Larko peegel

Archive for the ‘sõnavabadus’ Category

Vaikiv ajastu

Posted on: 9 11 2011

Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et vaikiv ajastu on jälle õue peale roninud. Mitte ainult minu õuele vaid laias laastus üleilmaliselt. Kohalikke eripärasusi on olemas, kuid üldine trend on igal pool sarnane.

Sõnavabadust on meil küll praegu rohkem kui kunagi varem. See töötab ka varasemaga võrreldes reaalsemalt. Tänu internetile on nii informatsiooni kättesaadavus kui ka võimalus arvamust avaldada hoopis teisel tasemel kui paarkümmend aastat tagasi.

Probleem seisneb selles, et mul pole oma sõnavabadusega midagi peale hakata. Võin küll öelda, mida tahan, ent sellest pole mingit kasu. Kedagi ei koti, mida ma ühest, teisest või kolmandast asjast arvan.

Eriti neid mu arvamus ei morjenda, kes otsuseid langetavad, olgu riigi, linna või korteriühistu saksad. Korteriühistu ja riigi tasandil pole mul isegi kanalit, mille läbi mu arvamus otsustajateni jõuaks. Linnavalitsusse saan küll kontakti, kuid sellest on reaalselt sama suur kasu kui mitte millestki.

Kui mul peakski mõni väga hea mõte olema, (pean silmas tõeliselt head mõtet, mitte sellist, mida vaid ise heaks arvan), oleks see tõenäoliselt ka kellelegi teisele pähe tulnud. Nii saaks see teoks või jääks kalevi alla minust ja mu arvamusest sõltumata. Arvamuse avaldamisel või avaldamata jätmisel poleks lõpptulemusele mingit mõju.

Kui jälle otsustajad kavatsevad midagi teha, mida ma väga rumalaks pean, teevad nad seda niikuinii. Ma võin põhjendades või põhjendusteta oma vastuseisu avaldada, aga sellest ei sõltu midagi. Nii sõltumatu ma olengi.

Ma ei teagi, kumb on hullem: ebademokraatlikult vaikima sundida või demokraatia korras lubada ulatuslik sõnavabadus, millel pole mingit mõju. Diktatuur on isegi ausam, sest ei tee mingit nägu vabadusest.

Järjest sagedamini taban end mõtlemast, et jääks äkki sootuks vait. Jääks rohkem aega teisi asju teha. Näiteks lugeda raamatuid, vaadata filme, käia kalal või marjal või teha midagi muud kasulikumat.

Iga vaba sõnavõtt on isegi kahjulik, sest see loob illusiooni, nagu saaks otsuste langetamisel kaasa rääkida. Kui aga riigikogule, valitsusele ja ministeeriumitele ning kohalikele omavalitsustele ja korteriühistutele ei laekuks ühtegi arvamusavaldust kodanikelt, ei saaks nad ehk enam nägu teha, et kõik on JOKK.

Nii need asjad muidugi ei käi. Alati leidub neid, kes iga asja peale arvamust avaldavad ja veel sõltumata sellest, kas ollakse asjaga kursis või mitte. See ongi kaval nipp: illusioon jääb, kuid võimud saavad ebamugavatest arvamustest lahti.

Eks ma siin isekesi kaalun, kas viitsin veel sõna võtta või mitte. Nalja pärast muidugi võiks kui leppida sellega, et peale nalja muud tulemust ei järgne. Mu tõelistel mõtetel pole otsustele mingit mõju ja nii olekski ehk targem need enda teada jätta.

Sergei Metlev on ilmselgelt paremini Eestis kehtiva riigikorra, põhiseaduse ja teiste seaduste ning rahvusvahelise diplomaatia tavadega kursis kui tema õpetajad Mustamäe Reaalgümnaasiumis. Suursaadik Nikolai Uspenskil pole mingit asja oma asukohariigi siseasjadesse valeandmetest koosnevate avaldustega sekkuda. Ükskõik millise riigi suursaadik oleks vastava avalduse puhul ilma pikema jututa Venemaal persona non grataks kuulutatud ja riigist jalamaid minema saadetud. Miks nii pole Uspenskiga talitatud, jäägu Välisministeeriumi ja valitsuse südametunnistusele!

