Larko peegel

Archive for the ‘keel’ Category

Vox populi

Posted on: 31 05 2011

Kui ma üleelmises sissekandes viidatud artiklit Delfile kirjutasin, tundsin eeskätt selle üle muret, mis saab vene õpilastest, kes peavad endale võõras keeles reaalaineid õppima.Vaadates nüüd loole lisatud kommentaare tekib mõte, et järsku oleks hoopis põhjust eestlaste üle mures olla, kes loetud eestikeelsest tekstist aru ei saa. Äkki peaksin tõesti seda kurtma, mis tasemel on ometi emakeele õpe Eesti üldhariduskoolides.

Ma ei pea siin neid kommentaare silmas, kus mulle üht ja teist ette heidetakse, mind Soome ja tiblu Venemaale saadetakse. Ka nendest ei mõtle, kes mind ühele pulgale panevad isikutega (Lotila, Bäckman, Hietanen), kelle arvamusi pean sügavalt vastikuteks ja kellega just mitte milleski ühel arvamusel ei ole. Pean silmas seda kurba tõika, et enamus kommenteerijatest ei saa isegi sellest aru, mis mul teemaks oli, rääkimata sellest, mida ma teema kohta arvan.

Valdav enamus kommentaaride autoritest paistab arvavat, et ma oleksin selle vastu, et vene koolides eesti keelt õpitakse. Seda ma absoluutselt ei arva ja pole ka sellist arvamust avaldanud. Vastupidi kirjutasin Paldiski näitel, et siinsed vene noored on vene keskkooli raames eesti keele selgeks õppinud ja et siin valdavalt venelaste asustatud linnas saab eesti keeles suurepäraselt hakkama.

Mu lugu üldsegi ei puudutanud eesti keele õpet vene koolis vaid eesti õppekeelele üleminekut gümnaasiumi reaalainete õppes. Ise enesest mõistetavalt peavad vene õpilased riigikeele selgeks õppima. Ja nagu ma eelpool nentisin, töötab see siin Paldiskis venekeelse gümnaasiumiõpe raames hästi, kuigi mõistagi võiks veel pareminigi.

Hoopis teine asi on see, et kui õpilane peab õppima näiteks füüsikat, keemiat ja bioloogiat muus kui oma emakeeles, ei saa õppetulemused parimad olla. Nendele ainetele pihta saamine eeldab loovmõtlemist, mida valdav enamus ei suuda endale võõras keeles teostada. Ma pakkusin, et keeleliselt andekaid õpilasi võiks olla umbes viiendiku jagu. Seega jääksid umbes 80 %  õpilastest õppetulemused reaalainetes kesiseks. Küll aga olen igal juhul seisukohal, et see sama 80 % peab keskkoolis eesti keele ära õppima.

Peale eesti keele enese võiksid Eesti ajaloo ja kirjanduse tunnid eestikeelsed olla. Samuti muusika- ja kunstiõpe ja kehaline kasvatus võiksid vabalt toimuda eesti keeles. Ent füüsika ja keemia õpikutest võib küll tekste pähe õppida,aga konkreetsete ülesannete lahendamine nõuab midagi sügavamat kui pähe õppimine. See eeldab teabe analüütilist valdamist ja seda suudavad võõrkeeles vaid keeleliselt andekad, keda ma pakun umbes 20 % õpilastest olevat.

Kusjuures ei vasta tõele mitmes kommentaaris toodud etteheide, et ma peaksin venelasi rumalatemaks kui eestlasi või teistest rahvustest õpilasi. Ma ju otsesõnu palusin eesti õpilaste vanematel kaaluda, kuivõrd edukalt nende lapsed suudaksid keskkoolivanuses reaalaineid näiteks inglise keeles õppida. Seal kehtib muidugi see sama 20 % – 80 % oletus, mida ma üsna universaalseks pean.

Soomerootslaste ja eestivenelaste ajalooline taust on muidugi kolossaalselt erinev. Sellegi poolest ei saa nõustuda, et Eestis peale Peipsi kallast vene rahvusvähemust ei oleks. Mis siis, et sisserändajate järeletulijad, aga praegused keskkooliõpilased on ikka siin sündinud. Mitmed nendest on Eesti kodanikud, mõned isegi sünnipärased. Vaielda võib sellest, millal rahvusvähemus põlisvähemuseks muundub, kuid vähemus ta ikka on. Soomerootslasedki on põhiliselt sisserändajate ja vallutajate järeltulijad, ainult et see vallutusränne toimus juba 800-900 aasta eest.

