Larko peegel

Archive for the ‘ajakirjandus’ Category

Nii see juhtuma pidigi, mida juba vaikimisi kartnud olen. Nüüd on mind kuu aja pärast Brüsselisse kutsutud ja lausa Euroopa Parlamendi kulul. Homme ennelõunaks peaksin vastama, kas sinna sõita saan.

Nagu juba kevadel kirjutasin, sai üks Delfis ilmunud lugu EP ajakirjanduspreemia konkursile edastatud ja selle ka Eesti dzürii Brüsselisse edasi saatis. Auhinnatseremoonia toimub 19. oktoobril ja sinna on kutsutud kõik rahvuslike voorude võitjad. Ainult sellest pole mul halli aimugi, kas mind seal valge rahalaev ees ootab või kõigest rõõm kohalviibimise pärast.

Kumbki asi oleks muidugi omaette kena. Ega ma kunagi Europarlamenti oma raha eest ei sõida ja üritusest ennastki jääb juba eluaegne mälestus. Ainuüksi parlamendi külalisena osaleminegi oleks tore ka siis kui asi sinnapaika jääbki, mida ma tõenäoliseks peangi.

Samas pole mul sellest täna aimugi, milline on mu tervislik seisund ja majanduslik olukord kuu aja pärast. Nõme oleks isegi kinnimakstud lennupileti ja hotellimajutuse olemasolul Brüsselisse sõita kui peaks juhtuma, et mul siis üldse raha poleks nagu tänagi ei ole. Vähemalt üks lõunasöök on küll kavas ehk päris nälga vast ei sureks, ent päriselt näpud põhjas suures ilmas käia küll lahe ei oleks.

Nüüd seisab selle kohta tõsine mõtlemine ees, mida ma küll homme Europarlamendi Tallinna esindusele vastan.

Duhh tsiteerib Ahto Lobjaka Postimehes ilmutatud kolumni ja on omakohtule õhutamise pärast mures. Lobjakas kirjutab kõmulise loomapiinamise õigeksmõistva kohtuotsuse ajendil järgmist:

Suur­britannias peaks loomapiinaja reputatsiooniga inimene kartma oma tervise ja aeg-ajalt ka elu pärast. Loomaarmastus on üks sealse avaliku õiglustaju teravaid erijooni. Möödunud nädala kaasuse peategelane vajaks seal kardetavasti uut identiteeti ja läheks avalikustatud saatanate seas kirja samal real loomkatseid tegevate teadlastega, kelle jaoks pole ebatavaline saada hommikupostiga tapmisähvardusi või kirjapomme.

Duhh imestab õigusega, kuidas saab vägivaldsele omakohtule kas või kaudselt heakskiitu avaldada ja seda veel lääneliku väärtustega siduda, vastandades väärtused Afganistani omadega. Lisasin postitusele järgneva kommentaari:

Ma põhimõtteliselt kõmulisi kohtuotsuseid ei kommenteeri, sest mina pole ju kohtumenetlusel juures viibinud ja ei tea, missuguseid tõendeid ja argumente kohtule on edastatud. Meedia kajastab ainult otsuste lühikokkuvõteid, millest ei saa järeldada, miks kohus ühel või teisel kaasusel ometi just nii otsustas nagu lugeda on. Aga see selleks.

Seepärast ma Postimeest ammu enam ei loegi, et pole suurt vahet kommentaariumi ja leheveergudel ilmutatud sisu vahel. Võib-olla pole antud kolumn juriidiliselt otseselt vägivallale õhutamine, ent ebaeetiline ja vastutustundetu on ta kindlasti. Kirjapommi saatmise mõte tekib suure tõenäolisusega nii mõnelegi lehelugejale. Annaks jumal, et keegi seda ära ei tee.

Kui viitsiks, koputaks Pressinõukogusse, aga parem on vast järele jätta. Muidu võiks ju mu endagi postkasti kahtlase sisuga saadetisi potsatada.

Lobjakast olen seni pidanud just lääne väärtuseid jagavaks ajakirjanikuks, kuid sedapuhku kõlab tema tekstis pigem Kabuli kui Londoni vaim. Ise ta just sel teljel tahtis asja arutada. Ajakirjanduse veergudel esinedes tuleb kasuks kui suudab oma tundeid vaos hoida.

