Larko peegel

Archive for the ‘isiklik’ Category

Ähvardus

Posted on: 11 01 2012

Sain Facebookis ühelt mulle tundmata kasutajalt järgmise sisuga privaatsõnumi:

Teie õnnetu eksistentsi juures on väljapääs olemas. Võin müüa head nööri. Kui te kitsi ei ole,saame kaubale. EEstile hea tehing!

Paistab, et sõnumi läkitaja end mitte kuidagi ei varja. See on reaalselt kasutajaprofiililt saadetud. Kasutaja esineb oma Facebook-profiilis täitsa normaalse nime, näopildi ja elukohaga.

Saatja enda arvates võib see huumor olla. Mina aga ei kipu seda isegi haiglaseks huumoriks pidama. Juriidiliselt läheb juba kindlasti ähvardamise paragrahvi alla, kuigi seda ehk pole selliselt kavandatud. Sõnum oli muide päevse päeva ajal saadetud ehk tegemist pole öise purjutamisega.

Kuna ma inimest ei tunne, ei saa ka tema kavatsusi hinnata. Kaalun tõsiselt, kas mitte ei peaks igaks juhuks politseisse pöörduma. Igatahes on siin mu naljasoone piir ületatud.

Kui ma viimati lennukiga reisisin, oli maailm täitsa teistsugune. USA presidendiks oli keegi Reagan ja Venemaal võimutses üks G-tähega algava perekonnanimega meesterahvas. Sellest oli mul vaid märg unenägu, et kunagi veel võiksin täievoliliseks Euroopa Liidu kodanikuks saada.

Ka lennunduse tingimused olid teised. Neid on vahepeal mitu korda ümber tehtud. Näiteks lennupilet koosnes paberihunnikust kaante vahel ja keegi ei piilunud lennuki pardale minnes, kui palju sul hambapasta või habemeajamisvahtu kaasas oli.

Nüüd pean jälle üle pikema aja lendma. Lausa hirm on seetõttu nahas ja naha all. Kuigi mulle ennemuistsel ajal lennureisid sugugi harjumatud ei olnud, ei hakka selle teadmisega praegu enam mitte tuhkagi peale.

Esiteks on see lennupileti värk. Saadeti mu e-postisse täitsa asjalikku moodi e-pilet. Andmed olid enam-vähem samad kui vanasti paberihunnikus. Aga enne tuli paberimajandus kaasa võtta. Mis ma siis nüüd tegema pean? Otsin kuskilt printeri üles või piisab äkki sellest, et mul arvuti kaasas on?

Nüüd ma siis katsun kaasaegse lennunduse algeid pähe tuupida, et Lennu Mere nimelises jaamas päris nii loll välja ei paistaks kui tegelikult olen. Üht-teist Eesti Õhk ilusti ära seletabki, ent mõned seletustest tekitavad paraku rohkem küsimusi juurde kui selgeks sai.

Regimine näiteks on keeruline protseduur küll. Lihtsaim oleks muidugi e-regida, kuid selle kohta on kirjas, et peaks pardakaardi välja trükkima. No pean ma nüüd siis ühe ainsa lennureisi tõttu endale printeri muretsema, mida seejärel enam naljalt kordagi elus vaja läheks?

Vedelikukogustest ja nende moodustest juba oli eelpool juttu. Kindlaim oleks muidugi täitsa kuivalt sõita, aga pean ikkagi terve ööpäeva Tallinna ja Brüsseli vahel viibima. Ja selle kohta pole juhistes mitte sõnagi öeldud, kas seda ka ühe liitri sisse arvestatakse, kui lennuki pardal higistama hakan? Või pean kusel käima? Seal ikka peldik on, vist?

Pardale lubatakse lahkelt üks arvuti kaasa tuua, ent samas keelatakse rängelt kasutamast raadiosaatjaga elektroonikat. No kuidas ma sülearvuti võrgukaardi välja lülitan? Ise enesest hakab sunnik tööle isegi siis kui veebibrauserit ei näppi. Ja siis jään mina selles süüdi kui Boeing maha kukub. Pannakse kinni veel kui ellu jään.

Suitsetamisega on päris karmid lood. Lennujaamades ja lennukis ei tohi, hotellis samuti mitte ja vaevalt ka Euroopa Parlamendi hoones. Esiteks piinatakse nikotiinipuuduse all vaata et surnuks ja siis peaksin veel naeratades väitma, et meeldiv oli käia. Raisk!

Pidin ma nüüd sellele auhinnale kandideerima? Hirmu ja viletsust on sellest seni vaid järgnenud. Õpi veel vanast peast uuesti ära, kuidas tänapäeval peenema rahva seltskonnans ringi käiakse!

Nii see juhtuma pidigi, mida juba vaikimisi kartnud olen. Nüüd on mind kuu aja pärast Brüsselisse kutsutud ja lausa Euroopa Parlamendi kulul. Homme ennelõunaks peaksin vastama, kas sinna sõita saan.

Nagu juba kevadel kirjutasin, sai üks Delfis ilmunud lugu EP ajakirjanduspreemia konkursile edastatud ja selle ka Eesti dzürii Brüsselisse edasi saatis. Auhinnatseremoonia toimub 19. oktoobril ja sinna on kutsutud kõik rahvuslike voorude võitjad. Ainult sellest pole mul halli aimugi, kas mind seal valge rahalaev ees ootab või kõigest rõõm kohalviibimise pärast.

Kumbki asi oleks muidugi omaette kena. Ega ma kunagi Europarlamenti oma raha eest ei sõida ja üritusest ennastki jääb juba eluaegne mälestus. Ainuüksi parlamendi külalisena osaleminegi oleks tore ka siis kui asi sinnapaika jääbki, mida ma tõenäoliseks peangi.

Samas pole mul sellest täna aimugi, milline on mu tervislik seisund ja majanduslik olukord kuu aja pärast. Nõme oleks isegi kinnimakstud lennupileti ja hotellimajutuse olemasolul Brüsselisse sõita kui peaks juhtuma, et mul siis üldse raha poleks nagu tänagi ei ole. Vähemalt üks lõunasöök on küll kavas ehk päris nälga vast ei sureks, ent päriselt näpud põhjas suures ilmas käia küll lahe ei oleks.

Nüüd seisab selle kohta tõsine mõtlemine ees, mida ma küll homme Europarlamendi Tallinna esindusele vastan.

Laekus mulle kiri Euroopa Parlamendi infobüroolt Eestis:

Täname, et otsustasite osaleda Euroopa Parlamendi 2011.a. ajakirjanduspreemia konkursil.
Rahvuslik zhürii, mida juhatas Eesti Ajakirjanike Liidu  juhatuse esimees hr Peeter Ernits, otsustas 12. mail toimunud koosolekul saata Teie kandidatuur ja töö edasi järgmisesse, üle-Euroopalisse vooru.
Üle-Euroopalised võitjad valib välja rahvusvaheline zhürii selle aasta septembris.

Sai nimelt Delfis ilmunud arvamuslugu kõnealuse preemia konkursile veebikategoorias edastatud. Pigem küll naljaviluks, ehkki mulle preemiaraha marjaks ära kuluks. Ja näe, nüüd siis lähebki Eestist edasi järgmisesse etappi.

Kivi kotti mulle 🙂

Konkursi veebisait

Nii umbes südaöö paiku ilmnes mul südames tõsiseid krampe. Sissehingamine oli raskendatud ja tundsin end täiesti jõuetuks. See läks ruttu mööda ja esialgu arvasin, et nii jääbki. Veerandtund hiljem aga kordus sama atakk.

Arvasin, et oleks parim igaks juhuks kiirabisse pöörduda. Paraku olen juba viis aastat selle üle uhkustanud, et Skype abil ilma moblata hakkama saan. Skypega aga hädakõnesid helistada ei saa. Tunnetasin kerget paanikat.