Nii mõneski kommentaaris väidetakse, et kõik soomerootslased räägivad vabalt soome keelt. Tegelikult ei räägi. Suurtes kakskeelsetes linnades küll, kuid lõuna- ja läänerannikul on hulgaliselt umbkeelseid kohti, kus soome keeles mitte midagi korda ajada ei saa. See küll mu artikli kontekstis mitte mingisugust tähtsust ei oma, kuid saagu sellegi poolest ära õiendatud, kuna juba õiendamisega alustasin.

Ja olgu seegi ära märgitud, et ma Ahvenanmaad mitte nimetades ei valeta vaid jätan kõrvale marginaalse tõiga, mis asjasse ei puutu. Ahvenanmaal on eristaatus. See on autonoomne maakond, kellel on osaliselt omaette seadused ja omaette seadusandlik rahvaesindus. Ja Ahvenanmaa on oma põhiseaduse alusel ükskeelne, st. puhtalt rootsikeelne. Ent seegi mu artikli kontekstis tähtsust ei oma.

Fašismis süüdistamine on üldiselt vene propaganda tavaline võte, aga nüüd pean ka seda nägema, et marurahvuslasest eestlased mulle “Göebbelsit ja Rosenbergi väärivate teooriate levitamist” süüks panevad. Venemeelsuse etteheidet oskasin juba ette oodata, kuid seda küll mitte. Vahet pole, eks me kõik seda teame, kes see suures rahvahulgas “pidage varas kinni” karjub.

Olen alles veerandi kommentaaridest läbi vaatanud ja korraga rohkem ei jaksa. Neid on koguni 235, mis on ülekaalukalt mu isiklik rekord Delfis. Mulle teada olevalt mitmed autorid oma loole lisatud kommentaare üldse ei loe, kuid see pole minu arvates õige. Ehkki ma neid küll  sugugi südamesse ei võta, oleks kommentaariumi täielik ignoreerimine omamoodi reaalsuse eiramine. Vox populi ikka, olgu kas või peldikuseinale joonistatud häälekujund.

Edit: Järellaineid on Näoraamatus tuvastada.

 

 

Täna ilmus Delfis mu arvamuslugu Sunni korras keelt ei õpi, kus kõrvutan sunniviisilise rootsi keele kooliõppe Soomes ja sunniviisilise ülemineku eesti õppekeelele siinsetes vene koolides. Rootsi keele teemat oleks tahtnud veel Soome koalitsiooniläbirääkimiste päevakajalises kontekstis käsitleda. Paraku see külg asjast artiklisse ei mahtunud. Oleks teine nimelt paratamatult liiga pikaks saanud.

Teatavasti olid Põlissoomlased ainus partei, kes Soome valimistel oma toetust kasvatasid ja seda mitte vähe. Esialgu käis jutt sellest, et valitsusse läheksid kolm suurimat erakonda ehk Koonderakond, sotsid ja Põlissoomlased. Viimased otsustasid siiski kohe pärast esimesi sissejuhatavaid nõupidamisi koalitsiooniläbirääkimistel mitte osaleda.

Taktiliselt oli see Põlissoomlastelt loogiline otsus. Valitsuses oleksid nad pidanud kompromisse tegema ja ebapopulaarseid otsuseid vastu võtma. Opositsioonis saavad seevastu mitte millegi eest vastutades oma jonni edasi ajada ja ebameeldivate aga hädavajalike otsuste vastu hääletada. Just sellepärast oleksid teised suured parteid pidanud Põlissoomlased vaata et iga hinna eest koalitsiooni kaasa meelitama.

Koalitsioonis kaasa löömise vastu tulnuks Põlissoomlastele midagi pakkuda, mis oleks võimaldanud nendelgi oma eesmärke täita. Rootsi keele sunniviisilise kooliõpe muutmine vabatahtlikuks või valikaineks oleks selleks suurepäraselt sobinud.

Põlissoomlased on ainus partei, kes on enam-vähem selgelt välja öelnud, et rootsi keel ei pea Soome koolis kohustuslik õppeaine olema. Kategooriliselt vastupidisel arvamusel on eelkõige Rootsi Rahvapartei. Kõik ülejäänud on pigem sunniviisilise õppe poolt, kuid pole selles küsimuses just väga jõuliselt seisukohta kujundanud. Nii oleks sundrootsi lõpetamine võinud olla küsimus, mida Põlissoomlased oleksid saanud oma toetajatele ette näidata kui saavutust, aga samas oleksid pidanud ebameeldivate otsuste eest vastutama.

