Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et vaikiv ajastu on jälle õue peale roninud. Mitte ainult minu õuele vaid laias laastus üleilmaliselt. Kohalikke eripärasusi on olemas, kuid üldine trend on igal pool sarnane.

Sõnavabadust on meil küll praegu rohkem kui kunagi varem. See töötab ka varasemaga võrreldes reaalsemalt. Tänu internetile on nii informatsiooni kättesaadavus kui ka võimalus arvamust avaldada hoopis teisel tasemel kui paarkümmend aastat tagasi.

Probleem seisneb selles, et mul pole oma sõnavabadusega midagi peale hakata. Võin küll öelda, mida tahan, ent sellest pole mingit kasu. Kedagi ei koti, mida ma ühest, teisest või kolmandast asjast arvan.

Eriti neid mu arvamus ei morjenda, kes otsuseid langetavad, olgu riigi, linna või korteriühistu saksad. Korteriühistu ja riigi tasandil pole mul isegi kanalit, mille läbi mu arvamus otsustajateni jõuaks. Linnavalitsusse saan küll kontakti, kuid sellest on reaalselt sama suur kasu kui mitte millestki.

Kui mul peakski mõni väga hea mõte olema, (pean silmas tõeliselt head mõtet, mitte sellist, mida vaid ise heaks arvan), oleks see tõenäoliselt ka kellelegi teisele pähe tulnud. Nii saaks see teoks või jääks kalevi alla minust ja mu arvamusest sõltumata. Arvamuse avaldamisel või avaldamata jätmisel poleks lõpptulemusele mingit mõju.

Kui jälle otsustajad kavatsevad midagi teha, mida ma väga rumalaks pean, teevad nad seda niikuinii. Ma võin põhjendades või põhjendusteta oma vastuseisu avaldada, aga sellest ei sõltu midagi. Nii sõltumatu ma olengi.

Ma ei teagi, kumb on hullem: ebademokraatlikult vaikima sundida või demokraatia korras lubada ulatuslik sõnavabadus, millel pole mingit mõju. Diktatuur on isegi ausam, sest ei tee mingit nägu vabadusest.

Järjest sagedamini taban end mõtlemast, et jääks äkki sootuks vait. Jääks rohkem aega teisi asju teha. Näiteks lugeda raamatuid, vaadata filme, käia kalal või marjal või teha midagi muud kasulikumat.

Iga vaba sõnavõtt on isegi kahjulik, sest see loob illusiooni, nagu saaks otsuste langetamisel kaasa rääkida. Kui aga riigikogule, valitsusele ja ministeeriumitele ning kohalikele omavalitsustele ja korteriühistutele ei laekuks ühtegi arvamusavaldust kodanikelt, ei saaks nad ehk enam nägu teha, et kõik on JOKK.

Nii need asjad muidugi ei käi. Alati leidub neid, kes iga asja peale arvamust avaldavad ja veel sõltumata sellest, kas ollakse asjaga kursis või mitte. See ongi kaval nipp: illusioon jääb, kuid võimud saavad ebamugavatest arvamustest lahti.

Eks ma siin isekesi kaalun, kas viitsin veel sõna võtta või mitte. Nalja pärast muidugi võiks kui leppida sellega, et peale nalja muud tulemust ei järgne. Mu tõelistel mõtetel pole otsustele mingit mõju ja nii olekski ehk targem need enda teada jätta.