See, mida Sergei Metlev avaldas, oli sulaselge tõde. Mustamäe Reaalgümnaasiumil oleks põhjust Sergei üle uhkust tunda. Paraku paistab, et noormehe terve mõistus on kuskilt mujalt kui koolist pärit.

Ilmselt pole Mustamäe Reaalgümnaasiumi juhtkond endale selgeks teinud, millises riigis kool töötab ja millise riigikorra alusel. Sergei alaealisusele viitamine on siinkohal nii formaalselt kui sisuliselt häbiväärne jama. Sõnavabadus kehtib kas või süütu imiku kohta, rääkimata kaine mõistusega 17-aastasest noormehest.

Mulle tundub, et ühe või teise koolijuhi vallandamisest ei piisa. Nii kapitaalselt läbi kukkunud kool oleks ehk parem hoopis sulgeda. Kui demokraatliku ühiskonna põhiväärtused pole endalegi selgeks tehtud, kuidas neid siis saab õpilastele edastada?

Kõigil aastatel ajaveebinduses polnud ma enne eile õhtut ühtegi kommentaari sisu pärast kustutanud. Spämmi eemaldamine ei loe, see kuulubki kustutamisele. Isegi kõige nõmedamad isiklikud rünnakud olen seni nähtavaks jätnud, sest olen seisukohal, et need kahjustavad rohkem kommentaari autorit kui mind. Võib-olla olen oma vastusõnas autorit korrale kutsunud, minu blogi ikkagi. Teinekord aga olen kommentaari lihtsalt ignoreerinud.

Eile õhtul sai siis see vägitükk teoks, et kommentaari kustutasin, kuna arvasin, et selle koht minu blogis ei ole. See oli hästi lühikene avaldus, koosnes ühest saksakeelsest neljasõnalisest lausest. Seal polnud ühtegi teosõna kuid sedagi ohtramalt nimetavaid väljendeid. Kaks nendest olid rahvuse täheldused ja ülejäänud kaks äärmiselt ropud nimetused, mis lauses kumbagi rahvust kirjeldasid.

See kommentaar õnnestus oma banaalsuses korraga kolme põhimõtet rikkuma, mis ma oma blogide kommentaariumitele varem kehtestanud olen. Esiteks olen üsna hiljuti nentinud, et oma blogides ropendan üksnes ma ise. Kommentaaride autoritele pole see lubatud, küll aga võivad nad kontekstisse sobivat mahlakat keelt südame mõnust viljelda.

Teiseks olen kindlal seisukohal, et minu blogides pole lubatud rahvuslikku viha ja vaenu avaldada ega õhutada. Antud kommentaar aga oligi üksnes rahvusliku vihavaenu avaldamise eesmärgil sisestatud. Mingisugust kontekstuaalset kokkupuudet sissekande sisusse ei olnud.

Kolmandaks ei tohi mu blogides isiklikke solvanguid avaldada. Et antud avaldus oli sisestatud kohe pärast asjakohast kommentaari, mille autor sarjatud rahvusest on, tõlgendan ma nõnda, et see oli sama palju tema kui minu isiku vastu suunatud. Võib-olla on see tõlgendus veidi äärmuslik, kuid seal pole suurt vahet, kuna oli kommentaar juba niigi mu virtuaalse elamistoa kodukorraga vastuolus.

Komentaari autorist on mul nii palju teada, et IP-aadressi järgi otsustades viibis ta Eestis, meiliaadress aga oli ru-lõpuga, pseudonüüm oli ingliskeelne ja kommentaar ise, nagu juba öeldud, saksa keeles kirjutatud. Mine ja võta kinni, vaevalt ta eestlane või soomlane siiski on. Igatahes sai WordPressi filtreid vastavalt vajadusele täiendatud, sest see isik pole siia enam teretulnud.

See oli siis kaheksa aasta vältel esimene kord, et ma kommentaari sisu tõttu kustutasin. Mõnel üksikul juhtumil olen enne selgelt seaduse ja hea tava vastaseid väljendeid tähtedega katnud, kuid üldjuhul läheb minu juures nii mõnigi avaldus läbi, mida ükski ajaleht lugejakirja pähe ei trükiks. Muide olen kustutanud vaid spämmi ja mõnikord harva avaliku elu tegelase palvel või omal algatusel kommentaari, kus selgelt on kasutatud autori kohta valeandmeid. Näiteks Riigikogu liikmetel ja ministritel pole tavaliselt kombeks veebikommentaarides blogijaid munniks nimetada.