Siutsusin Twitteris (ja seeläbi Facebookis) SOS-märgistatud abipalve kiirabi kutsuda. Kuna elan liftita majas neljanda korruse peal, panin end hädapärast riidesse ja läksin treppitoa ukse ette istuma lootuses, et äkki keegi möödakäijatest lahkelt kiirabi kutsub. Teiseks põhjuseks see, et olen kuskilt lugenud, et taolises seisundis on värskest õhust kasu.

Nii palju kui meie maja ees tavaliselt tol ajal möödakäijatest just puudust ei olegi,  valitses täna ööl hauavaikus. Hauda ma kartsingi varsti saavat. Mul on üldjuhul vajaduse korral valju hääl, kuid praegu hästi kostvalt appi karjuda ei jaksanud. Pealegi arvasin kasulik olevat jõudu kokku hoida ja elu säilitamisele keskenduda.

Järjekordne puhang tuli ja läks mööda. Siis ma juba püüdsin abikarjeid ilmale saata, kuid endiselt ei suutnud neid hästi kostva häälega edastada. Mitte keegi ei reageerinud, kuigi meie õuest kanduvad vaiksematki häälitsemised on üldjuhul neljandas korruses kuuldavad. Ühel korral nägin kedagi vastasmaja ees jalutavat, mis andis mulle jõudu oma volüümi tõsta. See inimene ei saanud mu abipalvet kuulmata olla kui ta just kurt polnud. Sellegi poolest ei pööranud ta peadki vaid kõndis rahulikult edasi ja kadus kusagile Peetri tänava poole.

Järgmise ataki ajal olin peaaegu kindel, et jäängi sinna oma kodutreppitoa ukse ette surema. Läks aga kurivaim mööda ja veidi hiljem jalutas Pakri tänava suunast kaks vene noormeest. Nemad said mu hädast aru ja helistasid koheselt kiirabisse. Jäid abi saabumiseni mind rahustama ja sõbralikult vestlema. Nende juuresolekul ilmus veel üks tõsine puhang, mille ajal nad mind toetasid ning manitsesid sügavalt sisse hingama.

Head inimesed, sellised. Olen nendele igavesti tänulik. Õnnistagu ja õnnestagu neid jumal kui ta olemas on!

Kiirabi aga vibis ja viibis. Küsisin poistelt kas ta pidi Keilast või koguni Tallinnast tulema. Ei, Paldiski oma oli. Ju neil siis mõni teine väljakutse pidi olema, sest üks ta kust Paldiskist jõuab minu juurde tunduvalt kiiremini kui poole tunniga.

Kohale jõudes oli arst rohkem mu dokumendist kui päästmisest huvitatud. Kamandas pikkali ja käsutas medõe kardiogrammi alustama. Õde oli täitsa umbkeelne; arsti eesti keel oli igatipidi arusaadav, kuigi mitte just elementaarsest sõnavarast parem.

Päris kuidas mul joomisega lood. Tunnistasin ausalt üles, et üleeelmine nädal tervenisti ja pool eelmist sai kõvasti kanget visatud. Eelmise nädala neljapäevast kuni pühapäevani jõin kõigest paar õlut päevas et pead parandada. Selle nädala esmaspäeva ja teisipäeva olen täiesti kaine olnud. Küll aga on esmaspäevast alates gripp küljes.

Arst avaldas arvamust, et pohmakas ju, mitte infarkt ja seda juba enne kardiogrammi valmimist. Sellega aga jõudsin juba pühapäeval ühele poole. Mulle eriti ei meeldi, et mu sõna ise enese kohta ebaviisakal kombel vaidlustatakse. Ise ma ju kõige paremini, tean, kuidas asi tegelikult on ja oma tervisliku seisundi kohta ei tuleks pähegi arstile valetada.

