Larko peegel

Tallinna kaitseks

Posted on: 24 08 2008

Et ma eile Tartu kaitseks sõna võtsin, ei tähenda sugugi seda, et Tallinn mulle mõttetu pommiauguga võrduks. Eks igal linnal on oma head ja vead. Depressiivse väikelinna omadusi on igaühel küljes, kuid päris depressiivne pole vast ükski, kus ma käinud olen.

Tartu puhul kurvastasin anonüümsuse puudust. Tallinnas on seda veidi rohkem, kuid mitte just suurlinna mõõdus. Juhtub sealgi, et mind keegi näo või nime järgi ära tunneb ja mitu aastat oli ühes Keskturu tubakaputkas üks kena vene naisterahvas müüjaks, kes kohe mind nähes teadis, mida ma osta tahan ja küsis ainult kui palju.

Häid kõrtse ja kohvikuid on Tallinnas kuhjaga, aga ka selliseid, kuhu teist korda minna ei taha. Need on muidugi igaühel erinevad kohad, mistõttu siin ühtegi ei nimeta. See, mis minu jaoks suurepärane, võib kellelegi teisele õuduseks osutuda. Aegajalt tuleb siiski ette, et ma mõne hea kohviku või söögikoha põlisele tallinlasele kätte juhatan, kes polnud sellest varem kuulnudki. Tallinn teadupärast kunagi valmis ei saa ja see puudutab mõistagi ka kõrtsindust.

Kui mul Tartu muuseumitest teine pool veel külastamata on, olen Tallinnas jõudnud tunduvalt väiksema osa tuvastada. Häbi tunnistada et KUMUski pole ma veel käima jõudnud. Külastamist ootab samuti Okupatsioonide muuseum, mitmest teisest rääkimatagi. Kunsti- ja ajaloonäituseid on Tallinnas nii palju, et kõiki kaemas käia ongi praktiliselt võimatu.

Tasuta wifi-võrkude suhtes on Tallinn tõenäoliselt euroopameister, võib-olla isegi maailmameister. Majutusasutustes hakab tasuta wifi juba pigem reegel kui erand olema. Kesklinnas saab sisuliselt igal pool Internetti lülituda. Isegi seal, kus ametlikult levi ei ole, on keegi kas kogemata või meelega oma võrgu salamata jätnud.

Autosid on Talinna kesklinnas sootuks liiga palju ning sõidukiirused ja liikluseeskirjade jälgimine on kohutavalt paigast ära. Katsu sa südalinnas mõnusalt ja rahulikult ringi kõndida kui samas pead igal tänavanurgal oma tervise ja elu tänavat ületades ohtu seadma. Ühistranspordi ulatuslik arendamine on hädavajalik, kuid ma kardan, et üksnes sellest ei piisa. Tallinn on juba seda mastaapi linn, et tasuks kaaluda Stockholmi moodi ummikumaksuga liiklusvoogude piiramist. Parkimiskultuuritus on juba omaette ooper.

Kui Tallinnas midagi osta ei ole, pole seda ehk vaja saadagi. Hinnad on muidugi viimasel ajal kõvasti kerkinud, ent kus nad siis langema kipuvadki? Ja kes tahab, leiab küll tagasihoidlikumagi eelarve juures endale vajalikke asju. Alles see mõne nädala eest oli, et ma Jaamaturult endale 180 krooni eest täitsa käidavad kingad ostsin. Ma tean päris mitmeid Helsingi prouasid, kes juuksuris ja iluprotseduuridel ainult Tallinnas käivadki.

Kuigi Tallinnas veel päris igal pool eesti keeles hakkama ei saa, on selles valdkonnas 10-15 aasta vältel tohutult edasi mindud. Väga harva tuleb enam olukordi ette, et vene keele juurde demonstratiivselt jäädaks. Enamasti teevad müüjad ja ettekandjad oma parima ja katsuvad hakkama saada ka siis kui keeleoskused kesiseks jäävad. Kui nüüd pisiputkad kõrvale jätta, on pea igas ennast lugupidavas poes, kohvikus ja kõrtsis vähemalt üks teenindaja, kes riigikeelt vabalt valdab. Ma pole ammu enam pidanud Tallinnas oma asju inglise keeles ajama.

Arvestatav osa Tallinna ettevõtluse käibest laekub turismist. See on muidugi kahe otsaga mõõk, nii linnakodaniku kui ka külalise seisukohast. Räuskavad põhjapõdrad ja inglise noormehed on linnakodanikule nuhtluseks, õnneks aga kipuvad nad enamasti ette teatavates piirkondades laamendama, mida võimalust mööda vältida tuleb. Sama käib ka varaste ja pättide kohta, keda turistid juurde meelitavad nagu meepott mesilast. Sadamat paraku vältida ei saa ja mulle mugavaima juurdepääsuga pangakontor asub Vanalinnas.

