Larko peegel

Archive for the ‘keskkond’ Category

Haapsalu rahval on jäätmemajanduses midagi kardinaalselt sassi läinud. Alles see oli kui tabas mind jalustrabav uudis, et keegi valge daami linnas ei pidanud paljuks Juhan Viidingu luulekogu vanapaberi prügikastisse visata. Nagu see veel vähe oleks, teatab tähelepanelik meedia täna, et koerasita jaoks ette nähtud kastidesse loobitakse hoopis olmejäätmeid.

On sellest nüüd nii raske aru saada, et koerasitakastisse ei pane midagi peale koerasita ja luuleraamat kuulub taaskasutamisele? Paberijäätme hulka sobivad reklaamivoldikud, ajalehed ja muu taoline rämps, väärtkirjandus aga mitte mingil juhul. Ei tea kes üldse lähebki olmekotiga linna vahele jalutama.

Seniste kuulduste alusel tuleb Haapsalu tunnistada Eesti depressiivseimaks jäätmeväikelinnaks.

Stockholmi ülikooli teadlased on jõudnud järeldusele, et võrgulehe lugemine ei pruugi olla paberile trükitud ajalehe lugemisest keskkonnasõbralikum. Kui lugeda võrgulehte pool tundi, olla see keskkonnavaenulikum kui paberlehe lugemine. Aga kes meist lülitab arvuti sisse selleks et ühte võrgulehte pool tundi lugeda?

Adekvaatsem lähenemine oleks mõelda sellest, mida kõike arvuti ja veebiühendus asendavad ja võrrelda keskkonnamõju sellega, mis kaasneks iga rakenduse eraldi soetamise ja kasutamisega. Võtan näite oma enese elust.

Arvuti on mul alati sisse lülitatud kui kodus viibin ja ärkvel olen. See asendab mul mitte ainult ajalehti vaid ka raadiot, telekat ja telefoni. Kirjavahetus käib läbi e-posti.

Poole tunni jooksul jõuan uudised mitmest allikast läbi vaadata. Kas mitte poleks asjakohane võrrelda keskkonnamõju umbes 50 ajalehe tellimisega, mitte ühe nagu Stockholmi ülikool ilmselt teinud? Rääkimata sellest, et trükiksin oma kirjad paberile ja tigupostiga välja saadaksin või sellest et mul toanurgas raadio eraldi räägiks. Või et peaksin mobla akku pidevalt laadima.

Keskkonna alaseid uuringuid on alati põnev lugeda. Nagu akadeemiliste harjutuste puhul ikka, ei pruugi nad siiski reaalse eluga hästi kohandatud olla. Uuriks äkki teinekord kekkonnauuringute teostamise ja ette kandmise mõju keskkonnale. Selles mõtes, et kas need teadmisi nii oluliselt lisavad, et sellest tulenev kasu keskkonnale tekitatud kahju üle kaalub.

Los Angelese linnavolikogu on otsustanud kilekotid ära keelata. See on linnavõimudelt julge otsus, mis ellu viimise puhul kindlasti aitab keskkonnasõbralikele eesmärkidele kaasa. Ma pole asjasse väga süvenenud, ent mu arusaamise järgi peaks kilekoti tootmine olema üks kuradima energiamahukas tegevus.

Keegi muidugi tunnetab siin ohtu oma majandushuvidele (Ekspress):

Kilekottide tootjaid esindava ühingu Save The Plastic Bag Foundation esindaja Stephen Joseph on linna keelule vastu, sest tema sõnul on inimesi kilekottide kahjulikkusest valesti informeeritud. Stephensi väitel sunnitakse tarbijaid ostma paberkotte, mille tootmine raiskab aga kilekottide tegemisest rohkem loodusressursse.

.

