Keegi võib seda kohatuks pidada, et ma suurel riiklikul pühal niisugusest täitsa banaalsest igapäevase argielu asjast kirjutan. Saan sellest aru ja palun vabandada kui kellelegi pahameelt põhjustan. Samas aga tahavad mõned argised asjad tegemist ning mõted mõtlemist ka pidupäeval ja lugeda võib ka hiljem (või sootuks lugemata jätta, kuidas soovite).

Täna kempsus istudes kargas pähe isekesi arutada, kas uksetelefon tingimata peab just selles kohas paiknema, kus ta asub. Miks mitte hoopis peldikus? Sest mis siis saab kui ta paaregu heliseda otsustab?

Ei, sellist äpardust täna ei juhtunud ega mäletamist mööda ka mitte kordagi varem sel ajal kui siin elanud olen. Teoreetiliselt oleks siiski võinud ja võib samuti juhtuda veel tulevikus. Käepärane oleks ju kemmergus toru võtta, inimene treppikotta lasta ja juba ette hoiatada, et ootagu korteriukse juures, et ma ennast vabaks teen.

Kui nii peaks juhtuma, et telefon mu toas või köögis viibimise ajal heliseb (nagu ongi seni), pole suurt vahet kas vastamise eesmärgil koperdada esikusse ukse juurde või peldikusse. Viimane oleks isegi paar meetrit ligemal. Kuigi ma oma elamispinda naljatades residentsiks hüüan, ei tee see just päris palee mõõtu välja, ruutmeetrides arvestades.

Teine võimalik koht oleks muidugi vannituba, ent üllatuse tõenäolisus on seal kordades väiksem kui kempsus, kus viibin mitu korda päevas. Pealegi ei pruugiks seal vee voolates helinat kuuldagi. Ja kui juba vannis istun, ei jõuaks niikuinii end veekahjustuse vältimiseks kuivata.

Tegelikult on telefoni asukoht mu enda otsustada. Mitte midagi muud kui ettevõtmise asi. Ja siinkohal jõuamegi kaarega iseseisvuse teema juurde tagasi.

Eks siia kolimine poolteist aastat tagasi tähendas mulle omal moel iseseisvuse taastamist. Seda võib muidugi küsida, kas ma just sellist argielu tahtsin; täpselt nagu küsitakse praegu, kas sellist Eestit taheti. Üldjoontes olen siiski rahul nagu ka minu arvates on põhjust praeguse Eestiga üldjoontes rahul olla kui seda kahe aastakümne tagusega võrrelda.

Mul isiklikult ja riigil tervikuna ei pruugi just nii minna kui tahaks ja sageli ei lähegi. Ise kumbki siiski oma otsused teeme ja saame nende läbi tulevikku mõjutada. See on märksa parem kui võõraid korraldusi täita, olgu tegemist sotsiaalse arengu või uksetelefoni asukohaga.

Iseseisvus puudutabki igasuguseid argipäva muresid kõige otsesemalt. Kui juba endal voli otsustada ja tarkus õigeid otsuseid vastu võtta, on eksimise võimalus märksa väiksem kui vastupidisel juhul.

Näe, polnudki kohatu iseseisvuse taastamise aastapäeval igapäevseid mõteid mõelda.