Natukene kõhklesin, kas see postitus sõnavabaduse rubriigi alla ometi kuulub. Taoliste kommentaaride sisestamine pole nimelt minu arust sõnavabaduse pruukimine vaid selle kuritarvitamine. Nõnda ongi minu jaoks erakordne tsenseerimine tegelikult leidnud aset sõnavabaduse kaitseks, nii jabur kui see ehk ka ei kõlagi.

Ei kavatse ka ühe juhtumi tõttu eelmodereerimist kasutusele võtta. Et ilma selleta kaheksa aastat olen hakkama saanud, saan küll edasigi. Modereerimisest oleks rohkem kahju kui kasu. Kõigepealt oleks see töökas ja tülikas, takistaks vabat arutelut ja kõigetipuks seaks mu enda vastutusele täiendavaid nõudmisi, sest sel juhul oleks ju iga siin ilmunud kommentaar minu poolt heaks kiidetud ja mul oleks raske väita, et pole seda tähele pannud.

Sildid:

Kuna Lätis ilmselt pole tervislik võimaliku devalveerimise üle arutleda, tuleb küsimus sõnavabaduse huvides väljaspool Läti piire püstitada.

Sildid:

Virtuaalne söömaklubi vestleb kahe nädala pärast reedel 28. novembril sõnavabaduse piiridest Internetis. Mul on sel teemal teoksil mahukas sissekanne, millega katsun enne istungit ühele poole jõuda. Praegu ainult teemasse hästi haakuv vaatamissoovitus.

Eile õhtul oli telekanalil YLE 1 eetris saade A-Talk, kus veebi kontrollimisest vestles väga huvitav seltskond. Stuudios olid “Soome Delfi” ehk portaali Suomi24 tegevjuht Jussi Halli, parlamendiliige ja roheliste aseesimees Jyrki Kasvi, Avaliku Sõna Nõukogu esimees Pekka Hyvärinen ja vähemustevolinik Johanna Suurpää.

Kasvi on üks vähestest rahvasaadikutest, kes Internetist aru saavad ( nende kokkulugemiseks pole ühe käe näppegi vaja). Hyvärinen aga on hiljuti tulnud lagedale ettepanekuga veebivoliniku amet asutada. Suurpää omakorda on seoses oma volinikutööga üksjagu veebileimi osaks saanud.

Saade on umbes kaks nädalat ehk peaaegu et söömaklubini veebis järelevaadatav, nii brauseris kui ka meediapleieris avatava failina.

Marianne Mikko kutsub huvilisi temaga homme kell 13 Euroopa Liidu majas (Rävala pst 4.) kohtuma ja meediaraportiga seonduvat arutama. Juttu tuleb ilmselt eeskätt nendest aruande kohtadest, mis bloge puudutavad. Samas laekub aga Rootsi blogide kaudu teavet, et Europarlamendi sotside fraktsioon olevat otsustanud aruande bloge puudutavaid regulatsioone mitte toetada.

Minu hinnagul on tähtis, et rahvas edasi blogib, sest see tuleb ühiskondlikule debatile kasuks“, ütleb Rootsit esindav sotsiaaldemokraadist europarlamendi liige Inger Segelström oma pressiteates. “Olemasolevad seadused on piisavad selleks et kaitsta kodanike au ja väärikust ning takistada kuritegevust Internetis“, arvab Segelström.

Aruande seletuskirjas on blogijate kohta öeldud järgnevalt:

It recommends clarification of the legal status of different categories of weblog authors and publishers as well as disclosure of interests and voluntary labelling of weblogs.

Ma ausalt öeldes ei saa pihta, milles seisneb probleem, mida sellise meetmega lahendada tahetakse. Ja kuna ma probleemi olemasolu ei näe, ei saa ka lahendust kuidagi toetada. Milleks parandada seda, mis katki ei olegi?

Aruanne koos parlamendikomisjonide arvamustega on mahukas, mistõttu ei hakka seda siinkohal täpsemalt lahkama. Olgu niipalju öeldud, et põhimõtteliselt olen seisukohal, et meedia on nende eluvaldkondade hulgas, mida tuleks võimalikult vähe seadustega reguleerida ja ainult väga kaalukatel põhjustel. Kordan eilses sissekandes kõlanud arvamust, et ma ei näe selliseid väga suuri probleeme, mida tuleks käesoleva aruande soovitustega lahendada.