Nagu öeldud, pole ma keskkonna- ja energiaküsimustes kaugeltki asjatundja kuid kõlab see vastuargument mu kõrvus umbes samamoodi kui president Bushi väited, et globaalne soojenemine pole tea mis ohtlik (kui seda üldse olemas on) ja osoonikihi kahanemine on Al Gore’i ja teiste kahtlaste vasakpoolsete ilge leiutis, millega tahetakse jänkide põlist eluviisi rünnata. Eriti ei imestaks kui käesolev volikogu otsus vaidlustataks kohtus kui sõnavabaduse piiramine.

Silver Meikar imetleb seoses Teeme ära 2008 kampaaniaga, kes kurat küll kõige selle prahi loodusesse viskas:

Mina ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kes oma prügi metsa alla viiks. Kes kurat on siis need, kes meie looduse prügimäeks muutnud on? Kas Sina tunned mõnda? Või tead kedagi, kes tunneb?

Huvitav küsimus! Kui ükshaaval iga kui viimast Eestimaa elanikku küsitleda, pole metsaaluseid kindlasti mitte keegi risustanud, ent ikkagi oli praht kuni laupäevani maas ja varsti on jälle. Justkui taevast alla kukunud või siis Schengeni piirireziimi kuritarvitades Soomest, Lätist või kusagilt kaugemalt Eesti metsadesse salaja veetud.

Süüdi pole needki, kelle isiklikke või äridokumente prügihunnikutes leitud: tundmatu kurikael kodusest prügikastist varastas ja metsa sokutas. Isegi majataguses metsas, kuhu kuskilt autoga juurde ei sõida, on keegi võõras oma olmejäätmeid deponeerinud juba aastakümneid. See vast ärapanemine olekski, kui seda uskuma jääks!

Tuletagem siinkohal meelde, kuidas olid nõukaajal jõulupuudega lood! Ametlikult ei toonud neid mitte keegi enne nääre tuppa kuid märkimisväärselt mitmed kardinad olid jõulupühade ajal kindlalt ette tõmmatud. Mitte keegi ei tundnud kedagi, kes teaks kedagi, kes jõule peab. Ja enamus neid ikkagi pidi.

Eks selle prügivärgiga käibki seesamune iidne rehepaplus kaasas. Mõisniku ja kubja ees räägiti sellist juttu, mida vaja, kuid mõisasahvhris käidi sellegi poolest vargil. Täpselt seda sama teevad loodusepillajad, ent need ei varasta mõisnikult vaid tulevatelt põlvkondadelt. Vahe seisneb selles, et järeletulijad saavad kuriteo eest vaid moraalselt peksa anda.

Jäätmekäitlemise rahastamine tekitab eriarvamusi. Näiteks Mr. Costello ja Lapsuliblikas arvavad risti vastupidi selle kohta, kas riik peaks prahi kinni maksma. See polegi nii lihtne küsimus kui pealt näha.

Ühest küljest pole hea mõte, et riigieelarvest rahastataks tegevust, mille tingimusi Riigikogu ei saa suveräänselt paika panna. Muidugi on Riigikogu päralt seaduste vastuvõtmine kuid jäätmekäitluse üksikasjad otsustatakse siiski enamasti kohaliku omavalitsuse tasandil. Ei pruugi kas või viimaste nädalate uudistest kaua näiteid selle kohta otsida, kui hästi näiteks Tallinna linnavalitsus oma tegevusega riigieelarve huve arvestab ja toetab. Karta on, et asi ei pruugi just säästlikult minna kui vürstiriik saab asju korraldada, ent pärisriik peab arve kinni maksma.

Teisest küljest on selles iva küll, et kodanik ei kipu sellistest maksudest ja tasudest kõrvale hiilima, mida ta otse oma rahakotist tasuma ei pea. Tasuta lõunaid pole teadupärast olemas ehk ühel või teisel kombel maksab arve ikkagi kodanik kinni. Kui aga mõni teenus, antud juhul prügiveo oma, kuskil mujal sees on, näiteks maksude või üüri sees, ei tule pähegi katsuda seda tasuta kätte saada. Kui piirivalve rahastataks piiriületamise tasudest ja mitte riigieelarvest, tõuseks tõenäoliselt ebaseaduslike piiriületamiste arv radikaalselt.

