Larko peegel

Archive for the ‘andmekäsitlus’ Category

Täna olevat Olympic Casino oma virtuaalse mängupõrgu uksed valla löönud. Mitte et mul olnuks suur tung oma raha seal nelja tuule poole pillata, kuid ikka uudishimust vaatasin järele. See aga kadus ruttu: mängimiseks peaksin ma firma tarkvara alla tõmbama ja installima!

Esiteks on veebiavarustes juba nii palju hästi töötavaid veebipõhiseid hasartmängukohti, et tõesti pole huvi mõne järjekordse kasiino tarkvara arvutisse paigutada. Ja teiseks, kust ma tean, mida kõike selle tarkvaraga veel ei kaasneks? Viimane asi, mida ükski oma arvuti turvalisusest lugupidav inimene teha tahab, on raha sellise arvutiga liigutada, kus võõras tarkvara sees.

Kui mul siis peaks teinekord hasartmängu järele isu tekkima, ei rahulda seda kindlasti Olympic-Casino kaasabil.

Sildid:

Andmekaitse Inspektsioon lükab tagasi uudistes läbi käinud väited nagu oleks andmekaitsjad takistanud Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskust teavitamast kõrgekoole muudatustest, mis on tehtud üliõpilase kandidaadi hinnetes pärast sisseastumisdokumentide esitamist. Tsiteerin pressiteadet:

Tegelikult on probleem selles, et Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses tuleb luua andmevahetus kõrgkoolidega, mis muuhulgas võimaldab uuendada näiteks muudetud eksamitulemusi. Olukord on seda kummalisem, et eksamikeskusel on põhimääruse järgi kohustus pidada kõrgkoolidesse sisseastumise infosüsteemi.

„Andmekaitse Inspektsioon ei näe sellise andmevahetuse loomises probleemi“, selgitas inspektsiooni järelevalvedirektor Kaja Puusepp.  Samuti ei ole probleemiks, kui kõrgkoolid oma sisseastujate riigieksami tulemuste võimalikke muudatusi  eksamikeskusest kontrollivad. „Tuleb vaid imestada, millise kergusega  viidatakse andmekaitsele, kui on vaja omaenda  tegevusetust õigustada.“

Lisaks on ehk probleem selleski, et riigiametid ei suhtle omavahel otse vaid meedia vahendusel.

Tallinna linnakantselei on tulnud selle peale, et andmeid linnavalitsejate lähetuses viibimise kohta ei tohi isiku eraelu puutumatuse ja turvalisuse huvides uisapäisa avalikustada:

“Linnakantselei on seisukohal, et teave isiku lähetuse kohta võib isiku eraelu puutumatust oluliselt rikkuda, kui see on vabalt kättesaadav internetist,“ põhjendab linnakantselei personali- ja avaliku teenistuse osakonna juhataja Tiiu Hurt.

“Näiteks käskkirjast saab järeldada, millal lähetatu ei viibi kodus. Avalike isikute elukoha aadressid võivad olla internetist leitavad. Selle info avalikult kätte saamise ja ärakasutamisega võib kaasneda oluline riive isiku eraelu puutumatusele,“ lisab ta.
Ta ütleb, et lähtuvalt neist põhjustest seati dokumentidele juurdepääsupiirang.

No vot! Kuidas küll riigivalitsejad pole sellest mõelnud! Näiteks Vabariigi Presidendi ja ministrite välislähetuste kajastamine meedias tuleb viivitamata lõpetada. Kui lehest on lugeda ja raadiost kuulda, et näiteks peaminister parasjagu Brüsselis viibib, saab ju sellest järeldada, et teda just praegu kodus ei ole.

Samuti tuleb Riigikogu istungid turvakaalutlustel ning eraelu puutumatuse huvides kinniseks kuulutada. Riigikogu liige ei või ju üheaegselt Toompeal ja oma kodus viibida. Potentsiaalne terrorist või muidukurikael võib ju Riigikogu veebilehe otsestriimingust tuvastada, millise riigikoguja kodu või pealinnakorter võiks konkreetsel hetkel järelevalveta olla.