Olgu ta mis või kes tahes, käib siin ometi jutt inimesest, keda pole juriidiliselt süüdi mõistetud, kuid sellegi poolest korduvalt nime ja näopildiga  meedias eksponeeritud. Omakohus pole lääne väärtus ja ammugi mitte vägivaldne omakohus. Ei peaks olema ka õigusemõistmine ajakirjanduse vahendusel.

Laekus mulle kiri Euroopa Parlamendi infobüroolt Eestis:

Täname, et otsustasite osaleda Euroopa Parlamendi 2011.a. ajakirjanduspreemia konkursil.
Rahvuslik zhürii, mida juhatas Eesti Ajakirjanike Liidu  juhatuse esimees hr Peeter Ernits, otsustas 12. mail toimunud koosolekul saata Teie kandidatuur ja töö edasi järgmisesse, üle-Euroopalisse vooru.
Üle-Euroopalised võitjad valib välja rahvusvaheline zhürii selle aasta septembris.

Sai nimelt Delfis ilmunud arvamuslugu kõnealuse preemia konkursile veebikategoorias edastatud. Pigem küll naljaviluks, ehkki mulle preemiaraha marjaks ära kuluks. Ja näe, nüüd siis lähebki Eestist edasi järgmisesse etappi.

Kivi kotti mulle 🙂

Konkursi veebisait

Delfi arvates oli sotsiaalne tellimus Sami Lotilat ahju ajada. Eks ma siis ajasin ja lugu tänases Delfis ka ilmus: Lotila ja Oja on elevandid portselanikaupluses. Ise küll hüüdsin ainult Lotilat elevandiks, Ojale aga lisas selle nimetuse Delfi toimetus juurde. Pole siiski hullu midagi, olen nõus, et ka Oja on elevant portselanikaupluses.

Delfis seda ei kirjutanud, aga olen seisukohal, et need, kes väga tahaksid, et Õhtuleht enam Lotila pasaville ei avaldaks, teeksid kõige paremini kui neid ei loeks ega käis iga loo peale kommentaarides oma sappe pritsimas. Õhtulehe huvi lugusid avaldada langeks ruttu, kui keegi neid ei loeks.

Kommentaare tasub ka piiluda. Vähemalt esimesed on ebadelfilikult asjalikud.

Edit: Pisut ennatlik oli kommentaare asjalikeks kiita. Trollid polnud vist veel üles tõusnud kui ma esimesi lugema juhtusin, aga tulemata nad sellegi poolest ei jäänud. Päris mõnusaid on siiski ka. Tsiteerin üht oma lemmikutest:

Hr. M. Larkovirta: intelligentne, hea lastetoaga, analüüsiv, enesekriitiline, selgitav, oma selgitusi põhjendav.

Ei kinnita ega lükka ümber 🙂

 

Laekus postkastisse Vabariigi Valimiskomisjoni kiireloomuline pressiteade:

Tänane uudis selle kohta, et valitsus otsustas lisada infoühiskonna edendamise investeeringute kavasse mobiilse isikutunnistuse taotlemise ja väljastamise tehnilise lahenduse loomise projekti on olnud ilmselt põhjuseks, miks on mõned toimetused rutanud järeldama, et järgmistel valimistel saab hääletada ka mobiiliga. See on siiski lugejaid – tulevasi valijaid – eksitav.

Tulenevalt järgmise aasta 1. jaanuaril jõustuvast seadusemuudatusest ning muudatusest Mobiil-ID väljastamisprotsessis (neid hakatakse väljastama kooskõlas isikut tõendavate dokumentide seadusega), saab 2011. a Riigikogu valimistel elektroonilise hääletamise kasutamisel isikut identifitseerida ning digitaalset allkirja anda ka Mobiil-ID lahendust kasutades. Hääletada ei saa mobiili kasutades, hääletatakse ikka arvuti abil, asendades ID-kaardi Mobiil-ID-ga. Täpsemalt Mobiil-ID kasutamisest ning võimalustest http://www.id.ee/mobiil

Ise pole sel teemal meediakaja enne pressika läkitamist näinud ega kuulnud. Kui kusagil on otseselt väidetud, et hääletada saaks mobla teel, ju siis niisugused valeandmed on juba seniks veebist ära koristatud. Küll aga on üleval uudiseid, mille sõnastus on paksust kantseliidist reostatud.