Seegi on ikka kahe otsaga mõõk. Siinmail korraldab prügiveo teenust nelja omavalitsuse (Helsingi, Espoo, Vantaa ja Kauniainen) ühisorgan, kellega kinnisvaraomanik peab lepingu sõlmima. Keskmisel linnakodanikul pole maksumusega otsekontakti, ent kinni ta selle igatahes maksab, korteriüüri või ühistumaksu sees.

Prügisorteerimine on põhimõtteliselt kohustuslik kuid loomulikult ei seisa kellegi selja taga köögis keskkonnainspektor, kui nüüd keskkonnainspektorite abikaasad ja lapsed välja arvata. Seega on sorteerimine pigem igaühe südametunnistuse asi. Kui enamus majaelanikest prahi sorteerimata jätab, kajastub see veoteenuse hinnas kuid elanike rahakotis kõigest kaudselt ehk üüri näol. Eramuomanikud ongi enamasti kõige agaramad sorteerijad, sest nende eest keegi kinnisvarahaldur lepingut ei sõlmi vaid arved laekuvad otse nendele endile.

Probleemsemad jäätmed on omaette ooper. Juhuslikult asub meie maja keldrikorruses laiemat piirkonda teenindav probleemjäätme vastuvõtupunkt, mis on umbes ühe tunni jagu kuus avatud. Sinna saab oma sodi tasuta jätta, ent mulle on sellest vähe kasu.

Ükskord tahtsin sinna arvutiekraani sokutada kuid tuli välja, et elektroonikat vastu ei võeta. No kui palju ikka on keskmisel linnakodanikul vaja jäätmeõlist või värvijäänustest lahti saada? Ettevõtetel aga kipub seda laadi jäätmeid juba nii suures koguses olema, et neid niikuinii kuskil keldripunkris vastu ei võeta.

Arvutikola on mul korterisse omajagu koondunud, mõned ekraanid ja korpused vedelevad rõdul ja toapõrandal, rääkimata vanatelerist ja videomakist. Tasuline vastuvõtupunkt asub umbes viie kilomeetri kauguses. Autot mul pole ja bussiga sinna sellist kraami ei tassi. Peaksin siis oma prahist lahti saamiseks takso tellima ja veel viis eurot tükk kola vastuvõtmise eest tasuma. Alla 50 euro see lõbu kindlasti ei jääks, pigem tublisti peale.

Näha on, et mõned naabritest käivad siin kõige lihtsamat teed ja jätavad oma kola öö pimeduses maja prügipunkti põrandale. Kola veetakse küll asjakohaselt ära aga arve sellele kindlasti järgneb, mis omakorda teataval viivisel korteriüüris kajastub. Minu moraal aga keelab isiklikku probleemi naabrite arvel lahendamast.

Õnneks käib siin kord kaks aastas jäätmekäitlemise auto ringi, kuhu saab ükskõik millist elektroonikat ja muid probleemseid jäätmeid tasuta jätta. See peatub meie majast umbes 200 meetri kaugusel, paraku aga kõigest pool tundi korraga.

Paar nädalat tagasi ma sinna ühe raskekaalulise ekraani tassisingi, pärast aga olin niivõrd läbi, et poole tunni raames midagi muud sinna tuua ei jaksanud. Läksin parem mõnuga nurgapoodi, kust endale tänutäheks kasti õlut koju kandsin. Millegipärast see mulle raskusi ei põhjustanud. Nüüd aga ootan auto järgmist külastust, kas tuleval sügisel või järgmisel kevadel.

Ega prügikorralduses ja selle rahastamises lihtsaid lahendusi ei olegi. Igaüks võib kindlasti oma käitumisega nii keskkonna reostumist kui rahalisi kulutusi ennetada vältides pakendatud toodete ja kilekottide ostmist ning jäätmeid sorteerides. Mul on näiteks kolm riidest poekotti (mille pesemisega küll laisklen) ja kilekotte katsun rohkem kui üks kord kasutada. Seega ongi mul kõige tõhusam viis oma rahalisi kulutusi kokku hoida, et katsun naabreid vaikselt veenda enda moodi käituma.

Eestimaa teeäärsed ja metsaalused hakavad tasakesi prahist vabaks saama. Eks näeb kui kauaks loodus puhtaks jääb. Ma millegipärast kardan, et rõõmu kauaks ei jätku. Hiljemalt järgmisel kevadel tuleb aktsiooni korrata.

Võib-olla võtab mõni patustaja õppust ja vaatab hoolikamalt, et oma visiitkaarti prügi sisse enam ei jäta. Vahele jäänuid tasub täie rauaga trahvida, kuigi karta on, et tõendeid katsutakse vaidlustada. Halduskohtudes on arvatavasti peagi hunnik kaebuseid, kus prahi omanikud väidavad, et süüdi on hoopis keegi tundmatu vedaja, kellega sai suuliselt jäätmekäitluses kokku lepitud.

Soomes on samuti maanteeäärne prügiprobleem, ehkki mitte ei käi asi päris sama jultunult. Enamasti olmejäätmeid kuid vahepeal ka probleemsemat kraami kiputakse toppima teedeäärsete puhkepaikade prügikonteineritesse. Nüüd on teedevalitsused mitmel pool võtnud nõuks konteinereid sellistest kohtadest eemaldada, kus neid on kuritarvitatud.

Ei tea kas nüüd autojuhid hakavad edaspidi oma suitsupakke ja joogipakendeid maha viskama. Ma siiski hästi ei usu, et olmejäätmeid teedevalitsuste kastidesse seni paigutanud kurikaelad hakaksid massiliselt põrandaaluseid prügilaid metsadesse tekitama. Süüdlased on tõenäoliselt suvilaomanikud, kes pole suvila jaoks jäätmekäitlemise lepingut teinud ja kasutavad lihtsalt juhust ära. Kui juba prügi suvilast ära veetakse, toovad nad tõenäoliselt selle teeäärsete konteinerite puudumisel oma linnaelamu prügikastisse.

Võib-olla tasuks sellistel Soome omavalitsustel, kelle territooriumil on palju suvilaid, mõelda oma suvitajate jaoks midagi Jaano-Martini säästuprügila taolist, kas või nendes samades puhkepaikades, kust nüüd konteinerid eemaldatud. Nii mõnegi valla eelarvesse laekub suvitajatest arvestatav lisa otse kinnisvaramaksu näol ja kohalike poodide kasvanud käibe kujul. Säästuprügila lisakulutused saaks väikse kinnisvaramaksu tõstmise abil kompenseerida ja kõik oleksid rahul.

Vanurid ei loe

Posted on: 2 05 2008

Dagens Nyheter kirjutab, et Simrishamni hooldekodu Rootsis haiseb, naabrite arvates lausa talumatult. Mitte ei lehka vanurid ise vaid hooldekodu küteks kasutatavad biogaasid. Asutust kontrollinud keskkonnainspektori sõnul kanduvad hooldekodust “tugevalt pahahaisulised lõhnad”.

Kohalik omavalitsus on naabrite heaolu huvides ähvardanud kinnisvaraomanikku trahviga. Hooldekodu töötajate eest seisavad tööinspektorid. Vanurite eest aga mitte keegi ei kosta, kuigi just nemad keset haisu peavad elama.

Paistab, et vanurid lihtsalt ei loe. Annaks issand et kunagi vanaks ei jääks!

Prügikoristamise kampaania Teeme ära eel kasutavad mõned iseäranis küünilised tegelinskid algatust ära. Selle asemel, et prahi ära koristamisel kaasa aidata, veetakse loodusesse prügi juurde lootes, et äkki saaks talguliste poolt ära koristatud. Ei tea kuidas taoliselt mõtlevaid inimesi iseloomustada tuleks: kas homo sovjeticus või lihtsalt seakari?

Võib-olla polegi seal väga suurt vahet. Tallinna rae kohta on teadupärast seakari juba ajalooline hüüdnimi, ja praeguses raes paistab postsovjetlikkus vägagi au sees olevat. Analoogia looduse reostajatega on silma torkav: teised katsuvad püksirihma pingutada, seakari aga priiskab edasi nagu poleks nende tegevusel ühise majanduskeskkonnaga üldse kokkupuudet.

Ühesugused reostajad mõlemad ja nende järelt peavad teised prügi kokku korjama!

Sildid:

Ma juba suvel pikemalt kirjeldasin siinset jäätmekäsitluse korda ja sealjuures nentisin, et põhiliselt on see äraharjumise asi. Kui harjumust pole, on kindlasti aastaid kehtinud määrustega raske korraga sinapeale saada nagu kinnitab Kajagi oma kunagist kultuurishokki meenutades. Erinevate värvidega jäätmekonteineritega kord pole siiski üle öö tekkinud vaid vähehaaval üle pikema aja.

Kõige kauaaegsem traditsioon on siin puhta paperijäätme (ajalehed, reklaam jne) taaskasutamisel. Mu lapsepõlves oli see meile poisikestele kena viis veidi kommiraha isetegevuse korras ära teenida. Käisime oma maja korterites uksekella andmas ja küsisime kas majas oli paberijäätmeid. Harilikult tahtis pererahvas nendest lahkelt meie kasuks loobuda ja saimegi kätte päris kopsaka koguse, mis kokkuostupunktis kähku raha vastu vahetati. Kokkuostupunkte oli harilikult igas linnajaos mõne suurema kaubanduskeskuse juures.

Alles hilisematel aastatel ilmusid majapidamiste juurde rohelised konteinerid. Märksa kauem seejärel paigutati jäätmepunktisse kollased kastid piima- ja mahlapakendite jaoks. See algas katsetuse korras mõnes üksikus linnajaos, kusjuures meie oma oli esimeste hulgas. Mina näiteks olen oma piimapakendid olmejäätme seast juba oma 15 aastat eraldanud. Puhtaks loputamine pole tea mis suur probleem, umbes viiesekundiline vaev. See kord oli juba tükk aega kehtinud enne kui võeti kasutusele sinised konteinerid pappi jaoks.

Mulle tundub, et Eestis tekitab segadust just see, et korraga tahetakse panna maksma üsna segane ja mahukas reeglivärk, millega mitte keegi pole saanud rahulikult ära harjuda. Seda põhjendatakse eurodirektiividega, mis aga neegi pole terve liidu ulatuses üheseid määruseid ajendanud. Ei ole küll võtnud vaevaks ise direktiive läbi vaadata kuid mu arusaamist mööda on seal väga üldised sorteerimise ja taaskasutamise põhimõted kirjas, mida aga rahvusparlamentidel ja kohalikel võimudel lubatakse üsna erinevalt kehtestada. Igatahes ei sarnane näiteks Soome kord igas üksikpunktis Rootsi omale, mis omakorda Saksamaa reeglitest üsna paljugi erineb. Samuti on erinevates Soome omavalitsustes erinevaid rakendusi kasutusel.

Võib-olla seisneb häda selles, et asi jäeti viimase võimaliku aegani. Eks seda oli juba mitu head aastat teada, et ükskord tuleb euronõudeid niikuinii täita. Neid oleks väga hästi saanud seaduste ja õigusaktidega jupihaaval kehtestada et anda rahvale parem võimalus asjaga kohaneda ja ära harjuda. Ükski asi ei lähe üle öö edukalt käima.

Mareki viimane kommentaar pühapäevse jäätmete sorteerimise postituse sabas ajendas üksikasjalikumalt kirjutama, kuidas see sorteerimise värk meie munitsipaalelamus praktiliselt korraldatud on. Marek kirjutab:

on käimas diskussioon materjalide sorteeritud käitlemise versus masspõletuse üle. viimane siis tähendab seda, et kogu olmejäätmete mass aetakse sorteerimata kujul ahju ja muudetakse energiaks. ei julge ennustada, milliseks kujuneb tulevik. siiski olen Eesti keskonnaministeeriumi vastavate ametnike jutust aru saanud, et lähiajaks on plaanis nn neljakasti süsteem: pakendid, metall, paber ja orgaanika; see pidi oleme eriti euro st kooskõlas EC suundade, direktiivide, roheliste, valgete jne paberitega.

Siin kandis asi pidevalt areneb. Kuuldavasti on siia lähedale kavas ehitada suur jäätmete põletamise jaam, millele lähemate linnaosade aktiivseimad elanikud muidugi häälekalt vastupanu avaldavad. Sageli nende argumentatsioon faktidele ei põhine vaid lihtsalt emotsioonile, et selline asjandus ei saa meie kodukandi jaoks midagi head kaasa tuua, viidagu kuskile mujale. Paraku oleks just jäätmekäitlemise puhul saavutatav kasu keskkonnale enam kui küsitletav, kui prügi veetaks põletamiseks kuskile kaugele, kus asundust ei ole, kuhu peaks prügiautode jaoks magistraalid rajama ja nii edasi.

Pean tunnistama, et ma pole võtnud vaevaks täpsemalt süveneda, milliseid jäätmeid on kavas põletada ning kas ja millist mõju oleks sellel praegusele sorteerimisele. Äkitselt mõeldes võiks arvata, et poleks kuigi mõistlik praegusest, olgugi et puudulikult töötavast, sorteerimisest loobuda ja kõik prügi sorteerimata kujul ahju ajada. Pigem võiks põletada segajäätme, mis sorteerimisest üle jääb. See vähendaks kahtlemata vajadust uute prügimägede avamiseks.

Taaskasutuseks ja näiteks komposteerimiseks kõlblikku jäätmekraami mitte kuidagi põletada ei laseks, samuti mitte nii mõndagi sellist, mida normaalse mõistuse juures inimene lõkkesse ei viskaks. 1960nendate alguses elasin majas, kus kõik jäätmed kohapeal põletati. Mõnel korral käisin ennast paar aastat vanema kojamehetütrega keldrikorruses prahti ahju ajamas. Ei tea kumb mulle tookord rohkem huvi pakus, ahjuvärk ise või selle ees askeldav tüdruk. Aegajalt kostis ahjust pisikesi plahvatusi, sest toona ilmusid juba poodidesse esimesed aerosolipakendid. See tundus poisikesele üsna põnev, täna aga suhtuks taolisesse jäätmekäsitlusse tunduvalt kriitilisemalt.

Meie maja praegune sorteerimine põhineb viie erineva värviga konteineritele maja prügipunktides. Rohelised kastid on puhta paberi, eeskätt ajalehtede ja reklaami jaoks ette nähtud. Piima- mahla- jms sellised pakendid tuleks kodus puhtaks virutada ja kokkupressitud kujul kollasesse prügikasti paigutada, kust need pakenditööstusele taaskasutamiseks veetakse. Kartongist pakendite jaoks on sinine konteiner olemas. Sinna käivad näiteks õllekastid, mida soomlased ohtralt nii kohalikest poodidest kui ka ikka veel Tallinnast kärudega koju tassivad.