Kahjuks ma ise kohale ilmuda ei saa. Oleks kutse üks nädal varem saadetud, saanuks kaaluda kas Tallinnasse üks ööpäev kavandatust varem sõita. Oleks mõistagi kena kui keegi aktiivajaveebnik saaks kohtumisele minna ja sellest oma blogis ka aru anda.

Rootsi blogosfääri raskekahurvägi on Marianne Mikko meediaraporti ja iseäranis selle ajaveebindust puudutava osa lõpuks ometi tuvastanud. Mikko ise lubas oma blogi avasissekandes raporti juurde septembrikuul tagasi tulla kui asi europarlamendi menetlusse jõuab. Nüüd oleks kõrge aeg seletada, kas raportis mõni varjatud tarkus peidus on, sest rahvusvaheline blogosfäär hakab paremate seletuste äraolekul oma järeldusi tegema. Mikkole juba soovitatakse oma amet koheselt maha panna ja pargivahi või vorstimüüja tööle ümber orienteeruda.

Mida rohkem ma Mikko aruannet loen, seda vähem mulle tundub, et see üldse vajalik oleks. Enamik soovitustest on kas sellised, mida ei saa seadusandlikult või administratiivselt reguleerida või lausa sellised, mida vabas ühiskonnas reguleerida ei tohigi. Seepeale on dokumendis kuhjaga paljast sõnamulli, mis on kas mitmeti mõistetav, raskelt arusaadav, sisutühi või arusaamatu.

Ei tea mida näiteks järgmise soovituse kohta mõelda tuleks: “Stresses the need to institute monitoring and implementation systems for media pluralism based on reliable and impartial indicators“. Meediamonitooringuga ju tegeldakse praegugi, kuid õnneks pole selleks ühtegi riigiametit olemas. Kas siis tuleks selline asutada ja teha ametile ülesandeks määratleda, missugune meediasisu on “usaldusväärne ja erapooletu”? Minu tagasihoidlik hinnang on selline, et vabas inforuumis pole riiklikke suuniseid vaja.

Tasakaalustatud meediasisu üle on seni väljaanded ise vastutanud. Nüüd pakub Mikko seda ülesannet valitsustele: “Calls on the Member States to ensure through appropriate means a suitable balance among political and social sensibilities, in particular in the context of news and current affairs programs.

Kasutajate poolt tekitatud veebisisu maksustamine ja eetikakoodeksi kehtestamine pole kuidagi teostatavad kui just pole vaba juurdepääsu Internetile kavas takistada: “Suggests that for private-user-generated content in commercial publications and channels, ethical codes of conduct and terms of usage should be encouraged and royalties, commensurate with its commercial value, should be introduced.” See, mida ma oma blogis avaldan, tuleneb mu isiklikust eetikast ja tõekspidamistest. Euroopa Liit pole maksuküsimustes eriti üheselt senigi käitunud, kuid julgen väita, et isegi blogimismaksu üleliidulise kehtestamise tingimustes ei saa ükski ELdu liikmesriik minu bloge maksustada, kuna need lihtsalt Euroopa serverites enam ei asu.

Oodata on ilmselt uusi delfiseaduseid: “Suggests clarifying the status of weblogs and sites based on user-generated content, assimilating them for legal purposes with any other form of public expression.” Poliitikute ja bürokraatide seisukohast oleks muidugi kena kui saaks blogijate käitumist seadustega reguleerida. Parem oleks ehk veel kui saaks suisa nende mõteid reguleerida.

Mikko on ilmselt tulnud sellegi peale, et jalgratast oleks hädasti vaja leiutada: “whereas weblogs represent an important new contribution to media pluralism and are an increasingly common medium for self-expression by media professionals as well as by private persons; their proliferation implies a need to establish legal safeguards providing for the assignment of liability in the event of lawsuits, and establishing the right to reply,” Nagu Svenska Dagbladeti juhtkirjablogis nenditakse, on kogu rahvusvaheline blogosfäär repliikide ja vasturepliikide peale üles ehitatud. Kui keegi ei oska mõnes blogis enda kohta esitatud väiteid ise ära õiendada, kipun kahtlema, kas talle seda ükski seadus suudab selgeks õpetada.

