just nendele asetatatud reaalsed ootused suurepäraselt täitanud.
Eesti suurusega riigi jaoks on suveolümpiamängudel 1-2 medalikohta täitsa hea tulemus. Tänu Jüri Jaansonile ja Tõnu Endreksonile on see ootus juba täidetud. Ise ootasin nendelt finaalini jõudmist, hõbemedaliga kaksik juba mu ootusi ületas.
Mis puudutab kettakolmikut, oli statistiliselt ootusepärane, et kaks kolmest 12 parima hulka mahuvad. Märt Iisrael pidi see kolmas olema, kes finaalist eemale jääb, ent hommikuse kvalifikatsioonivõistluse jaoks täiesti normaalse tulemuse püstitas temagi. 14. koht maailma parimate kohtumisel on täiesti auväärne.
Kui nüüd Aleksander Tammert noorem suudab ennast kaheksa parima sekka sokutada, on ka tema minu silmis ootuseid ületanud. Isegi kui ta kohtadele 9-12 jääma peaks, peab temaga rahul olema eeldates, et ta endale jõukohase tulemusega finaalist väljub. Iga üheksandast parem koht oleks juba suureks boonuseks.
Gerd Kanteri puhul oleks muidugi medalikohast ilma jäämine kerge pettumus. Tema võimete piires on isegi kullale pretendeerida kuid ka hõbe või pronksi puhul poleks põhjust kurta. Kui aga peaks Kanter medalist ilma jääma, kurdaks vaid sel juhul kui tulemus väga kesiseks jääb. 68-meetrise või parema viske puhul on võistlus temagi jaoks korda läinud. Kui selline tulemus medalit ei too, tuleb nentida, et teistel paremini läks. Selline sport juba ongi.
Laias laastus tippspordis kaotajaid ei ole. Muidugi peab keegi teistest parem olema, sest kõik võita ei saa. Päriselt aga kaotavad vaid need, kes võistlusele üldse ei lähe.
Kanteri allkiri jälle petitsiooni all
Posted on: 10 08 2008
Nagu meedias on lugeda, olla Gerd Kanteri allikiri Hiina presidendile adresseeritud petitsioonilt maha võetud. Et ma äsja Jens-Olafi postitust lugedes vastupidise väite tuvastasin, kontrollisin üle ja ennäe: ongi Kanteri allkiri petitsiooni all!
Ekraanikaaberdus avaneb täies suuruses peale klõpsates
Ei tea kas Kanteri allkiri on tema soovi eirates petitsioonile tagasi kantud või pole seda sealt üldse eemaldatudki. Võimalik ka, et tegemist on sama dokumendi teises kohas avaldatud versiooniga. Nii või teisiti, tuletab allkirja käekäik vana tõde meelde: Internetist on võimatu seda eemaldada, mis sinna üks kord satunud.
Edit: Seisuga 13.8.2008 kl 20.00 on Kanteri allkiri jälle maha võetud. Ei tea kas ja millal tagasi ilmub.
Põrgupõhjal olümpiamänge ei vaadata
Posted on: 6 08 2008
Kihlveokontorite arvates oleks Gerd Kanter juba justkui kindla peale kuldmedaliomanik, pigem vormistamise asi. Soovin muidugi edu, ent seega ei saa ma eelseisvatel olümpiamängudel oma kolme aasta tagust kihlveoedu Andrus Värniku ja teiste üllatusmeistrite poolt mängimise näol Kanteri arvelt korrata. Tuleb järelikult midagi muud välja mõelda. Või siis lihtsalt kihlveomängudest eemal hoiduda ja Kanterile põialt hoida.
Ega ma peale kettaheite olümpiavõistlusi niikuinii väga palju vaadata ei jaksa. Kuidagi on kogu tsirkuse järele isu ära läinud. Loen parem sel ajal raamatuid. Või kirjutan hoopis ise enda oma. Mis aga tippsporti kindlasti ei kajasta.
Ei tea kui palju mu spordihuvi järsu vähenemisega on seotud asjaolu, et ise enam eriti sporti teha ei jaksa. Kuigi ma pole kunagi eriti aktiivne sportlane olnud, on teatav huvi isetegevuse vastu mingil määral ikka juures olnud. Mida aga aastaid juurde tekib, seda vähem jaksan ise tervisespordi kallal nokitseda, võistlusspordist rääkimatagi. Kuni viiekilomeetrilisi jalutuskäike veel aegajalt ette võtan, kuid sedagi pigem praktilistel kui sportlikel eesmärkidel, lihtsalt jõudmaks punktist A punktini B.