Igaks juhuks peaks ehk Riigikogu stenogrammid samuti salastama. Mõni rahvasaadik võib ju kogemata kellegi kolleegi või ise enese eraelu puudutavaid andmeid välja lobiseda. Näiteks ministreid sõimatakse Riigikogu istungitel alatasa muuhulgas neid ebapädevuses süüdistades, mis võib halvimal juhul lausa riigisaladuse reetmise alla liigituda.

Sildid:

Virtuaalne söömaklubi arutab täna õhtul kell 19 andmekaitsega seonduvat. Panen siia meeldetuletuseks mõned märksõnad, millest võiks juttu tulla. See pole sugugi ammendav ettekanne, kaugel sellest.

Andmekaitse alla liigitub palju muudki kui sünnipäevatervituste lugemine raadios või küsimus selles, kelle isikuandmete avaldamisele ajakirjanduses on ülekaalukas avalik huvi. Üksiku arvutikasutaja seisukohalt on ehk olulisimaks probleemiks teadvustada, kelle käes tema andmend ometi asuvad. Google arendab oma GDrive teenust, mille eesmärgiks on teha arvuti kõvaketas üleliigseks. Minu failid on juba praegu täies mahus erinevates serverites ja esialgu mulle tundubki, et parem on need just nimelt mitmele serverile jätta selmet kõik Google juurde koondada. Google juba niigi teab minu kohta vaata et rohkem kui ma ise.

Kodanike nuhkimine terrorivastase võitluse ettekäändel on mitmed tõekspidamised privaatsuse valdkonnas viimastel aastatel tagurpidi pööranud. Euroopa Liit käivitab ülehomme Brüsselis sõltumatu asutuse, kelle ülesandeks saab kodanike privaatsuse kaitsmine suure venna valvsa silma vastu. Eks aeg näitab kas sellest saab kodanikule reaalne abinõu või kõigest järjekordne eurobürokraatia käepikendus. Millegipärast ei kipu uskuma, et sõna “sõltumatu” on siin eriti suure rõhuga.

Andmekaitse ettekäändel on erinevateas Euroopa riikides väga absurdseid tõlgendusi tehtud. Näiteks käib Saksamaal vaidlus selles, kas Akismeti spämmitõrje mitte ei ole andmekaitse reeglistikuga vastuolus. Samuti on Saksamaal neid, kelle arvates ei tohi veebisaitidel Google Analyticsit kasutada.

Autoriõiguste kaitse nimel on Taanis ja Soomes seaduseid vastu võetud, mille alusel saab failijagajaid kohtu alla anda ja Rootsis on samal teemal ägedad väitlused käimas. Taanis ei tohi otsingumootorid ajalehtede veebiväljaandeid indekseerida, ikka autorikaitse ettekäändel. Soomes on juhtumeid, et kohus on määranud failijagamises kahtlustatavatelt veebiühenduse blokeerimisi.

Selle aasta algul jõustus Rootsis nn FRA-seadus, mille alusel Rootsi sõjaväeluurajad võivad seaduslikult jälgida kõike veebiliiklust, mis Rootsi piirid ületab. Eestit ja Soomet puudutab see väga konkreetselt, sest mõlema riigi veebiliiklusest arvestatav osa käib Rootsi sõlmepunktide kaudu. Söömaklubi istungitki võiksid Rootsi nuhid vabalt ja seaduslikult pealt kuulata.

Viimane oleks küll hästi naljakas, sest vähemalt mina teen kõige enesest oleneva, et vestlus oleks ka ilma Skypeta vabalt veebis jälgitav. Nimelt käivitan veidi enne kella seitsmet striimingu, kus püüan võimalust mööda vestlust edastada ja salvestada. Kui väga hulle tõrkeid ei ilmne, peaks siis tänane vestlus varasematega võrreldes oluliselt paremini jäädvustuma.

Edit: Istungi operatiivteave ilmub siin.

Saksamaalt, Austriast ja Sveitsist laekub järjekordselt kummalisi uudiseid veebiga seonduva juriidika valdkonnast. Erinevates ajaveebides spekuleeritakse, et WordPress blogides harilikult kasutatav spämmitõrje Akismet võib sealsete andmekaitseseadustega vastuolus olla. Põhjus seisnevat selles, et Akismet “helistab koju” USAs paiknevale serverile ja salvestab sinna hulga andmeid määramatuks ajaks. Mitmed blogijad on praegu Akismetist menetluse hirmus loobunud.

