Kell on pool seitse. Kahe naabrimaja vahelt vaatab vastu Pakri saar, see väiksem nendest kahest. Tere Sulle ka, Väike Pakri!

Õhk on niiske, vahetevahel veel laisalt sajab. Öösel sadas ohtralt. See on hea asi, sest äikne puhastas õhku. Nüüd pole enam säärast palavust oodata, milline eile veel oli.

Kajakad räuskavad, aga seda nad ju alati teevad. Pole midagi kurta kui just kajakate üleilmalist likvideerimise viisi ei leiuta. No seni pole mulle Nobeli preemiat tulekul.

Need sammuvad jaama poole, kes täna peavad töö ees orjama. Ise ei pea. Tõmban rahulikult suitsu ja joon õlut. Varsti heidan hoopis magama.

Suitsetamine ja õlletamine ühel südasuve varahommikul on elu suure E-tähega. Mida sa sunnik veel tahad? Et keegi su eest suitsu sisse tõmbaks ja õlle kurku valaks?

Just sellisel suvehommikul elamegi oma elu. Täpselt nii nagu mõned teised sellisel heinamaal panevad pidu. Elu on lühike, aga ikka jõuab midagi.

Head elu! Elu on ilus!