Spordi vastu huvi säilimisele kindlasti ei aita kaasa igasugused dopingu tarvitamise ja korruptsiooniga seonduvad skandaalid. Murdmaasuusatamise vastu pole enam ammu huvi tundnud, sest näikse nagu seal enam keegi puhaste meetmete abil edukalt võistelda ei saaks. Ja sahkerdamine missugune käib olümpia- ja teiste tiitlimängude korraldamise ning meedias kajastamise õiguste saamise nimel!
Viimaseks pisaraks karikas sai muidugi see, et rahu ja ravaste sõpruse tähemärgi all korraldatavad olümpiamängud anti just selle riigi korraldada, kus inimõigused suurt midagi ei maksa. Seda isegi silmakirjalikult põhjendati argumendiga, et rahvusvaheline megatähelepanu sunniks Hiina võime inimõiguste valdkonnas edusammudele. No nüüd me oleme seda näinud, kui palju sel lootusel katet oli!
Kokkuvõtes tundub, et mulle on üks savi, millised sportlased millise ala olümpiamängudel võidavad. Spordiga vast õndsaks ei saa, sest sellega seonduvad juba ammu sootuks liiga suured majandushuvid. Üks Kaval-Antsu värk kogu tsirkus, parem lähen ma Põrgupõhjale tagasi!
Andrus Värnikust käpad eemale!
Posted on: 24 07 2008
Tippsportlasel piisab sõpru ja õlale patsutajaid siis kui tal hästi läheb. Igaüks tahab temaga pildile saada ja tema heaks sõbraks väidab ennast igaüks, kes kas või aastaid tagasi korrakski on sportlasega põgusalt kokku sattunud. Kui aga sitasti läheb, ei taha keegi teda tunda ja temast saab peagi raibekollase ajakirjanduse peksupoiss.
Õhtulehe üllitis on Kristjan Rahnu ja Andrus Värniku vastu äärmiselt ülekohune, Värniku vastu iseäranis. Hannes Rumm võtab Värniku kaitseks sõna ja õigesti teeb. Praegu on Andrusel kehvemad päevad kuid seda talt ära ei võta, et ta aastal 2005 suutis end äärmiselt viletsates tingimustes kogu toonase odaviske maailma kohukoorele ära teha ja kandis seejärel ärateenitult maailmameistri tiitlit. Hannes kirjutab päris õigesti, et Andrus on üks Eesti kergejõustikuajaloo säravamaid sportlasi, kellel praegu on lihtsalt halvemad päevad käes.
Mul on Helsingi MM hästi meeles, sest olin vastu tavamõistust Andruse poolt kahe euro panusega kihla vedanud. Tema võit andis mulle 24 eurot tagasi. Seejärel õnnestus mul terve rida üllatuslikuid maailmameistreid välja nuusutada ja saingi nendest mängudest päris kopsaka kopika kätte. Kas või sellepärast on mul põhjust Andrus Värnikule igavesti tänulik olla.
Sportlase (nagu ükskõik kelle teisegi) tõelised sõbrad on need, kes ka kehvematel aegadel teda toetavad. Andrusest käpad eemale, sest ta on suur kergejõustikusportlane!
Pall on ikka ümmargune
Posted on: 14 06 2008
- In: jalgpall | sport
- Lisa kommentaar
Päris viimasel hetkel suutis Hispaania äsja lõpenud Euro 2008 -mängus võiduvärava lüüa. Ei saa salata, et selline tulemus mulle meeldib: Hispaania koondis ikka kogu teise poolaja üritas väravani jõuda, Rootsi mäng jälle oli täiesti kaitsele orienteeritud. Vana tõde ennast jälle näitis: kui sa ise väravat ei löö, tehakse see sulle endale.
Rohkem meeldinuks veel kui Rootsi värav oleks löömata jäänud, sest saksa blogosfääri ennustusmängus olin veel kuni eilseni teise vooru võidu pretendent. Õnnestus mul nimelt teise vooru kaks avamängu päris täppi ennustada (Tsehhi-Portugal 1-3 ja Sveits-Türgi 1-2), ent seejärel pole ma suurt midagi õigesti ennustanud ja konkurendid on sammhaaval järele ja mõni möödagi jõudnud. Veel ma siiski hea õnne korral eduka võiduni jõuan: piisab vaid sellest, et Kreeka ja Venemaa varsti algavas mängus väravaid ei löö ja selline mäng ei tohiks kummalegi üle jõu käia. 🙂
Ei jõua seda imestada, kuidas kõige visamad mängumehed paari tunni jooksul jaksavad isegi peale 10 kilti väljakul liikuda, kusjuures tempo on vägagi karm, kuid sellegi poolest tekitavad veel pärast kiirspurtti vastase värava juures ohtlikuid olukordi. Just selline hiiglasliku tahtejõu kuid samas ka füüsilise vastupanevuse tunnistus oligi Villa üleajal löödud võiduvärav.
