Larko peegel

Archive for the ‘kaubandus’ Category

Paldiskis avatakse peatselt, tõenäoliselt veebruarikuul, kaua oodatud Maxima marketikauplus. Seoses sellega otsib Maxima tööle müüjaid-kassapidajaid. Töökuulutuses on kirjas nõudmised kandidaadile, sealhulgas nõutav keeleoskus. Selleks on hea eesti keele oskus (B1eesti keele kategooria olemasolu).

Väga kena! B1-kategooria oskustega saab müüja poes rahuldavalt hakkama küll ja siin linnas kindlasti ühe marketitäie jagu nõudmisele vastavaid potentsiaalseid müüjaid piisab. Sellest aga jääb veel väheseks. Ma nimelt ei suuda ette kujutada, kuidas võib ühes Paldiski poes töötada müüja-kassapidaja, kes vene keelt rääkida ei oska. Seda kandidaadilt siiski ei nõuta.

Eile käisin olude sunnil Tallinnas poodlemas ja jäin sellest kenasti kasumisse. Koju tassisin peamiselt sellist toidupoolset, mida Paldiski poodides osta ei ole või on siinsed hinnad üle mõistuse kallid. Otseseks ajendiks pealinna sõita oli siiski toorainepuudus mu koduses suitsuvabrikus.

Juba tükk aega rullin oma plärud ise. Hiljuti rehkendasin, et täpselt samast tubakast tehasesuitsuga võrreldes hoian sedasi umbes 60 % rahast kokku. Pildil on näha kõik, mis mul toodanguks vaja: lahtine tubakas, filtrid, suitsupaber ja rullimismasin. Oskajad rullivad suisa näpude vahel, millest aga mina ei julge undki näha. Ma juba olen oma olematu näpuoskuse poolest kurikuulus.

Filtrite kättesaadavusega on mul viimasel ajal tõsiseid probleeme. Paldiski kahest toidupoest ühes minu masinasse sobivaid pole üldse müügil ja teises on need juba nädala aega otsas. Nii ei jäänud mul muud üle kui eile hommikul elektrirongi peale ronida ja pealinna sõita. Vastasel juhul oleks mu koduvabrikut toodaguseisak ähvardanud.

Ainuüksi filtrite tõttu Tallinna muidugi ei sõida. Neid ostsin loomulikult nii palju, et kohe otsa ei saa, aga samas oli igatipidi mõistlik nii palju toitu sisse osta kui kahe kotiga käe otsas kanda jaksan. See mõjus mu külmkapile ja rahakotile kosuvalt.

Paldiskis on kaks toidupoodi, üks tore pisikene lihapood ja paar räpast nurgatagust viinapoodi. Nime poolest on ka turg olemas, ent see koosneb kõigest kahest plekkseintega putkast. Üks nendest on ise eneses kena juurviljaputka, kust hea meelega kartuleid, sibulat ja hapukurke ostan.

Mõlemad toidupoed on üsna kitsa müügipinnaga, mistõttu on ka valik piiratud. Sellest ja linnakese kõrvalisest asukohast tingitult pole alati kindel seegi, et ka valiku sees olevaid kaupu igal ajal osta on. Suitsufiltreid  juba eelpool nimetasin, aga juhtub ka aegajalt, et pood võib õhtul isegi leivast ja saiast tühjaks ostetud olla.

Siinsed hinnad on tunduvalt kallimad kui Tallinna omad. 50-kroonise sõiduraha tegin ainuüksi kohvi, singi ja hakkliha arvel tasa. Kolme kohvipakiga teenisin 33 krooni, hakklihaga 11 ja singiga 7. Kõik ülejäänud sisseostud kujundasid ennast juba puhaskasumit. Jaama turult ostsin hea hinna eest endale meelepärast juustu, mida siinsetes poodides osta ei olegi.