Lärmi algatanud Playground eitab igasugused etteheited nagu oleks ta Akismeti andmekaitse küsitavustele tähelepanu juhtinud eesmärgiga promoda enda arendatud konkureerivat spämmitõrjujat Antispam Bee. Minupoolsed arvamused on siinkohal üleliigsed.


Andmekaitse Inspektsioon

Nagu ekraanikaaberdusest eelpool näha, tunnistab Andmekaitse Inspektsioon, et ameti dokumendiregistri kättesaadavus pole kooskõlas avaliku teabe seadusega. Selmet ebamugavuse pärast vabandada palun käesolevaga Andmekaitse Inspektsioonil kui järelevalveorganil vastavalt kehtivatele seadustele käivitada ise enese tegevuse suhtes väärteomenetlus ja määrata iseendale seadustes ette nähtud trahv.

.

Mul pole juba kolm või isegi neli aastat ORKUTi kasutajakontot. Selle sulgesin ammu enne kui ORKUT Google konto omanikele ilma kutseta avatuks sai. Mõne aja eest sai sinna siiski vaatluspostiks Punase Viinakuu Kolhoosi nimel profiil avatud.

Äsja käisin üle küllaltki pika aja seoses eelseisvate jõulupühadega ORKUTis veidi kolhoosiasja ajamas. Ütleme nii, et sisselogimise eesmärgiks oli Punase Viinakuu Kolhoosi sõpradele jõulukalendri saladuskatet pisut enneaegselt koomale tõmmata. See aga siinkohal tähtsust ei oma.

Ma peaaegu et kukusin toolilt maha tuvastades, et ORKUT soovitab mulle kui Punase Viinakuu Kolhoosile ise enese kui Larkoga sõbraks hakata. Kontrollisin üle, et mu kunagist ORKUTi kontot pole selles mõtes olemas, et ma sinna oma kunagise parooliga ilma kontot uuesti aktiveerimata sisse logida ei saa. Sellegi poolest aga on tühi profiilileht olemas. Ja mis veel rohkem, see lage profiil väidab, et ma olevat ka Larko olekus sisse logitud.

Proovisin siis ise enesega tsättima hakata. Ja ennäe, teises arvutis tuvastan, et Punase Viinakuu Kolhoosi ORKUTist läkitatud tsätisõnum laekub Larko GMaili postkasti! No muidugi on need Google kontod omavahel seotud, kuna aegajalt nende vahel post liigub.

Sõbrasoovitusi oli mul seal tegelikult mustmiljon. Need olid enamasti inimesed, kes aegajalt mu blogis kommenteerimas käivad ja ma ise vastavalt nende omas. Kuna kommentaaridest laekuvad meiliteated, oleme mõistagi üksteise kontaktilistides ja kuna mina kui Larko ise enese kui Punase Viinakuu Kolhoosi listis olen, soovitati siis neid Larko kontakte Punase Viinakuu Kolhoosile, kuigi ma Larko olekus ORKUTi liige ei ole ja olen sealt juba ammu välja astunud.

Siin muidugi midagi ohtlikku ei juhtunud, kuid imestama ikka ajab, kuidas Google oma erinevate teenuste kasutajate kontaktiandmetega nii kergekäeliselt ringi käib. Kindlasti leidub privaatsuse määrustes paragrahv, mille alusel saab JOKKile pretendeerida, kuid minu arust see päris õige asi ei ole. Et juba GMaili ja ORKUTi kasutajate kontaktid ja sisselogimisandmed on ilmselt ühte andmebaasi kantud, on vast kõigest aja küsimus, et samuti tehakse ka näiteks Bloggeri, Picasa, YouTube, AdSense, Analyticsi jt. Google teenustega.

Siis pole kõik veebikasutajad üle maailma enam üksteisest kuue sammu kaugusel vaid kõik ühe lüliga omavahel seotud.