Eelpool nimetatud kolme värviga konteinerid erilisi probleeme ei tekita, sest nende eesmärgipärane kasutamine on kõige rumalamagi inimese mõistusele jõukohane. Iseasi, et kaugeltki kõik ei viitsi tetrapakendite puhastamise kallal vaeva näha vaid viskavad nad kas puhastamata kujul kollasesse kasti või ei viitsi neid üldse ära sorteerida. Samuti ajavad mõned sinise ja kollase konteineri omavahel segi, kuid selle vea saab keegi hoolitsevam kodanik viitsimise korral väikse käeliigutusega ära parandada.

Hullem on aga asi pruuni kastiga, kuhu ei tohiks midagi muud visata kui orgaaniliselt lahustuvaid komposteeritavaid biojäätmeid. Eelmises postituses oli juba juttu, kuidas asi kipub inimeste puuduliku kirjamõistimse pärast liiva jooksma. Taipaksid kas või rusikareeglit, et kui pole absoluutselt kindel, millisesse neljast muust kastist mõni asi paigutada, siis pane ikka halli konteinerisse, mis on just segajäätme tarvis olemas.

Need viie värviga kastid on siin kandis iga paneelmajas olemas, sest teatavast elanike arvust alates pole sorteerimise võimaldamine sugugi vabatahtlik. Muidugi otsustab iga elanik ise kas ta kaasa lüüa tahab või viskab lihtsalt kogu oma jäätmetoodangu halli konteinerisse. Ja mõned paraku suvalise värviga konteinerisse.

Pandita klaastaara jaoks on peamiselt kaupluste juures ja mujal hästi külastatud kohtades kogumispunktid. Seal on eraldi konteinerid värvitud ja kirka klaasi jaoks. Varahommikuti on seda naljakas vaadelda, kuidas professionaalsed prügarid nutikalt meisterdatud riistapuudega konteineritest sinna visatud pandiga taara üles õngitsevad.

Vanapatareide tarvis oli ka vanasti mõnel pool pisikesed kastid olemas, kuid viimasel ajal on need mitmest kohast ära kadunud. Ükskord ei leidnud ma enam kasti sealt kuhu patareid olin harilikult tassinud. Enam ei viitsinud neid taskus kanda ja nii siis viskasingi suvalisse prügikasti. Kahjuks pole mul sellist kasti mitte kuskil mujal silma torkanud ja nii enam patareid kõrvale ei sorteerigi vaid viskan need koos segajäätmega maja halli konteinerisse.

Laias laastus on sorteerimine enam vähem äraharjumise asi. Olen selles üsna kindel, et suurem osa elanikest teeks kaasa, kui nendele asi puust ja punaseks seletataks, muidugi igaühele arusaadavas keeles. Selles osas on meie majaperemehel veel palju tegemata kodutööd.

Maian Kärmas küsib tänases Vikerhommiku saates kuulajatelt, mida nad ise konkreetselt maakera heaolu ja keskkonnkaitse eesmärgil teevad. Kõnesid võeti enne kella seitsmet vastu, ent meilid on aadressil vikerhommik@er.ee terve saate läbi oodatud.

Ise saatsin lühikese elektronkirja kell kolmveerand seitse. Ja näe, umbes kolme minuti jooksul kõlaski eetris järgmine minu klaviatuurilt pärit tekst:

Küsite mida inimene ise võiks maakera jaoks teha. Ise sorteerin jäätmeid. Eraldi kogutakse meie majas biojäätmed, vanad ajalehed ja piimapakendid. Väikse vaevaga saab kulutusi kokku hoida ja keskkonnale hea töö teha.

 

Kulutuste kokkuhoidmine kajastub korteriüüris, sest jäätmekäsitlus on muidugi sinna sisse arvutatud. Munitsipaalkorteris ei pruugi elanikud alati arugi saada, et ise võivad oma igapäevses elus üürile kaudselt mõju avaldada. Maksvad ju üürnikud kinni iga kui viimase naelagi, mida maja seina lüüakse.

