Larko peegel

Archive for the ‘meedia’ Category

Mul pole harilikult kombeks telesaateid väga palju vaadata. Mõne seriaali, uudistesaate või kultuurisaate ikka vaatan, aga poliitilised vestlused on juba nõmedad. Televisioonis pole need tõsiselt võetavad, kuna seal esitatakse kõik asjad äärmiselt lihtsustatud kombel.

Täna oleksin ETV Otse kohe pärast Aktuaalse Kaamera saadet välja lülitanud, ent viibisin paratamatult sel hetkel arvutist eemal. Mis sa inimene ikka teed. Vahepeal on ka vaja just kriitilisel hetkel kusel käia.

Nüüd hakasin siis ETV Foorumit vaatama, kuna seal oli jutuks järgmise aasta riigieelarve. See on ju aasta tähtsaim asi, mida Riigikogu otsustama peab. Lootsin naiivselt, et äkki kuulaks riigi jaoks tähtsaimast asjast ühe tõsise arutelu.

Sittagi ei kuulnud. Kohe algusest oli selge, et siin miskit arukat arutelu oodata ei ole. Pigem hakavad koalitsiooni ja oposotsiooni esindajad omavahel kaklema ja saatejuht veel suure mõnuga neid selleks julgustab.

Äkki ei olegi riigitelevisioon see koht, kus peaks maksumaksja jaoks tähtsamaid küsimusi tõsiselt arutama? Olen küll Riigikogu samal teemal debatte jälginud ja neid mitte väga tõsiseks hinnanud. Telekas peaks siiski olema professionaalsest ajakirjanikust saatejuht, kelle kohustuseks oleks poliitikuid arutust kemplemisest eemale suunata ja olulistel teemadel küsimusi püstitada.

Midagi sellist ma paraku tänases Foorumi saates ei näinud. Saatejuhi professionaalsust hinnata ei taha. Võib-olla tal lihtsalt oli täna halb päev.

Poliitikud käitusid nagu poliitikud ikka. Mingit tõsist arutelu kuulda ei olnud, küll aga iga partei loosungitest koosnevat omavahelist mudalooplemist. Seda nad ju teevad igapäevselt Riigikogus ja on järelikult sellega ära harjunud.

Esialgu arvasin tugevaimaks sotsi, tema järel oravat, IRLikat ja keskerakondlast. Veerand hiljem tundus, et reformikas oli teiselt kohalt neljandaks kukunud. Poole tunni peal tundus, et jälle on pingerida uueks kujunenud. Seda enam ei mäleta milliseks, kuna lülitasin juba saate oma arvutist välja. Internetis on niigi liiga palju jama.

Poliitilised televestlused ei olegi nende jaoks tehtud, kes tahavad tähtsatel küsimustel tõsist ja argumenteeritud arutelut jälgida. Parem on infot ja kahesuunalist keskustelut kusagilt mujalt otsida, näiteks internetist. Võimul olevate poliitikute jaoks on seal siiski üks suur probleem.

Poliitikud ei taha tõsist arutelu edandada, kuna neid sel juhul enam tagasi ei valitaks. Sestap nad toetavadki vanamoodset meediat, kus nad võivad udu ajada. Kui ajakirjanik tasemel ei ole, võib-olla ei jäägi poliitik vahu ajamises vahele. Internetis igatahes juba jääb, kuna see on kahesuunaline või isegi mitmesuunaline meedium.

Tänase Foorumi saatejuht ei olnud tasemel, isegi enda tasemel mitte. Sestap rõõmustas ta saates osalenud poliitikuid, võib-olla ka mõnda lihtsameelset vaatajat. Sellist jama küll ei tahaks rahva raha eest kinni makstud telemeediast enam näha.

Ajendatult kuulutustest nagu oleks Facebook aktiivseid kasutajaid kõvasti kaotanud kirjutasin täna Delfis ilmunud loo sotsiaalse meedia juurtest, olevikust ja veidi tulevikust. Pealkiri on toimetuse päralt, kuid vastab mu mõtele küll. Ise pakusin teist mõtet, mis samuti kirjutisest läbi jooksebEdit:Pealkiri on takkajärgi muudetud ja vastab sellele, mida ise pakkusin.

Valvekommentaatorid pole vähemalt esimese seitsme tunni jooksul valvel. Sedagi eriti ei kurda 🙂

Duhh tsiteerib Ahto Lobjaka Postimehes ilmutatud kolumni ja on omakohtule õhutamise pärast mures. Lobjakas kirjutab kõmulise loomapiinamise õigeksmõistva kohtuotsuse ajendil järgmist:

Suur­britannias peaks loomapiinaja reputatsiooniga inimene kartma oma tervise ja aeg-ajalt ka elu pärast. Loomaarmastus on üks sealse avaliku õiglustaju teravaid erijooni. Möödunud nädala kaasuse peategelane vajaks seal kardetavasti uut identiteeti ja läheks avalikustatud saatanate seas kirja samal real loomkatseid tegevate teadlastega, kelle jaoks pole ebatavaline saada hommikupostiga tapmisähvardusi või kirjapomme.

Duhh imestab õigusega, kuidas saab vägivaldsele omakohtule kas või kaudselt heakskiitu avaldada ja seda veel lääneliku väärtustega siduda, vastandades väärtused Afganistani omadega. Lisasin postitusele järgneva kommentaari:

Ma põhimõtteliselt kõmulisi kohtuotsuseid ei kommenteeri, sest mina pole ju kohtumenetlusel juures viibinud ja ei tea, missuguseid tõendeid ja argumente kohtule on edastatud. Meedia kajastab ainult otsuste lühikokkuvõteid, millest ei saa järeldada, miks kohus ühel või teisel kaasusel ometi just nii otsustas nagu lugeda on. Aga see selleks.

