Nii see juhtuma pidigi, mida juba vaikimisi kartnud olen. Nüüd on mind kuu aja pärast Brüsselisse kutsutud ja lausa Euroopa Parlamendi kulul. Homme ennelõunaks peaksin vastama, kas sinna sõita saan.

Nagu juba kevadel kirjutasin, sai üks Delfis ilmunud lugu EP ajakirjanduspreemia konkursile edastatud ja selle ka Eesti dzürii Brüsselisse edasi saatis. Auhinnatseremoonia toimub 19. oktoobril ja sinna on kutsutud kõik rahvuslike voorude võitjad. Ainult sellest pole mul halli aimugi, kas mind seal valge rahalaev ees ootab või kõigest rõõm kohalviibimise pärast.

Kumbki asi oleks muidugi omaette kena. Ega ma kunagi Europarlamenti oma raha eest ei sõida ja üritusest ennastki jääb juba eluaegne mälestus. Ainuüksi parlamendi külalisena osaleminegi oleks tore ka siis kui asi sinnapaika jääbki, mida ma tõenäoliseks peangi.

Samas pole mul sellest täna aimugi, milline on mu tervislik seisund ja majanduslik olukord kuu aja pärast. Nõme oleks isegi kinnimakstud lennupileti ja hotellimajutuse olemasolul Brüsselisse sõita kui peaks juhtuma, et mul siis üldse raha poleks nagu tänagi ei ole. Vähemalt üks lõunasöök on küll kavas ehk päris nälga vast ei sureks, ent päriselt näpud põhjas suures ilmas käia küll lahe ei oleks.

Nüüd seisab selle kohta tõsine mõtlemine ees, mida ma küll homme Europarlamendi Tallinna esindusele vastan.