Larko peegel

Archive for the ‘soome’ Category

Ajaloolise mälu huvides panen siia kirja, kuidas olen erinevatel Soome presidendi valimistel hääletanud. Ajatelg ulatub aastast 1978 kuni aastani 2012. Vahepeal on maailm muutunud ja samuti on Soome presidendi tähtsuses olulisi muutusi juhtunud. Selliselt peab ka mu hääletamisest erinevatel aegadel aru saama.

1978: Kekkonen. Oma valiku üle uhkust ei tunneta. Tol ajal oli parlamentaarse demokraatia allakäik, kuid tõsiseid alternatiive polnud ka olla. Takkajärgi tarkus ütleb, et oleksin võinud valimata jätta, ent see oleks samuti nende poolt kindlaks tehtud, kellel selle vastu huvi. Sedeli rikkumine tollal meelde ei tulnudki.

1982: Koivisto. Oli vaja parlamentaarsema korra poole püüelda ja sellistes olukordades on Soome sotsid ajalooliselt hea valik olnud. 1930nendatel oli samuti paljus siunatud sotside teene, et Soomes ikkagi demokraatia samal ajal peale jäi kui paremäärmuslikkus mitmel pool Euroopas ilma tegi.

1988: Koivisto. Pean ausalt tunnistama, et tookord veel olin parteisõdur nagu ka eelnevatel valimistel. Sellegi poolest tahtsin stabiilset arengut teel parlamentarismi poole. Presidendi volituste kahandamine sai Koivisto esimesel ametiajal alguse ja seda sama tahtis ta edasi arendada, Olulised vastaskandidaadid seda sama selgelt ei öelnud, mistõttu polnud probleemi Koivistot valida.

1994: Ahtisaari. Ikka stabiilse parlamentaarse trendi asi. Samuti imponeeris Ahtisaare teenekas tegutsemine maailma rahu nimel. Välispoliitika veel tol ajal vägagi kuulus presidendi pädevusse. Takkajärgi tuleb nentida, et Ahtisaare suurimad teened maailma rahu edendamises pärinevad ajast enne tema presidendiks saamist ja ajast pärast seda. Võib-olla asjata, kuid presidendina tema peale pigem irvitati. Ega ta ise ka teist ametiaega ei tahtnud.

2000: Halonen. Esimene riigipea, keda isiklikult tunnen, võib-olla ka viimane. Käisime samadel koosolekutel 1970nendal, kui Tarja veel parlamendisaadik oli. Hiljem kohtusime seoses mu politrukipõlvega, kuid naljakal kombel olen tema presidendiajal ainult üks kord abikaasa Penttiga lühidalt kokku saanud. Kuigi presidendi volitused tookord juba olid üsna nõrgad, tahtsin sedagi vähekest inimese kätte anda, keda juba niigi usaldasin.

2006: Niinistö. Ärge valesti aru saage. Tarja Halose vastu polnud mul midagi ja hästi ongi ta oma teise ametiajaga läbi saanud. Tookord siiski kartsin tema vanust. Soomes on ühest vanaks jäänud presidendist valusad mälestused ja sama teema on mu enesegi perekonnas valusalt päevakohane. Hea, et niigi läits ja Halonen saab oma ametiaja väärikalt lõpetada.

2012: Ei valinud. Järgjärgult on presidendi tähtsus alla käinud ja järgmisel seda suurt enam ei olegi. Täpsemat arutelu võite lugeda siit.

2018: Lubage mul naerda. Ei tea kas siis enam elangi. Kui elan, ei tea, millise riigi kodanik olen. Sedagi ei tea, kas kuue aasta pärast enam sääraseid valimisi on. Missi või misteri valimisele küll ei osale.

Täna ilmus Rahvusringhäälingu arvamuskülgedel mu sõnavõtt Soome presidendi valimiste ajendil. Valimised on ju kuuma hooga käimas, ent mina jään nendest täiesti külmaks. Ei võiks vähem huvitada, kes järgmise kuue aasta vältel Soome presidendi ametit sisustab.

Ei hakka artiklit siia kopieerima ega ümber jutustama. Loetagu sealt, kus ta on. Lisata võiks nii palju, et järgmised mind huvitavad valimised on aastal 2013 ja siis juba lõuna pool Soome lahte. Kui Vanapagan lubab, lähen küll linnavolinikke valima.

Käi perse, Paavo, sest sa oled minevikust pärit. Käi perse, kuna su mõted mulle ei meeldi. Käi üleüldse perse!

Käi perse, kuna sa ei ole kunagi Ühtse Eesti näidendit vaatanud ja selle sõnumist aru ei saa. Käi perse, et sa eesti keelt ei mõika. Käi perse, et sa veel tegutsed.

Käi perse, et sa omal ajal otsuseid ei teinud, millest oleks meile kõigile kasu olnud. Käi sellepärast perse, et vastupidiseid otsuseid langetasid. Eriti selle eest käi perse, et Nõukogude Liidu ees pugesid.

Käi perse, et sa minu mõteid ei jaga. Käi ka sellepärast perse, et ma su mõteid ei jaga. Käi perse ja jäägi sinna.