Kohvipaki hind kajastab tabavalt väikelinna jaekaubanduse kasinat seisu. Kristiine Prismas maksis Presidendi kohv eile 49,90 krooni pakk. Ühes Paldiski poes maksab see 61 krooni ja kopikad peale, teises lausa 70 krooni!

Pole ka ime, et kõik, kes vähegi saavad, teevad oma sisseostud mujal. Tallinnas tööl käivad tassivad toidukotte igapäevselt rongi peal. Keila linn 25 kilomeetri kaugusel on oma mitmekülgsema kaubandusvõrguga populaarne ostuturismi sihtmärk. Isegi Paldiski linnavalitsus sõidutab sinna regulaarselt pensionäre linnaeelarve kulul.

Siinsetes poodides käivad ainult need, kellele midagi muud üle ei jää. Teised teevad siin ainult täiendavaid sisseoste kui mõni toode Tallinna või Keila poes meelest läks. Niisugune olukord mõistagi tekitab kaubanduse äratasuvusele survet juurde.

Kuuldavasti on Paldiskisse esimene ketimarket peatselt tulemas. Pealtnäha on see samm õiges suunas, kuid sellest jääb väheseks ja olukord võib isegi hullemaks minna. Väga kaua ei jaksa nimelt kaks väikest toidupoodi marketile rinda pista ja kui tema juba saab konkurentsivabalt edasi tegutseda, peavad linnakodanikud jälle oma suu odavamast toidust puhtaks pühkima.

Põhiprobleem seisneb selles, et alla 5000 elanikuga kõrvaline linnakene on selleks liiga kitsas turg et kaubandust juurde meelitada. Ehkki Paldiski on oma suletud linna staatusest vabanedes silmnähtavaid edusamme teinud, tuleb linnal suuremaks saada et jätkusuutlikuks jääks. Elanikke ja eluruume on vaja juurde saada. See omakorda eeldab ettevõtluse siia tekitamist. Seega on kuuldused kuni 1000 töökohaga toornafta rafineerimistehase rajamisest hea uudis.

Leivapäts

Näe imet! Sain täna õhtul kella seitsme paiku poes käies leivapätsi kätte. Pood oli üks Paldiski kahest normaalsest toidupoest, see, mis mulle lähemal asub.

Midagi niisugust pole ma pärast nõukaaega oma silmaga näinud: riiulid oli leivast ja saiast vaata et tühjaks pühitud. Mõni üksik päts oli kumbagi alles ja populaarseimad sordid, mida ka ise enamasti ostan, olid täiesti otsas. Ja see oli nagu öeldud kell seitse õhtul, mitte näiteks hommikul, kus kaupa pole veel jõutud kohale vedada.

Parim enne märgistustest võib järeldada, et müügil oli ikkagi võrdlemisi värsket kaupa ehk pood oli tõesti leivast ja saiast tühjaks ostetud! Eks pagaritööstus ähvardabki leiva ja saia hinda kopsakalt tõsta. Piimaturulgi tormab ja räägitakse lausa piimasõjast, kus Prismat olevat konkurendid ja tarnijad ähvardustega survestanud piima hinda tõstma.

Mis meie toidukaubanduses ometi toimub? Kas rahvas on eeldatava hinnatõusu eel ja mine tea defitsiidikartuses hakanud toiduaineid kokku ostma? Kas ma siis pean homme hommikul kella üheksaks poe ette sappa minema et kas või midagi kätte saada?

Mitte millestki ma aru ei saa.

Edit: Rohke DebeLakk alustab oma libauudiste saadet samal teemal (mp3).

Sildid:

Paulig ähvardab kohvi hinda nii Soomes kui ka Eestis tõsta. Esmapilgul mõjub põhjendus arusaadav. Hinnad maailmaturul on tõusnud ja Brasiilia kohvisaagi kättesaadavus jätab soovida.

Sellegi poolest jääb mulle mulje, et kohv on Eestis juba niigi üle mõistuse kallis. Siinsetes poodides maksab 450 grammi pakend Pauligi kohvi ligikaudu kaks korda sama palju kui 500 grammine suvalises Helsingi toidupoes. Kohvi muidugi Eestis ei rõstita vaid nii Soome kui Rootsi kohvitootjad toovad väilsmaal rõstitud kohvi spetsiaalselt siia, kuid üksnes veokulu ei tohiks nii suurt hinnavahet õigustada.

Kuhu siis kohvipaki otsa pandud raha kaob? Minu tagasihoidlik arvamus on niisugune, et selle paneb pihta jaekaubandus. Osaliselt kindlasti seletab seda asjaolu, et Soomes just kohv on traditsionaalselt kaupmeeste jaoks tõmbetoode, mille kasumi arvel kliente poodide ustest sisse meelitatakse. See aga ei pruugi tähendada, et Eesti kaubanduskett kohvi arvel liigkasu teenida ei taotleks.

Hindade edasist tõusu on seoses eurole üleminekuga juba niigi karta. Läbipaitsvuse huvides soovitan soojalt majandusanalüütikutel nii kohvi kui ka teiste toiduainete hindade arengul teravalt silma peal hoida. Haneks tõmmatakse tarbijat juba niigi.

Sildid:

Toiduhindade tõus on kurb asi, millele paraku väga jõuliselt vastu ei hakka, sest see on enamjagu globaalse majanduse arengutest tingitud. Tallinna linnaviletsus väidab küll, et neetuse vastu võluvitsaks oleks munitsipaalpoodide asutamine. Nüüd on seda juba üle korratud, et globaalarengule hakatse Nõmme turul rinda pistma.

Huvitav, ei tea kas linnavalitsus või Nõmme linnaosaviletsus kavatseb ka ise kurke ja kapsapäid kasvatada. Või lubatakse turul endiselt talunikel oma saagiga kaubelda? Järsku on linna investeeringute kavas ka põllumaa ja toidutööstuse soetamine?

Linn võib küll Nõmme turu haldamiseks aktsiaseltsi asutada, kuid turumajanduse tavatingimustes pole turuplatsi omanikul kaubeldavate toodete hindades kaasarääkimise õigust. Seda reguleerivad endiselt nõudlus ja pakkumine. Kui just pole kavas maksumaksja raha eest sovhoose asutada, ei kipu hinnad linnavõimude tegevusest tingitult siia ega sinna liikuma. Põllumehed ei tule turule selleks, et oma kapsapäid kahjumiga maha müüa.

Päevaleht küsitleb tallinlasi keeleprobleemidest kaubanduses. Lehes on samuti Maxima näitel lugu Keeleinspektsiooni tegevusest eestikeelse teeninduse esile kutsumise valdkonnas. Peale Maxima osutavad usutletavad videol väiksetele keldripoodidele ja Keskturule.

Minu jaoks on see küsimus üleoluline, kuna ma lihtsalt ei suuda vene keeles kaubelda. Pole piisavalt sõnu suus. Isegi hindadest ei saa vene keeles aru, ammugi ei suuda näiteks kioskil või keldripoes tooteid vene keeli küsida.

Pean tunnistama, et keeleprobleem on mul viimastel aastatel just Tallinnas järjest harvem ette tulnud. Isegi kui poemüüja või kõrtsi ettekandja eesti keele oskused puudulikud oleksid, teeb enamus ikkagi oma hea ja parema et asjad aetud saaksid. Sellist kangekaelset vene keele juurde jäämist, mis veel 1990nendate keskpaigas igapäevne nähtus oli, pole ma ammu tuvastanud. Ega keegi ennast lugupidav müüja kliendi rahast ilma jääda ei taha.

Ma mäletan hästi, kuidas 10-15 aastat tagasi eestikeelse teeninduse nimel väikset sissivõitlust pidasin. Näiteks oli Ülemiste trammipeatuse juures üks väikne keldrikõrts, kus baaridaam umbvenekeelne. Tegelikult oskas ta küll eesti keelt rohkem kui rääkida tahtis.