Seepärast ma Postimeest ammu enam ei loegi, et pole suurt vahet kommentaariumi ja leheveergudel ilmutatud sisu vahel. Võib-olla pole antud kolumn juriidiliselt otseselt vägivallale õhutamine, ent ebaeetiline ja vastutustundetu on ta kindlasti. Kirjapommi saatmise mõte tekib suure tõenäolisusega nii mõnelegi lehelugejale. Annaks jumal, et keegi seda ära ei tee.

Kui viitsiks, koputaks Pressinõukogusse, aga parem on vast järele jätta. Muidu võiks ju mu endagi postkasti kahtlase sisuga saadetisi potsatada.

Lobjakast olen seni pidanud just lääne väärtuseid jagavaks ajakirjanikuks, kuid sedapuhku kõlab tema tekstis pigem Kabuli kui Londoni vaim. Ise ta just sel teljel tahtis asja arutada. Ajakirjanduse veergudel esinedes tuleb kasuks kui suudab oma tundeid vaos hoida.

Olgu ta mis või kes tahes, käib siin ometi jutt inimesest, keda pole juriidiliselt süüdi mõistetud, kuid sellegi poolest korduvalt nime ja näopildiga  meedias eksponeeritud. Omakohus pole lääne väärtus ja ammugi mitte vägivaldne omakohus. Ei peaks olema ka õigusemõistmine ajakirjanduse vahendusel.

Laekus postkastisse Vabariigi Valimiskomisjoni kiireloomuline pressiteade:

Tänane uudis selle kohta, et valitsus otsustas lisada infoühiskonna edendamise investeeringute kavasse mobiilse isikutunnistuse taotlemise ja väljastamise tehnilise lahenduse loomise projekti on olnud ilmselt põhjuseks, miks on mõned toimetused rutanud järeldama, et järgmistel valimistel saab hääletada ka mobiiliga. See on siiski lugejaid – tulevasi valijaid – eksitav.

Tulenevalt järgmise aasta 1. jaanuaril jõustuvast seadusemuudatusest ning muudatusest Mobiil-ID väljastamisprotsessis (neid hakatakse väljastama kooskõlas isikut tõendavate dokumentide seadusega), saab 2011. a Riigikogu valimistel elektroonilise hääletamise kasutamisel isikut identifitseerida ning digitaalset allkirja anda ka Mobiil-ID lahendust kasutades. Hääletada ei saa mobiili kasutades, hääletatakse ikka arvuti abil, asendades ID-kaardi Mobiil-ID-ga. Täpsemalt Mobiil-ID kasutamisest ning võimalustest http://www.id.ee/mobiil

Ise pole sel teemal meediakaja enne pressika läkitamist näinud ega kuulnud. Kui kusagil on otseselt väidetud, et hääletada saaks mobla teel, ju siis niisugused valeandmed on juba seniks veebist ära koristatud. Küll aga on üleval uudiseid, mille sõnastus on paksust kantseliidist reostatud.

Asjasse pühendumatu lugeja võib näiteks E24.ee uudisest valesti aru saada. Vastavaid näiteid leiaks kindlasti mujaltki. Ehk toimetustes pole jälle kord võetud vaevaks asja sisu endale selgeks teha. Keeletoimetajaidki enam ei ole, kes sellisel kujul avaldamisele minevatest pressikatest kantseliidi ära koristaksid ja uudise sisu lihtkodanikule arusaadavaks kujundaksid.

Loo moraal seisneb selles, et kui peavoolumeedia ennast pressiteadete vahendajaks alandab, jätab ta oma töö sisuliselt tegemata. Mõnda aega võib kõiki petta ja mõningaid võib kogu aeg petta, kuid kõiki kogu aeg ei saa. Ma saan aru, et toimetustes püütakse masu ajal kulutusi kärpida. Paraku lööb see varem või hiljem valusalt tagasi. Kes viitsib pidevalt toimetamata kantseliidi eest tasuda kui selle juba otse allikast väikse vaevaga tasuta kätte saab?

Hoopis teine asi muidugi, et Valimiskomisjon oleks võinud juba kohe asja arusaadavas maakeeles lahti seletada.

Eelmisel nädalal osalesin Tallinnas aset leidnud üritusele Helsinki-Tallinn Euregio Forum, kus kahe pealinna ühise inforuumi kujunemist arutati. Peavoolumeedia ise ei paistnud sellest eriti vaimustatud olevat, kajastus oli üsna tagasihoidlik. Soome meediast ei leidnud kiirpilgul ühtegi uudist või kommentaari ja Eestistki mõne üksiku. Teisipäeva hommikul avaldas Neljas.ee ilmselt pressika alusel koostatud lühiuudise, Delfis oli kolmapäeval Helsingi abilinnapea Pekka Sauri usutlus ja Tallinna TV veebilehel on linnavalitsuse pressikonverentsi salvestus, kus Jüri Pihli ja Pekka Sauri sõnavõtud foorumi teemadel.