Tallinn on mitme näoga linn, kust igaüks endale meelepäraseima keskkonna otsib ja leiab. Ühele meeldib mererand, teisele tsillimis- ja hängimiskohad, kolmandale Vanalinn, neljandale aga Nõmme ja Mustamäe männimetsad. Mõnele on isegi Lasnamäe meelepärane.

Kuivõrd ma katsun selle sissekande raames Tallinna vastu positiivseks jääda, ei taha linnavõimude kohta siinkohal oma arvamust avaldada. Kuigi valimissüsteem on selline nagu ta on ja kahtlemata võimuerakonda soosib, on tallinlastel tuleval aastal siiski võimalus katsuda endale parem linnavalitsus valida. See, kes käega lööb, mitte midagi kätte ei saa.

Tallinn ei saa teadupärast kunagi valmis ja kui keegi väidab, et Talinna iga nurga teab ja tunneb, väidan mina, et ta kas luiskab või on tal puudulik silmaring. Suurlinn Tallinn ei ole vaatamata sellele et seal ehk ööpäevaringselt saab õlut juua. Soomelahe kallastel pole peale Piiteri ühtegi suurlinna, ent Helsingi ja Tallinn on keskmiste linnade kategoorias vähemalt riikliku ja piirkondliku tähtsusega linnad. Mõlemad on oma heade ja halbade külgede juures omamoodi mõnusad.

Advertisements

20 kommentaari to "Tallinna kaitseks"

Jah, ma ei saa tõesti aru inimesist, kes leiavad, et kui Tartut rünnatakse pole ründaja lihtsalt Tartu linnast aru saanud, aga kes ise sealsamas vallandav rämeda sopalaviini Tallinna aadressil põhimõttel “Täiesti mõttetu linn, tuumapommitage ta ükskord ometi ära”. Andes ridade vahelt mõista, et kõik, kes Tallinnat miskipärast armastavad, on järelikult ka täiesti mõttetud inimesed, kes peaksid end kiiremas korras ise hävitama ilmselt suitsiidi teel.

Ma ei hakka nimesid nimetama, aga Shalaya võiks end puudutatuna tunda küll. See kuluks talle ära ja meeldiks mulle:)

Mina absoluutselt ei nimeta nimesid, mitte otseselt ega kaudselt. 🙂

Mu lähtekoht seisneb selles, et igast linnast võtame head omadused ja neid kiidame, vähem headele osutame konstruktiivse kriitika korras ja jääme lootma, et asjad parema poole arenevad.

Hanrahan,
Palun tsiteeri minu blogist Tallinna pihta suunatut rämedat sopalaviini.
Ei võta omaks tsitaati “Täiesti mõttetu linn, tuumapommitage ta ükskord ometi ära”.
Ei ole mitte kunagi esinenud steitmendiga: et kõik, kes Tallinnat miskipärast armastavad, on järelikult ka täiesti mõttetud inimesed, kes peaksid end kiiremas korras ise hävitama ilmselt suitsiidi teel.
Palun ära lahmi ning võta vaevaks oma sõnastuks korrigeerida.

Puudutatuna tunnen end vaid sellevõrra, et oled omistanud mulle seisukohti, mida ma väljendanud ei ole ja mis ei kuulu mulle.
Nagu näha, piisab sinu sopalaviini alla sattumiseks sellest, et omada sinuga erinevaid seisukohti.

[…] ei kirjuta, loe ega räägi. Kõigil tuleb aga kohe eluvaim sisse, kui keegi juhtub tegema juttu Tallinnast või Tartust. Siis on kohe vaidlus lahti ja vaat, et veri väljas. […]

just siin sissekandes väljatoodu ongi see, mis mind just Tallinna kasuks alati otsuseid langetada laseb. Elasin oma elu esimese poole (võib isegi öelda et 2/3 elust) Jõgeval (Eesti geograafias nõrkadele teadmiseks: 50km kaugusel Tartust) ja olen tänu sellele seal ka oma nooremas põlves kõvasti rohkem viibinud kui Tallinnas. Sellele vaatamata ei suutnud Tartu mind enda poole võita. Pigem vastupidi – iga järgnev kord Tartusse osutus pigem äratõukavamaks.

Ja nagu ma juba kuskil (ei meenud kelle blogis) kommisin: kui inimesed kurdavad, et elu on kuskil liiga kiire ja närviline, siis tasub endale peeglist otsa vaadata – ju on asi ikka inimeses endas. Mina isiklikult ei tunne Tallinnas küll endal või enda ümber lasuvat närvilisust või kiirustamist – sest elu on chill! ja muidu ka mõnus.

