Vahva koorisonett Rakverest Contra luuletuse põhjal.

via Contra ise.

Tee veel!

Gerd viitab @ClySuva säutsule, mille kohaselt tal olevat paari nädala tagusel Tweetupil tuim nägu ees olnud. Kuna tegelik asjaolu mu mäletamist mööda risti vastupidine oli, sai kaamera ja arvuti sügavustest üles otsitud vastav tõendmaterjal: pole tal tuim nägu midagi!

Tänane Aeg luubis tuletas meelde Tallinna linnaviletsuse plaani rajada D-terminali juurde Helsingi väljak ja püstitada sinna Urho Kekkose kuju. Kui ma tükk aega tagasi sellest plaanist esmakordselt kuulda sain, sai säutsutud (ei jaksa linki üles otsida), et selle väljaku võite rajada küll kui väga tahate, kuid kuju jätke sellest plaanist ära. Ei taha iga kord Tallinna tulles meeldetuletust mitte just kõige ilusamast ajalooperioodist. Kuidas eestlastele meeldiks kui neid Helsingis esimesena tervitaks Johannes Käbin või Karl Vaino?

Kui väljakul tingimata kellegi kuju peab olema ja kui see tingimata peab poliitik olema (näiteks Aleksis Kivi või Jean Sibelius oleksid kindlasti kõigile vastuvõetavad), võiks selleks olla näiteks Soome esimene president K.J Ståhlberg, kes vastupidi Kekkosele tõeline parlamentaarse demokraatia eeskostja oli. Või miks mitte Oskari Tokoi, kes Soome iseseisvaks saamise ajal senati esimees oli ja keda seepärast võib lugeda iseseisva Soome esimeseks peaministriks. Peaks meedima nii Savisaarele kui esimesele taasiseseisvunud Eesti peaministrile kui ka koalitsioonipartnerile, sest Tokoi oli sotsiaaldemokraat.

Välisturistid on Tallinnale ja selle ärielule küllaltki arvestatav sissetuleku allikas. Kas nüüd tingimata peab ärritama neid, kes linna raha toovad? Pole just kõige targem mõte.

Kui linnavalitsus pole nõus kedagi seda väärivat kujuga austama, püstitagu siis samba kas või Uuno Turhapurole, kuid Kekkost Helsingi väljakule ei taha.

Mul on tuliselt kahju, et fotojahi teemades pole viimasel ajal selliseid olnud, mis lubaksid mul sissekannetesse õllepilte sokutada. On ju nende järele kaasjahiliste hulgas teatav nõudlus. Otsustasingi seepäärast teha jahivälise postituse õllepiltidega hiljutiselt Tallinnnas viibimiselt.

Pooltühi või pooltäis? Sõltub vaatenurgast. Klaasis on toredat tsehhi märjukest Krušovice tumedas variandis.

Nimeta Pubis joob nimetet õlut Kati.

Arni oli samuti seltskonnas.

Pärast hotellitoas oli mul küllaltki maitsevat kohalikku kraami. Tallinn on ju tore õllelinn.

Tänane fotojahi teema õhtul kell 7 meeldib mulle, kuna saan postitada mitte ainult värsket vaid suisa verivärsket materjali. Mul oli nimelt juba ammu broneeritud teatripilet etendusele, mis algab – just nii – täpselt kell 7. Et aga nii ka juhtus ja teatrisaalis etenduse ajal pildistamine on ebaviisakas, on mu seekordne jahisaak pildistatud poole seitsme ja seitsme vahel, kuid kajastab kindlasti kella seitsmest atmosfääri.

Kultsa pole harilik teater, kuid kohatu oleks seda amtöörteatriks hüüda. Kõigil tänasegi etenduse tegijatel on tugev kultuurtaust. Ütleks parem, et Kultsa on profi tasemel harrastusteater.