Foorumile osales üsna mitmekülgse taustaga rahvast ja sellest tulenevalt olid arusaamad ja ootused erinevad. Eks igaüks vaatleb asju oma enese mätta otsast. Kuna ise olin üritusele sotsiaalse meedia grupi kaasjuhiks kutsutud, keskendusin mõistagi vastavalt selle valdkonna teemadele. Muideks, siinkohal veel suur tänu Barbi Pilvrele hea ja ladusalt laabunud koostöö eest!

Kui päris täpne olla, ei peakski Talsingi või Hellinna puhul kaksiklinnast rääkima. Kui lähtuda Kristi Grisakovi ettekande (pdf-fail slaididest) terminoloogiast, on Helsinki ja Tallinn praegu piirilinnad, millest võib tulevikus kujuneda ühendatud linnad. Viimased on piirilinnad, mis on uue infrastruktuuriga omavahel ühendatud.

Millised võiksid olla meie kaht pealinna ühendavad infrad? Suvisel ajal on meil küllaltki tihe laevaliiklus, mis aga talvetingimustes paratamatult üht-teist soovida jätab. Merealune raudteetunnel juba oleks ühendav toru ja mitte ainult piirkondlikul tasemel. See kujuneks osaks Peterburgi-Berliini kiiret rongiühendust. Piitri ja Helsingi vaheline kiirraudtee on peatselt reaalsus ja Rail Baltica tiksub ka omasoodu edasi, ehkki mitte just nii kiirelt kui loota võiks.

Ühendatud linnade mõte ei seisne üksnes selles, et kahekesi on kenam kui mõlemal omaette. Visonäärseks eesmärgiks on kahe pealinna ja neid ümbritsevate piirkondade (Harjumaa ja Uusimaa) lõimumisest kujunev lisaväärtus majandusele, inimestele, kultuurile, mõtete ja ideede vabale liikumisele jne. Materiaalsete ja vaimsete ressurside ühendamine toob sünergiat, mille abil see küllaltki preifeerne piirkond võiks ennast Euroopas rohkem maksma panna, nii majanduse kui ideede tasandil.

Seni on kogu asjandus olnud üsna halduskeskne. Mõtetalgutele ja eesmärkide püstitamisele tuleb kaasa haarata ettevõtlus, mittetulundussektor ja kodanikud nii kogukondade kui ka üksikisikute näol. Vähemalt kirjade järgi on valitsus (olgu riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil) rahva jaoks, mitte vastupidi.

Sotsiaalne meedia ühendatud linnadest ja piirkondadest koosnevat Euregiot ei ehita vaid pakub kanaleid ja tööriistu mõtete jagamiseks ja arutamiseks. See pole üksnes Facebooki ja Twitteri vahendusel suhtlemine. Erinevad kaardipõhised kogukonnatarkvarad, wikid, videoblogid ja teised vidinad ühendavad inimesi ja vahendavad mõteid.

Saalis pälvis väga elavat huvi Anna Kanervo ettekanne (slaidid ppt-faili kujul) Helsingi linnaosade ühenduse HELKA projektist Kotikatu ehk Kodutänav, kus erinevate linnaosade elanikele pakutakse kodanikuaktiivsuse korras omaette veebisaiti toimetada. Platvorm ja server kuuluvad linnaosade ühendusele, aga saitide sisu üle otsustavad ja selle eest vastutavad linnaosade ja asumite kodanikud ise. Probleeme on olnud üsna harva ja vaid mõne üksikjuhtumi puhul on HELKAl tulnud konfliktide lahendamisse sekkuda. Millegipärast jäi mulle mulje, et foorumi siinpoolsed osalejad jäid selles kõhklema, kas rahvas tõesti ise suudab niisugust asja ilma kellegi kontrollimata teostada.

Linnavalitsuste tasandil on kuuldavasti otsustatud, et Talsingi ametlikuks asjaajamise keeleks on inglise keel ja see oli ka foorumi töökeeleks. Kui poliitikud ja linnaametnikud väga tahavad omavahel suhelda keeles, mis pole kummagi emakeel, mis mul kui kodanikul saaks selle vastu olla. Kodanikuühiskonnale, sealhulgas sotsiaalsele meediale, ei saa siiski vastavaid ettekirjutusi teha. Sotsiaalse meedia grupis käis arutelu eesti keeles, ehkki ettekanne edastati suures saalis inglise keeles. Ise kajastasin foorumi teise päeva sündmusi otse saalist soome keeles. (Ei mõtlegi arvukaid trükivigu takkajärgi ära parandada, need käivad juba lives kirjutamise juurde 🙂 )

Nagu eelpool öeldud, tuli igaüks foorumile omamoodi ootustega ja vast sealt samuti igaüks omaette järeldustega koju läks. Mingit üldist konsensust ei tekinud ja ei saanudki tekkida. Selleks oli teema liiga üldine ja mõnede jaoks vist küllaltki abstraktne. Sellest rääkimatagi, et osalejate taustad väga erinevad olid.

Viited ettekannetele on foorumi veebisaidil avaldatud. Viiteid sotsiaalse meedia gruppi puudutavale eel- ja järelekajastusele ja muule asjasse haakuvale on grupi Facebooki lehel.

Tänases Rahva teenrite saates (mp3) rääkis Urmet Kook midagi sellist, mis kaudselt haakub tuleval teisipäeval ja kolmapäeval Tallinnas aset leidva Helsinki-Tallinn kaksiklinna Euregio Foorumiga. Koostasin Koogi sõnavõtust erilise, umbes 1 minut ja 15 sekundit kestva mp3-faili et mitte ei peaks kogu saadet kuulama või sealt vastavat lõiku üles otsima ja kerima.