Asjasse pühendumatu lugeja võib näiteks E24.ee uudisest valesti aru saada. Vastavaid näiteid leiaks kindlasti mujaltki. Ehk toimetustes pole jälle kord võetud vaevaks asja sisu endale selgeks teha. Keeletoimetajaidki enam ei ole, kes sellisel kujul avaldamisele minevatest pressikatest kantseliidi ära koristaksid ja uudise sisu lihtkodanikule arusaadavaks kujundaksid.

Loo moraal seisneb selles, et kui peavoolumeedia ennast pressiteadete vahendajaks alandab, jätab ta oma töö sisuliselt tegemata. Mõnda aega võib kõiki petta ja mõningaid võib kogu aeg petta, kuid kõiki kogu aeg ei saa. Ma saan aru, et toimetustes püütakse masu ajal kulutusi kärpida. Paraku lööb see varem või hiljem valusalt tagasi. Kes viitsib pidevalt toimetamata kantseliidi eest tasuda kui selle juba otse allikast väikse vaevaga tasuta kätte saab?

Hoopis teine asi muidugi, et Valimiskomisjon oleks võinud juba kohe asja arusaadavas maakeeles lahti seletada.

Uudis Päevalehes:

Venemaa teatas, et Euroopa Liidu otsus tugevdada sanktsioone Iraani vastu on vastuvõetamatu ja see õõnestab rahvusvahelisi pingutusi Teherani tuumaambitsioonikuse ohjamisel.

Kuidas palun? ÕS määratleb ohjamist alljärgnevalt:

.ohjama <67: ohjata, .ohjan> ohjadest juhtima; tööd otseselt korraldama, tippjuhtimisega võrreldes madalamal astmel juhtima; ei soovita tähenduses: ohjeldama ▪. Ohjab hobust. On kaua osakonda ohjanud

Ehkki Iraani tuumavarustuse juhtimine või töö otsene korraldamine võiks tegelikult Venemaale meelepärane olla, ei usu hästi, et Vene välisministeerium sellist soovi otsesõnu avaldaks. Pigem on tegemist uudist vahendanud ajakirjaniku ja/või toimetaja keelevääratusega. Mõeldud on vist ikka ohjeldamist, mille kohta ÕS järgmist ütleb:

ohjeldama <52> ohjas hoidma, talitsema, taltsutama ▪. Ohjeldab end, oma tundeid

Veidi piinlik, et mina kes ma eesti keelt võõrkeelena kasutan, pean Eesti ajakirjanduse keelepruugi kallal norima. O tempora, o mores!

Seoses Postimehe koomale tõmbamisega käib Twitteris elav arutelu meedia rahastamise teemal. Indrek Treufeldt juhib tähelepanu Soomes kavandatavale meediamaksule:

@distantsignals Muideks, soomlased tahavad kehtestada nn. meediamaksu. Kui suur see Eestis võiks olla? 500 krooni või rohkem?

Ise säuksusin Treufeldtile vastu:

@troifa Mitte ei taha soomlased YLE maksu kehtestada vaid tahavad Soome vanapoliitikud ning YLE juhtkond. Rahvas on raudselt selle vastu.

Soome meediamaksu skeem on sootuks midagi muud kui realistlike lahenduste otsimine probleemidele, mis meediamaastiku muutumisel paratamatult tekivad. See on risti vastupidi võimude õnnetu katse arengut pidurdada või hoopis nägu teha nagu poleks mingit vajadust arenguga kohaneda. Seletan siinkohal asja tagamaid veidi pikemalt lahti.

Avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamine on Soomes toimunud juba aastakümneid nn litsentsimaksu kaudu. YLEle laekuv maks, praegu umbes 225 eurot aastas, tuleb tasuda teleri omamise eest, mitte telekanalite sisu eest. Sealjuures arvestatakse peale digiteleri või digiboksiga ühendatud analoogse vastuvõtja telekaks ka mobiiltelfoni, millega saab DVB-H tehnikaga vahendatavaid telesaateid jälgida. Lisaks tuleb litsentsimaks tasuda kui otsesaateid jälgitakse arvutil näiteks läbi IPTV-teenuse. Täpsed tingimused leiab siit.