Astusin ma kord tema leti juurde ja tahtsin õlut juua. Tema justkui ei saanud mu soovist aru. Nii ma võtsin tühja õlletoobi kätte ja paigutasin selle kraani alla. Daam valas toobi täis.

Omaette tsirkus sugenes meil õltsi tasumisel, hinnaks tookordseteski tingimustes üleodav kaheksa krooni. Ma talle viisakalt seletasin, et vene keelest aru ei saa (kuigi antud juhul sain). Seisin rahatähega käes nii kaua kui mult raha eesti keeles küsiti. Väsis teine ära ja küsiski.

Õlu ära joodud, tahtsin seda sama juurde. Samuti oli mul heeringavõileiva järele isu kerkinud. Täitsa riigikeelse küsimise peale anti mulle teine õlu ja võileib ning raha küsiti ilma tembutamata. Mõtles vist, et lolliga kakelda ei maksa.

Ma ei tea kas see Ülemiste kõrts veel alles on ja kui siis kas seal ikka keeleprobleeme esineb. Ent nagu juba öeldud, on minu tähelepaneku järgi enamus vene ja teistest “muu” rahvustest teenindajatest ülemalt viisakad. Sisuliselt on keeleoskustega praegu paremad lood kui tookord ja kui juhuslikult keegi just nii hästi keelt ei räägigi, katsutakse ikka kuidagi läbi saada.

Vanadest turumuttidest veel kuidagi saan aru, et nendel just ei pruugi kõige suurem motivatsioon olla. Kui aga Maxima on sunnitud Ida-Virumaalt noort tööjõudu tooma, võiks oodata küll, et haridussüsteem oleks suutnud nendele vähemalt aitaval tasemel riigikeele selgeks õpetada. Vastasel juhul tuleb kivi Tõnis Lukase kapsaaeda visata.

Sildid:

P6rgukiz juhib tähelepanu, et alates tänasest tohivad Soomes üle 400 ruutmeetri müügipinnaga poed pühapäeviti kell 12-21 uksi valla hoida. Järgmine pühapäev muidugi ei loe, sest see on emadepäev ja ühtlasi neljakuningapäev, mis mõlemad omaettegi sunniksid poode uksed sulgema. Tänavu ongi pühade kokkulangevus tarbijale tavalisest vähem kannatusi põhjustanud, sest esimesel mail oli samuti usupüha, mis oleks eraldigi kauplemist takistanud.

Soome reguleeritud tingimustes peab tarbija erinevate asjaoludega kursis olema, mis talle enesele ei pruugi muidu huvi pakkudagi. Esiteks peab teadma, kas pood tihedalt või hõredalt asustatud piirkonnas asub. Hõredamal alal võivad poed ööpäevaringselt igal ajal kaubelda, kuid lahja õlut ja teisi alkohoolseid jooke (kuni 4,7 % alkoholisisaldusega) on lubatud vaid üheksast üheksani müüa, üheksast üheksani aga on müük rängelt keelatud.

Soome ja Rootsi on minu teada ainukesed Euroopa Liidu liikmesriigid, kes on tänaseni suutnud liidu vabakaubanduse reegleid eirata ja alkoholi ostmisele ja müümisele oma ajast ja arust maha jäänud absurdseid reegleid peale suruda. Rootsis on riigipoodide monopoli piires 3,5 % alkoholisisaldusest kangemad joogid, Soomes vastavalt 4,7%. Rootsis pole kauagi sellest, et riigipoodide laupäevne lahtiolek veel vaidluse objektiks oli. Mõlemas riigis aga on omaette teadus selgeks teha, milliste riigi- ja usupühade eelõhtul tohib veini ja viina riigipoest osta.