Sildid: ,

Kui võrrelda selle nädala isikuandmete uudist sellega, mida Rootsist kuulukse, on siinne sealse kõrval kindlasti torm veeklaasis. Nagu Rootsi ajalehed pajatada teavad, on Rootsis viis tavakodanikku hakanud kodanikualgatuse korras seksuaalkurjategijate isikuandmeid sihikindlalt koguma ja üksikasjalikult veebis avaldama ega kavatsegi oma jonni jätta. Rootsi andmekaitse uurib asja, kuid ei oska isegi selle kohta midagi kindlat öelda, kas asi üldse nende pädevuses on või mitte ja kas anmdmete avalikustamine veebis on seaduslik või mitte ja kui siis millise seaduse alusel.

Veebisaidil on seksuaalkuritegudes süüdi mõistetud isikute nimed, isikukoodid ja täpsed kodused aadressid. Elukoht on samuti täpselt kaardil osutatud ja üles on riputatud täies mahus kohtuotsused. Kõik saidil eksponeeritud isikud on kohtus süüdi mõistetud, osaliselt on kohtuotsused jõustunud kuid mõni võib veel edasikaebamisel olla. Osa süüdi mõistetud isikutest kannab karistust, mõnel aga võib karistus juba aegunud olla. Esindatud on igat masti seksuaalkuriteod vägistamisest ja laste seksuaalsest kuritarvitamisest ahistamiseni ja lastepornopiltide veebist alla laadimiseni.

Ehkki tegemist on kindlasti seaduse mõistes isikuandmete registriga, ei Rootsi Admekaitse Inspektsioon oska kommenteerida, kas asja menetlemine on ameti pädevuses või liigitub veebisait hoopiski ajakirjanduse alla. Kuigi andmed on kogutud avalikest dokumentidest, ei andmekaitsjate sõnul pruugi olla seaduslik nendest koostatud andmebaasi veebis avaldada. Juhul kui andmekaitsjad jõuavad järeldusele, et andmebaas on seadusega vastuolus, võib sellele omakorda kriminaalmenetlus järgneda.

Ma poleks ehk kogu asjast ilma Kingsepp vs Päevaleht kaasuseta nii väga huvitatud olnudki. Neid kaht asja kõrvuti vaadeldes aga torkab silma Eesti ja Rootsi andmekaitsjate erinev aktiivsuse tase ja enesekindlus. Kuigi Eesti andmekaitsealasele seadusandlusele on nii mõndagi ette heidetud, on olukord Rootsis kindlasti veel sellestki segasem.

Koduseks ülesandeks võiks püstitada järgmistele küsimustele mõelda: kui kaua peab endine poliitik ennast avaliku elu tegelaseks aduma ja kas kuriteos süüdi mõistetud inimene peab elu lõpuni end avaliku elu tegelaseks aduma? Ja kas seksuaalkurjategijate elukoha avalikustamisele on ülekaalukas avalik huvi sõltumata kuriteo astmest ja kantud karistuse mõjust konkreetsele isikule?

Ei taha konkreetse vaidluse kohta nii ega naa arvata, kuid sellegi poolest mulle tundub, et selles artiklis avaldatud isikuandmed on kõik selles blogis juba ammu avaldatud ja väikese vaevaga üles leitavad. Vähemalt meenub mulle nagu oleksin iga Päevalehes avaldatud tõiga juba varem antud ajaveebist lugenud.

Ei taha ka sel teemal spekuleerida, kuidas Andmekaitse Inspektsioon seaduseid tõlgendab, kuid mäletamist mööda leidis andmekaitse mõne aja eest, et Andrus Ansipi koduse aadressi avaldamine kesknoorte kampaania käigus oli õiguspärane, kuna aadress oli varem kuskil telefoniraamatus Ansipi nõusolekul avaldatud.

Teisest küljest, ega ma ise ei taha ka, et kõik mu isikuandmed ühele leheküljele koondatud oleksid. See, kes tahab mu kohta kõik veebis olevad andmed kätte saada, peab ikka selleks korraliku töö ära tegema, nii umbes paartuhat lehekülge läbi sirvima. Aga kui keegi peaks selle töö ette võtma, kas mul siis on õigus keelata teda andmeid ühes kindlas kohas avaldamast? Need on ikkagi andmed, mis ma ise oma vaba tahte alusel olen veebis avaldanud.