Pall on igatahes ümmargune. Mulle tundub, et suurimad üllatused on veel nägemata kuigi just praegu lõhnab 1988. aasta oranzirevolutsiooni kordumise järele.
Jalgpallikuu käivitus
Posted on: 7 06 2008
- In: jalgpall | sport
- Lisa kommentaar
Jalgpalli EM-turniiri avamängu esimesest poolajast on kümmekond minutit veel mängimata ja seega on vutikuu väärikalt käivitatud. Vastamisi on noor ja energiline Sveits ning jalgpalli mõistes vaata et veteraanideks liigitatavad tsehhid. Kumbki on seni aktiivselt ja ettevõtlikult mänginud, mitte ei ole ennast kaitsebunkrisse maha kaevanud. Mäng on igatipidi ilus kuid midagi säravat pole veel nähtud.
Rahvushümnide ettekandmisel midagi eelmisel nädalal Tallinnas nähtud uut moodi lähenemisi ei katsetatud. Hümnid laulti traditsionaalses vormis ja lauljad olid väga soliidsed ja väärikad. Mitte et ma tahaksin Ewert Sundjale midagi ette heita, kuid võib-olla olnuks näiteks Rakvere punklaulupidu tema etteaste jaoks sobivam koht kui koondise mängu avatseremoonia.
Vaadates kuidas avakohtumist on Thomase orgunnitud ennustusmängus hinnatud tuvastan, et enamus kaasmängijatest usaldab Tsehhit. Sveitsi võitu ennustab neli mängijat. Minu kombel viiki pakub meist kolm, pealegi igaüks sama 1-1 tulemusega neli, nendest kolm pealegi sama tulemusega 1-1.
Edit: Loevad ainult reaalselt löödud väravad, kahjuks. Sveits oleks ettevõtmise poolest viigivärava ära teeninud kuib pall on ikka ümmargune.
Venemaa üle pika aja hokimeister
Posted on: 19 05 2008
Jäähoki MM-finaali sai juba käigupealt ZiFO juures arutatud. Kurtsin, et pronksfinaalist jäid mul ekraanipildid tegemata, kuna mu lauaarvuti VLC-Playeri seadmetes on midagi, mis takistab videostriimist tehtud pilte salvestumast. Finaali ajaks aga lasin otsesaatel paralleelis ka sülearvutis joosta ja saingi mõned ekraanipildid kinni püütud. Pausi ajal sain isegi reedesest pronksmängust pilte. Siin veel edukas lõvikoondis.
Esimeses kolmandikus katsusid venelased Kanadat sama defensiivse mängustiiliga võita, millega Soomest poolfinaalis jagu said. Kanada vastu see aga ei töötanud ja vahtralehelised läksid 3-1 juhtima. Oma osa oli ausalt öeldes ka rootslasest peakohtunikel, kes vilistasid Venemaa kahjuks koguni 10 karistusminuti, Kanadale aga kõigest kaks.
Venemaa karistused olid asja pärast, selle vastu ei vaidle kuid samas puudus kohtunikel julgust kodupubliku ees kanadalasi ilmselgete vigade eest karistada. Mängu lõpul tasuti küll auvõlg venelastele intressiga tagasi. Sinna veel jõuame.
Teises kolmandikus mängis Venemaa selgelt aktiivsemalt kuid väravaid löödi võrdselt. Kanada kontrollis mängu ja meeleolud vene vahetuspingil olid närvilised.
Kolmas kolmandik oli selgelt Venemaa päralt. Lõpuks ometi lasti Kaasani kolmikul ennast näidata. Täisajal oli mänguseis 4-4, ja otsus lükati edasi lisaajale.
Lisaaega oli mängitud üks minut ja 55 sekundit kui Rick Nash viskas litri tribüünile. Pärast nõupidamist arvasid kohtunikud, et ta seda meelega tegi ja määrasid mängu viivitamise eest kahe minuti karistuse.
Mängukangelaseks sai Ilja Kovalchuk, kes olles juba täisajal viigivärava löönud viskas ühe mehe ülekaalus võiduvärava.
Oligi asi otsustatud ja algas tähistamine, venelastele kaua oodatud meistritiitli, kandalastele aga valusa kaotuse.
Larko peegel 
Viimati kommenteeritud