Käi sellepärast perse, Paavo, et su perekonnanimel pole vahet. Oled Lipponen või Väyrynen, käi perse. Mina sinu poolt niikuinii ei hääleta. Käi perse.

Täna ilmus Delfis mu arvamuslugu Sunni korras keelt ei õpi, kus kõrvutan sunniviisilise rootsi keele kooliõppe Soomes ja sunniviisilise ülemineku eesti õppekeelele siinsetes vene koolides. Rootsi keele teemat oleks tahtnud veel Soome koalitsiooniläbirääkimiste päevakajalises kontekstis käsitleda. Paraku see külg asjast artiklisse ei mahtunud. Oleks teine nimelt paratamatult liiga pikaks saanud.

Teatavasti olid Põlissoomlased ainus partei, kes Soome valimistel oma toetust kasvatasid ja seda mitte vähe. Esialgu käis jutt sellest, et valitsusse läheksid kolm suurimat erakonda ehk Koonderakond, sotsid ja Põlissoomlased. Viimased otsustasid siiski kohe pärast esimesi sissejuhatavaid nõupidamisi koalitsiooniläbirääkimistel mitte osaleda.

Taktiliselt oli see Põlissoomlastelt loogiline otsus. Valitsuses oleksid nad pidanud kompromisse tegema ja ebapopulaarseid otsuseid vastu võtma. Opositsioonis saavad seevastu mitte millegi eest vastutades oma jonni edasi ajada ja ebameeldivate aga hädavajalike otsuste vastu hääletada. Just sellepärast oleksid teised suured parteid pidanud Põlissoomlased vaata et iga hinna eest koalitsiooni kaasa meelitama.

Koalitsioonis kaasa löömise vastu tulnuks Põlissoomlastele midagi pakkuda, mis oleks võimaldanud nendelgi oma eesmärke täita. Rootsi keele sunniviisilise kooliõpe muutmine vabatahtlikuks või valikaineks oleks selleks suurepäraselt sobinud.

Põlissoomlased on ainus partei, kes on enam-vähem selgelt välja öelnud, et rootsi keel ei pea Soome koolis kohustuslik õppeaine olema. Kategooriliselt vastupidisel arvamusel on eelkõige Rootsi Rahvapartei. Kõik ülejäänud on pigem sunniviisilise õppe poolt, kuid pole selles küsimuses just väga jõuliselt seisukohta kujundanud. Nii oleks sundrootsi lõpetamine võinud olla küsimus, mida Põlissoomlased oleksid saanud oma toetajatele ette näidata kui saavutust, aga samas oleksid pidanud ebameeldivate otsuste eest vastutama.

Lisaboonuseks oleks saanud Rootsi Rahvapartei lõpuks ometi võimult eemale tõugata. See oportunistlik partei on viimastel aastakümnetel igat värvi koalitsiooonides osalenud. Viimati oli partei lühiajaliselt aastal 1972 opositsioonis. Tookord oli Soomes sotside vähemusvalitsus.

Nii siis käivad praegu Soome koalitsiooniläbirääkimised kuue partei vahel, kes kõik valimistel kaotasid. Sotsid ja Koonderakond magasid maha ajaloolise võimaluse keeleõpet Soome koolides mõistlikumaks ümber korraldada. Lisaks saavad Põlissoomlased opositsioonis rahulikult oma toetust kasvatada, sest võivad vastutust kartmata kõigele ebameeldivale vastu olla. See võib nelja aasta pärast Koonderakonnale ja sotsidele väga ebameeldiva üllatuse põhjustada.

Naljakal kombel ei õnnestunud mul oma täna Delfis ilmunud loole ise kommentaari lisada.  Tahtsin nimelt Jaak Vackermanni kommentaarile vastata ja mulle teada olevalt on Jaagul enesel varem korduvalt olnud Delfis kommenteerimisega probleeme. Sedapuhku aga lasti tema kommentaar ilusti läbi, ent minu omale pani kommentaariumi valvav hingetu filter ühel või teisel põhjusel käe ette.

Jutt käib siis Soome eelseisvatest valimistest, mille tulemust ja sellele järgnevat püüan ennustada. Võrreldes praegust 1970. aastaga jõuan järeldusele, et käimas on protestivalimised, millele peale suurte muudatuste parlamendi koosseisus midagi väga konkreetset ei järgne. Jaak aga on huvitatud protesti põhjustest ja tagamaadest, millest ma tõepoolest suurt midagi ei kirjutanud:

Et mi s siis on see, mille üle meie igavesed põhjanaabrid ja suguveljed võtavad tänases Soomes nõuks protestida?
On see ebaõiglane suhestus euroalasse ja siit tulenev protest valitsuse vastu, kes soovib solidaarsuse nimel anda panus nn. stabilisatsioonifondi. Või on see liigselt liberaalne migratsiooni- ja võõrtööjõupoliitika või on see protest varjatud korporatiivsuse/korruptiivsuse suhtes? Need ja paljud teised küsimused on siinsest artiklist täiesti välja jäänud ja siit järeldus: Soome Vabariigis on ilmselt kodanikel ikka tõsine hirm väljendada oma avameelset arvamust esindusorganite tegevuse üle. Millest see tuleneb?

Mõned Põlissoomlaste kasvava toetuse põhjused Jaak ongi nimetanud, kuid on veel teisigi. Ilmselt on tegemist mitme asjaolu kokkulangevuse ja koosmõjuga. Põlissoomlaste toetajad pole väga ühene seltskond vaid pigem mõjuvad erinevad asjaolud igaühele omamoodi. Ühist enamatele paistab olevat kasvav rahulolematus ja protestimeeleolud,  kust üllatavalt paljud näevad väljapääsu Põlissoomlaste parteis.

Kriitilisus sisserände – olgu tõõpärase või põgenike – suhtes on Soomes viimastel aastatel kasvanud ja kahtlemata langeb seegi Põlissoomlastele kasuks. Samas aga oleks ülekohune kõiki selle partei valijaid marurahvuslasest võõrmaalastevihkajateks sildistada. Sama käib ka euroala stabiilsusfondi käendamise kohta. Vohav korruptsioon omakorda vihastab neidki, kes just Põlissoomlaste valimist mõttekaks ei pea.

Üks väga oluline rahulolematuse põhjus Soomes on strukturaalne tööpuudus ja sotsiaalne tõrjutus. Pole sugugi juhuslik, et Põlissoomlaste toetus on väga suur Ida-Helsingi linnaosades, mis nende ilmingute all valusalt kannatavad. Traditsionaalselt on nendes linnaosades vasakerakondadel suur toetus olnud, kuid Põlissoomlased lõikavad kasu traditsionaalsete vasakerakondade suutmatusest sotsiaalse tõrjutuse vastu võidelda või isegi arukaid lahendusi pakkuda. Vasakparteid ja ametiühingud on tegelikult huvitatud ainult inimestest, kellel on traditsionaalne täistöökoht või kes saavad mõnda hüvitist traditsionaalse täiskoha alusel.

Tööpuudus Soomes on küll statistiliselt langenud, aga sellegi poolest on seal väga palju kauaaegseid töötuid, kellel pole kuigi suuri võimalusi avatud tööturule tagasi saada. Tööhõive ja sotsiaalhoolekandega seonduv bürokraatia on tööturult eemale tõugatud inimeste vastu karm ja karistab igasuguse omapoolse aktiivsuse eest, millega töötu püüab ise oma olukorda parandada. Paar nädalat tagasi kirjutasin sel teemal pikemalt oma soomekeelses blogis.

Siin mõned põhjused oodata olevale protestile. Paraku sellele midagi ei järgne, sest ükski partei Soomes – võib-olla välja arvatud vähemalt seni marginaalne Piraatpartei – pole suutnud mingigisuguseid lahendusi kodanikuühiskonna arendamiseks pakkuda. Parimal juhul teevad parteid mõningaid järeldusi, kuid ausalt öeldes ma seda ei usu. Erakonnad on selleks liiga kaugele rahva reaalsest elust võõrandunud.

Soovitan kõigile, kellele see vähegi võima‎lik, täna õhtul kl. 21.00 vaadata Soome telekanalilt YLE Teema järjekordset osa dokumentaalsarjast Kansankodin kuokkavieraat (Rahvakodu kondvõõrad). Jutt käib soomlasest sisserändajate eluolust Rootsis ajaloolises perspektiivis ja täna on luubi all võõras keelekeskkonnas elamine. Nii mõnigi soomlane pidi oma lapsi igapäevaelus tõlkijatena kasutama.

Otsene seos Eestiga muidugi puudub, sest soomlaste sisserännet Rootsi ei saa kuidagi ajalooliselt võrrelda siin elavate “muulastega”. Üksikisiku tasandil on siiski võimalik aimu saada,  mida tähendab  elamine keskkonnas, kus oma igapäevseid asju emakeeles ajada ei saa.

Ise pidin 1980nendate alguses nii mõndagi rootsisoomlasest perekonda aitama, et vanemad oleksid pääsenud näiteks oma raha- ja tervisemuredes laste vahendusel abi otsimast. Annab hoopis teise perspektiivi lõimumisele, keele- ja rahvuspoliitikale ning seonduvatele teemadele kui ametlikust mantrast on võimalik ammendada. Inimesed ikkagi on keelele ja rahvusele vaatamata igal pool omavahel põhiliselt sarnased.

Delfi tahtis Eestis käiva parteide rahastamist puudutava arutelu kõrval Soome olukorda tutvustada. Nõnda ilmuski täna Delfi arvamusrubriigis minu lugu sellest, kuidas Soomes valimisrahaga sahkerdatakse.

Loo kirjutasin ma eelmisel nädalal, mistõttu ei jõudnud sinna kaasata pärast artikli kirjutamist ja edastamist laekunud uudist kauaaegse Koonderakonna parlamendiliikme ja endise välisministri Ilkka Kanerva kriminaalsüüdistusest altkäemaksu võtmises. Kohtu alla antakse ka hulk mõjuvõimsaid ärimehi, kellest osa on Delfi artiklis kirjeldatud Keskpartei ja Noorsoosihtasutuse kriminaalasjaga seotud.