Vaadates kardiogrammi läbi kordas arst, et pohmakas mis pohmakas. Käsutas medõde mulle midagi karvase maitsega arstirohtu suhu pritsima. Seda ma küll pean tunnistama, et selle alla neelamine mu enesetundele väga kiirelt hästi mõjus. Visati autost välja, kästi koju minna ja lasti ruttu jalga.

Kardiogrammi väljaprint on mul siin nina all. Ega ma sellest suurt aru ei saa. Kahtlen aga selleski kas ka arst peale graafikute väga hästi aru sai, mis seal sõnaliselt  kirjas. Arvestades tema eesti keele tasemele ma nimelt hästi ei usu, et tema inglise keele oskustki just kiita oleks.

Lõppjärelduste kokkuvõte koosneb neljast reast:

1120 Sinus tachycardia
4068 Nonspecific Twave abnormality
6220 Possible left atrial enlargement
9140 ** abnormal rhythm ECG **

Ma ei tea, aga oma mitte just viletsaima inglise keele oskuse juures järeldan, et siin viidatakse vähemalt kahele asjaolule, mis annavad alust järeldada, et kõik ei pruugi siiski korras olla. Lisaks on minu arust lõppdiagnoosiks südame rütmihäire. Mulle aga öeldi, et pohmakas, mitte miski muu.

Kiirabiarst on muidugi meditsiinilistes küsimustes minust üle mägede kõrgemal tasemel. Mulle aga tundub, et viisakuses jääb ta mulle kõvasti alla. Võib-olla samuti suhtlemisoskustes. Ma ei ole näiteks sinatamise üle teps mitte pahane, kuid mul endal on raudselt kombeks ennast vanemaid võõraid inimesi esmakohtumisel teietada. Seda eriti kui puutun nendega ametialase tegevuse käigus kokku.

Mul enesel on mõistagi tarvis järeldusi teha. Pikad joomatuurid peavad ära jääma. Mõni õlu mõnu pärast. Nii palju kui ära kulub aga mitte rohkem, öeldi Buratinoski.

Ja ju ma kindluse mõttes  pean endale hädaabivahendiks mõne odava moblatoru muretsema.

Sel nädalal olen senisest mõne võrra kergemalt toitunud. Nii üllatuslik kui see ka ei olegi, on mu enesetunne paremaks läinud. Võib-olla osaliselt ikka sellepärast, et söön umbes täpselt sama toitu kui varem, kuid märksa väiksemates kogustes.

Asi sai alguse täitsa kogemata. Seni olen kodustes tingimustes hommikusöögiks manustanud kaks kruusi kohvi, kolm-neli saiaviilu koos suitsuvorsti, singi, maksapasteedi või muu sarnasega ning ühe kohukese. Kõige rohkem meeldivad mulle Tere kohukesed ning nendest omakorda mustikas, maasikas ja banaan.

Ühel kaunil hommikul tuvastasin, oli vist pühapäev või esmaspäev, et mida pole, seda ei ole. Kohukesed olid otsas. Ei viitsinud seetõttu enne söömist poodi tõtata vaid otsustasin kergema hommikusöögi kasuks.

Ehkki hommikusöök tookord ühe kohukese jagu nõrgemaks jäi, tundus kõht sellegi poolest täis saavat. Vaatamata kergemale hommikueinele ei läinud kõht tühjaks oluliselt kiiremini kui enne. Ja kui see juhtus, panin pintslisse vahepeal poest toodud kohukese. Selle abil suutsin jälle vastu pidada umbes sama kaua kui varem teise söömaajaga.

Hakasin sihilikult kohukest hommikusöögilt eemale tõukama ja alles siis seda sööma kui ennast näljaseks tundsin. Eksperimendi korras sai ka päeva kolmanda söömaaja toidukogust kärbitud. Seal kus varem söin kaks grillivorsti või kolm kotletti, panen nüüd nahka ühe vorstikese või kaks kotletti. Imekombel saab kõht sellegi poolest täis. Ju mul pidi järelikult enne rohkem isu kui vajadust toidu järele olema.