Nagu pildil näha, tähistab teater tänavu oma 50. juubeli ja nii tahetigi oma juuri tunnustada. Nimelt tegutses Kultsa kuni 1980nendate lõpuni legendaarses Helsingi kultuurimajas, mis oli tugevalt kompartei ja sellele alluvate organisatsioonidega seotud. Seoses partei pankrotiga läks ka kultuurimaja haamri alla ja Kultsa on juba peale 20 aasta olnud sunnitud pesitsema erinevates ajutistes ruumides, sedapuhku ühes Helsingi gaasitehase kompleksi endistest tööstushoonetest. Kultuurimajaga sarnaselt on ka gaasitehas pidanud oma endisest hiilgusest taganema ja vajab oma väheste ülesannete täitmiseks ka vähem ruumi.

Praegustel kultsalastel puudub kommunistidega igasugune seos ja seda on ka kavast näha.Täna aga oli juubeliaasta tõttu väga punast materjali näha ja eelkõige kuulda. Näidend jutustas 1918. aasta kodusõjast Turu punavägede orkestri ja naispunaväelaste nurga alt. Puupüsti täis pisikeses saalis kõlasid tugevalt mitmed tolle aja punalaulud, mis muide olid Soomes 1960nendate lõpul ja 1970nendatel väga populaarsed. Mullegi enamik nendest nooruspõlvest tuttavad, kuid oli ka mõningaid, mida varem pole kordagi kuulnud.

Teatriruumide külastamine algab harilikult piletikassa juurest.

Piletikassa kõrval antakse teada, et härrad ja daamid peavad oma väikseid ja suuri vajadusi rahuldama õue peal asuvates peldikutes.

Sellised need peldikud näevad välja pealt. Sees ei käinud.

Puhvet käib ka asja juurde.

Tööstushoone seintel eksponeeriti ohtralt teemakohast materjali.

Samuti pilte etendusest.

See pilt on küll alles pärast pool kümnet tehtud, kuid haakub ka kella seitsemesesse atmosfääri. Mul oli nimelt võimalus pildistada osa näidendi puvustusest.

Edit: Kuna seesinane on just nimelt fotojahi sissekanne, mainisin siin ise etendust vaid põgusalt. Kes tahab teada, mida ma selle kohta päriselt arvan, võib seda lugeda mu soomekeelsest blogist, kuhu kirjutasin selt teemal põhjaliku arvustuse.

Seekordne jahiseltskond tahab lemmikuid kinni püüda. Ütlen juba etteruttavalt, et lemmikõlu jääb sedapuhku ära, sest see, mis mul parasjagu külmkapis ja ühe purgi ulatuses ka laua peal, pole kaugeltki lemmik, kuigi igatipidi pandav joodav.

Hakan juba tasakesi digikaamera hingeelu saladusi aimama; need lemmikud jäid sedapuhku masina silma alla.

Seesinane on minu saksa päritoluga lemmikjäätis ja ühtlasi lemmik magustoit. Nimeks on tal Eisstern ja müüakse hõrgutist siinses LIDLi poes. Maitse on nagu ma lapsepõlvest šokolaadijäätist mäletan ja pole midagi sarnast ammu süüa saanud enne kui tänavu suvel jäätise tuvastasin. Kohe rahutuks läheb hing, kui seda sügavkülmas vähemalt ühe liitri jagu ei ole.

Siin on mu lemmik sülearvutid sülekesi. Alem ja suurem on vana truu Packardbell, kes jaksab küll vändata, kuid on reisidel kaasas kantavaks kaunis kohmakas. Peal on uhiuus ja peenekene Acer one, mille alles reedel Anttilast odava hinna eest ostsin. Koledalt meeldivad väiksed mõõtmed ja kerge kaal. Sellest saab mu uus reisikaaslane. Päris kõik tarkvara pole veel paigas, kuid loodetavalt homme paigutada jõuan. Vanakene aga jääb koduseks, sest pintsile teda veel saata ei raatsi.

Venemaa Venemaaks, kuid muigama ajab Riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi kommentaar Aktuaalsele Kaamerale opositsioonisaadikute boikoti kohta, millega protesteeriti KOV valimistel väidetavalt toimunud võltsimiste vastu:

Minu meelest oli see ettevalmistamata ning emotsionaalne reaktsioon sündinule, mingi demarš, mis ei sobi Riigiduuma seinte vahele, kuna tegemist polnud ikkagi mitte duuma-, vaid munitsipaalvalimistega.

