Täna hommikul ilmus Delfis mu kirjutis Põhikooli sisseastumiskatsed on perverssed, kus lahkan tänavu kevadel kordunud kummmalist tsirkust põhikoolide sisseastumise katsetega. Mu algset teksti on toimetus veidi kärpinud. Välja tuleb sellegi poolest, et praegune olukord mu arvates ohustab põhiseaduses garanteeritud elanike võrdsust ja Eesti Vabariigi seadustes riigile ja omavalitsustele kehtestatud kohustust korraldada igaühele kvaliteetne haridus kõigile ühestel alustel. Võib-olla rõhutasin algselt veel rohkem haridust kui subjektiivset õigust.

Probleeme on siin päris palju. Esiteks, et laps peab üldse ennast tõestama selleks, et kodulähedasse kooli õppima saada. Pealegi peab ta sisuliselt juba suurima osa esimese klassi õpekavast eelnevalt haldama kui tahab sisseastumise katsed edukalt ära teha. Muu hulgas riivab see peale laste õiguste veel võrdsuse põhimõtet, sest korraliku ettevalmistuse eksamiteks suudab teha kas jõukas või võrdlemisi haritud perekond. Nendel pole lootustki, kelle vanemad ei suuda või soovi kas rahakoti või isikliku panuse abil oma last toetada.

Et eksamitel sageli eeldatakse juba selliste asjade haldamist, mida laps kavade järgi peaks alles teises või kolmandas klassis õppima, kerkib küsimus, miks ta üldse siis peab esimesse klassi minemagi. Kui see juba eelnevalt selgeks õpitud, oleks ehk mõistlikum minnagi otse teise või kolmandasse klassi. Ent see tähendab samas, et hariduse korraldamise kohustus on sisuliselt kantud riigilt ja omavalitsuselt lapsevanemale üle.

Ei hakka siiski loo mõtet siin põhjalikumalt jutustama, loetagu parem Delfist. Esimesed paarkümmend kommentaari, mis kolme esimese tunni jooksul laekunud, on enamuses ebaharilikult asjalikud. Arvamusi on rohkem kui üks nagu peabki olema, aga sedapuhku käib vaidlus just pigem arvamuste kui isikute üle. Võib-olla on poolprofessionaalsed “valvekommentaatorid” parasjagu suvepuhkusel.