Mina Marianne Mikkot veel pargivahiks ei saadaks. Selle kohta on vast valijatel järgmisel aastal oma sõna öelda. Oma aruande võiks ta küll minugi poolest europarlamendi menetlusest tagasi võtta, sest kui sealt kõik ebareaalne, ülekohune ja mõttetu välja rookida, ei jäägi midagi iseäranis olulist alles.

Nagu Aarne väga õigesti nendib, ei välista küünla süütamine Tiibeti toetuseks ja Reporters Without Borders’i bänneri panemine blogisse üksteist. Mõlemat võib teha küll ja väga hästi võib. Mul aga oli küünla mitte süütamisele veel üks praktilinegi põhjus, mis aga sissekannet kirjutades meeles ei olnud: just ette antud ajal ehk neljapäeval kell 21 on mul saunavoor, kust äsja tagasi tulin. Tuleohutuse seisukohalt on ju kahtlane küünal korterist äraoleku ajal aknale põlema jätta. Panen aga sümboolselt siia takkajärgi virtuaalküünla, mis olgu Tiibeti vabadusvõitlusele pühendatud:

Mis aga bännerit puudutab, ei piisa ilmselt sellest, et see sai blogide kõrvalpalkidesse riputatud. Tuleb välja, et sellele on ohtralt sihtotstarbelist kasutust ka olümpiateemalistes sissekannetes, nagu näiteks siin. Asi selles, et ROK on ehtsas Hiina stiilis kehtestanud olümpiale akrediteeritud isikutele (muuhulgas ajakirjanikud, sportlased jt. delegatsioonide liikmed) suukorvi isiklikes blogides mängude ajal avaldatavale ajaveebisisule (pdf-fail siin, via Barbara).

ROK arvab, et suudab ajakirjanike ja sportlaste blogimisele piirid sellega paika panna, et kategooriliselt välistab võimaluse, et blogi võiks üksnes sellepärast, et ta blogi on, ajakirjandusest välja liigitada. Tule taevas appi! Valdav enamus maailma blogidest küll ajakirjanduse alla ei liigitu, kuid just ajakirjanike puhul väga hästi võib. Maailma suured väljaanded näiteks avaldavad oma akrediteeritud korrespondentide kajastusi sageli just blogi vormis.

Samuti tean paljusid ajakirjanikke, kes isiklikus blogis avaldavad materjali, mis kuskil mujal ilmunud loo sisse ei mahtunud. Sellegi poolest on andmed ajakirjanikuna kätte saadud ja jääb lugu ajakirjanduseks olenemata sellest, kas ta ajalehes, eetris, veebiväljaandes või blogis ilmub. Seega ei saa välistada, et blogi võib ka teinekord ajakirjanduse alla liigituda ja sellele nii jaburaid piire seada on täitsa kohatu pressi- ja sõnavabaduse riivamine.

Siinkohal ei hakka 13-punktilist keeldude nimekirja üksikasjalikult lahkama. Mõned märkused panin siin inglise keeles kirja. Olgu siinkohal ainult nimetatud üks jaburus, nimelt “liikuva pildi”, nagu seda ROK nimetab, edastamise keelustamine ruumidest, kuhu sissepääs nõuab akrediteeringut või piletit. Seega ei tohi näiteks sportlane olümpiaküla piiride sees, isegi mitte oma magamistoas, moblaga videoblogi sissekannet teha. Samuti on sportlastel keelatud näiteks oma kaasvõistlejate ütluseid vahendada, sest usutlusi teha tohivad vaid akrediteeritud ajakirjanikud.

Hiina Suure Tulemüüri ja ROK’i kiuste ilmub Beijingist siiski tsenseerimata uudistematerjali ja mitte ainult mängude kohta. Näituseks siin akrediteeritud ajakirjaniku sulest (kui viitsite palun rehkendada, mitme ROKi keeluga antud sissekanne on vastuolus 🙂 ) ja siin kodanikujournalisti kajastust.

Nii et bänner saab mängude ajal ilmselt veel ohtral rakendust. Olgu ta siis ka siia riputatud, kuigi veidi teises suuruses:

Abordiküsimus mind isiklikul tasemel absoluutselt ei koti. Mu suguelundid on sellised, et ei saa kunagi rasedaks jääda ja järelikult pole ka põhjust otsustada, kas raseduse katkestaksin või lapse sünnitaksin. Juhul kui oleksin naine, kalduks otsus ehk abordi poole kui peaksin kogemata rasedaks jääma, sest laste saamine ja kasvatamine pole kunagi elus mu eesmärgiks olnud.