Litsentsimaksu kontsept pärineb ajastust, millal Soomes oli arvestatavaid üleriigilisi massiteabevahendeid sisuliselt vaid kaks, kes kumbki omasid oma valdkonnas monopoolset seisundit. Raadio- ja televisioon tähendas avalik-õiguslikku YLEt (praeguse MTV 3 eelkäija Mainos TV oli YLE võrgus allüürnikuks) ja trükiajakirjanduses valitses suveräänselt Helsingin Sanomat. Tavakodanikul oli üsna raske ilma embakumba jälgimata end päevauudistega kursis hoida. Ise mäletan väga hästi kuidas ma ühte- või teistpidi kallutatud meediat kirudes sõltumatu allikate uudiseid lühilaineraadiost pidevalt otsisin, tänu millele mu ilmapilt oli keskmisest kodanikust tähelepanuväärselt teistsugune.

YLE litsentsipõhine rahastamine töötas hästi nii kaua kui alternatiivseid infoallikaid sisuliselt ei olnud. Nurisema aga hakas rahvas juba seoses era- ja satelliitkanalite ilmumisega telemaastikule: miks peab ainult ühe väljaande sisu eest tasuma sellest sõltumata kas seda tarvitab või mitte? Formaalne argument litsentsimaksu seosest vastuvõtja omamisega kukkus lõplikult Interneti ja erinevate riistapuude arenguga läbi.

Olukorras, kus igaühel on sisuliselt piiramatu võimalus endale meelepärase levikanali kaudu nii üleilmalist infot kui meelelahutust kätte saada, nii tasuta kui soovi korral ka raha eest, pole õiglane nõuda litsentsitasu maksmist ühele tegijale ainult sel ettekäändel, et tema pakutud materjali oleks võimalik kasutada. Kõlab veidi sarnaselt kui see, et näiteks Selverile antaks toidukaubanduses avalik-õigusliku teenuse kontsessioon ja selle varjul peaks iga leibkond Selverile aastamaksu tasuma, ostagu aga oma toidu kust iganes. Võimalik oleks ju Selverist osta.

No nüüd on siis peamiselt parlamendifraktsioonide esindajatest koosnev komisjon asja enda arust nutikalt lahendanud ja käinud välja ettepaneku praegusel kujul litsentsimaks kaotada ja selle asemele kehtestada kõiki leibkondi hõlmav “meediamaks”, suurusjärgus 175 eurot aastas. Sunniviisiline maks oleks kõrvamärgitud ja laekuks pärast halduskulude maha arvamist YLEle “avalik-õigusliku” teenuse osutamise eest.

Siinkohal tsiteerin Jaanus Kase säutsu tänases Twitteri debatis:

@troifa Eestis on ju meediamaks riigieelarve näol olemas, kust ERRi rahastatakse.

Vat, just selles asi ongi! Eestis võib muidugi Rahvusringhäälingu rahastamise tase üle põhjendatult erinevaid arvamusi esitada, aga üldjoontes on asi täitsa paigas. Avalik-õiguslikud kulutused rahastatakse riigieelarvest ja on põhimõtteliselt ühel joonel kõigi teiste avalike kuludega. Paraku tähendab see masu tingimustes sedagi, et neidki kärbitakse kui vahenditest on kitsas.

Soomes aga tuleks kõigepealt üheselt arusaadavalt jõuda konsensusele selles, mida ennast õieti “avalik-õiguslik teenus” kujutab. Kas selle osutamiseks näiteks on tingimata vaja nelja-viie digitaalse telekanali ja ei tea mitme raadiokanali ülalpidamine? Kas seebiseriaali vaatamine avalik-õiguslikus eetris on kuidagi õilsam kui erakanalil või Internetis? Kas maksumaksja raha eest on otstarbekas konkureerida suurte rahvusvaheliste spordisündmuste ja teiste massiürituste edastamise õiguse eest?

Vastust vajavaid küsimusi on siin mustmiljon. Nendele tuleb enne lahendus leida ja selle alusel määratleda, millist meediasisu avalikust rahakotist rahastada. Kui aga YLE soovib midagi peale selle edastada, astugu aga lahkelt teiste tegijatega ühele joonele nii eetris kui veebis ja nuputagu ise parima rahastamise mooduse välja!