Ma väga loodan, et sellest nüüd ei järeldataks, et oleksin sihilikult tahtnud just Keskpartei skandaalidele keskenduda. Vastupidi rõhutan artiklis, et puhas pole ükski Soome suurematest erakondadest. Igaühel on oma luukered kapis ja kordamööda satuvad kõik avalikuse luubi alla. Nii tahaks vähemalt loota, ehkki kõik sahkerdamised vast teatavaks kunagi ei saagi.

Delfi kommentaarium on teadupärast selline nagu ta on. Oma lugudele lisatud kommentaarid on mul sellegi poolest kombeks lugeda. Teinekord ka mõnedele nendest seal samas vastan.

Tavaliselt arvestan juba eelnevalt, et ükskõik mida ja millest  ka ei kirjutagi, kaasneb sellega mingil määral autori isiku peale käivat sõimu ja laimu. See käib nii öelda autoritasu sisse. Sedapuhku  aga polnud kümne tunni jooksul pärast kirjutise avaldamist ilmunud ühtegi säärast kommentaari. Võib-olla on parteid juba niivõrd vihatud, et tõmbavad kõige tatti enda pihta. Samas tuleb ka seda tunnistada, et Delfi kommentaarid pole enam nii sapised kui varem olid.

Nii mõnigi kommenteerija veab otsesed paralleelid Soome Keskpartei ja Eesti Keskerakonna vahele. Kumbki mulle ei meeldi, aga aususe huvides tuleb nentida, et nende kahe ühele pulgale panemine teeb küll mõlemale liiga. Peale nime pole nendel väga palju ühist.

Soome Keskpartei on tugeva agraaritaustaga väärtuskonservatiivne erakond, kes on peaaegu et terve Soome iseseisvuse ajal võimul olnud. Muidugi vastab tõele, et kumbki partei sahkerdab nii nagu suudab, aga milline partei seda siis ei tee? Nii Soomes kui Eestis on iga erakonna eesmärgiks võimule saada ja võimule jääda. Selleks kasutatakse kõiki vahendeid, mis käepärast.

Tõstan siia ühe hea kommentaari, millele sai ka vastatud:

allar_, 31.01.2011 10:30
Soome on olnud korruptsiooni-edetabelites priimus – seal ei olevat kohe üldse mitte kui mingisugust korruptsiooni.

Kas on edetabelid valed või on teised maad oma tavadega veelgi jubedamad?

Ja minu vastus:

Markus Larkovirta, 31.01.2011 13:51
@ allar_, 31.01.2011 10:30

Arvan, et nii üht kui teist. Kui võrrelda näiteks Soomet ja Zimbabwet, on viimane kindlasti tunduvalt korruptiivsem riik. Euroliidu riikidest on kahtlemata näiteks Kreeka, Bulgaaria ja Rumeenia tavad hullemad kui Soome omad. Samas aga on Soome korruptsioon kuni viimaste aegadeni jäänud hästi varjatuks ja seega ei tasu edetabeleid puhta kulla pähe võtta.

Soomes toimuvad parlamendi valimised 17. aprillil ehk vähem kui kolme kuu pärast. Kampaaniad on juba käivitatud, kusjuures nii mõnigi erakond kurdab, et valimisraha olevat sedapuhku erakordselt raske annetajatelt saada. Seda pean ma positiivseks arenguks. Õieti pole neid “kampaaniaid” nii vajagi, sest need küll mingit adekvaatset pilti poliitiḱaelust ei joonista.

Kui valija end nelja aasta jooksul pidevalt sündmustega kursis hoiab, on tal eelistused juba välja kujunenud ja teda kampaania korras mõjutada ei saa. Parteid peaksid kodanikega pidevalt suhtlema, selmet loetud kuud enne valimisi suhtlemise nägu teha. Kui suudetaks valijaga näiteks sotsiaalse meedia vahendusel tõelist dialoogi käia, ei oleks ehk varjatud rahastamisele nii suurt vajadustki.

Eelmisel nädalal osalesin Tallinnas aset leidnud üritusele Helsinki-Tallinn Euregio Forum, kus kahe pealinna ühise inforuumi kujunemist arutati. Peavoolumeedia ise ei paistnud sellest eriti vaimustatud olevat, kajastus oli üsna tagasihoidlik. Soome meediast ei leidnud kiirpilgul ühtegi uudist või kommentaari ja Eestistki mõne üksiku. Teisipäeva hommikul avaldas Neljas.ee ilmselt pressika alusel koostatud lühiuudise, Delfis oli kolmapäeval Helsingi abilinnapea Pekka Sauri usutlus ja Tallinna TV veebilehel on linnavalitsuse pressikonverentsi salvestus, kus Jüri Pihli ja Pekka Sauri sõnavõtud foorumi teemadel.

Foorumile osales üsna mitmekülgse taustaga rahvast ja sellest tulenevalt olid arusaamad ja ootused erinevad. Eks igaüks vaatleb asju oma enese mätta otsast. Kuna ise olin üritusele sotsiaalse meedia grupi kaasjuhiks kutsutud, keskendusin mõistagi vastavalt selle valdkonna teemadele. Muideks, siinkohal veel suur tänu Barbi Pilvrele hea ja ladusalt laabunud koostöö eest!