Et siis kohalikel valimistel tulemuste võltsimine on justkui normaalne nähtus, millest ei maksa kisa tõsta. Valmistuge aga ette ilma emotsioonideta protesteerima selle vastu, et teid tulevastel riigiduumavalimistel parlamendist välja aetakse!

Jaan Manitski peab peibutusparte noore demokraatia probleemiks. Mõistagi on tal õigus, kuigi väljend on ehk liigagi viisakas. Sama hästi võiks otsesemalt öelda, et tegu on madala poliitilise kultuuriga.

Peibutuspartidele anti üle Eesti umbkaudu 100.000 häält. Päris raisku need hääled mõistagi ei läinud, sest langesid ikka parteile kasuks, aga see on partokraatiline lähenemine asjale. Sisuliselt loobus 100.000 valijat kasutamast oma õigust linna- või vallavolikogu isikukoosseisu mõjutada.

Kas nüüd tuleb järeldada, et valijad on järsku hakanud erakondi usaldama? Hästi ei usuks, sest alles see oli kui umbes sama suur hulk eestlasi avaldas kahe euromandaadi jagu umbusaldust parteidele. Võib-olla on valijale savi, kes volikogus istub ja asju ajab, kuigi just kohalike valimiste puhul tavatsetakse rõhutada, et valitakse tutavaid kohalikke inimesi, keda sageli ka isiklikult tuntakse. Linnades muidugi vähem kui väikevaldades, kuid näiteks Margus Tsahkna, Indrek Saar ja Mark Soosaar on vastavalt Tartus, Rakveres ja Pärnus küllaltki tuntud omainimesed, kelle poolt hääletades pidi valija teadma,et nemad vaevalt volikogus tööle hakavad. (Ei taha nüüd IRLi ja sotside või Soosaare kui sotsi puhul Toomas Kivimägi valimisliidu aadressil eriliselt näppu näidata, need olid lihtsalt kolm esimest provintsiparti, kes mulle meelde tulid.)

Mida siis teha et partokraatiliisist peibutuspartides lahti saada? Seda on juba näha, et erakondi on asjatu manitseda kõrgemat poliitilist moraali ilmutama. Tehakse just seda, mida seadus lubab, ruulib JOKK.

Seaduse muutmine on problemaatiline, sest kohalikel valimistel kandideerimine on kodanikuõigus, mida ei saa ka riigikogulastelt, ministritelt, eurosaadikutelt ega kelletki teiselt ära võtta. Aga ikka saab, kui tahtmine on.

Tulebki seadust niipidi muuta, et see, kes valituks osutub, ei saa niisama kergekäeliselt volikogumadaadile käega lüüa, olgu tal muidu töökoht kui soojas toas iganes. Kui näiteks Riigikogu liige volikokku valitakse, (ja seadus teatavasti ei luba mõlemas korraga istuda) siis olgu nii hea ja pühkiku oma suu Toompea toolist ja sellega seonduvast palgast koos hüvitistega puhtaks! Ma pakun, et järgmistel KOV valimistel oleks tunduvalt vähem kui 88 riigikogujat, kes oleksid nõus valituks osutumisega riskima.

Kui nüüd keegi vastu vaidleb, et euroopalikud kodaniku- ja inimõigused sellist sätet ei luba, siis ütlen vastu, et lubavad küll. Ise olen Helsingi volikokku kahel korral kandideerinud, aastatel 1976 ja 1984. Mõlemal korral pidin ma oma allkirja andma mitte ainult nõusolekuks nimekirjas kandideerida vaid ka valituks osutumise korral volinikuamet vastu võtta. Seaduses on eraldi ette nähtud põhjused, millele toetudes mandaadist loobuda tohib. Need on sant tervis (arstitõend vajalik), kõrge vanus (pole meeles kui kõrge) ja väga pikk volikogustaaž (pole ka see meeles kui pikk aga igatahes väga pikk).