Lisaboonuseks oleks saanud Rootsi Rahvapartei lõpuks ometi võimult eemale tõugata. See oportunistlik partei on viimastel aastakümnetel igat värvi koalitsiooonides osalenud. Viimati oli partei lühiajaliselt aastal 1972 opositsioonis. Tookord oli Soomes sotside vähemusvalitsus.

Nii siis käivad praegu Soome koalitsiooniläbirääkimised kuue partei vahel, kes kõik valimistel kaotasid. Sotsid ja Koonderakond magasid maha ajaloolise võimaluse keeleõpet Soome koolides mõistlikumaks ümber korraldada. Lisaks saavad Põlissoomlased opositsioonis rahulikult oma toetust kasvatada, sest võivad vastutust kartmata kõigele ebameeldivale vastu olla. See võib nelja aasta pärast Koonderakonnale ja sotsidele väga ebameeldiva üllatuse põhjustada.

Soovitan kõigile, kellele see vähegi võima‎lik, täna õhtul kl. 21.00 vaadata Soome telekanalilt YLE Teema järjekordset osa dokumentaalsarjast Kansankodin kuokkavieraat (Rahvakodu kondvõõrad). Jutt käib soomlasest sisserändajate eluolust Rootsis ajaloolises perspektiivis ja täna on luubi all võõras keelekeskkonnas elamine. Nii mõnigi soomlane pidi oma lapsi igapäevaelus tõlkijatena kasutama.

Otsene seos Eestiga muidugi puudub, sest soomlaste sisserännet Rootsi ei saa kuidagi ajalooliselt võrrelda siin elavate “muulastega”. Üksikisiku tasandil on siiski võimalik aimu saada,  mida tähendab  elamine keskkonnas, kus oma igapäevseid asju emakeeles ajada ei saa.

Ise pidin 1980nendate alguses nii mõndagi rootsisoomlasest perekonda aitama, et vanemad oleksid pääsenud näiteks oma raha- ja tervisemuredes laste vahendusel abi otsimast. Annab hoopis teise perspektiivi lõimumisele, keele- ja rahvuspoliitikale ning seonduvatele teemadele kui ametlikust mantrast on võimalik ammendada. Inimesed ikkagi on keelele ja rahvusele vaatamata igal pool omavahel põhiliselt sarnased.

Võid kindel olla. Aitab. Sinu kindel võit. Uus algus.

Aitab kindlusest. Võid alguses olla.

Kindel algus. Võid aidata? Võid uus olla.

Sinu algus. Kindlasti sinu. Aitab sul võita? Aitab algusest, aitab võidust.

Võid alguses võita. Võita võid. Võiduta kindlam.

Sinu uus kindel algus.

Aitab uuest. Aitab sinust. Aitab algusest. Aitab võitmisest. Aitab aitamisest.

Minge perse kogu kamp! Idioodid.

Paldiskis avatakse peatselt, tõenäoliselt veebruarikuul, kaua oodatud Maxima marketikauplus. Seoses sellega otsib Maxima tööle müüjaid-kassapidajaid. Töökuulutuses on kirjas nõudmised kandidaadile, sealhulgas nõutav keeleoskus. Selleks on hea eesti keele oskus (B1eesti keele kategooria olemasolu).

Väga kena! B1-kategooria oskustega saab müüja poes rahuldavalt hakkama küll ja siin linnas kindlasti ühe marketitäie jagu nõudmisele vastavaid potentsiaalseid müüjaid piisab. Sellest aga jääb veel väheseks. Ma nimelt ei suuda ette kujutada, kuidas võib ühes Paldiski poes töötada müüja-kassapidaja, kes vene keelt rääkida ei oska. Seda kandidaadilt siiski ei nõuta.

Tartu Ülikooli kuratoorium ja nõukogu on ilmselt omavahel lahkarvamusel. See mind siinkohal ei huvita, milles tüli seisneb ja kellel õigus on. Sootuks huvitavam on see, kuidas kuratooriumi liige Peeter Kreitzberg olukorda Rahvusringhäälingule kommenteerib (rasvastamine minu poolt):

Nagu igal ühiskondlikul organisatsioonil on õigus väljendada oma arvamust, nii ka Tartu ülikooli kuratooriumil. Aga see, et tema seisukoht erineb nõukogu omast, näitab iseseisvat mõtlemist. Kuratoorium pole loodud selleks, et olla ülikooli juhtkonna käsutäitja. Loomulikult nii kuratooriumi kui nõukogu seisukohad tulevad riigikogus mõlemad arutusele

Aga kui kuratoorium oleks juhtumisi nõukoguga ühesele järeldusele jõudnud, kas ta siis oleks oma “iseseisvast mõtlemisest” loobunud? Ehk siis kuratoorium saab ainult niimoodi iseseisvat mõtlemist näidata, et ta nõukoguga nõus ei ole? Andke andeks, aga sellisel juhul oleks kuratoorium juba vaikimisi iseseisva mõtlemise õiguse nõukogule üle andnud, kuna tema seisukoht automaatselt nõukogu omale vastupidiseks kujuneks.