Antud kontekstis on jutu tagamaaks põikpäine Florida pastor Terry Jones, kes ähvardas oma 50-liikmelise koguduse raames koraanipõletamise korraldada. Paarkümmend aastat tagasi oleks niisugune hullumeelsus kõige rohkem Gainesville linnakese kohaliku taseme uudiseks jäänud. Paraku järgnes pisikoguduse õpetaja lobale üleilmaline reaktsioon, kusjuures on maakera teisel pool meeleavalduste käigus vähemalt ühe surmajuhtumi kohta andmeid olemas.

Kuivõrd Euregio foorumi peateemaks on Helsingi-Tallinna kaksiklinna piirkonna ühise inforuumi loomine, ajendas see mul kõhkluse, kas üldse saab enam praegusel ajastul ühel või teisel moel geofraafiliselt inforuumi määratleda. Trüki- ja eetrimeedia puhul paneb muidugi mingil määral inforuumi piire paika trükiste ja saadete levi. Trükiajakirjanduse ja kohaliku televisiooni (antud juhul Tallinn TV ja Stadi TV) puhul võib muidugi algselt kohaliku inforuumi piirkondlikuks laiendada materjali vahetamise ja tõlkimise teel.

Sotsiaalse meedia puhul on paraku keerulisem. Mis asi see niisugune kaksiklinna inforuum saab olla kui levikanaliks on üleilmaline Internet? Kohaliku, piirkondliku, üleriigilise ja üleilmalise ruumi piirid on seal ju teadupärast ähmased kui neid üldse ongi. Vürtsi lisab sinna juurde veel kasutatav keel: vähemalt esialgu pole veel arenenud nüüdisaegsete lisanditega soome-ugri algkeel, millele Linda Järve oma teemakohase sissekande kommentaaris vihjab.

Äkki ei olegi Helsingi-Tallinna ühine inforuum midagi sellist (vähemalt mitte ainuüksi), kus linnakodanikud ja asutused omavahel üle Soome lahe suhtlevad vaid seondub inforuumi määratlemine hoopis info sisu ja päritoluga? Vastuvõtja keel ja asukoht ei pruugi olulised olla. Näiteks turismi puhul on sihtgrupp geoograafiliselt üleilmaline ja vahendavaks keeleks peamiselt inglise keel. Kui info päritolu, sihtgrupp või kontekstuaalne sisu on kaksiklinna piirkonnaga kuidagi seotud, kas see siis juba ei liigitu ühise inforuumi alla, ehkki päritolu või sihtgrupp võib olla sootuks kusagil mujal?

Mul ei ole nendele küsimustele vastuseid ja neid ei mul peagi olema. Minu kui sotsiaalse meedia töörühma kaasjuhi ülesandeks on püstitada küsimusi, millele vastuseid otsitakse. Kaasa mõtlema kutsun kõiki, kellele asi huvi pakub.

Foorumit puudutav eelmine maakeelne sissekanne on siin ja viited mu kogu eelkajastusele ning mõnedele teistele huvitavatele postitustele leiab töögrupi Facebook-lehelt.

Tallinnas toimub 14.-15.9.2010 põneva nimega üritus Helsinki-Tallinn Euregio Forum, millega olen otsapidi seotud. Nimelt koos Barbi Pilvrega juhatame töörühma “Bloggers, portals and social media“. Tänavuse Helsingi-Tallinna kaksiklinna foorumi peateemaks on Helsingi ja Tallinna ühise inforuumi loomine, mida siis meie töörühmas sotsiaalse meedia kontekstis arutatakse.

Ettevalmistuse ja lahtimõtestamise eesmärgil võtsin nõuks haakuvaid teemasid oma blogides ja mujal sotsiaalse meedia kanalites kajastada. Et foorumi töökeeleks on inglise keel, on mu blogipostituste pearõhk ingliskeelses blogis. Seni olen seal avaldanud kaks seonduvat sissekannet: Thoughts about (local) government and social media ja Twin city tourism in social media.

Kuna siiski valdav enamus osalejatest on eestlased ja soomlased, oleks patt jätta asja siin ja soomekeelses blogis kajastamata. Pealegi olen äärmiselt huvitatud suure ringi arvamusi kuulemast, mida võib siis nii inglise-, soome- kui maakeeli avaldada. Ütlen otse välja, et kavatsen laekuvat tagasisidet ka ürituse käigus ära kasutada.

Foorumil on ka Facebooki lehekülg olemas, samuti on sotsiaalse meedia töörühmal omaette leht. Viimaselt leiab viited kõigile mu sissekannetele foorumi teemadel. Soovitan soojalt neid jälgida ja like-nupule vajutada kui asja kohta vähegi huvi olemas. Minu kirjutisi võib vabalt kommenteerida nii Facebookis kui ka blogisissekannete juures. Mulle võib ka meilida või saata sõnumeid erinevate sotsiaalse meedia kanalite läbi. Mu kontaktiandmed on näiteks siin.

Korraldajate poolt on esialgselt püstitatud järgnevaid küsimusi, mida sotsiaalse meedia töörühm arutada võiks:

Everybody’s right of speech, but only select few’s right to be heard – how to listen to your citizens in
the information plurality of new media?
Can social media really take us back to the grassroots? Has municipal leadership harnessed
the power of social media? What are the main challenges? How do you draw a line between
the personal and the professional – should we introduce social media codes of conduct for civil
servants? What about politicians and municipalities?
What are the chances for common information space bridge building in social media?
Can social media be centrally driven or is it just civil society based?
What are the possibilities for cities common efforts?