Soomes on praktiliselt kõik suured linnad ka juriidiliselt tihedalt asustatud alad, kus tuleb poodlemise ette planeerimisel kalendri, kella, usuteaduste ja rahvuskultuuriga hästi kursis olla. Eelpool oli juba ristineljapäeva ja 1. mai kokku langemisest jutt. Kas aga teadsid, et ristineljapäeva eelsel kolmapäeval tohib kella üheksani õhtul poodelda, 30. aprillil aga kõigest kella kuueni? Ise arvasin, et poed oleksid minugi poolest võinud eelmisel neljapäeval töörahva auks kinni jääda, ent sellegi poolest minu kui jumalaid mitte usuva inimese jaoks riikliku usupüha puhul lahti olla. 🙂

P6rgukiz avaldab arusaamist selle kohta, et kaubandusest leiba teenivad pereinimesed tahavad ka oma lähedamatega aega viita. Nojah, saan ma sellestki aru kuid poodlemisaegade reguleerimine pole minu arust mingi sunnitööga seotud küsimus. Vabatahtlikest pühadel töötada tahtvaist pole küll enamasti puudust. Pealegi on see lõpuks ometi töö ja elukutse valiku küsimus: kes ei taha kliente sel ajal teenindada, kus nad seda soovivad, võib vabalt kuskil mujal endale rakendust leida.

Mulle sobiks väga hästi, et saaksin kell neli hommikul poodi minna, ent saan sellest hästi aru, et sel ajal pole kaupmehe jaoks kasulik ainuüksi minu tõttu poodi lahti hoida. Et aga arvestatav hulk tarbijaid tahab poes pühapäeval käia, ei tohiks seda asjatu reguleerimisega takistada. Rootsis näiteks, kus muidu reguleerimise maailmarekord vaata et käes, paneb poodlemise paika nõudluse ja pakkumise vahekord (kui alkoholiga seonduv välja arvata).

Mina lihtsalt ei saa aru, mis asi riigil on sinna sekkuda kui ma tahan ükskõik millisel ajal poes käia ja sellega on nõus kohalik kaupmees ja tema personal. Kust tuleneb riigi õigus sundida mind ja kaupmeest kella, kalendri ja usupühade järgi oma käitumist seadma?

Majanduslike huvide avaldus: See sissekanne ei pruugi erapooletu olla, kuna olen Helsingi tarbijaühistu HOK-Elanto ja seeläbi Soome Tarbijateühistute Keskühistu osanik ja kuulun niimoodi kaudselt Prisma Peremarketi (sealhulgas Kristiine Prisma) omanike ringi.

Kindlasti ei ole Kristiine Prisma ainus toidupood Eestis, kus on alaealistele alkoholi müüdud kuid see pole sama kindlasti mingisugune vabandus sellele, et nii ikkagi juhtus. Omanikuna olen muidugi ettevõte kasumi üle mures kuid sama palju olen selle üle mures, et minu kaasomandis (olgugi et väga väikse osalusega) olevas firmas pole ilmselt läbi töödeldud piisavas mahus kontrollimehhanisme taolise ennetamiseks. Just nimelt tarbijaühistu omaduses olevad poed peavad ka oma sotsiaalset vastutust tundma, mistõttu arvan, et kannatame ära selle kahju, mis meile ehk müügiloa peatamisega kaasneb.

Selle juhtumiga seoses on jälle korratud, et Eestis puudub üleriigiline alkoholipoliitika. Mulle on täiesti arusaamatu, et iga omavalitsus omaette teeb sellist alkoholipoliitikat kui meeldima juhtub. Ühesugused reeglid peavad igal pool kehtima, olgu nad siis millised tahes. Reeglite sisu on juba ühiskondliku kokkulepe asi, mille tingimused peab lõplikult Riigikogu paika panema.

Kas näiteks alkohol peab igal pool kättesaadav olema? Kas näiteks tanklates, kus seda ostavad peamiselt autojuhid? Väiksed putkad on juba kehtiva seadusega välja arvatud, kuid kas peab alkoholi olema ka väiksetes keldripoodides, kus võiks arvata, et noortel on seda kergem osta kui marketides?