Kui päris täpne olla, ei peakski Talsingi või Hellinna puhul kaksiklinnast rääkima. Kui lähtuda Kristi Grisakovi ettekande (pdf-fail slaididest) terminoloogiast, on Helsinki ja Tallinn praegu piirilinnad, millest võib tulevikus kujuneda ühendatud linnad. Viimased on piirilinnad, mis on uue infrastruktuuriga omavahel ühendatud.

Millised võiksid olla meie kaht pealinna ühendavad infrad? Suvisel ajal on meil küllaltki tihe laevaliiklus, mis aga talvetingimustes paratamatult üht-teist soovida jätab. Merealune raudteetunnel juba oleks ühendav toru ja mitte ainult piirkondlikul tasemel. See kujuneks osaks Peterburgi-Berliini kiiret rongiühendust. Piitri ja Helsingi vaheline kiirraudtee on peatselt reaalsus ja Rail Baltica tiksub ka omasoodu edasi, ehkki mitte just nii kiirelt kui loota võiks.

Ühendatud linnade mõte ei seisne üksnes selles, et kahekesi on kenam kui mõlemal omaette. Visonäärseks eesmärgiks on kahe pealinna ja neid ümbritsevate piirkondade (Harjumaa ja Uusimaa) lõimumisest kujunev lisaväärtus majandusele, inimestele, kultuurile, mõtete ja ideede vabale liikumisele jne. Materiaalsete ja vaimsete ressurside ühendamine toob sünergiat, mille abil see küllaltki preifeerne piirkond võiks ennast Euroopas rohkem maksma panna, nii majanduse kui ideede tasandil.

Seni on kogu asjandus olnud üsna halduskeskne. Mõtetalgutele ja eesmärkide püstitamisele tuleb kaasa haarata ettevõtlus, mittetulundussektor ja kodanikud nii kogukondade kui ka üksikisikute näol. Vähemalt kirjade järgi on valitsus (olgu riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil) rahva jaoks, mitte vastupidi.

Sotsiaalne meedia ühendatud linnadest ja piirkondadest koosnevat Euregiot ei ehita vaid pakub kanaleid ja tööriistu mõtete jagamiseks ja arutamiseks. See pole üksnes Facebooki ja Twitteri vahendusel suhtlemine. Erinevad kaardipõhised kogukonnatarkvarad, wikid, videoblogid ja teised vidinad ühendavad inimesi ja vahendavad mõteid.

Saalis pälvis väga elavat huvi Anna Kanervo ettekanne (slaidid ppt-faili kujul) Helsingi linnaosade ühenduse HELKA projektist Kotikatu ehk Kodutänav, kus erinevate linnaosade elanikele pakutakse kodanikuaktiivsuse korras omaette veebisaiti toimetada. Platvorm ja server kuuluvad linnaosade ühendusele, aga saitide sisu üle otsustavad ja selle eest vastutavad linnaosade ja asumite kodanikud ise. Probleeme on olnud üsna harva ja vaid mõne üksikjuhtumi puhul on HELKAl tulnud konfliktide lahendamisse sekkuda. Millegipärast jäi mulle mulje, et foorumi siinpoolsed osalejad jäid selles kõhklema, kas rahvas tõesti ise suudab niisugust asja ilma kellegi kontrollimata teostada.

Linnavalitsuste tasandil on kuuldavasti otsustatud, et Talsingi ametlikuks asjaajamise keeleks on inglise keel ja see oli ka foorumi töökeeleks. Kui poliitikud ja linnaametnikud väga tahavad omavahel suhelda keeles, mis pole kummagi emakeel, mis mul kui kodanikul saaks selle vastu olla. Kodanikuühiskonnale, sealhulgas sotsiaalsele meediale, ei saa siiski vastavaid ettekirjutusi teha. Sotsiaalse meedia grupis käis arutelu eesti keeles, ehkki ettekanne edastati suures saalis inglise keeles. Ise kajastasin foorumi teise päeva sündmusi otse saalist soome keeles. (Ei mõtlegi arvukaid trükivigu takkajärgi ära parandada, need käivad juba lives kirjutamise juurde 🙂 )

Nagu eelpool öeldud, tuli igaüks foorumile omamoodi ootustega ja vast sealt samuti igaüks omaette järeldustega koju läks. Mingit üldist konsensust ei tekinud ja ei saanudki tekkida. Selleks oli teema liiga üldine ja mõnede jaoks vist küllaltki abstraktne. Sellest rääkimatagi, et osalejate taustad väga erinevad olid.

Viited ettekannetele on foorumi veebisaidil avaldatud. Viiteid sotsiaalse meedia gruppi puudutavale eel- ja järelekajastusele ja muule asjasse haakuvale on grupi Facebooki lehel.

Tänases Rahva teenrite saates (mp3) rääkis Urmet Kook midagi sellist, mis kaudselt haakub tuleval teisipäeval ja kolmapäeval Tallinnas aset leidva Helsinki-Tallinn kaksiklinna Euregio Foorumiga. Koostasin Koogi sõnavõtust erilise, umbes 1 minut ja 15 sekundit kestva mp3-faili et mitte ei peaks kogu saadet kuulama või sealt vastavat lõiku üles otsima ja kerima.