Reaalselt on vast nõnda, et olenemata konkreetse vaidluse tulemusest ei saa veebist midagi tagasi, mis sinna üks kord satunud. Google teab kõike ja näiteks siin on Sirje kohta vaata et samad andmed kui vaidlusealases artikliski ja veidi veel juurde. Ainult lapse sünniaeg puudub. Seega pole kuulsus just täna “pähe kukkunud“.

Igatahes jään ma vaidluse tulemust suure huviga ootama. Siis on teada, kas ise midagi ette võtta saan juhul kui keegi otsustab kõik mu ise avaldatud isikuandmed ühes kohas kogumikuna avaldada.

Haige Mõistuse Sündikaat vaatleb asja oma nurga alt.

Taanlased on ka endale “Linnateater vs. Kultuurikatel” veebihääletuse korraldanud ja sealgi on asja taga poliitiline partei. Erinevusi keskerakondliku katlakampaaniaga on olemas, kuid põhiliselt on ka siin poliitpropagandaga tegemist. Korraldajad seda küll ei varjagi ja teostus on igatipidi avatum ja läbipaistvam kui Kultuurikatla puhul.

Esiteks on hääletusele pandud küsimus selline, mille võikski väga hästi pärisreferendumile panna. Tegelikult ongi erakond Radikale Venstre just seepärast veebihääletuse korraldanud, et Taani valitsus pole vaatamata nõudmistele võtnud nõuks eurovääringule üleminekut rahvahääletusele panna. Ise asja kohta pole ju kolmandaid variante olemas: kas eurole minnakse üle või mitte. Seega sobib selline küsimuse püstitamine väga hästi rahvahääletuse teemaks. Erinevalt näiteks Eestist on Taanil euro kohta Euroopa Liiduga erand, mis lubab vääringule nii kaua üle minemata jätta kui Taani rahvas seda ei soovi.

Küsitlus toimub partei veebisaidil ehk kellelegi ei tekki selles kõhklusi, kes selle õieti korraldab. Rohkem veel, küsitlusankeedi all esineb YouTube videol Sofie Carsten Nielsen, kes on Radikale Venstre esinumber tuleva aasta europarlamendi valimistel. Muidugi on see siililegi selge, et Carsten Nielseni sõnavõtt, kus ta oma poolehoidu eurorahale ei varja, kinnitab ka seda, et tegemist on valimispropagandaga. Ütleks siiski, et seda tehakse ausalt, mida ei saa Keskerakonna kampaania kohta öelda.

Et tegemist pole siiski päris taanlaste rahvahääletusega, kinnitab asjaolu, et mul lubati lahkelt oma jah-hääl anda. Mitmel korral hääletamine on küll takistatud. Ei viitsi järele uurida, kas tõke on IP- või küpsisepõhine. Teiselt arvutilt saaksin vast tahtmise korral hääletada küll, väikse mässamisega ilmselt ka sellelt samalt.

Mulle aga meeldib eriti see, et ei ole vaja oma koordinaate saata selleks et hääl arvesse läheb. Pärast hääletamist näidetakse küsitluse umbkaudset hetkeseisu. Täpne tulemus lubatakse pärast küsitluse peatumist meilida nendele, kes oma meiliaadressi selleks läkitavad.

Tähelepanuväärselt pole eelnevalt linnukest ühtegi kasti paigutatud, ei tulemuse teada saamise ega parteipropaganda küsimise kohta. Vähemalt kümne minuti jooksul pärast hääletamist pole mu postkastisse ka midagi laekunud. Ise palusin endale tulemuse teada anda, parteipropagandat ei soovinud. Eks näis, kas ma nüüd varsti hakan poliitspämmi Taanist saama või mitte.

Radikale Venstre küsitlust demokraatiaks nimetada oleks liialdus, pigem on see ikkagi demagoogia. Ega seda isegi ülekaaluka jah-tulemuse korral ei saaks rahva toetuseks eurole tõlgendada. Kampaania teostus aga on kodaniku vastu lugupidav: kedagi ei püüetagi lollitada.

Sildid: ,

Andmekaitse uurib Linnateater vs. Kultuurikatel –jandi seadusele vastavust. See on väga kena, kuigi probleem kogu üritusega minu hinnangul seisneb põhiliselt milleski muus kui andmekaitses ja tegeliku probleemi arutamiseks pole Andmekaitse inspektsioonil pädevust. Tahtmata andmekaitsjate hinnangut ennetada ei imestaks isegi kui kampaania sellest juurdlusest puhtalt välja tuleks.