Ega ma ausalt öeldes ei usu, et Riigikogu hakab seadust selliselt muutma nagu siin ette panen. Riigikogujad on teatavasti partokraatidest sõltuvuses ja nemad tahavad JOKKile põhinevat status quot säilitada. Igatahes olen lahendust pakunud. Kui seda mõni kodanikuliikumine edastada soovib, ma autoritasu ei küsi.

Lõppkergenduseks panen siia meeldetuletuseks Indrek Tarandi linnufarmiteemalise eurovalimiste reklaamiklipi. Seda tasub aegajalt uuesti vaadata, sest lisaks sellele, et klipp sitaks lõbus on, on sõnum jummalaõige ja igatipidi päevakohane. On ju peibutuspart ja poliitbroiler pääsukese tõsised konkurendid Eesti rahvuslinnu valimistel.

Väga meeldib see mulle kui mõnikord takkajärgi saan nentida, et olen mõne ette ütlemisega kas või osaliselt pihta tabanud. Kui ma augustikuul IRLdu propagandistlikku koostööettepanekut kommenteerisin, eksisin küll selles, et Keskerakond saigi peale 50 % häältest. Seevastu panin täppi selles, kuidas IRL pärast valimisi Keskerakonnale alla jäämist seletab. Nõnda ma tookord kirjutasin:

Pigem jääb mulje nagu oleks kogu asi eneseõigustuseks tehtud: kui Keskerakond ikkagi võimule jääb, on IRLdul kerge pärast seletada, et meie ju tahtsime teistpidi, kuid kallid partnerid polnud nõus.

Ja näe, nagu kiri postkastisse laekub Mart Laari ära seletamine:

Ühe põhjusena õnnestus Keskerakonnal oma valijad välja tuua just seetõttu, et me ei suutnud teha erakondadega efektiivset, selget ja nähtavat koostööd, mida oleks eeldanud.

Tegime juba augustis ettepaneku ühiseks avalikuks tegutsemiseks, ühise selge alternatiivi väljapakkumiseks. Seda on varemgi tehtud, kui on tarvis olnud Keskerakonna võimumonopoli kõigutada.

Laarile auks tuleb seda lugeda, et ta kas või kaudselt tunnistab üles, et teiste kampaania tugenes liiga suures osas Keskerakonnaga vastandumisele ja et omi positiivseid lahendusi eriti ei olnud. Samuti puudutab Laar venelastega suhtlemist:

Nendega tuleb rohkem rääkida, suhelda ja läbi käia. See on asi, mida me kavatseme tunduvalt rohkem teha. Me ei ole vastandamisest huvitatud.

Paraku aga üksnes sellest ei piisa, et venelastega “suheldakse ja käiakse läbi”. Neid tuleb ka sisulistes küsimustes kuulda võtta, mis Keskerakonnal on seni korda läinud. Ma usun, et Mart Laar ja osa IRLdu juhtkonnast oleksid selleks suutelised, kuid seda on mul raske uskuda, et kõige marurahvuslikum osa IRLdu senistest valijatest seda heaks kiidaks. Paljudele nendest ju igasugune venelaste seisukohtade arvestamine võrdub riigireetmisega.

Paraku ei saa linnas, kus eestlaste osakaal elanikest (2006. aasta andmetel) on 47,3 %, enamust kätte kui muulastega ei arvesta. IRLdu vennaspartei Soome Kokoomuse omaaegne auesimees Juho Kusti Paasikivi rõhutas korduvalt, et faktide tunnistamine on igasuguse tarkuse algus. Mart Laar kindlasti oskab fakte tunnistada, kuid selles ma kahtlen kas seda suudavad tema valijad.

Valimistele järgneva päeva kergenduseks otsisin üles teemakohase 1960nendate klassiku legendaarse koomiku Simo Salmise ettekandes. Laul on salvestatud pärast KOV valimisi ja parodiseerib väikses vallas volikogumandaadist ilma jäänud külapoliitikuhakatise kibedat pettumust.