Siin on kaks võimalust: Kreitzberg on huvitava paradoksi leiutanud või ajab ta lihtsalt pada. Otsustatagu iseseisva mõtlemise teel, kummaga on tegemist!

Uudis Päevalehes:

Venemaa teatas, et Euroopa Liidu otsus tugevdada sanktsioone Iraani vastu on vastuvõetamatu ja see õõnestab rahvusvahelisi pingutusi Teherani tuumaambitsioonikuse ohjamisel.

Kuidas palun? ÕS määratleb ohjamist alljärgnevalt:

.ohjama <67: ohjata, .ohjan> ohjadest juhtima; tööd otseselt korraldama, tippjuhtimisega võrreldes madalamal astmel juhtima; ei soovita tähenduses: ohjeldama ▪. Ohjab hobust. On kaua osakonda ohjanud

Ehkki Iraani tuumavarustuse juhtimine või töö otsene korraldamine võiks tegelikult Venemaale meelepärane olla, ei usu hästi, et Vene välisministeerium sellist soovi otsesõnu avaldaks. Pigem on tegemist uudist vahendanud ajakirjaniku ja/või toimetaja keelevääratusega. Mõeldud on vist ikka ohjeldamist, mille kohta ÕS järgmist ütleb:

ohjeldama <52> ohjas hoidma, talitsema, taltsutama ▪. Ohjeldab end, oma tundeid

Veidi piinlik, et mina kes ma eesti keelt võõrkeelena kasutan, pean Eesti ajakirjanduse keelepruugi kallal norima. O tempora, o mores!

Paldiski venelased pole kurjad, seda olen ennegi rääkinud. Enamus nendest valdab eesti keelt ja need, kes veel piisavalt ei oska, tahavad juurde õppida. Tublid inimesed, sellised.

Nüüd käib vist miski kampaania, mille raames tuleks hea klienditeeninduse eest kuskile veebis kiidusõnu poetada. Ei tea mina, kus see veebikoht asub. Sestap kiidan ühe siinse toidupoe venelasest töötajat siin ajaveebis. Äkki leiab keegi  üles ja jõuab hää sõna sinna, kuhu vaja.

Nii siis käisin ma üleeilsel õhtul esimest korda elus kodulinna Rae uulitsas asuvas toidukaupluses number 5 ja mõned plussid peale. Etteruttavalt olgu pajatet, et plussid on auga ära teenitud. Isegi minusugune toiduvõhik taipab kohe, kust mida otsida tasub. Siinses Kaubamajas pole asi teps mitte sama lihtne.

Üleeile jäin kimbatusse asjaoluga, et mu nina all oli suur kogus lahtiselt müüdavaid hapukurke, mis ma hääks viinaga kaasnevaks sakusmendiks arvasin. Häda aga selles, et ma loll ei saanud aru, mis riistapuuga neid omale kokku osta ja millisesse kotti koguda. Ilmus siis kohale üks kena vene proua. Ütleme viisakalt, et minust mitte väga vanem, äkki isegi veidi noorem. Ta oli poe töötaja.

Sõna ta eriti ei kipunud võtma. Näitis lihtsalt üles, kus kilekotid asuvad ja andis mulle kurkide õngitsemiseks vajaliku asjakese kätte. Ausalt ei teagi mitte üheski maailma keeles, mis selle riistapuu nimi on. Sain oma kurgid kätte ja püüdsin daami naeratusele kas või poolega vastu tulla.

No täna siis käisin seal samas viiendas pluss toidupoes, aga sedapuhku juba teist korda elus. See kurkide kättesaamine oli mul juba meeles ehk sellega abi ei vajanud. Arvake ise ära, miks ma tänagi tahtsin hapukurke osta! Ostsin kah!

Probleem aga seisnes selles, et vahepeal oli mu arvuti traadita hiire patarei otsa saanud. Ilma selle hiireta ei saaks sedagi sissekannet kirjutada, sest elu sees pole õpinud sülearvutiga kaasnevat hiirepaneeli kasutama ja vist ei õpi ka. Sama vähe kui Eesti väikelinnades vene keelt rääkima!

Nii siis ilmuski kohale see sama tore vene rahvusest daam,  kellega juba üleeilsest tuttavad olime. Tundis ka mind ära. Hea et kallistada ei tahtnud. Kuigi poleks ma vast ka sel juhul ära jooksnud.

Sõnu tal jälle palju suus ei olnud. Mina aga norima ei hakanud. Tahtsin ikka arvuti töötama panna, eks ole.

See tore klienditeenindaja mu juttu tähelepanelikult kuulas, kusjuures jõudsime sõnahaaval ühisele arusaamisele. Tema näiteks õpis riigikeeli ütlema “alkoholiosakonna juures”. Selles pole ma kindel, kas ta aru sai, et mul oli niikuinaa kavas alkoholiosakonnas käia. Küllap sai, ehkki võibolla mitte lingvististel kaalutlustel.

Olgu selle ajalooga ja Eesti okupeerimistega kuidas nendega on, need inimesed siin linnas pole Eesti okupeerimises isklikult süüdi. Praegu on nad pigem mu kaasmaalased, kellele kulub ära mõni eestikeelne väljend selgeks õppida. Nagu näiteks “alkoholiosakonna juures”.

See tädi naeratas ja mitte asjata. Oli tänu minutaolisele mitte eestlasest kaasmaalasele veidi “integratsiooni” juurde saanud. Palju ma nüüd riigilt selle eest küsida julgen?

Võrokesed ja setud tahavad keeleseadusesse sisse viia parandusi, mis lubaksid nendel võru ja setu keelde “ajaloolistel kasutusaladel” uma kiiles riigi- ja omavalitsusametniku poole pöörduda. Spontaanselt kõlab igatipidi sümpaatne, kuid täpsemalt järele mõeldes leian, et sellisel keeleseaduse muutmisel võib ettearvamatuid tagajärgi olla, mis ei pruugi sugugi sümpaatsed ega positiivsed olla.  Arutan asja lühidalt praktilise, juriidilise ja poliitilise nurga alt.

Praktikas pole vist praegugi kehtiva seaduse raames just nimelt ametniku poole pöördumine võru ja setu keeles välistatud, vähemalt suulises suhtlemises. Olenevalt ametiisiku päritolust võib küll vastus kas riigi- või kohalikus keeles järgneda. See pole aga senigi probleemiks olnud, kui üks näiteks võru keelt räägib ja teine riigikeeles vastu kostab.

Ma millegipärast ei kipu eriti uskuma, et päris paljudel oleks huvi kas või vallavalitsusele ametlikke dokumente setu või võru keeles läkitada ja kui siis pole vist reaalne oodata, et vallavalitsus suudaks isegi seaduse muutmise puhul kirjadele regionaalkeeldes vastata. Aga kui keegi setu vallavalitsuses setu rahvusest ametnikuga asju ajamas käib, siis vaevalt nad praegugi omavahel riigikeeli kõnelevad. Ise olen Põlva linnas näinud politseiniku, kes linnakodanikuga ilusas võru keeles vestles.

Juriidiliselt kerkib muidugi küsimus kas setu ja võru keeled ikka on omaette keeled nagu võrokesed ja setud ise arvavad või on nad eesti keele murded. Praeguse keeleseaduse mõistes on nad vist “eesti keele piirkondlikud kujundid”. Kui nüüd hopsti ametlikult seadusega kaks uut keelt juurde tekitatakse, võib sellest kujuneda paras juriidiline sasipundar.

Kas äkki ei pea sel juhul ka setu- ja võrukeelne haridussüsteem üles ehitatama? Aga valimissedelite, juhilubade, jahilubade ja igasugu ankeetide tõlkimine? Kas Keeleinspektsioon peab ametnikku trahvima kui too ei suuda piirkondlikus keeles rääkivale asjalisele samas keeles vastata? Ja siin on alles need küsimused, mis mulle kohe pähe lendsid.

Poliitilinegi aspekt asjas paraku on. Kui juba setud ja võrokesed oma keele seadustatud saavad, miks peaksid teisedki vähemaga leppima? Järgmisena oleksid vist Riigikogu uksele koputamas mulgi, saare ja tartu keele eeskostjad, vähemalt. Elame üle? Aga vene keele? Parimal juhul oleks “ajalooliseks kasutusalaks” Peipsi kallas, halvimal aga terve Ida-Virumaa ja Tallinn!