See pole kindlasti rühma lõplik päevakord. Täpsemad teemad ja rõhuasetused selguvad paari järgneva nädala jooksul. Eks ma just sellepärast haakuvaid blogipostitusi kirjutangi, et enda jaoks asja selgemaks teha.

Tänan ette kõiki, kes võtavad vaevaks mind kõige väiksemategi kommentaaridega aidata. Kui kellelegi tekib huvi ise kohale tulla, soovitan pöörduda korraldajate poole ja küsida – suu peale ju ei lööda, eks ole – kas veel mahub. Kontaktiandmed on siin.

Nii, sai siis täna esmakorselt ka Delfis sõna võetud. Kui päris täpne olla, ei pruukinud see isegi esimene kord olla, sest pole välistatud, et kunagi ammu oleksin seal avaldatud loole mõne lühikommentaari ilmutanud. Küll aga oli kindlasti tegemist esimese looga, mis ma ettetellimusel spetsiaalselt Delfi jaoks kirjutanud.

Siia kopieerima ei hakka. Loetagu otse allikast, mida sotsiaalse meedia ehk infokraatia revolutsiooni kohta kirja panin.

Ah soo. Nagu ma aru saan pidi Delfil täna sotsiaalne meedia eriteemaks olema.

Edit: Teemapäeva raames jõudsin juba Delfis tuvastada Barbi Pilvre videointervjuu ja Laura Kauri kirjelduse oma esimesest virtuaalpeost Facebooki keskkonnas. Eks neid viimaseid on erinevates keskkonadades ise juba tükk aega tehtud, näiteks meie praegu talveunes viibiv Virtuaalne söömaklubi.

Seoses Postimehe koomale tõmbamisega käib Twitteris elav arutelu meedia rahastamise teemal. Indrek Treufeldt juhib tähelepanu Soomes kavandatavale meediamaksule:

@distantsignals Muideks, soomlased tahavad kehtestada nn. meediamaksu. Kui suur see Eestis võiks olla? 500 krooni või rohkem?

Ise säuksusin Treufeldtile vastu:

@troifa Mitte ei taha soomlased YLE maksu kehtestada vaid tahavad Soome vanapoliitikud ning YLE juhtkond. Rahvas on raudselt selle vastu.

Soome meediamaksu skeem on sootuks midagi muud kui realistlike lahenduste otsimine probleemidele, mis meediamaastiku muutumisel paratamatult tekivad. See on risti vastupidi võimude õnnetu katse arengut pidurdada või hoopis nägu teha nagu poleks mingit vajadust arenguga kohaneda. Seletan siinkohal asja tagamaid veidi pikemalt lahti.

Avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine on Soomes toimunud juba aastakümneid nn litsentsimaksu kaudu. YLEle laekuv maks, praegu umbes 225 eurot aastas, tuleb tasuda teleri omamise eest, mitte telekanalite sisu eest. Sealjuures arvestatakse peale digiteleri või digiboksiga ühendatud analoogse vastuvõtja telekaks ka mobiiltelfoni, millega saab DVB-H tehnikaga vahendatavaid telesaateid jälgida. Lisaks tuleb litsentsimaks tasuda kui otsesaateid jälgitakse arvutil näiteks läbi IPTV-teenuse. Täpsed tingimused leiab siit.

Litsentsimaksu kontsept pärineb ajastust, millal Soomes oli arvestatavaid üleriigilisi massiteabevahendeid sisuliselt vaid kaks, kes kumbki omasid oma valdkonnas monopoolset seisundit. Raadio- ja televisioon tähendas avalik-õiguslikku YLEt (praeguse MTV 3 eelkäija Mainos TV oli YLE võrgus allüürnikuks) ja trükiajakirjanduses valitses suveräänselt Helsingin Sanomat. Tavakodanikul oli üsna raske ilma embakumba jälgimata end päevauudistega kursis hoida. Ise mäletan väga hästi kuidas ma ühte- või teistpidi kallutatud meediat kirudes sõltumatu allikate uudiseid lühilaineraadiost pidevalt otsisin, tänu millele mu ilmapilt oli keskmisest kodanikust tähelepanuväärselt teistsugune.

YLE litsentsipõhine rahastamine töötas hästi nii kaua kui alternatiivseid infoallikaid sisuliselt ei olnud. Nurisema aga hakas rahvas juba seoses era- ja satelliitkanalite ilmumisega telemaastikule: miks peab ainult ühe väljaande sisu eest tasuma sellest sõltumata kas seda tarvitab või mitte? Formaalne argument litsentsimaksu seosest vastuvõtja omamisega kukkus lõplikult Interneti ja erinevate riistapuude arenguga läbi.

Olukorras, kus igaühel on sisuliselt piiramatu võimalus endale meelepärase levikanali kaudu nii üleilmalist infot kui meelelahutust kätte saada, nii tasuta kui soovi korral ka raha eest, pole õiglane nõuda litsentsitasu maksmist ühele tegijale ainult sel ettekäändel, et tema pakutud materjali oleks võimalik kasutada. Kõlab veidi sarnaselt kui see, et näiteks Selverile antaks toidukaubanduses avalik-õigusliku teenuse kontsessioon ja selle varjul peaks iga leibkond Selverile aastamaksu tasuma, ostagu aga oma toidu kust iganes. Võimalik oleks ju Selverist osta.