Mmm… Talna tuumapommitamine võib olla viide minu repliigile, ma täpset sõnastust küll ei mäleta… See käis muidugi kontekstis, et Tartus pole midagi, mida napalm parandada ei suuda ja Talnas omakorda siis piiratud võimsusega tuumalõhkepea… Või midagi, ise ka enam ei mäleta, mida rääkinud olen…

mis kiirusesse puutub, siis mina ei ole veel siin vanas maailmas näinudki suurlinna, mis oleks kuidagi ülikiire. kui mingid metsikud kiirlinnad üldse olemas on, siis ehk mingid Aasia hiiglased Tokyo ja teised. aga neis ma pole kahjuks käinud.

siin Euroopas on mu meelest igas linnas absoluutselt aeglaselt kulgeda.

Samas on Tallinnas mul kuidagi närvilisem olla kui näiteks Stockholmis.

kusjuures Stockholm on jällegi üks linn, mis ei ole mind kunagi millegagi köitnud. kuidagi ebasõbralikki on tundunud. aga asi võib olla ka selles, et see linn on mu jaoks olnud ainult mingi sunnitud vahepeatus teel kuhugi või kuskilt koju. siis enamasti kibeleks sinna edasi või on jälle raha otsas ja koduigatsus peal. kui ma kord Stockholmi Stockholmi enese pärast sattuksin, võiks ehk asjalugu teisiti tunduda.

Nojah, kui ma need väljamaa kohad, kus ma õppinud olen (Perugia, Debrecen, Budapest) kõrvale jätan, olengi väljaspool Eestit kõige pikemalt Stockholmis olnud ja iga kord väga meeldiva tegevuse kontekstis.
Budapestist on mul samuti meeldivaid mälestusi, aga ta on kindlasti närvilisem.

njah, jõuame jälle sinna, e lõppeks määrab linna tähenduse ikka see, mis inimesed seal ootavad ja mida seal teha on.

Stockholm muide hakab juba suurlinna meenutama. Metroo hakab seal varsti ööpäevaringselt käima ja iga mõõdu järgi on ühistransport suurepäraselt korraldatud. Ummikumaksud olid paras mida seal on aastakümneid tehtud, sest sellele kaasnes ulatuslik lisapanustus juba niigi heale ühistranspordile.

Stockholmi kesklinnas on ka vaikseid kohti, kus on mõnus niisama hetkest kinni haarata. Mul on kombeks käia Bellmanni haual üks õlu joomas. See asub absoluutses südalinnas keskraudteejaama kõrval, kuid tundub nagu oleks linnast väga kaugel. Samale kalmistule on ka Olof Palme maetud.

Just liikluseasi jättis mulle Stockholmis väga hea mulje – Eestil oleks siit palju õppida, kuidas linnas asju korraldada. Üks esimesi asju, mis mulle seal hulkudes silma torkas, oligi autode vähesus, mis on minu silmis Hea Asi ™.

Ma tegelen just praegu oma arhiivi tuhnimisega seoses Stockholmi ummikumaksu varajase kajastamisega ja õige pea ilmub sel teemal täiendav sissekanne.

mis puutub aga liiklusesse kesklinnas, siis olen mina selle poolt, et terve see ala, mis praegu parkimiskaardi peal on märgitud vanalinn+kesklinn, tuleks kuulutada autoliiklusele suletuks, ning lubada vaid ühistransport (mitte taksod) ja jalgrattad ning loomulikult eelkõige ikka jalakäijad.

[…] Mu nädalavahetuse sissekanded Tartu ja Tallinna kaitseks tekitasid väga põnevat ja mitmekülgset arutelu. Sealjuures kõlasid ka mitme teise […]

Kui just nii radikaalselt ei taheta tegutseda, siis on Stockholmi mudel arvestatav alternatiiv.

Invaautodega sõitmine peaks ilmselt igasuguse sõidupiirangu korral lubatav olema (või taksol liikumispuudega inimese järele sõita).
Stockholmi mudeli puhul saaks liikumispuudega inimestele näiteks maksusoodustust või -vabastust pakkuda.

Stockholmi ummikumaksu erandites ongi kirjas, et liikumispuudega inimesed võivad sellest vabastamiseks avalduse teha.

Siis ei takista mind küll enam ükski kaalutlus lõugamast “Tahan kaaa ummikumaksu!”

Räägi kaasa

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Tööalased teenused

RSS Mu värskeimad postitused

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

Rubriigid

Arhiiv

RSS Eestikeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Soome blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Ingliskeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Saksakeelsetes blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.

RSS Skandinaavia blogides

  • Tekkis viga, ilmselt see uudisevoog ei tööta. Proovi hiljem uuesti.
%d bloggers like this: