Kas Aavik toetaks keeleseaduse eelnõud?

Posted by: Larko on: 9 08 2009

• In: keel | seadused
• 6 kommentaari

Olen juba tükk aega vaikselt pead murdnund Haridus- ja teadusministeeriumis koostatud keeleseaduse eelnõu üle. Eelnõu ise on doc-failina siin ja siin võib saada ja võtta osa arutelust riigiportaalis osale.ee. Eelnõu ajendab päris mitmeid küsimusi ja küsitavusi, nii põhimõttelisel kui ka hästi konkreetsel tasemel. Mõnedes küsimustes hakan tasakesi seisukoha kujunemiseni jõudma, teised aga jäävad edasisele arutamisele.

Aarne blogisissekande otsas püstitasin kommentaari korras järgmise küsimuse:

Asumata siin praeguse eelnõu küllaltki huvitavate üksikasjade kallale püstitaks hoopis küsimuse jurisdiktsioonis. Kas Eesti Vabariigi seadusega saab reguleerida eesti keele kasutamist väljaspool Eesti piire? Ei küsi seda pelgalt pulli ja tähenärimise pärast: näiteks ametlikult kinnitatud rahvuskaaslaste programm peab (elukohast ja kodakondsusest sõltumata) rahvuselt eestalseks inimest, kes on omandanud eesti keele ja kultuuri. Sellise määratluse alla käiksin minagi, kuid kohe kindlasti ei hakka oma keelepruugis riigiasutuste suuniseid jälgima!

Otsest vastust jurisdiktsiooni kohta eelnõust ei leia. Paragrahv 2, lõige 1 sätestab järgnevalt:

Seaduses reguleeritakse eesti keele ja võõrkeelte kasutamist asjaajamises ja suhtluses, avalikus teabes ja teeninduses, eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist, eesti keele piirkondlike erikujude kasutamist, eesti keele oskuse nõudeid ja hindamist, seaduses ja seaduse alusel sätestatud nõuete täitmise riiklikku järelevalvet ning vastutust seaduse nõuete rikkumise eest.

Põhimõtteliselt kehtivad Eesti seadused Eesti Vabariigi territooriumil, kuid eesti keelt kasutatakse ka väljaspool Eestit. Eelnõu autoritel aga paistab olevat kategooriline arusaam, et eesti keele kasutamine on geofraafiliselt üheselt riigipiiridega kattuv kui välja arvata riigi välisesindused, mis ise enesest mõistetavalt alluvadki Eesti seadustele. Aga kuidas on lood väliseestlaste ja välismaal elavate eesti keelt avalikult kasutavate teistest rahvustest isikutega? Ja nagu Aarne juures juba vihjasin, saab näiteks rahvuskaaslaste programmi alusel püstitada küsimuse selleski, kes õieti on rahvuselt eestlane ja kes ei ole.

Eelnõu ülekaalukalt tähtsaim mõiste on “eesti kirjakeele norm”, mille määratleb paragrahv 4:

(1) Eesti kirjakeele normi (edaspidi kirjakeele norm) all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi, mis on eesti keele ametliku ja avaliku kasutamise aluseks.

(2) Eesti kirjakeele normi määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

Nii siis peab kõik avalik keelekasutamine alluma normile, mille kehtestamise korra määrab Vabariigi Valitsus. Kas selline seadusesäte pole juba ise eneses vastuolus põhiseadusest tuleneva sõnavabadusega? Kuivõrd eelnõus on ka täpsustatud, et ajakirjanduses ja veebiväljaannetes tuleb kasutada kirjakeele normile vastavat keelt, kas see ei piira ajakirjanduse vabadust? Kui juba on võimalik ajakirjanduses avaldatavale formaalseid nõudeid ja tingimusi kehtestada pole sealt samm enam väga suur sisuliste tingimuste kehtestamiseni.

Paragrahv 19 ütleb ilusti, et kirjakeele norminõue ei kehti “ajakirjandusväljaandes avaldatava kunstilise teksti suhtes“. Väga kena, kuid kes seda otsustab, milline tekst on kunstiline ja milline ei ole? Kiviräha põrgukirjad Ivan Orava nimel ilmselt on ja uudis valitsuse pressikonverentsilt ilmselt ei ole. Aga Kiviräha kolumnid tema enese nimel? Ja arvamusartiklid näiteks Ansipi, Laari või Savisaare sulest?

Ja sealt jõuamegi jälle jurisdiktsiooni küsimuseni Interneti kujul. Paragrahv 19 piirdub veebi reguleerimisega ajakirjandusvälajannete veebiversioonideni (“ajakirjandusväljaannete, sh veebiväljaannete keelekasutus“) ehk sealt otse välja ei loe, et näiteks blogide sisu tahetaks normidele allutada.

Seevastu paragrahvi 38 sõnastus on sootuks laiema ulatusega:

(1) Eesti keele kasutamise nõude või kirjakeele normi rikkumise eest ajakirjandusväljaannetes, avalikul sildil, viidal, kuulutusel, teadaandes, reklaamis, veebilehel, müüdava kauba või pakutava teenuse kohta olulist teavet sisaldava Eestis registreeritud kaubamärgi sõnalise osa ja ettevõtte liiginimetuse eksponeerimisel, samuti nimede ümberkirjutamises – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 20 000 krooni.

Siin reguleeritakse juba kõiki mõeldavaid keelepruugi platvorme ja Interneti puhul on vast e-post ainus kanal, kus keelenõuete rikkumise eest pole trahvi ette nähtud. See ongi üsna praktiline, sest vähemalt teoreetiliselt kehtib veel kirjasaladus.

Blogisissekanne kahtlemata ilmub veebilehel ja nõnda kuulub ajaveebniku keelevääratus karistamisele, samuti kui näiteks arvamusavaldus veebifoorumis ja müügikuulutus oksjonikeskkonnas. Tahaks küll teada saada, kuidas Keeleinspektsioon kavatseb kindlaks teha, kas ma näiteks seda sissekannet kirjutades Eestis või kuskil mujal viibisin. Keelevigu leiab siit kindlasti, kes otsida viitsib, aga ilmub kirjutis Ameerika Ühendriikides asuvas veebiserveris, kuigi on kahtlemata eesti keeles kirjutatud.

See trahvimine muide on ise eneses huvitav asi. Eelnõu koostajad on kriitikale vastanud, et kindlasti pole Keeleinspektsioonil kavatsust hakata ajakirjandusväljaandeid ja näiteks blogijaid trahvima. No, kui sellist kavatsust ei ole, siis miks pagana pärast peab seda seadusesse sisse kirjutama?

Teeme seaduse, aga selle täitmisega tegeleda ei viitsi? Iga seaduse säte kas on otstarbekas ja vajalik või ei ole. Kui mõnda määrust vajalikuks peetakse, kuulub see ka kindlasti täitmisele.

Kui aga pole tahtmist ja kavatsust mõnda seaduse sätet täita, pole seda ka mõttekas seadusesse kirjutada. Milleks küll? Kas igaks juhuks, et ametnikel oleks vajadusel võimalus tülikast väljaannet või suisa üksikut kodanikku trahviga ähvardada? Säärane lähenemisviis on euroopalikule kodanikuühiskonnale võhivõõras!

Nagu alguses viidatud kommentaaris Aarne juures juba nentisin, ei kavatse ma oma keelepruugis riigiasutuste suunistele alluda, kuigi teen kõige ennast oleneva, et mu eesti keele kasutus nii kirjas kui kõnes oleks tänavu parem kui mullu aga kindlasti viletsam kui järgmisel aastal. Kui aga tõepoolsest asutataks Vaba Õigekirja Selts, mille manifest (versioon 1.0) Jakob Karu nimel Ekspressis ilmutatud, ei ütleks sellise seltsi liikmeks saamisest ära.

Tsiteerin manifesti punkte 7-9:

7. Vaba Õigekirja Selts tahab jamale ja mõtteta terrorile vastu astuda.

8. Seltsi põhiideid: kirjalik tekst peab olema arusaadav, kuid individuaalseid eripärasid peab taluma.

9. Milleks meile Eesti Keele Instituudi juhtnöörid? Et nüüd ei või nii kirjutada ja siis järsku võib? Kes annab neile selleks volitused? Kes nad valis, kui nad võivad selliseid reegleid kehtestada?

Vaba Õigekirja Seltsi Manifest, versioon 1.0

Ja lõpetuseks, ma olen kahe käega selle poolt, et nii ajakirjanduses kui mujalgi avaldatav eesti keel oleks ilus ja ilmekas ning kirjavigadest puhas. Selles aga pole sugugi veendunud, et see eesmärk saavutataks keelepruugi ränge normistamise ning bürokraatliku järelevale ja trahvimise või trahviga ähvardamise teel. Säärane regulatsioon kipub pigem keele arengut takistama kui seda soodustama.

Kas põline keelekorraldaja Johannes Aavik toetaks sellisel kujul keeleseadust? Julgen selles kahelda.

Edit: Hannes Rumm kirjutab samal teemal: Põuepommar oli salakommar

Edit: Päevalehes on väga sisukas Martin Ehala usutlus, kus muuhulgas ka keeleseadust arutatakse. Väga värskendav lugemine, mida kindlasti soovitan eelkõige nendele, kes kriitikat keeleseaduse kohta tahavad “mölaks” siltistada.

Edit: Rein Taagepera kirjutab mõnusalt samal teemal Päevalehes. Mul on au nii toredate arvajate “kaasmölakas” olla. 😛

Sildid: keeleseadus