No nüüd on siis peamiselt parlamendifraktsioonide esindajatest koosnev komisjon asja enda arust nutikalt lahendanud ja käinud välja ettepaneku praegusel kujul litsentsimaks kaotada ja selle asemele kehtestada kõiki leibkondi hõlmav “meediamaks”, suurusjärgus 175 eurot aastas. Sunniviisiline maks oleks kõrvamärgitud ja laekuks pärast halduskulude maha arvamist YLEle “avalik-õigusliku” teenuse osutamise eest.

Siinkohal tsiteerin Jaanus Kase säutsu tänases Twitteri debatis:

@troifa Eestis on ju meediamaks riigieelarve näol olemas, kust ERRi rahastatakse.

Vat, just selles asi ongi! Eestis võib muidugi Rahvusringhäälingu rahastamise tase üle põhjendatult erinevaid arvamusi esitada, aga üldjoontes on asi täitsa paigas. Avalik-õiguslikud kulutused rahastatakse riigieelarvest ja on põhimõtteliselt ühel joonel kõigi teiste avalike kuludega. Paraku tähendab see masu tingimustes sedagi, et neidki kärbitakse kui vahenditest on kitsas.

Soomes aga tuleks kõigepealt üheselt arusaadavalt jõuda konsensusele selles, mida ennast õieti “avalik-õiguslik teenus” kujutab. Kas selle osutamiseks näiteks on tingimata vaja nelja-viie digitaalse telekanali ja ei tea mitme raadiokanali ülalpidamine? Kas seebiseriaali vaatamine avalik-õiguslikus eetris on kuidagi õilsam kui erakanalil või Internetis? Kas maksumaksja raha eest on otstarbekas konkureerida suurte rahvusvaheliste spordisündmuste ja teiste massiürituste edastamise õiguse eest?

Vastust vajavaid küsimusi on siin mustmiljon. Nendele tuleb enne lahendus leida ja selle alusel määratleda, millist meediasisu avalikust rahakotist rahastada. Kui aga YLE soovib midagi peale selle edastada, astugu aga lahkelt teiste tegijatega ühele joonele nii eetris kui veebis ja nuputagu ise parima rahastamise mooduse välja!

Siinkohal aga tuleb tähelepanu juhtida, et ühetaoline 175 euro maks kõigile on karjuvas vastuolus Soome maksustamise üldiste põhimõtetega. Nende alusel rahastatakse kõiki avalikke teenuseid riigieelarvest ja kõrvamärgistatud raha ei ole. Mis aga kõige olulisem, on Soome tulumaks rängelt astmeline, suisa progressiivne. Ühetaoline maks aga tabaks väga valusalt kõige vaesemaid, kellel ei pruugi olla raha meedia tarbimiseks üldse või vähemalt peavad rängelt valikuid tegema.

Poliitikud, praeguseks vist juba valitsuskabineti põhimõttelise otsuse kujul, ei taha YLE üldisest riigieelarvest rahastamisest kuuldagi ja seda just põhjendusel, et sel juhul poleks garanteeritud, et teenust saab edasigi praeguses mahus osutada. Andke aga andeks, ent selliseid garantiisid pole näiteks tervishoiul, sotsiaaltoetustel, haridusel, riigikaitsel, kultuuril ega üldsegi ühelgi avaliku elu valdkonnal. Ei peagi olema ja nagu eelpool juba öeldud, ei olegi õige lasta YLEl nägu teha nagu poleks vahepeal meedias muutusi toimunud ja teist sama palju veel ees.

Põhiliselt on vast küsimus selles, et poliitikud kardavad oma rahvast. Kui laiad massid ükskord hakavad aduma, et nendel pole olulisele infole juurdepääsuks parlamendi ja partokraatia kontrollitud ringhäälingut tingimata vaja, võivad need samad massid mõnel kaunil päeval pärida, milleks nendel läbipaistmatult rahastatavaid partokraategi vaja on. Ja sel päeval on poliitikutel jäänud ainult nentida, et nende asemel on hoopis uue põlvkonna ja teistsuguste arusaamistega rahvaesindajad pukis.

Sildid:

Kui ma mõne minuti eest Postimehe veebiveergul üle kontrollisin, polnud seal veel teavet selle kohta, et lehe paberversiooni lugusid enam veebis lugeda ei saa. Küll oli vastav uudis konkurendi Päevalehe juures ilusti üleval ja Leheneegri blogist on seda juba mitu tundi lugeda saanud. Twitteris on samuti sõna võetud, kuid Postimees ise ei pea vajalikuks asja kohta oma lugejatele teavet edastada.

No see ju kinnitabki, et Postimees on ennast uudiste vahendajana marginaliseerinud. Kui väljaanne ei suuda isegi oma enese asjas olulist infot reaalajas edastada, kuidas saaks meediatarbija teda maailmasündmustega kursis hoidmises usaldada? Isegi Eesti uudistega pole probleemi ilma Postimeheta orienteeruda.

Mul pole Postimehe otsusest sooja ega külma, sest juba ammu tema RSS-voogu ei telli. Eesti sündmuste kohta saab piisavalt hästi teavet kui ERR’i ja veel ühe väljaande teated lugejast läbi käivad. Mul on neid isegi rohkem kui kaks ja dupleerivad nad juba niigi üksteist. Kui sinna juurde lisada veel tõsisem osa ajaveebindust, Twitter ja mõned teised allikad, ei tuleks Postimehe järele isegi siis igav kui oleksin teda seni jälginud.