Venemaa on juba hiljuti esitatud keeleseaduse eelnõu ajendil kisa tõstnud, kuidas sellega järjekordselt venelasi jõhkralt ja jäletult diskrimineeritakse. Kas keegi arvab, et vene propagandamasin jätaks juhust kasutamata kui setu ja võru keeles asjaajamine ametlikult lubataks aga vene keeles mitte? Kas seda veel vaja on?

Mu suhtumine setu ja võru keelde ja kultuurisse on äärmiselt lugupidav ja sümpatiseeriv. Sellegi poolest mulle tundub, et see heas usus edastatud ettepanek tekitaks rohkem probleeme juurde kui olemasolevaid lahendaks. Pealegi, piirkondlikes keeldes ametnike poole pöördumine vast sisuliselt probleem ei olegi.

Sildid:

Olen juba tükk aega vaikselt pead murdnund Haridus- ja teadusministeeriumis koostatud keeleseaduse eelnõu üle. Eelnõu ise on doc-failina siin ja siin võib saada ja võtta osa arutelust riigiportaalis osale.ee. Eelnõu ajendab päris mitmeid küsimusi ja küsitavusi, nii põhimõttelisel kui ka hästi konkreetsel tasemel. Mõnedes küsimustes hakan tasakesi seisukoha kujunemiseni jõudma, teised aga jäävad edasisele arutamisele.

Aarne blogisissekande otsas püstitasin kommentaari korras järgmise küsimuse:

Asumata siin praeguse eelnõu küllaltki huvitavate üksikasjade kallale püstitaks hoopis küsimuse jurisdiktsioonis. Kas Eesti Vabariigi seadusega saab reguleerida eesti keele kasutamist väljaspool Eesti piire? Ei küsi seda pelgalt pulli ja tähenärimise pärast: näiteks ametlikult kinnitatud rahvuskaaslaste programm peab (elukohast ja kodakondsusest sõltumata) rahvuselt eestalseks inimest, kes on omandanud eesti keele ja kultuuri. Sellise määratluse alla käiksin minagi, kuid kohe kindlasti ei hakka oma keelepruugis riigiasutuste suuniseid jälgima!

Otsest vastust jurisdiktsiooni kohta eelnõust ei leia. Paragrahv 2, lõige 1 sätestab järgnevalt:

Seaduses reguleeritakse eesti keele ja võõrkeelte kasutamist asjaajamises ja suhtluses, avalikus teabes ja teeninduses, eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist, eesti keele piirkondlike erikujude kasutamist, eesti keele oskuse nõudeid ja hindamist, seaduses ja seaduse alusel sätestatud nõuete täitmise riiklikku järelevalvet ning vastutust seaduse nõuete rikkumise eest.

Põhimõtteliselt kehtivad Eesti seadused Eesti Vabariigi territooriumil, kuid eesti keelt kasutatakse ka väljaspool Eestit. Eelnõu autoritel aga paistab olevat kategooriline arusaam, et eesti keele kasutamine on geofraafiliselt üheselt riigipiiridega kattuv kui välja arvata riigi välisesindused, mis ise enesest mõistetavalt alluvadki Eesti seadustele. Aga kuidas on lood väliseestlaste ja välismaal elavate eesti keelt avalikult kasutavate teistest rahvustest isikutega? Ja nagu Aarne juures juba vihjasin, saab näiteks rahvuskaaslaste programmi alusel püstitada küsimuse selleski, kes õieti on rahvuselt eestlane ja kes ei ole.

Eelnõu ülekaalukalt tähtsaim mõiste on “eesti kirjakeele norm”, mille määratleb paragrahv 4:

(1) Eesti kirjakeele normi (edaspidi kirjakeele norm) all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis on eesti keele ametliku ja avaliku kasutamise aluseks.

(2) Eesti kirjakeele normi määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

Nii siis peab kõik avalik keelekasutamine alluma normile, mille kehtestamise korra määrab Vabariigi Valitsus. Kas selline seadusesäte pole juba ise eneses vastuolus põhiseadusest tuleneva sõnavabadusega? Kuivõrd eelnõus on ka täpsustatud, et ajakirjanduses ja veebiväljaannetes tuleb kasutada kirjakeele normile vastavat keelt, kas see ei piira ajakirjanduse vabadust? Kui juba on võimalik ajakirjanduses avaldatavale formaalseid nõudeid ja tingimusi kehtestada pole sealt samm enam väga suur sisuliste tingimuste kehtestamiseni.