Tallinnas on kella kaheksane kuivaseadus paksu pahandust tekitanud. Samas oli mul eelmisel nädalal Tartus üsna mõnus pärast kella üheksat Kaubamaja Toidumaailmas viina ja õlut (ja süüa ka) osta. Ülejäänud Kaubamaja suletakse kell üheksa kuid Toidumaailm alles kell kümme. Tean sedagi, et juhul kui poleks jõudnud kella kümneks kohale, oleksin Tartus veel hiljemgi avatuid poode leidnud, kus viina müüakse. Mulle aga paistis, et enamusele Kaubamaja klientidest see kord meeldis ja mingit jumalavallatut kauplemist seal ei tuvastanud.

Just need lubatavad müügiajad ja müügikohad ongi selline asi, mille piirid peab parlament paika panema. Kui need on kaupmeestele teada, võivad nad oma avamis- ja sulgemisajad paika panna, arvestades kindlasti sealjuures ka kohaliku turuolukorda ehk seda, millistel aegadel lubatu piirides rahvale meeldib poes käia. Ei jäägi enam suurt midagi omavalitsustele otsustada. Kui siis ehk mõne Pirogovi platsi taolise piknikukoha lubamisega seoses.

Tavatarbija jaoks on selgelt liigsete piirangute kehtestamine kahjulik, ehkki nendesse aegamööda ära harjutakse. Soomes näiteks kehtib aastast 1932 kord, kus kanget kraami müüakse ainult riigipoodides, mida näiteks Helsingis on 30 ringis. Enamus nendest on avatud kella üheksast hommikul kaheksani õhtul, laupäeviti kella kuueni ning pühapäeviti ja riigipühadel hoopis suletud. Kuni 4,7 %-ilist kraami (peamiselt õlu ja siider) müüakse toidupoodides vahemikus kl 9-21.

See tähendab, et pean juba eelnevalt oma joomist planeerima, mis omakorda kipub sinnapaika minema, et igaks juhuks toon koju rohkem kanget viina kui õieti vaja oleks. Kui näiteks laupäeval ühe viinapudeli järele lähen, on mul teada, et enne esmaspäeva hommikut teist samasugust seaduslikult osta ei saa, mistõttu neid sageli kaks või kolm ostetud saabki. Selle korraga võrreldes on Eesti kord tunduvalt meeldivam ja arvan et ka tavatarbijale talutavam kui ta ükskord üle riigi kehtima pannakse.

Millised piirangud on korraga vajalikud, otstarbekad ja mitte liigselt tarbijat ahistavad, on juba avaliku arutelu asi. Liiga karmist korrast pole erilist kasu kellelegi kuid täitsa laissez faire pole ka ehk kõige mõistlikum. Kui ükski purjus autojuht kellegi süütu kodaniku surnuks sõidab, olen ma selle ennetamise nimel valmis tanklates alkoholimüügi keelama. Samas ei tekiks napsitanud kodanikul vajadust viina järele autoga sõita, kui ta saaks seda mõistlikul kellaajal jalutuskäigu kaugusel oma kodust osta.

Need küsimused peavad valitsus ja Riigikogu ükskord otsustama selle asemel et kohalike omavalitsuste selja taga pugeda. Just see mitme erineva korra kehtimine tekitabki purjus juhtide liiklust maanteedel. Nii kaua kui Toompea saadikud oma tööd ära ei tee, kehtib paratamata korralagedus.

Tyybid kirjutab kuidas tema arvates käitub “tüüpiline eestlane” supermarketis. Kui nüüd argumendi tõttu nõustuda, et selline loom nagu tüüpiline eestlane on üldse olemas, kahtlen kõvasti selles, kas kirjeldatud poodlemine on just eestlastele iseloomulik. Pigem kipun arvama, et tegemist on üsna universaalse käitumismudeliga.