Nii tähtsat avaliku elu tegelast ei olegi, kes üksnes Postimehes kirjutaks, et oleksin nõus tema arvamuse lugemise eest midagi maksma. Põhiuudised pole samuti selline kaup, mille eest mult oleks mõttekas raha küsida. Pealegi sellised uudised, mis minuni juba mitu korda operatiivkanalite vahendusel jõudnud.

Mujal ilmas käib areng selles suunas, et väljaannete paber- ja veebitoimetused ühendatakse, kusjuures kõik ajakirjanikud tootavad materjali nii paberkandja kui ka online’i tarvis. Veebis tegutsetakse operatiivselt ja leht ilmubki trükis sageli vaid üks kord nädalas. Probleemiks selle lähenemise puhul on muidugi see kuidas veebis raha teha. See probleem vajab lahendamist, kuid veebi eiramine kindlasti lahendus ei ole.

Sildid:

Ekspress vahendab Urmo Soonvaldi ja Tiina Kaalepi väitlust Ajakirjanike Liidu juubeliürituste raames. Jutt käib muuhulgas veebikommentaaridest, mida Kaalep piirata tahaks:

Kaalep esitas siis üsnagi terava seisukoha: väljaanded võiksid valida teemasid, mida nad lasevad kommenteerida ja mida mitte. „Miks lasta kommenteerida näiteks kellegi kehakaalu?” ütles Kaalep.

Njah, mulle jääb ausalt öeldes arusaamatuks, mispärast ühelgi väljaandel peaks olema huvi kellegi kehakaalu kajastada. Kui välja arvata maadlejad ja poksijad, kelle kehakaal on sportlikel alustel huvitav teema, jäävad vast inetut kommentaarid kehakaalu kohta ära, kui kellegi kehakaalust ei kirjuta. Kui lugejad neid siiski kontekstiväliselt sisse sokutavad, saab juba kommentaari teemavälisena eemaldada.

Nii lihtne see ongi. Inetu kajastus kutsub inetuid kommentaare esile. Niisugune muna ja kana vahekord.

Sildid:

Lugedes Wildi sissekannet vanameedia perspektiividest saan ma sellele osalise kinnituse reaalaegselt. Wild kirjutab:

Mulle meeldivad viimastel aastatel blogid, foorumid, algandmed ja jooksev statistika enam kui meedia. Need kõik on omavahel muidugi seotud ega toimikski vastastikkuse “ekspluateerimiseta,” aga võrreldes nt viie aasta taguse ajaga on meedia tähtsuse osakaal informatsiooni saamiseks ja lahkamiseks minu puhul kahanenud vähemalt 50%. Vähemalt. Ma ei ole ilmselt ainus.

Ja täpselt samal ajal kui seda loen laekub mulle Twhirli läbi kaks säuksu:

@martkase mis pahapilli lopptulemus?

seikatsu

@seikatsu Euroopa meister, 6362 punkti, isiklik rekord ca 300 punktiga, Noole Eesti rekordist jäi 12 punkti puudu

martkase

Vahepeal sai asja Mardiga poliitseisukohtadest arutatud, samuti Twhirli vahendusel. Mart ise näis veebiliidest kasutavat.

@martkase Õudne! Kust küll valitsus peab preemiateks raha leidma!

unclelarko

@unclelarko Ansip leiab, Ansip ja Ligi ju vanad spordipeerud, ainult Ivari võiks rohkem liigutada

martkase

Suurepärane näide selle kohta kuidas uudis laekub kiiremini kui vanameedias isegi onlines, rääkimata eetrist ja trükist. Täpsustavad küsimused saavad küsitud ja vastatud ning kommentaarid edastatud enne kui oleks jõudnud vastavat uudist Google Readeri läbi teada saada. Antud juhul juhatas Twitter uudisele ja aitis kaasa vastuvõtjale huvi pakkuvaid üksikasju täpsustada. Side polnud ühepoolne ülevalt alla nagu vanameedias vaid vahendatava uudise sisule avaldas vastuvõtja isiklik huvi mõju. Teisisõnu toimus vertikaalne andmevahetus.

Teine huvitav näide leidis reede õhtul aset. Ei hakka siin üksikuid säuksatusi edastama, kuid seal toimus täpsustavate küsimuste esitamine kolme uudise vastuvõtja poolt otse allikale. Viimane ise võtis asja järgnevalt kokku:

@unclelarko @archiei @kixs aga tänan twitterisse sisseelamise õppetunni eest :). edaspidi üritan kahemõttelisusi vältida. või siis mitte 🙂

keitpentus

Jääb ainult Wildiga nõustuda, et pole vanameedia kahanemisest mul põrmugi kahju. Kui ta ennast uuendada ei suuda, pole tal tulevikku ja praegusel kujul meediat pole lihtsalt vaja.

Sildid:

Internetis üldiselt ja ajaveebides iseäranis pole kombeks iga asja ise sõnastada, millele tahetakse tähelepanu juhtida. Selleks on meil olemas hüperlingid. Ilma viidedeta poleks Internet see, mis ta on vaid jääks monoloogide kogumikuks. Kui soovite, sarnaneks ta traditsionaalsele meediale, kus side käib ühes suunas väljaandjast lugejani, kuulajani ja vaatajani.

Ajalehes, raadios ja teles tuleb mõte välja kirjutada või rääkida konkreetse artikli või saate raames, sest lehelugejal, raadiokuulajal ja televaatajal pole võimalust andmekandja raames lingile klõpsata. Internetis see võimalus on täiesti olemas ja seetõttu ei näiteks blogisissekandes ole iga kord vaja kõike ise kirja pannagi; piisab hüperlingistki.