Antud kontekstis on jutu tagamaaks põikpäine Florida pastor Terry Jones, kes ähvardas oma 50-liikmelise koguduse raames koraanipõletamise korraldada. Paarkümmend aastat tagasi oleks niisugune hullumeelsus kõige rohkem Gainesville linnakese kohaliku taseme uudiseks jäänud. Paraku järgnes pisikoguduse õpetaja lobale üleilmaline reaktsioon, kusjuures on maakera teisel pool meeleavalduste käigus vähemalt ühe surmajuhtumi kohta andmeid olemas.

Kuivõrd Euregio foorumi peateemaks on Helsingi-Tallinna kaksiklinna piirkonna ühise inforuumi loomine, ajendas see mul kõhkluse, kas üldse saab enam praegusel ajastul ühel või teisel moel geofraafiliselt inforuumi määratleda. Trüki- ja eetrimeedia puhul paneb muidugi mingil määral inforuumi piire paika trükiste ja saadete levi. Trükiajakirjanduse ja kohaliku televisiooni (antud juhul Tallinn TV ja Stadi TV) puhul võib muidugi algselt kohaliku inforuumi piirkondlikuks laiendada materjali vahetamise ja tõlkimise teel.

Sotsiaalse meedia puhul on paraku keerulisem. Mis asi see niisugune kaksiklinna inforuum saab olla kui levikanaliks on üleilmaline Internet? Kohaliku, piirkondliku, üleriigilise ja üleilmalise ruumi piirid on seal ju teadupärast ähmased kui neid üldse ongi. Vürtsi lisab sinna juurde veel kasutatav keel: vähemalt esialgu pole veel arenenud nüüdisaegsete lisanditega soome-ugri algkeel, millele Linda Järve oma teemakohase sissekande kommentaaris vihjab.

Äkki ei olegi Helsingi-Tallinna ühine inforuum midagi sellist (vähemalt mitte ainuüksi), kus linnakodanikud ja asutused omavahel üle Soome lahe suhtlevad vaid seondub inforuumi määratlemine hoopis info sisu ja päritoluga? Vastuvõtja keel ja asukoht ei pruugi olulised olla. Näiteks turismi puhul on sihtgrupp geoograafiliselt üleilmaline ja vahendavaks keeleks peamiselt inglise keel. Kui info päritolu, sihtgrupp või kontekstuaalne sisu on kaksiklinna piirkonnaga kuidagi seotud, kas see siis juba ei liigitu ühise inforuumi alla, ehkki päritolu või sihtgrupp võib olla sootuks kusagil mujal?

Mul ei ole nendele küsimustele vastuseid ja neid ei mul peagi olema. Minu kui sotsiaalse meedia töörühma kaasjuhi ülesandeks on püstitada küsimusi, millele vastuseid otsitakse. Kaasa mõtlema kutsun kõiki, kellele asi huvi pakub.

Foorumit puudutav eelmine maakeelne sissekanne on siin ja viited mu kogu eelkajastusele ning mõnedele teistele huvitavatele postitustele leiab töögrupi Facebook-lehelt.

Tallinnas toimub 14.-15.9.2010 põneva nimega üritus Helsinki-Tallinn Euregio Forum, millega olen otsapidi seotud. Nimelt koos Barbi Pilvrega juhatame töörühma “Bloggers, portals and social media“. Tänavuse Helsingi-Tallinna kaksiklinna foorumi peateemaks on Helsingi ja Tallinna ühise inforuumi loomine, mida siis meie töörühmas sotsiaalse meedia kontekstis arutatakse.

Ettevalmistuse ja lahtimõtestamise eesmärgil võtsin nõuks haakuvaid teemasid oma blogides ja mujal sotsiaalse meedia kanalites kajastada. Et foorumi töökeeleks on inglise keel, on mu blogipostituste pearõhk ingliskeelses blogis. Seni olen seal avaldanud kaks seonduvat sissekannet: Thoughts about (local) government and social media ja Twin city tourism in social media.

Kuna siiski valdav enamus osalejatest on eestlased ja soomlased, oleks patt jätta asja siin ja soomekeelses blogis kajastamata. Pealegi olen äärmiselt huvitatud suure ringi arvamusi kuulemast, mida võib siis nii inglise-, soome- kui maakeeli avaldada. Ütlen otse välja, et kavatsen laekuvat tagasisidet ka ürituse käigus ära kasutada.

Foorumil on ka Facebooki lehekülg olemas, samuti on sotsiaalse meedia töörühmal omaette leht. Viimaselt leiab viited kõigile mu sissekannetele foorumi teemadel. Soovitan soojalt neid jälgida ja like-nupule vajutada kui asja kohta vähegi huvi olemas. Minu kirjutisi võib vabalt kommenteerida nii Facebookis kui ka blogisissekannete juures. Mulle võib ka meilida või saata sõnumeid erinevate sotsiaalse meedia kanalite läbi. Mu kontaktiandmed on näiteks siin.