Siinkohal aga tuleb tähelepanu juhtida, et ühetaoline 175 euro maks kõigile on karjuvas vastuolus Soome maksustamise üldiste põhimõtetega. Nende alusel rahastatakse kõiki avalikke teenuseid riigieelarvest ja kõrvamärgistatud raha ei ole. Mis aga kõige olulisem, on Soome tulumaks rängelt astmeline, suisa progressiivne. Ühetaoline maks aga tabaks väga valusalt kõige vaesemaid, kellel ei pruugi olla raha meedia tarbimiseks üldse või vähemalt peavad rängelt valikuid tegema.

Poliitikud, praeguseks vist juba valitsuskabineti põhimõttelise otsuse kujul, ei taha YLE üldisest riigieelarvest rahastamisest kuuldagi ja seda just põhjendusel, et sel juhul poleks garanteeritud, et teenust saab edasigi praeguses mahus osutada. Andke aga andeks, ent selliseid garantiisid pole näiteks tervishoiul, sotsiaaltoetustel, haridusel, riigikaitsel, kultuuril ega üldsegi ühelgi avaliku elu valdkonnal. Ei peagi olema ja nagu eelpool juba öeldud, ei olegi õige lasta YLEl nägu teha nagu poleks vahepeal meedias muutusi toimunud ja teist sama palju veel ees.

Põhiliselt on vast küsimus selles, et poliitikud kardavad oma rahvast. Kui laiad massid ükskord hakavad aduma, et nendel pole olulisele infole juurdepääsuks parlamendi ja partokraatia kontrollitud ringhäälingut tingimata vaja, võivad need samad massid mõnel kaunil päeval pärida, milleks nendel läbipaistmatult rahastatavaid partokraategi vaja on. Ja sel päeval on poliitikutel jäänud ainult nentida, et nende asemel on hoopis uue põlvkonna ja teistsuguste arusaamistega rahvaesindajad pukis.

Sildid:

Kui ma mõne minuti eest Postimehe veebiveergul üle kontrollisin, polnud seal veel teavet selle kohta, et lehe paberversiooni lugusid enam veebis lugeda ei saa. Küll oli vastav uudis konkurendi Päevalehe juures ilusti üleval ja Leheneegri blogist on seda juba mitu tundi lugeda saanud. Twitteris on samuti sõna võetud, kuid Postimees ise ei pea vajalikuks asja kohta oma lugejatele teavet edastada.

No see ju kinnitabki, et Postimees on ennast uudiste vahendajana marginaliseerinud. Kui väljaanne ei suuda isegi oma enese asjas olulist infot reaalajas edastada, kuidas saaks meediatarbija teda maailmasündmustega kursis hoidmises usaldada? Isegi Eesti uudistega pole probleemi ilma Postimeheta orienteeruda.

Mul pole Postimehe otsusest sooja ega külma, sest juba ammu tema RSS-voogu ei telli. Eesti sündmuste kohta saab piisavalt hästi teavet kui ERR’i ja veel ühe väljaande teated lugejast läbi käivad. Mul on neid isegi rohkem kui kaks ja dupleerivad nad juba niigi üksteist. Kui sinna juurde lisada veel tõsisem osa ajaveebindust, Twitter ja mõned teised allikad, ei tuleks Postimehe järele isegi siis igav kui oleksin teda seni jälginud.

Nii tähtsat avaliku elu tegelast ei olegi, kes üksnes Postimehes kirjutaks, et oleksin nõus tema arvamuse lugemise eest midagi maksma. Põhiuudised pole samuti selline kaup, mille eest mult oleks mõttekas raha küsida. Pealegi sellised uudised, mis minuni juba mitu korda operatiivkanalite vahendusel jõudnud.

Mujal ilmas käib areng selles suunas, et väljaannete paber- ja veebitoimetused ühendatakse, kusjuures kõik ajakirjanikud tootavad materjali nii paberkandja kui ka online’i tarvis. Veebis tegutsetakse operatiivselt ja leht ilmubki trükis sageli vaid üks kord nädalas. Probleemiks selle lähenemise puhul on muidugi see kuidas veebis raha teha. See probleem vajab lahendamist, kuid veebi eiramine kindlasti lahendus ei ole.

Sildid:


Õhtuleht

Õhtulehele kohe meeldib kingsepa sugu rõhutada. Lugu meeskingsepp Veerast olnuks muidugi pisut veidravõitu.

Internetis üldiselt ja ajaveebides iseäranis pole kombeks iga asja ise sõnastada, millele tahetakse tähelepanu juhtida. Selleks on meil olemas hüperlingid. Ilma viidedeta poleks Internet see, mis ta on vaid jääks monoloogide kogumikuks. Kui soovite, sarnaneks ta traditsionaalsele meediale, kus side käib ühes suunas väljaandjast lugejani, kuulajani ja vaatajani.

Ajalehes, raadios ja teles tuleb mõte välja kirjutada või rääkida konkreetse artikli või saate raames, sest lehelugejal, raadiokuulajal ja televaatajal pole võimalust andmekandja raames lingile klõpsata. Internetis see võimalus on täiesti olemas ja seetõttu ei näiteks blogisissekandes ole iga kord vaja kõike ise kirja pannagi; piisab hüperlingistki.

Autor ei või muidugi teada kas blogisissekande lugeja võtab vaevaks kõigile linkidele klikida. Seda oleks vähemalt sel juhul viisakas teha kui blogisissekannet kavatsetakse kommenteerida sellises meedias, kuhu hüperlinki lisada ei saa. Ikka seepärast, et ajaveebniku mõte saaks õigesti edastatud.

Rain Kooli kommenteerib mu sissekannet Kvaliteetajakirjandus on nissitoode. Kiiduväärselt edastab ta oma aravamusloo ka blogis, sest vastasel juhul oleks see mul tähelepanuta jäänud. Vikerraadio keskpäevaseid saateid viimasel ajal eriti ei kuula. Raini jutt aga ilmus esialgselt hüperlingivabas meediaruumis (mp3).

Rain arvab, et mu sissekanne on üksühele Tiit Hennoste mõtte kordamine. Sellest ma julgengi järeldada, et Rain ei võtnud vaevaks mu hüperlinke arvestada. Viidates kõikidele Niemani raportidele, mida on hüperlingi taga umbes 50 ja millest suurima osa olen lugenud, eeldan et mu sissekande mõte on midagi enamat kui see, mida ise sõnastasin.

Miks mitte lahtisest uksest sisse astuda, mille keegi teine juba lahti murdnud? Ise ust vastu rünnates võiks haiget saada. Meil ajaveebnikel see võimalus on tänu hüperlinkidele, mida aga raadios kasutada ei saa.

Kahjuks ei saanud Rain lõpuni sellelegi pihta, mis mu sissekandes sõnastatud oli:

Tegelikult murrab ka Larko oma kriitikaga lahtisest uksest sisse. Tsiteerides Martin Langeveldi Harwardi Ülikooli Niemani Sihtasutuse Ajakirjanduslaborist, jätab Larko tähele panemata, et ka Hennoste esineb intervjuus täpselt sama visiooniga: internetis peavad tulevikus ilmuma uudised, ajalehtedes aga ülevaated, kommentaarid ja taustalood.

Probleem aga on selles, et see suundumus võib olla uus kusagil maailmas, kuid Eestis ta seda kohe kindlasti enam ei ole. See, millest räägivad Hennoste, Larko ja Langeveld, on siinsete ajalehtede puhul juba ammu realiseerunud.

Kuidas küll on Eestis realiseerunud, et suurimad ajalehed 24/7 veebis operatiivselt tegutsevad ja kord või kaks nädalas trükis kokkuvõteid teevad? Mu tähelepaneku järgi ilmuvad need ikka kuus korda nädalas paberil. Trend on sinnapoole ja Eesti meedia on sellele kindlasti lähemal kui näiteks Saksamaa oma, kuid võrreldes kas või USAga ikka eesmärgist kaugel.

Aga hüperlinkidest veel. Nendest kirjutab seal mu viidatud Niemani Raportides Joss Korr. Vanameedia veebisaidid on kitsad linkima, kuna peavad veebi oma paberkandja paljundamise kohaks. Internet aga on põhiliselt sootuks midagi muud kui vanamoodse meedia jaotuskanal. Ta on omavahel lingitud lehekülgede ja saitide võrgustik, kus infot ja mõteid vahendatakse mitmes suunas korraga.

Selleks et uues keskkonnas ellu jääda tuleb traditsionaalsel meedial oma tegevuse alusalad ümber mõtestada. Meedia pole ammu enam see väravavaht, kelle kaudu uudised ja nende taustad käivad tarbijani. Kaasaegses meedias polegi enam tootjaid ja tarbijaid vaid igaüks meist on nii üks kui teine.

Järjest sagedamini saan ma oluliste sündmuste kohta esimesed teated blogide või sotsiaalsete võrgustike kaudu. Twitter on teinekord tähtsam allikas kui Guardian või BBC. Kui ma Taani ja Rootsi kohta uudiseid ainult Berlingskest, Jyllands-Postenist, Dagens Nyheterist ja Svenska Dagbladetist loeksin (mis kõik mu Google Readeris käivad), ei teaks ma Rootsi ja Taani päriselu kohta suurt midagi. Ei teaks, millest rootslased ja taanlased tegelikult mõtlevad ja mis nende jaoks tähtis on.

Rain Kooli paneb Tiit Hennoste, Martin Langenveldi ja minu mõted kõik ühte patta. Me olevat nagu poliitik, kes pressikonverentsil keerulisele küsimusele vastab: “”Hea küsimus! Palun järgmine!”

Ja siis küsimus, millest me pidavat kõrvale hiilima, puudutas seda, mis ajakirjandusest päriselt saab. Ei piisa sellest, et ta järjest rohkem Internetti kolib. Ta peab ennast ka Interneti kommete ja kultuuriga kooskõlla viima.

Sellest kirjutab seal samas minu viidatud Niemani Raportides näiteks Mark Briggs ja kirjutavad teisedki. Ei hakka jälle nende mõteid siin ümber jutustama, selleks meil veebis hüperlingid olemas ongi et viitele klõpsates saab lugeja ise viidatud materjali konteksti tuua. Kui aga viiteid uurida ei viitsita, tekibki väärastunud arusaam, mis ekslikult sarnaneb pseudovastusele “Hea küsimus! Palun järgmine!”

Tiit Hennoste räägib ajakirjanduse perspektiividest kriisitingimustes. Pealtnäha mõistlik jutt: ellu jäävad paindlikud väljaanded ja ajakirjanuse sisus kriisi tõttu olulisi muudatusi ei toimu. Norida võiks ehk selle külje pealt, et kui meediaekspert ütleb, et väga palju kollasemaks enam minna ei saa, siis vaidleks vastu et saab küll ja kuidas veel.

Aga mitte ei tahtnud ma sellest kirjutada. Hennoste jutus torkab mul silma see, et ajakirjanduse all mõtleb ta ainult trükimeediast. Räägib tiraazidest ja sellest kuidas lehed õhukesemaks jäävad. See on juba eilse päeva teema.

Trend on maailmas praegu niisugune, et uudised ilmuvad operatiivselt veebis ja paberkandjas avaldatakse pigem taustmaterjale. Suurtes väljaannetes teevad ühed ja samad ajakirjanikud veebisisu ja kirjutavad trükipressi jaoks. Suured ajalehed ilmuvad tulevikus paberkandjas senisest harvem. Seevastu ilmutavad nad nädalavahetuseks mahukama paberlehe, kus nädala uudiste taustu lahti seletatakse.

Juba kaua aega on meediatarbimine killustatud. Trükitud lehe keskmine lugejaskond vananeb. Nooremad põlvkonnad pole harjunud kõiki uudiseid ühest allikast ammendama. Veeb on seda arengut kiirustanud ja eks kriis kiirustab veel juurde. Harwardi Ülikooli Niemani Sihtasutuse Ajakirjanduslabori ajaveebis kirjeldab olukorda järgnevalt Martin Langeveld:

Daily newspapers can no longer reflect all this diversity in their pages. The idea of a single mass medium that everyone in a community or metropolis would want to read is no longer logical, any more than we are all likely to watch the same television programs or tune to the same website or radio station.

The web, of course, has only accelerated this trend of diversification into niche interests. It was not the cause of the decline of newspaper readership, but it’s not the solution, either.

So, why are newspapers doomed? Because that diversification of interests will not be reversed, so within a few years, the average newspaper reader will be of retirement age, and only the 65-and-up age cohort will still have a majority (but barely, and shrinking) that reads a daily newspaper. That’s not a sustainable business model.

Ja lahenduseks pakub Langenveld just seda, mida eelpool juba nimetasin: tugevdada uudiste vahendamist veebis. Toimetus peab veebis uudiseid avaldama 24/7 ja paberleht ilmutatagu kord või kaks nädalas:

To have even a chance of survival, the mindset of the industry needs to become: We are in the business of publishing information content continuously on our web sites; every 24 hours (for now, and this may ultimately change to once or twice weekly) we gather some of that information into a printed product and distribute it, but our business is focused on and driven by our online operations.

Nõnda pole siis mõttekas langevate tiraazide pärast muret tunda. Vastupidi tuleb ümber orienteeruda on line’le, kusjuures aitab see ehk paradoksaalselt kaasa ka kvaliteetse ajakirjanduse ellujäämisele. Ehkki kollane müüb rohkem, on veebis tänu madalamatele kulutustele ka ruumi kvaliteetajakirjandusele kui nissitootele.

Ja mitte kuidagi ei saa nõustuda Tiit Hennoste arvamusega, et paber olevat see, mis väärtustab ja jäädvustab. See on paratamatult üleeilne vaatenurk, millel tulevikku ei ole. Teadupärast ei kao kunagi ükski asi, mis kord Internetti satunud.

Lugemissoovitus: Nieman Reports

Nädala eest kirjutasin president Sarkozy kavast riigitoetustega aidata prantsuse vanameedial ajast ja arust maas ärimudeliga edasi elada. Praegu leian oma suureks hämmastuseks, et Barbi Pilvre Sarkozy ettevõtmist taevani kiidab ning soovitab Eesti riigil selles õppust võtta. Vastasel juhul ei pidavat Eesti meedias ilmuma midagi muud kui “üldhuvitavad” lood ehk “seks, vägivald ja pisarakiskujad”.

Pilvre kirjutab:

Nii nagu praegu rahastab riik Eesti Koostöö Kogu kaudu EPL Mötet, rahastab Sirpi ja kultuuriajakirju. Ehk: Eesti ajaleheturg tuleks riigi rahaga otsustavalt ära solkida!

Kas siis kultuursed väärtmõted jäävad välja mõtlemata ja avaldamata kui neid ei Sirbi sildi all paberkandjal levitata? Tegelikult kasvab Interneti osakaal meedia reklaamisissetulekust pidevalt ja hoogsalt. Edumeelsed suure ilma meediaettevõted töötavad juba täna operatiivaselt veebis ja ilmuvad paberil senisest harvem.

See mis kehtib Prantsusmaal, kehtib ka Eestis. Vana ärimudeli juurde kleepumises pole mingit sügavat mõtet ja riigitoetustega võib paratamatust ainult pidurdada aga mitte takistada. Ja veel: mis vaba ajakirjandus küll selline on, mis ilma riigitoetuseta ennast arendada ja edasi elada ei saa?

Prantsuse meedia pole suutnud internetiajastuga kohaneda. Selmet kohanemist toetada ja julgustada kavatseb president Sarkozy 600 miljoni euro eest toetada vanameediat ennast uueandamata toime tulema. Äärmiselt tagurlik ja viljatu lähenemisviis!

Peale riigi reklaamikampaaniate lisamise ja meediaettevõtetele antavate maksusoodustuste näeb Sarkozy programm ette vabavalikulise ajalehe aastatellimuse riigi kulul igale 18-aastasele kodanikule. Kui riigil majaduskriisile vaatamata just ülearu raha on, toetaks parem ajalehetellimuse hinnaga kiire veebiühenduse maksumust. See lisaks Interneti kasutatavust ja sunniks ka vanameediat uuele keskkonnale orienteeruma.

Mul on kuri kahtlus, et Sarkozy mure vanameedia pärast pole teadmatusest tingitud vaid vastupidi sellest, et ta saab liigagi hästi uue ajastu reaalsusest aru. Vanameedia on võimukandja jaoks mugav, sest infot kontrollib näputäis meediamoguleid ja teave käib vaid ühest suunast: ülevalt allapoole. Sestap on võimu jaoks kasulik kodanikud ajalehtede külge kinni siduda. Kui järjest suurem osa prantslastest hakab ise otse meelepärastest allikatest teavet ammendama ning võib-olla ka virtuaalruumis ise kaasa rääkima, kahaneb võimude kontroll kodanike üle.

Sarkozy võib küll tuuleveskide vastu võideldes paratamatust edasi lükkata aga vaevalt peatada.


Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.