Autor ei või muidugi teada kas blogisissekande lugeja võtab vaevaks kõigile linkidele klikida. Seda oleks vähemalt sel juhul viisakas teha kui blogisissekannet kavatsetakse kommenteerida sellises meedias, kuhu hüperlinki lisada ei saa. Ikka seepärast, et ajaveebniku mõte saaks õigesti edastatud.

Rain Kooli kommenteerib mu sissekannet Kvaliteetajakirjandus on nissitoode. Kiiduväärselt edastab ta oma aravamusloo ka blogis, sest vastasel juhul oleks see mul tähelepanuta jäänud. Vikerraadio keskpäevaseid saateid viimasel ajal eriti ei kuula. Raini jutt aga ilmus esialgselt hüperlingivabas meediaruumis (mp3).

Rain arvab, et mu sissekanne on üksühele Tiit Hennoste mõtte kordamine. Sellest ma julgengi järeldada, et Rain ei võtnud vaevaks mu hüperlinke arvestada. Viidates kõikidele Niemani raportidele, mida on hüperlingi taga umbes 50 ja millest suurima osa olen lugenud, eeldan et mu sissekande mõte on midagi enamat kui see, mida ise sõnastasin.

Miks mitte lahtisest uksest sisse astuda, mille keegi teine juba lahti murdnud? Ise ust vastu rünnates võiks haiget saada. Meil ajaveebnikel see võimalus on tänu hüperlinkidele, mida aga raadios kasutada ei saa.

Kahjuks ei saanud Rain lõpuni sellelegi pihta, mis mu sissekandes sõnastatud oli:

Tegelikult murrab ka Larko oma kriitikaga lahtisest uksest sisse. Tsiteerides Martin Langeveldi Harwardi Ülikooli Niemani Sihtasutuse Ajakirjanduslaborist, jätab Larko tähele panemata, et ka Hennoste esineb intervjuus täpselt sama visiooniga: internetis peavad tulevikus ilmuma uudised, ajalehtedes aga ülevaated, kommentaarid ja taustalood.

Probleem aga on selles, et see suundumus võib olla uus kusagil maailmas, kuid Eestis ta seda kohe kindlasti enam ei ole. See, millest räägivad Hennoste, Larko ja Langeveld, on siinsete ajalehtede puhul juba ammu realiseerunud.

Kuidas küll on Eestis realiseerunud, et suurimad ajalehed 24/7 veebis operatiivselt tegutsevad ja kord või kaks nädalas trükis kokkuvõteid teevad? Mu tähelepaneku järgi ilmuvad need ikka kuus korda nädalas paberil. Trend on sinnapoole ja Eesti meedia on sellele kindlasti lähemal kui näiteks Saksamaa oma, kuid võrreldes kas või USAga ikka eesmärgist kaugel.

Aga hüperlinkidest veel. Nendest kirjutab seal mu viidatud Niemani Raportides Joss Korr. Vanameedia veebisaidid on kitsad linkima, kuna peavad veebi oma paberkandja paljundamise kohaks. Internet aga on põhiliselt sootuks midagi muud kui vanamoodse meedia jaotuskanal. Ta on omavahel lingitud lehekülgede ja saitide võrgustik, kus infot ja mõteid vahendatakse mitmes suunas korraga.

Selleks et uues keskkonnas ellu jääda tuleb traditsionaalsel meedial oma tegevuse alusalad ümber mõtestada. Meedia pole ammu enam see väravavaht, kelle kaudu uudised ja nende taustad käivad tarbijani. Kaasaegses meedias polegi enam tootjaid ja tarbijaid vaid igaüks meist on nii üks kui teine.

Järjest sagedamini saan ma oluliste sündmuste kohta esimesed teated blogide või sotsiaalsete võrgustike kaudu. Twitter on teinekord tähtsam allikas kui Guardian või BBC. Kui ma Taani ja Rootsi kohta uudiseid ainult Berlingskest, Jyllands-Postenist, Dagens Nyheterist ja Svenska Dagbladetist loeksin (mis kõik mu Google Readeris käivad), ei teaks ma Rootsi ja Taani päriselu kohta suurt midagi. Ei teaks, millest rootslased ja taanlased tegelikult mõtlevad ja mis nende jaoks tähtis on.

Rain Kooli paneb Tiit Hennoste, Martin Langenveldi ja minu mõted kõik ühte patta. Me olevat nagu poliitik, kes pressikonverentsil keerulisele küsimusele vastab: “”Hea küsimus! Palun järgmine!”

Ja siis küsimus, millest me pidavat kõrvale hiilima, puudutas seda, mis ajakirjandusest päriselt saab. Ei piisa sellest, et ta järjest rohkem Internetti kolib. Ta peab ennast ka Interneti kommete ja kultuuriga kooskõlla viima.

Sellest kirjutab seal samas minu viidatud Niemani Raportides näiteks Mark Briggs ja kirjutavad teisedki. Ei hakka jälle nende mõteid siin ümber jutustama, selleks meil veebis hüperlingid olemas ongi et viitele klõpsates saab lugeja ise viidatud materjali konteksti tuua. Kui aga viiteid uurida ei viitsita, tekibki väärastunud arusaam, mis ekslikult sarnaneb pseudovastusele “Hea küsimus! Palun järgmine!”


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.