Hääletusankeedil on kohustuslikeks väljadeks eesnimi, perekonnanimi, elukoht omavalitsusüksuse täpsusel ja e-postiaadress. Viriseda võiks selle üle, et oletuslikult on linnukesed andmete veebilehel kuvamise ja edaspidise spämmimise lubamiseks juba eelnevalt paigutatud, mistõttu on küsitav kas ikkagi kehtib opt-in või opt-out. Tähelepanelik hääletaja siiski taipab linnukesed ise eemaldada aga kui tähelepanelik nüüd tavasurfaja on?

Andmekaitse seisukohalt on kindlasti probleemiks, et vähemalt minu silm ei seleta, et kuskil oleks selgelt kirjas asjaolu, et korraldajaks on tegelikult Keskerakond. Pigem jäetakse kogu saidil muljet, et tegemist on linnavalitsuse korraldatud küsitlusega. Haritud hääletaja oskab muidugi whois-päringu teha, aga kui haritud jälle on tavasurfaja?

Lisaks siin nimetatud küsimustele saab andmekaitse vast uurida kogutud andmete hoidmise ja kasutamisega seonduvat. Kellel on andmetele juurdepääs? Kuidas neid hoitakse? Kas ja millal kustutatakse nende andmed, kes pole spämmiandmebaasi ülekandmist lubanud? Ja nii edasi.

See kõik on muidugi tähtis aga andmekaitsealane juurdlus ei saa kõige tähtsamaid selle üritusega seonduvaid probleeme puudutada. Kui nüüd tehniline teostus ja protseduurilised küsimused hetkeks kõrvale jätta ja keskenduda demokraatia aspektile, on kõlanud arvamus, et säärane küsitlemine oleks justkui demokraatia lisamine ja linnakodanike arvamuse arvestamine. Ei ole!

Ise eneses on rahvahääletus ka kohalikul tasandil täiesti kõlblik ja teretatav nähtus, kuid nii kohalikul kui riigitasandil on küsimusi, mida saab referendumile panna ja teisi, mida mitte kuidagi ei saa. Esimeseks eelduseks on see, et hääletusele pannakse loogiline ja möödapääsematu küsimus. Näiteks Euroopa Liiduga ühinemine oli just nimelt selline: ei saanud olla midagi kolmandat varianti peale liikmeks astumise või mitte astumise. Need on omavahel vastuolus, üks välistab teist ja see on juba langetatava otsuse loogiline tulem.

Antud juhul on küsimus üsna lihtsustatul kombel sellest lähtuvalt püstitatud, et raha on piiratult ja tuleb otsustada, kumba kahest projektist eelistatakse. Andke nüüd andeks, aga see pole möödapääsematu valik nagu ELdu liikmeks astumine või väljaspoole jäämine! Alternatiivseid võimalikke otsuseid on mustmiljon.

Mitte kumbagi toetada ja raha näiteks sotsiaaltoetustele, liikluskorraldusele või tubli linnapea palgapreemiale suunata. Mõlemad ellu viia ja Kesktelevisiooni projekt peatada. Mõlemad ellu viia ja üks abilinnapeadest koondada. Mitte kumbagi ellu viia ja üks kultuurispets linnavalitsusse tööle võtta.

Igaüks siin nimetatud alternatiividest leiaks mingil määral rahva vastukaja ja nii mõnigi veel, mida siin ei nimeta. Eelarve koostamine aga on tervik, mille üksikasju ei saa rahvahääletusele panna. Selle eest tuleb ikka linnavalitsusel ja volikogul vastutada.

Mitte ei tohi vastutusest kõrvale hiilida ja “vox populile” pretendeerida. Meenutab see kahe projekti vastandamine kunagist “rahvaküsitlust” selle kohta, kas vabastada tuleb Jeesus või Barabas. Ei tea kas Savisaar kavatseb ka Kesktelevisiooni saates oma käed süüst puhtaks pesta.

Tõsiseltvõetava rahvahääletuse puhul on üleoluline, et protseduur on usaldatav ja läbipaistev. Antud protseduur ei saa tõsiselt kummalegi pretendeerida. Tulemust annab manipuleerida nii palju kui keegi viitsib ja häältelugemise üle puudub igasugune avalik kontroll.

Kui tõsiselt tahetakse linnakodanike arvamust kuulda võtta, tuleb rahvahääletusele panna mõni selline küsimus, mis selleks loogiliselt sobib. Ise hääletus peab toimuma läbi kindlate protseduuride ja korraldajaks peab olema linnavalitsus ise või, mis veel parem, Vabariigi valimiskomisjon. Kui veebis hääletatakse, peab see toimuma täpselt samamoodi kui e-valimised aga peale selle tuleb kodanikul loomulikult olla võimalus ka paberkandjas hääletussedeliga hääletada. Selline küsitlus võiks demokraatiale pretendeerida, seekordne aga kõigest demagoogiale.

Edit: Savisaar väidab, et mingisugust andmebaasi ei koostatagi. Huvitav, ei tea mispärast ankeedil siis küsitakse hääletaja nõusolekut selleks, et talle “korraldaja poolseid teateid selle ja ka teiste kampaaniate kohta” saadetakse. Kuidas neid ilma andmebaasita saata saab?

Maksu- ja tolliamet manitseb rahvast oma maksud online-pangakontotele tasuma et need kiiremini publikaanide andmebaasis kajastuksid:

Online-pangakontole tehtud maksete kohta jõuab laekumise info ameti süsteemi 15-20 minuti jooksul, tavalise pangakonto kasutamise puhul aga järgmisel tööpäeval.

Kuidas, palun? Ei tea mis asi on offline-pangakonto. Mul näiteks on konto kolmes pangas. Igaüks nendest on täitsa tavaline arvelduskonto aga ühtlasi ka online-konto. Niikui midagi arveldan, olgu siis pangakontoris, automaadil, poekassas või veebis, kajastub tehing koheselt mu arvel.

Mulle tundub, et probleem pole sugugi pangakontodes vaid riigi infohalduses. Ja riik ajab oma probleemi kodanike kaela. Korrastagu parem oma andmebaasid selmet kodanikele puru silma ajada!

Sildid:

Ei tea mis kuradi jama inkassaatorid oma arust ajavad:

Kuna inkassofirmadel puuduvad andmed telefoninumbri omaniku vahetuse kohta, siis võib uus numbriomanik ühtäkki avastada, et teda süüdistatakse endise omaniku võlgades.

Inkassofirma näeb tekkinud olukorras mustade lammastena mobiilioperaatoreid, kes ei soovi andmete kontrollimisel inkassaatoritega koostööd teha

Einoh, ega ma ei tea, kuidas tänapäeal võlgnevusi arvestatakse. Vanasti oli kombeks, et võlglane oli konkreetne isik või ettevõte. Võib-olla ongi seaduseid vahepeal muudetud. Kui juba maha jäetud telefoninumbriga võivad kellegi teise võlad kaasneda, äkki peaksin ka seda kontrollima, kui palju ja kellele võlgneb see inimene, kes enne mu üürikorteris elas.

Järsku saaksin ma mõned oma meiliaadressidest samuti maha jätta. Kui keegi õnnetu need endale registreerib, võiks ehk oma võlad tema kaela sokutada.

Eriti naljakas on see väide:

AS-i ERA Liisingu Inkassoteenused juhatuse liikme Teigo Tamme sõnul võib midagi sellist toimuda vaid siis, kui endine klient ei täida talle lepingus pandud kohustust teavitada oma andmete muutumisest inkassofirmat.

Kuidas palun? Kui inkasso hakab mind ahistama, on mul siis nendega mõni lepinguline suhe? Mis kohustaks mind nendele teada andma kui otsustan mõnest moblast loobuda? Enda teada pole ma selliseid lepinguid sõlminud. Täitsa enesest sõltumata on mult võlgnevusi nõudma hakatud.

Kas inkassofirma muide tohib kesiganes suvaline inimene käivitada või tuleb enne mõni eksam ära teha, millega oma pädevust tõestada? Näiteks et võlaõigusseadust oleks vähemalt kord elus piilutud. Ilmselt siiski mitte.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.