Erinevalt USAst ei peaks abort Euroopas ka erilisi kirgi tõstatav küsimus olema. Enamuses Euroopa riikidest on need vaidlused juba ammu vaieldud ja jõutud ainuõige otsuseni: oma keha üle otsustab ainuisikuliselt iga naine ise. Seega ei paku mulle üldse huvi see kaikavedamine, mis kuuldavasti Abort.ee nimelise veebisaidi ümber käib.

Saidi sisuga pole end üksikasjalikult kurssi viinud kuid kiirpilgul tuvastan seal peamiselt hirmutamist ning mõningaid rõvedaid pilte. Arusaadavalt kutsub provokatiivne lähenemisviis kriitilisi reaktsioone üles. Mis omakorda pälvivad teravat vastukaja. Kuni sinnamani välja et hakatakse kohut käima.

Nagu öeldud, mind abordiküsimus põrmugi ei huvita. Üldiselt aga olen seisukohal, et kui keegi arvab, et tema provokatiivselt edastatud arvamust vahendatakse kuskil mujal veebis valesti, oleks viljakam oma tõe poolt argumenteerida kui nõuda kohtu abil kriitika maha võtmist. Sedasi jätaks ennast soliidsema mulje.

Sildid:

Pean tunnistama, et ma ei lugenud Olavi Ruitlase praeguseks kohtu käsul kinni keeratud blogi siis kui selle lugemine veel lubatud oli. Ei lugenud seda samal põhjusel kui ei loe ka Inno ja Irja blogi: mulle ei meeldi teiste inimeste intiimsetest suhetest lugeda. Ise oma elu blogis sedaviisi ei lahkaks, ent eks Olavi ise teab, mida teeb.

Muidugi tekis mul pärast kohtuotsust tahtmine oma silmaga veenduda, mis nii kohutut olla võiks et see pretsedentitult seaduse jõul tsenseeritakse ja ära keelatakse. Oli mul kavas Olavi ajaveeb Google puhvrist üles otsida, ent vaevast säästab min Aapo Ilves, kes sinna lahkelt lingi edastab. Sedasi saab väidetavalt Marika au teotav veebisisu kordades rohkem tähelepanu kui oleks ilma kohtu sekkumiseta saanud, nagu omalt poolt nendib ka Gerd Tarand.

Erinevalt mitmetest, kes praegu igal pool Internetis Ruitlase aadressil sitta loopivad, olen ma tema loominguga möödukalt kursis. Päris mõnusate kirjatöödega on ta hakkama saanud. Eks seda sama toredat ilukirjanduslikku elementi on suletud blogiski tuvastada.

Sellega ma muidugi kursis ei ole, kas blogi kirjeldus Marika kohta ning Marika ja Olavi kooselu kohta tõele vastab või mitte. Polegi minu asi sellega kursis olla. Tõde teavad paremini asjaosalised ise, arvatavasti kumbki erimoodi.

Võtaks siia Autoriõiguse seaduses lubatud mahus paar tsitaati ära keelatud teosest:

alkohli kuritarvitasin aasta ja paar kuud, kui laevast Uhti külla kolisime. naabrimees jõi toona kogu aeg, kui õue läksin oli vaja ainult suu lahti teha.
naabrimees pani hiljem ampulli kõhtu, mina kütsin edasi…

alkohol on hea valuvaigisti ja tuimesti, ainuke kõrvaltoime on see, et ta paneb elu perse. mu elu oli niigi perses, pld miskit kaotada.

armastus oli läbi, mulle keeratud valesüüdistust uuris politsei, õiglus sai jalule aga närve läks kilode kaupa. samal ajal olid mu roolijoodikusaagad – ega ma selgelt enam asju ei hinnanud, kõigest oli savi – 3 korda lühikese ajaga täis peaga vahele, kriminaalkorras karistamine… see on teada asi, meedia pasundas…
kui kohus otsuse välja kuulutas kukkus nagu kott seljast. Jummala kerge hakkas, nagu miski selge elupunkt kust kas siis edasi või tagasi kõmpida.