Kõige imelikum asi aga juhtus mul joomisega. Nimelt olen terve nädala otsa joonud õlut vaid ühe pindi (0,568 liitrit) päevas ja seda alles siis kui sooja toitu sisse võtan. Pole lihtsalt olnud tahtmist rohkem juua. Viina pole üldse mekinud. Janu kustutan kas kraani- või mineraalveega.

Terve elu olen arvanud, et süüa tuleb selleks et jaksta aga võta näpust! Praegu tundub, et jaksu on tunduvalt rohkem kui seni. Samuti jään kergemini magama. Uni on sügavam ja kvaliteetsem.

Miski on ka halvemaks läinud. Nimelt kustutab õlu janu sootuks efektiivsemalt kui vesi. Seetõttu tuleb vett rohkem limpsida kui õlut. Järelikult pean ka sedavõrd sagedamalt kusel käima. Kes kurat väitiski, et just õlu kusele ajab?

Mis nüüd siis edasi saab? Ei tea ega hakka ennustamagi. Eesmärke ka ei püstita. Söön ja joon endiselt nii nagu süda käseb.

Varem või hiljem kahtlemata tekib tahtmine suures koguses õlut ja viina manustada või nii palju süüa kui kõht mahutab. Kui see aeg kätte jõuab, las käia! Seniks aga pole hullugi praeguste toidukoguste juurde jääda.

Sildid:

Hommikul ärgates ja külmkappi sisse piiludes hämmastasin, missugune sisu oli sinna üle öö tekinud:

Seda ei arutlenudki, kes võiks küll see päkapikk olla, kellest niisugune näärikingitus maha on jäänud. Vastus mulle juba vannitoa peeglis vastu vaatas kui ennast targema inimesega nõu pidama läksin. Imetlesin ainult, mis võiks säärase operatsiooni eesmärgiks olla.

Kalendrile pilgu visates sain aga kohe aru: L@ssie peab täna oma sünnipäeva, mida tuleb korrapäraselt tähistada. Palju õnne Universumi peremehele!

Eile ja täna olen Twitteris vihjanud, et mul võiks täna õhtul midagi olulist teavitada olla. Ja nii läkski, et mul enda arvates midagi teada anda on. Ostsin täna kahetoalise 47-ruudulise korteri Paldiski linnas Pakri tänavas.

Kogu oma iseseisva elu olen peamiselt üürikorterites elanud. Viimased paarkümmend aastat on mu korteriperemeheks olnud erinevad Helsingi linna omaduses olevad kinnisvaraühistud, varem aga Kuopios ja Stockholmi lähistel asuvad üldkasulikud kinnisvarahaldajad. Tänasest alates olen sisuliselt korteriomanik.

Juriidiliselt saan selle staatuse umbes ühe nädala jooksul kui riigivõimud viivad mind sisse vastavatesse registritesse. Täna olen igatahes oma korteri ostuhinna tasunud, samuti notaritasu ja isegi riigilõivu. Ostu-müügilepingu kohaselt kolib korteri senine omanik hiljemalt 10 jaanuaril ära, kuid tal on enda sõnul kange tahtmine juba uus aasta Ida-Virumaal vastu võtta. Eks elame näeme.

Mul on sellest teatav ettekujutus ja isegi plaanikene, mis siis juhtuma hakab kui ma oma korterisse päriselt kolin. Sellest veebiavalikust teavitada aga pole veel praegu kohane. Iga asi omal ajal.

Et mul on täna pikk ja pingeline päev olnud, mingit suurejoonelist tähistamist esialgu ei toimu. Lipsin vaikselt hotellitoas õlut enne kui paratamatult voodi peale (loodan, et mitte alla) kukun. Homme Helsingis aga teen liigud nagu kord ja kohus. Rääkimata erinevatest bakkanaalidest kui juba Sadamalinnas kohanenud olen.