Esiteks see nähtus, et kohe poodi sisenedes saadetakse keegi seltskonnast kassajärjekorda seisma. Seda panin ma siinmail tähele siis kui meie linnajaos Helsingi esimene LIDL avati. Kuna tegemist oli Helsingis seni tundmatu poega, mille kohta aga kuuldused mujalt olid positiivsed, tekis selle ühe poe vastu ülelinna huvi. Esialgu olid poe ruumid kitsad, eriti arvestades, et terves linnas teist sama keti poodi ei olnud.

Hilisema remondi tagajärel aga kahekordistus poe müügipind samas kui Helsingis avati LIDLi poode juurde. Pikad kassajärjekorrad polnud enam igapäevne nähtus, praegu tuleb neid ette seoses suurte pühadega, millal siin on kaupluste müügiajad rängelt reguleeritud. Ehk siis kellegi järjekorda saatmine on tingitud sellest, et kassateenus ei vasta poe populaarsusele ja selle asjaolu paneb üldjuhul turg paika.

Lisaks kirjutab Tüübid, et eestlane ei suuda allahindlustele ja sooduspakkumistele vastu panna. Kas siis tõesti ainult eestlane? Kes meist ei tahaks midagi odavalt kätte saada? Seal samas LIDlis on mitmest rahvusest kliente näha, kellel kõigil näis mõttetult palju midagi pakkumistoodet kärus olevat. Kesse ikka vajab näiteks 10 kilo grillivorste korraga koju tassida kui just neid antud nädalal 50 senti odavamalt ei müüdaks? Viie euro kokkuhoiu nimel ollakse valmis pealtnäha idiootselt käituma.

Mitte ainult eestlane ei katsu näpuga kõiki puu- ja juurvilju. Ega keegi ei taha sellist kaupa osta, mille säilivus paistab vähegi kahtlane olevat. Seda eriti kui ostetakse sooduspakkumise korral ebaharilikult suur kogus korraga.

Pole ka see minu tähelepaneku järgi ainuüksi eestlase omadus, et käruga trügitakse. Ükskõik millisest rahvusest inimene kliendiks ka ei olegi tahab ta end kuningaks tunnetada. Ja siis on talle suur pohhui kui keegi temast mööda ei pääse, tal on ju vaja oma tarbijaotsust kaaluda.

Igaühele meeldib poes käia sel ajal kui seal teisi kliente ei ole ja kui just sellisel ajal sinna ei pääse, tehakse ikka nägu nagu teisi ei olekski. See põhjustabki pahatihti kellegiga tülli minemist, mis seegi just eestlase omadus ei ole.

Pealegi ei ole ma kindel kas taoliste sigaduste toime panemine on üldse enamusele arenenud maailma poodlejatele tavaline. Äkki on tegemist väikse vähemusega, kelle käitumine lihtsalt silma torkab? Sest viisakaid marketikliente on ikka olemas, paraku aga need eriti tähelepanu enda poole ei tõmba.

Ekspress kirjutab et hilised alkoholiostjad peavad RIMIs oma suu märjakesest puhtaks pühkima kui ei jõua selle eest tasuda enne kui kell 23 kukub. Ilmselt on linnavõimude määrus nõnda vormistatud, et ost loetakse sel hetkel toimunuks kui selle eest kassas makstakse. Nii võib pikas sabas kinni jäänud klient joogist ilma jääda isegi siis kui on poodi piisavalt vara tulnud ja kauba enda kätte saanud.

Selline tobedus pole muidugi kaupmehe ega kliendi huvides. Samas on arusaadav, et kaupmees ei julge müügilubadest ilma jäämisega riskida juhul kui keegi koputama läheks. Segaduse on tekitanud Tallinna volikogu, kes on oma määruse nõnda sõnastanud, et see terve mõistuse eiramist võimaldab. Olgu siis ka nii kena ja parandagu oma vea ära!


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.