Termin identiteedivargus viitab kriminaalkorras karistatavale teole. Eesti Karistusseadustik vastavat süüteokoosseisu otseselt ei sisalda, see–eest mitmete riikide seaduste järgi on tegemist vabadusekaotust väärt teoga. Eesti kontekstis oleks identiteedivargus lahti mõtestatav isiksusõiguste rikkumisena. Sellisteks isiksusõigusteks on esmalt isiku õigus informatsioonilisele enesemääratlemisele ehk tema õigus otsustada, mida ta enda kohta teistele avaldada soovib, teiseks aga isiku enesekujutamisõigus, mille järgi vaid isikul endal on õigus iseendana esineda ja sedagi juhul, kui ta seda soovib või vajalikuks peab.

Nagu näha, ei tsiteerinudki ma mahlakamaid kohti Olavi blogist. Kes neid lugeda soovib, vaadaku Google’i puhvrist nii kaua kui sealt veel kätte saab. Valisin need kohad näitamaks kätte, kui absurdne on kohtu määrus blogi täies ulatuses kinni keerata: seal on palju sellistki, mida mitte kuidagi teotavaks arvata ei saa.

Vähemalt täies mahus tsenseerimine riivab kahtlemata Olavi Ruitlase põhiseaduslikku õigust sõnavabadusele. Mul pole juriidilist pädevust hinnata, kas ja millisel määral need mahlakad kohad võiksid au teotamise tunnuseid täita, ent kindlasti pole ka kõik Marika kohta avaldatud tema au ja väärikust solvav. Võib-olla on osa sissekannetest seda, ei oska hinnata, sest nagu juba öeldud, faktilisi asjaolusid ei tea.

Peeter Marvet kirjutab eilses Postimehes, et Interneti reguleerimiseks tuleb sellest enne aru saada. Siinkohal tahaks Põlva kohtumaja kohtuniku Epp Tombaki käest küsida kuidas tal arusaamisega lood on. Kui mul näiteks juhtumisi pintsakus mõned plekid on, katsun ma neid eemaldada, mitte pintsaku kandmisest täiesti loobuda.

Mul pole selles kahtlustki, et käesolev kohtuotsus edasi kaebamisel muutub, sest ma ikkagi usun Eestit kui õigusriiki. Sellisel kujul sõnavabaduse piiramine on põhiseadusega karjuvas vastuolus.

Mõne aasta eest tekis Soome valitsuses geniaalne mõte: takistaks õige soomlastelt juurdepääsu lastepornot näitavatele veebisaitidele. Mõeldud tehtud; valitsus koostas seaduse eelnõu, millega tehti Keskkriminaalpolitseile ülesandeks koostada välismaiste pedofiilsaitide nimekiri, mis pidi Interneti teenuseosutajatele teadmiseks saadetama koos “palvega” klientidelt nimekirjas olevatele saitidele juurdepääs takistada. See kõik pidi toimuma “vabatahtlikult”.

Kooskõlastusringil (pdf-file) avaldas oma arvamust teiste seas Turu Ülikooli õigusteaduskond:

Lausuntopyynnön pohjana oleva ehdotus on ilmeisellä tavalla perustuslainvastainen. Ehdotuksen mukaisella lailla säädettäisiin salainen ennakkosensuurijärjestelmä, joka perustuisi ehdotuksen mukaan internet-operaattorien vapaaehtoiseen toimintaan, mutta jonka tarkoituksena olisi viranomaistoimin estää poliisiviranomaisen lainvastaiseksi epäilemän viestin vastaanottaminen. Sensuurin sisältö perustuisi poliisiviranomaisen ylläpitämään listaan internet-osoitteista. Järjestelmä esitetään operaattoreille vapaaehtoisena, mutta mikäli operaattorit eivät sensuuria toteuttaisi, säädettäisiin operaattoreita velvoittava sensuurijärjestelmä.

Valitsus ja parlament aga vastuolust põhiseadusega endi kõigutada ei lasnud. Olid ju valimised ukse lävel ja pedofiilia vastu tegutsemisel arvati hääli juurde laekuvat. 2006. aasta lõpul võeti eelnõu seadusena vastu ja kehtestati salajane tsensuur, mis pidi valitsuse väitel täpisteaduse kombel just ebasündsate pedofiilsaitide piilumise takistama jätes legitiimse veebisisu puutumatuks.