Korraldajate poolt on esialgselt püstitatud järgnevaid küsimusi, mida sotsiaalse meedia töörühm arutada võiks:

Everybody’s right of speech, but only select few’s right to be heard – how to listen to your citizens in
the information plurality of new media?
Can social media really take us back to the grassroots? Has municipal leadership harnessed
the power of social media? What are the main challenges? How do you draw a line between
the personal and the professional – should we introduce social media codes of conduct for civil
servants? What about politicians and municipalities?
What are the chances for common information space bridge building in social media?
Can social media be centrally driven or is it just civil society based?
What are the possibilities for cities common efforts?

See pole kindlasti rühma lõplik päevakord. Täpsemad teemad ja rõhuasetused selguvad paari järgneva nädala jooksul. Eks ma just sellepärast haakuvaid blogipostitusi kirjutangi, et enda jaoks asja selgemaks teha.

Tänan ette kõiki, kes võtavad vaevaks mind kõige väiksemategi kommentaaridega aidata. Kui kellelegi tekib huvi ise kohale tulla, soovitan pöörduda korraldajate poole ja küsida – suu peale ju ei lööda, eks ole – kas veel mahub. Kontaktiandmed on siin.

Öeldakse, et pole just patt savolane olla, ent ikkagi kuradi suur häbi. Seda võiks tegelikult teistegi soomlaste kohta väita kui pahatahtlikust piisavalt oleks. Pipart keele peale, ütlen mina, kes ma kahe savolase poeg olen! Mis siis, et hoopis Helsingis sündinud.

Juhtusin Jaanuse säutsu peale lugema sissekannet mulle seni teadmata ajaveebis Chicago Sõnumid. Igatipidi asjalikus postituses arutatakse eestlaste ja eestluse enesetunnet ja tunnetust suures maailmas.  Kiputakse eestlasi arvama kord venelasteks, kord soomlasteks, kuid mitte eurooplase päritoluga inimeste poolt teinekord ka prantslasteks. Hullu pole seal midagi, sest kõik pakujad austavad neid rahvuseid, kelleks eestlasi arvavad.

Soome praegune eluolu just suurt põhjust uhkustamiseks ei paku. Sotsiaalne kihistumine on Soomes vaata et rängem kui Eestis. Sotsiaalne kindlustatus on Soomes küll Eestit kõrgemal tasemel, ent samas on Soomes hammasrataste vahelt välja tulla märksa keerulisem, peaaegu et võimatu.

Soomes on harjutud rootslasi “suureks vennaks” pidama, Eestis samuti mingil määral soomlasi. Asjata puha mõlemad! Kõige tähtsam lause, mida soomlased võiksid eestlastelt omaks võtta, on imelihtne tõde: “Oma rahvust maha salata sama ränk on nagu orjaks müüa end.”

Adolf Ivar Arwidsson oli 19. sajandi esimese poole silmapaistev soome poliitik, ajaloolane, ajakirjanik ja haritlane. Ta oli üks rahvusliku ärkamise varajastest kuulutajatest.  Olles ise Rootsi ajal sündinud kujundas ta oma arusaama rahvusest igaveseks kõlama jäänud loosungis: “Rootslased me enam ei ole, venelasteks saada ei taha. Olgem siis soomlased!”

Hemingway väidetavalt teadis omal ajal eestlasi igas maailma sadamas vähemalt üks olevat. Võib-olla juhtus tal teinekord kogemata, et mõni juhuslik soomlane sai eestlaseks liigitatud, kuid hullu pole seal ka midagi nagu juba eelpool viidatud blogipostitusest selgub. Eks mulle endalegi vahepeal juhtub, et mind väljaspool Baltia ja Skandinaavia riike eestlaseks peetakse. Pole viga.

Muideks, olen ka niisuguse määratluse kuulnud, et inimene, kes eesti keele ja kultuuri omandanud, ongi eestlane. Mine sa tea, järsku siis olengi. Keel ju suus ja sulepeas ning Eesti kultuurist tean vähemalt sama palju kui Soome omast. Meeldibki mulle teine rohkem, eriti kui sinna veel midagi vanematelt omandatud savolust juurde poetada.

Enda teada olen ma igatahes ainus soomlane, kellel Paldiskis alaline elukoht. Kui umbes kuu aega tagasi linnapeaga vestlesin, ei olnud temalgi kedagi peale minu teada. No keegi peab ju esimene olema, eks ole!

Eestis aga on soomlasi alati elanud, nii nagu Soomeski eestlasi. Mõnede siin juba minust kauem elanud kaasmaalastega on juttu olnud, et järsku asutaks koguni Eestis elavate soomlaste ühenduse, Eesti Soomlaste Liidu. Äkki oleks praegu õige aeg sõnadest tegudeni jõuda.

Olgem siis soomlased!

Sildid:

Nendele, kes mu säuksust kaugele ulatuvaid järeldusi tegema kipuvad, tahan öelda, et mu parteistumine ei tähenda seda, et oleksin kuidagi end Eesti poliitika vaatleja ja erapooletu kommenteerija näol täis sittunud. Sugugi mitte, ühegi praegu Eestis tegutseva parteiga ühineda ei taha. Isegi mitte sellise parteiga, mille asutamine jäi ära, kuna võltsmeetmetel valitud erakonna esimees ütles: “Te olete vabad.”