Jäätmesorteerimise puhul kipub asi paraku minu kui keskkonnateadliku inimese jaoks enamasti südametunnistust rahustavaks teraapiaks jääma. Enamik kaaselanikest nimelt ei suuda endale selgeks teha, millised jäätmed ikka on biojäätmed ja nii visataksegi nende jaoks ette nähtud prügikastisse igasugu rämpsu, mis sinna ei kuulu. Ja ühegi nõuetele mitte vastava prügikoti puhul läheb terve konteineritäis segajäätmete hulka, kusjuures jääb jäätmekäsitluse arves kokkuhoid saamata ja paraku jookseb liiva ka minutaoliste keskkonnateadlike elanike tehtud töö.

Tegelikult ei saa seal mitte kui midagi parata. Kirjutatud tekstist aru saamine läheb paratamatult enamusel soomlastest üle jõu, rääkimata paljudest välismaalastest, kes meie majas ka elavad. Viimased ei pruugi üldse aru saada, mispärast jäätmepunktis erinevate värvidega prügikaste on. Seda pole lihtsalt nendele arusaadavas keeles kuskil kirjas.

Nii et mina võin küll oma hingerahu mõttes oma kodujäätmeid sorteerida, kuid reaalne kasu järgneb sellele alles siis kui iga kui viimnegi naaber oskab oma jäätmetega korrektselt ümber käia. Sellegi poolest ma oma jonni ei jäta. Lootust ikka on, et haridus nii palju areneb, et kuskil tulevikus inimesed mitte ainult kirjaoskust ei omanda vaid tegelikult hakavad ka loetud tekstist aru saama.

Peter kirjutab Euroliidu kavast keelustada suitsetamine arvuti kasutamisel. Alternatiivselt keelatakse kasutatud arvutite maha müümine ära. Põhjus seisneb selles, et kahjulikud ained tubakasuitsus võiksid arvuti siseosade pinnale laagerduda ja ventilaatori vahendusel jälle mittesuitsetajast kasutatud arvuti ostnud inimese hingamisõhku üle kanduda.

Oma allikatest olen teada saanud, et suitsukeeldu arvuti juures on salaja ette valmistatud ja jõustus see täna 1. aprillil 2007. ELdu komisjoni pressi- ja disinformatsioonitalituse juht April Lügnerin kinnitab, et üldeuroopalik suitsukeelt arvuti läheduses oli arutamisel eile toimunud europarlamendi suletud istungil. Alates tänasest on suitsetamine keelatud kõigis ruumides, kus asub kasutuskõlblik arvuti.

Juhul kui elamumaja üheski korteris asub arvuti, on suitsetamine maja kõigis korterites rängelt keelatud. Samuti ei tohi suitsu teha rõdudel ega hoovis, kuna suits võiks avatud akende läbi arvutiga korterisse sisse voolata. Et kahjulikke partikleid ei satuks arvuti pindadele suitsetaja väljahingamisõhust, on juurdepääs kinnisvara krundile keelatud kaks tundi pärast suitsetamist.

Arvutiomanik on kohustatud teatama kinnisvarahaldajat arvuti asukohast, misjärel haldajal tuleb koheselt kinnisvara suitsuvabaks tsooniks kuulutada. Kohalikud omavalitsused peavad tööle võtma munitsipaalhingenuusutajaid. Nuusutajal on vajaduse korral volitused määrata elamukrundile läheneda soovivale isikule ekspertiis, kus vereprooviga tehakse kindlaks, kas suitsetamisest on vähemalt kaks tundi möödunud.

Suitsu- ja juurdepääsukeelu rikkumise eest on ette nähtud 1000 € rahatrahv. Lisaks tuleb väärtegijal hüvitada kinnisvara kõikide arvutite teisaldamise ja uute soetamisega seonduvad kulutused.

Ma juba ennist küsisin, kes teeb järjekordse kohukese. Polnud seda vaja kaua oodata. Palun väga: K-Maksavorst Otepää lihatööstusest.

Ja uskuge mind, jälle leitakse, et asi on täiesti JOKK.

Sildid:

Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.