Ilmaradari pilt täna kell 7.30 illustreerib hästi mu tänase väljasõidupäeva algust. Kell 5 hommikul oli vihmafront veel Tallinna peal, kuid lähenes aukartust äratava kiirusega Helsingile. Kui ma kell 6 kodust läksin, oli paduvihm alanud ja ajutiselt lõppes parajasti kui sadamasse jõudsin. Nii olen korralikult märjaks saanud, ent lootust on olemas, et Tallinna jõudes oleksin kuivunud ja parimal juhul ka kuivaks jääksin. Igatahes on kogu kahepäevse väljasõidu raskeim osa juba ära tehtud: selleks on eranditult hommikune sadamasse minek.

Hetkel töötab Tallinki Super Stari wifi enam vähem, kuid oodata on, et keset merd läheb tunduvalt aeglasemaks. FTP kasutamine ei õnnestunud, muidu pole kurta suurt midagi. Seda pole küll enne olnud, et veebibrauseri käivitamisel registreerumist nõuti, kuid piisas sellest et vajutasin nupule “Enter as a cruise quest”. Mitte mingisuguseid paroole või muud autentimist ei küsitud.

Tänaseks on mul omajagu kohtumisi planeeritud. Kui aga aega jääb, astun kindlasti Paide tänava Uuskasutuskeskusest läbi, kus täna kell 13-18 leiab aset 10 krooni päev ehk iga asi maksab just 10 EEKki. Tea millega veel oma garderoobi kaunistada saan. Peavarju on mulle lahkelt Dzingel lubanud, millest aga kavatsen põhjalikumalt oma soomekeelses blogis kirjutada, kusjuures selle postitusega seondub mulle laekuv materjaalne hüve.

Homse päeva ajaraamistik hakab seegi juba tasakesi selgeks saama. Kui kõik täna ja homme plaanipäraselt möödub, olen homme õhtuks jälle kodus. Tallinna õhku on igatahes tore üle natukese aja sisse hingata ja kena seegi, et on ka asja eest tegemisi, mitte ainult pidu, pillerkaar ja pummeldamine.

Sildid:

Nagu juba vastava sissekande otsa lisasin, sai hapukurgi hooaja Tartus tähistamise kava augustikuu algusesse edasi nihutatud. Selleks on erinevaid põhjuseid, muuhulgas see, et mul sel nädalal on peale lõbu ka asjalikku tegemist Tallinnas. Nii siis viibingi neljapäeval ja reedel Tallinna Vürstiriigi haldusterritooriumil.

Erinevaid toimetamisi ja kohtumisi on mul juba kalendris, kuid iseäranis reedel on veel mingil määral vaba aega. Kui siis kellelgi on tahtmine mind enam vähem elusas olekus tuvastada, palun sellest endale meelepärast sidekanalit kasutades mulle märku anda. Kohtutäituri, politsei ja teiste ametkondade tülitamisest sõnumi vahendajana palun endiselt hoiduda.

Tahtsime kõige paremat aga välja kukkus nii nagu alati. Või kas siiski kukkus? Olen ma endale ja teistele sita kokku keeranud või ei ole?

Kas maailma üldine rahu oleks parem kui mõned asjad oleksid toimumata jäänud, mida ma olen korda saatnud? Jah, kahtlemata oleksid. Kas ma saan neid tegematuks pöörata? Ei, kahjuks ei saa. Pean selle käkiga edasi elama, mille ise kokku keerasin.

Nõnda ei olegi küsimus selles kas ma pean sinna naasma, kus olin, sest see pole üldsegi võimalik. Kuidas aga edasi nii teha, et maailm mu enda ja teiste asjaosaliste jaoks paremaks saaks? Kusjuures pean siinkohal ikka silmas seda, et siin ja praegugi kõige paremat tahan. Mis sellest välja kukub, on muidugi iseasi.

Tahaks kangesti veel püüda edasi minna. Kui võimalik vahepealseid vigu parandada, vähemalt nende kahjulikke tagajärgi likvideerida. On see üldse võimalik?

Arvan et on küll. Mis siin siis ikka arutleda: teeme ära! Kohe kindlasti teeme. Absoluutselt ja sihikindlalt, jah!