Asi on selles, et aastal 2011 toimuvad parlamendivalimised nii Eestis kui ka Soomes. Nii ruttu kodakondsust vahetada ei saa, järelikult pean parlamendisaadikuid Soomes ja nimelt Helsingi valimisringkonnas valima. Aastal 2012 pean ka Tarja järeletulija valimistele osalema, kuid seekordne parlamendisaadikute valimine on mul viimane võimalus Soome poliitilisele moraali(tuse)le hinnang anda.

Ei hakka siin rääkima peaministri vahetusest ja selle tagamaadest. Eks Vanhanen ise teab, mis patudest arvab tagasiastumisega lahti saavat. Mina tean rohkem kui räägin. Mõned räägivad rohkem kui teavad.

Opostisioonile aga ei saa ka stiilipunkte anda. Sotsid on isegi põlissoomlaste heinamaale läinud. Populismi tähe all on avaldatud sisserändajatele vaenulikke mõteid ning parlamendis taheti Kreeka abipakett tagasi lükkata. Igaüks aus inimene aga teab, et seda nalja sotsid endale lubanud ei oleks, kui nad ise olnuks viletsuses.

Nii ei saa ma ühtegi Soome etableerunud erakonda valida. Ja lähengi valima Piraatparteid. Kuna mu valimisringkond Soomes tuleneb eelmisest elukohast ehk Helsingi linnast, astusin siis Piraatpartei Helsingi piirkonna liikmeks. Pärast valimisi seal ehk enam mul midagi teha ei ole ja siis teen oma järeldused. Seniks aga on mul oma piraadisõna sekka öelda.

Lõviusust

Posted on: 22 05 2010

Soomes on ametlikult kaks riigiusku: luterlik ja Kreeka õigeusk. Ise astusin kohe 15-aastaselt luterikirikust välja kui seadus seda lubas. Sellest ajast saadik olen ametlikult jumalavallatu, kuid lõviusk on mul kangesti küljes. Lõviusk ei tähenda ainult Soome jäähoki rahvuskoondise fännimist vaid ka tugevat usku, et see koondis ja mitte keegi muu suudab võimatu võimalikuks teha.

Lõviusulisele ei maksa aprilli lõpus ja mai alguses tööotsi pakkuda. Ta allutab niikuinii kõige kõrvalise jäähoki maailmameistrivõistluste graafikule. Iga nelja aasta tagant toimub ka talveolümpia hokiturniir. Tänavu saime meie lõviusulised pronksiraha eest rõõmustada.

Jäähokis on kindlad reeglid, mille täitamist valvab jääl praegu koguni kaks peakohtunikku, keda rahvasuus sõbralikult sebradeks hüütakse. Sebrade otsused ja nende arvustamine on lõviusu oluline osa. Kui soomlane trahvi saab, on sebra äraostetud. Kui vastasele küsitletavas olukorras trahvi ei anta, on sebra seepeale veel pime. Sebra käitub õiglaselt ainult siis kui ta vastastele trahve jagab ja pigistab lõvimeeskonna pisiväärtegude ees silma kinni.

Enamus lõviusulistest arvab, et on ise kõige parem meeskonna treener ja juhataja. Nii kui lõvid võidavad, võtavad nad selle eest au endale. Kui aga kaotatakse, on selles treener süüdi.

Mulle selline lähenemine ei meeldi. Treener on proff, kes oma mängijaid kõige paremini tunneb. Teinekord võib kaotuse põhjuseks olla hoopis see, et vastane paremini mängis.

Eile kaotasid Lõvid veerandfinaali Tsehhi meeskonnale. Küllaltki kurb, kuid ausalt öeldes olid tsehhid paremad. Mäng ise oli tasane ja paremus otsustati alles trahvilöökide viskamise teel. Mis seal ikka, müts maha Tsehhi väravavahi Voukoni ees! Mitte et ma Pekka Rinnet süüdistada tahaksin.

Muidugi on veerandfinaalis kaotamine meile lõviusulistele pettumus. Lõviusk aga seisneb selles, et kaljukindlalt usume, et järgmisel aastal on Soome jäähoki maailmameister. Seni on seda vaid üks kord juhtunud: aastal 1995 võitis Soome finaalimängu Stockholmis. Kaotas kallis vastane Rootsi, keda võita on igal ajal lõbus.

Just see oligi ehk selle aasta mm-võistluse suurim tagasilöök meile lõviusulistele, et Rootsile kohta kätte näidata ei saanud. Rootsi võitmine mm-jääl on alati suur asi, finaalis iseäranis (lõviusulise märg unenägu). Nüüd soovin läänenaabrile edu et idanaabriga rinda pistaks.

Disclaimer: Selle sissekande avaldan kui elupõline lõviusuline. Soome hokikoondise tulihingeline fänn olen aastast 1965. Surmani Lõvide poolt!

Sissekandega minu rahallised huvid kokku ei käi: ikka sünnimaa hoki poolt. Tahaks loota, et ka värskelt B-gruppi edutatud kodumaa rahvuskoondis pea A-grupis mängiks.

Sildid:

Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.