Tsenseerimise täpsust osutab ilmekalt asjaolu, et blokeeritud on näiteks terve Jaapani portaal www.iij4u.or.jp. Ma muidugi ei oska kõikide seal majutatud tuhandete veebisaitide kohta oma arvamust avaldada, kuid päris kindlasti pole nendest iga kui viimane pedofiiliaga seotud. Oma rumaluses ei saa ma näiteks aru kuidas haakub lastepornograafiaga seesinane muusikainstrumentidega kauplev sait.

Seadus pidi kehtima just nimelt välismaa saitide kohta, sest Soome saitide kohta on politseil juba ammu sootuks tõhusamad meetmed käepärast. Millegipärast aga blokeeriti mõne aja eest veebitsesuuri kriitilise pilgu alt tutvustav Matti Nikki sait lapsiporno.info. Tema juures on nähtav ka seesamune tsenseeritud saitide nimekiri.

Mattile pole kriminaalsüüdistusi edastatud. Keskkriminaalid muidugi keelduvad oma tsensuurinimekirja avalikult kommenteerimast, sest see on ju ametlikult salastatud. Õiguskantslerile peavad vast siiski oma südant puistatama, sest kantslerile saatis kaebuse Electronic Frontiers Finland.

Ma muidugi ei taha pedofiile ja lapsepornograafiat vähemalgi määral kaitsta. Risti vastupidi arvaks, et kõige tõhusam tee selle vastu võitlemiseks oleks lihtne e-kiri Keskkriminaalidelt FBI’le ja Euroopa kolleegidele, kelle haldusalas lapsepornosaidid väidetavalt asuvad. Seda pole vast siiski tehtud kuna antud saidid on endiselt üleval. Praegu aga tekib kuri kahtlus, et tsensuurlisti eesmärgiks polegi just pedofiilia vaid kriitilise veebisisu blokeerimine.

Ah soo! Minu ISP pole (esialgu?) filtrit peale keeranud. Seetõttu saangi ma oma silmaga veenduda, kus lastepornot asub, kus mitte. Tsensuurlistis olevatelt saitidelt pole seda veel leidnud kuigi eriti tõhusalt ka läbi kammida ei viitsi. Mind üldiseltki pornosaidid ei huvita.

Samal teemal:

Mu enese sissekanded soome ja inglise keeles

Lapsiporno.info soome ja inglise keeles

Rahvasaadik Jyrki Kasvi (roheline) blogisissekanne

Electronic Frontiers Finland’i põhjalik artikkel inglise keeles koos täiendavate viidetega ning õiguskantslerile saadetud kaebus täies mahus soome keeles

Ei saa salata, et mulle põrmugi ei meeldi asjaolu, et lääs kaitseb oma sõdurite hinge ja verega riiki, kus veebis surfamise eest inimesi surma mõistetakse. Samas aga saan aru, et juhul kui lääneriigid Afganistanist nelja tuule poole lahkuksid, järgneks sellele veel hullem võim, mis peale inimõiguste maha surumise üleilmalisele julgeolekule praegusest suuremat ohtu kujutaks.

Sellegi poolest kerkib küsimus, millele ma vähemalt esialgu vastuse võlgu jään: kui kaugele on eetiline taluda ja sallida kahest pahast väiksemat?

Kui su blogi asub WordPress.com’i all, ei ole see hetkel Türgis nähtav. Türgi esimese astme kohus määras terve WordPress.com’i blokeerimise Türgi veebis. Tsenseerimist taotles islamistist kreationist ja holokaustieitaja Adnan Oktar.

Oktari advokaadid Kerim Kalkan ja Ceyhun Gökdoğan väidavad Matt Mullenwegile saadetud kirjas, et seesinane ja mõned teised ajaveebid olla asutatud nende kliendi laimamise eesmärgil. Väidetavalt on blogide autoriks organisatsioon, mida juhib keegi Edip Yuksel.

Laimuväidete kohta ei oska mitte midagi arvata, sest türgi keel pole just mu tugevaim külg. Küll aga julgen vabalt öelda et üle ühe miljoni ajaveebi blokeerimine kogu Türgi ulatuses on igatipidi tasakaalutu ja pealegi täiesti mõttelage ettevõtmine. Täpsemalt avaldan oma arvamust inglise keeli.

Sildid:

Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.