Paragrahv 19 ütleb ilusti, et kirjakeele norminõue ei kehti “ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes“. Väga kena, kuid kes seda otsustab, milline tekst on kunstiline ja milline ei ole? Kiviräha põrgukirjad Ivan Orava nimel ilmselt on ja uudis valitsuse pressikonverentsilt ilmselt ei ole. Aga Kiviräha kolumnid tema enese nimel? Ja arvamusartiklid näiteks Ansipi, Laari või Savisaare sulest?

Ja sealt jõuamegi jälle jurisdiktsiooni küsimuseni Interneti kujul. Paragrahv 19 piirdub veebi reguleerimisega ajakirjandusvälajannete veebiversioonideni (“ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus“) ehk sealt otse välja ei loe, et näiteks blogide sisu tahetaks normidele allutada.

Seevastu paragrahvi 38 sõnastus on sootuks laiema ulatusega:

(1) Eesti keele kasutamise nõude või kirjakeele normi rikkumise eest ajakirjandusväljaannetes, avalikul sildil, viidal, kuulutusel, teadaandes, reklaamis, veebilehel, müüdava kauba või pakutava teenuse kohta olulist teavet sisaldava Eestis registreeritud kaubamärgi sõnalise osa ja ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel, samuti nimede ümberkirjutamises – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 krooni.

Siin reguleeritakse juba kõiki mõeldavaid keelepruugi platvorme ja Interneti puhul on vast e-post ainus kanal, kus keelenõuete rikkumise eest pole trahvi ette nähtud. See ongi üsna praktiline, sest vähemalt teoreetiliselt kehtib veel kirjasaladus.

Blogisissekanne kahtlemata ilmub veebilehel ja nõnda kuulub ajaveebniku keelevääratus karistamisele, samuti kui näiteks arvamusavaldus veebifoorumis ja müügikuulutus oksjonikeskkonnas. Tahaks küll teada saada, kuidas Keeleinspektsioon kavatseb kindlaks teha, kas ma näiteks seda sissekannet kirjutades Eestis või kuskil mujal viibisin. Keelevigu leiab siit kindlasti, kes otsida viitsib, aga ilmub kirjutis Ameerika Ühendriikides asuvas veebiserveris, kuigi on kahtlemata eesti keeles kirjutatud.

See trahvimine muide on ise eneses huvitav asi. Eelnõu koostajad on kriitikale vastanud, et kindlasti pole Keeleinspektsioonil kavatsust hakata ajakirjandusväljaandeid ja näiteks blogijaid trahvima. No, kui sellist kavatsust ei ole, siis miks pagana pärast peab seda seadusesse sisse kirjutama?

Teeme seaduse, aga selle täitmisega tegeleda ei viitsi? Iga seaduse säte kas on otstarbekas ja vajalik või ei ole. Kui mõnda määrust vajalikuks peetakse, kuulub see ka kindlasti täitmisele.

Kui aga pole tahtmist ja kavatsust mõnda seaduse sätet täita, pole seda ka mõttekas seadusesse kirjutada. Milleks küll? Kas igaks juhuks, et ametnikel oleks vajadusel võimalus tülikast väljaannet või suisa üksikut kodanikku trahviga ähvardada? Säärane lähenemisviis on euroopalikule kodanikuühiskonnale võhivõõras!

Nagu alguses viidatud kommentaaris Aarne juures juba nentisin, ei kavatse ma oma keelepruugis riigiasutuste suunistele alluda, kuigi teen kõige ennast oleneva, et mu eesti keele kasutus nii kirjas kui kõnes oleks tänavu parem kui mullu aga kindlasti viletsam kui järgmisel aastal. Kui aga tõepoolsest asutataks Vaba Õigekirja Selts, mille manifest (versioon 1.0) Jakob Karu nimel Ekspressis ilmutatud, ei ütleks sellise seltsi liikmeks saamisest ära.

Tsiteerin manifesti punkte 7-9:

7. Vaba Õigekirja Selts tahab jamale ja mõtteta terrorile vastu astuda.

8. Seltsi põhiideid: kirjalik tekst peab olema arusaadav, kuid individuaalseid eripärasid peab taluma.

9. Milleks meile Eesti Keele Instituudi juhtnöörid? Et nüüd ei või nii kirjutada ja siis järsku võib? Kes annab neile selleks volitused? Kes nad valis, kui nad võivad selliseid reegleid kehtestada?