Mul käib siin plaanipidamine tähistamaks hapukurgi hooaega Tartu linnas. Mõte on niisugune, et viibiks Taaralinnas juulikuu kuueandal algaval (töö)nädalal mitte vähem kui kaks ööpäeva. Oma sõidugraafiku panen enam vähem lõplikult kinni tuleva nädala keskpaigas ehk juulikuu esimese ja teise päeva ringis.

Olen vaikselt maad kuulanud mõningate inimeste Tartus viibimise kohta ja selle alusel katsungi mõistliku ajamosaaiigi koostamiseni jõuda, mille raames saaks ka inimestega kohtuda. Kui kellelgi antud nädala raames on tahtmine mind reaalses olekus Dorpatis näha, palun sellest mulle hiljemalt teisipäeva õhtuks (30. juuni) teada anda. Soovitav oleks ka kõige sobivama(te) päeva(de) kohta märku anda.

Sidevahendiks võib vabal valikul pruukida käesoleva blogisissekande kommentaariumit, Twitterit, Facebooki, Skypet, e-posti või isegi kirjatuvi kui sellega sõnum kohale jõuab. Kohtutäituri sideteenust palun mitte tülitada, samuti mitte piirivalve, politsei, kiirabi ja päästeameti ressursse koormata.

Edit: Hapukurgi hooaja Tartus tähistamise kava on muutunud. Dorpati reis realiseerub orienteeruvalt lõikuskuu esimesel poolel.

Tuli kustub

Posted on: 15 06 2009

Nii umbes pooleteist tunni pärast kustub mul tuli laes. Tegemist on etteplaneeritud elektrikatkestusega seoses kohaliku elektrivõrgu mahuka uuendustöö lõppfaasini jõudmisega. Eeldatavalt kustub vool pool tundi enne südaööd ja taastub hiljemalt kell neli varahommikul.

Muidu polekski suvisel ajal väga hull, kuid haarab katkestus ikkagi just need vähesed tunnid, millal näiteks lugemine ilma lambita pole võimalik. Kõht on mul täis ja vorsti veel piisavalt alles. Suurim probleem aga seisneb selles, et koos elektriga lülitub mu veebiruuter välja ja kuna terve piirkond vooluta jääb, ei saa ka naabrite wifi-võrkudele loota.

Olen siis paratamatult Internetist eemale tõugatud, kuid üks põnev Eesti film on sülearvuti kõvaketal. Aku peaks just nii kaua vastu pidama, et selle ära vaadata jõuan. Pärast ei pruugi enam väga kaua võtta et varavalguses raamatulugemisega ülejäänud aeg surnuks lüüa.

Ega siin väga viriseda ei saa. Korralik rahvas enamasti öösel magab, ju siis pean ise ennast selles süüdistama, et korralik ei ole vaid hoopiski öökull. Soovida jätab ainult ette teatamise ajastus: Helsingi Energia teate sain kätte alles reedel pärastlõunat. Oleksin väga hästi võinud kusagile linnast ära nädalavahetuseks sõita ja alles täna õhtul koju naaseda. Rahvas ikka suviti nii vahetevahel käitub, isegi viletsama ilma puhul. Õnneks polnud ka sügavkülmas rohkem kui üks pakend köögivilju, mis just äsja ära söödud sai, kuid võinuks ka hullemini minna.

Mis siin ikka, mu vanavanemate majapidamises ei nähtud elektrivalgusest undki, rääkimata arvutitest ja Internetist. Eks ma kuidagi neli ja pool tundi üle elan, ehkki see linnatingimustes veidi ekstreemne kõlab.

Edit: Kurat, kell neljast puudub kümme minutit ja mingit elektrikatkestust pole seni veel olnud. Film ära vaadatud ja omajagu loetud, kuid midagi sellist teha ei julge, mis veebiühendusest sõltub. Ega ma ei kurda kui ära jääb, aga nii hästi nüüd vaevalt küll läheb.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.