Vaba Õigekirja Seltsi Manifest, versioon 1.0

Ja lõpetuseks, ma olen kahe käega selle poolt, et nii ajakirjanduses kui mujalgi avaldatav eesti keel oleks ilus ja ilmekas ning kirjavigadest puhas. Selles aga pole sugugi veendunud, et see eesmärk saavutataks keelepruugi ränge normistamise ning bürokraatliku järelevale ja trahvimise või trahviga ähvardamise teel. Säärane regulatsioon kipub pigem keele arengut takistama kui seda soodustama.

Kas põline keelekorraldaja Johannes Aavik toetaks sellisel kujul keeleseadust? Julgen selles kahelda.

Edit: Hannes Rumm kirjutab samal teemal: Põuepommar oli salakommar

Edit: Päevalehes on väga sisukas Martin Ehala usutlus, kus muuhulgas ka keeleseadust arutatakse. Väga värskendav lugemine, mida kindlasti soovitan eelkõige nendele, kes kriitikat keeleseaduse kohta tahavad “mölaks” siltistada.

Edit: Rein Taagepera kirjutab mõnusalt samal teemal Päevalehes. Mul on au nii toredate arvajate “kaasmölakas” olla. 😛

Sildid:

Ma millegipärast tõlkivaid masinaid enamasti ei usalda. Öeldakse et nendega võib täitsa umbkeelsest tekstist vähemalt midagi tolku saada, kuid oma enese teksti proovi korras sisestades olen korduvalt näinud kuidas tõlkemasin mu mõteid vääristab. Kui lähtekeelt üldse ei valda, on võimatu teada saada, kus kohas tõlge lonkab ja millestki võib kapitaalselt valesti aru saada. Tehisintellekti arenedes võib tõlkemasinatest asja saada, kuid praegu on veel liiga vara neid usaldada.

Veiko säuksu peale piilusin seni tundmata saiti Nicetranslator.com. Sisuliselt see vast kvaliteeti juurde ei too, kuna mu katsetuse tulemused olid Google tõlkijaga identsed. Sellest saab järeldada, et Toretõlk Google andmebaasi kasutab. Küll aga on kasutajaliides Google omast tsipa mugavam, kuna vasteid saab ühe tippimisega mitmes keeles korraga.

Õigluse huvides tuleb tunnistada, et ma meelega andsin masinale pea võimatu ülesande. Tahtsin teada saada kuidas kõlab inglise, rootsi, taani, soome ja saksa keeles eesti keele väidetavalt ilusaim lause: “Sõidan tasa üle silla.” Nagu oodata oligi, ei vahendanud automaatne tõlkija lause mõtest lõhnagi.

Sildid:

Emakeelepäeva puhul võtsin nõuks katsetada, kes keele eest paremini hoolitseb: keelt kõnelev inimene või keele tõlkimisele pühendatud tehisintellekt. Võtsin katse vahendiks tänase sünniaastapäevalapse tuntuima salmi, mille lasin Googlel mitme keele läbi eesti keelte tagasi tõlkida. Tõlked teostati läbi nende keelte, mis Eestis läbi ajaloo on võõrvõimude keeled olnud. Nõnda käis tõlkimine algtekstist lõpptulemuseni järgnevalt: eesti > vene > taani > saksa > rootsi > eesti

Ja niisugune oli lõpptulemus:

Kui keeles sõna või mitte laulutuules / üles taevasse / igavikku otsides

[sic] Nii palju siis tehisintellektist! Eesti keelt hoiavad elus inimesed, kes seda keelt igapäevselt kasutavad. Ja nendele pole vaja öeldagi, mis eelpoolse tõlkeharjutuse algtekstiks oli.

Head Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva!

Sel nädalal käivitatud haldusreformi ajaveebi olen juba varem kiitnud. Lihtsa ja käepärase lahenduse abil on päevakohane teema otse rahvani toodud. Kellelgi pole enam põhjust kurta, et kaasa rääkimine tehniliselt üle jõu käiks.

Kuidas aga saaks ametkonnad oma mõteid arusaadavalt avaldama? Haldusreformarite silmatorkavaimaks veaks on just kantseliidi vohamine sissekannetes. Kui sõnum ilusas ja arusaadavas eesti keeles edastataks, ei jääks enam suurt millegi üle viriseda.

Et pole võimalik keerulisi kontekste maakeeli lahti seletada? On küll, lugege kas või Valdo Prausti külalispostitust! Valdo on asjasse süvenenud, oma ettepaneku põhjalikult läbi mõelnud ja üsna ilusas ning arusaadavas keeles puust ja punaseks seletanud.

Müts maha, tehke järele või makske kinni!


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.