Duhh tsiteerib Ahto Lobjaka Postimehes ilmutatud kolumni ja on omakohtule õhutamise pärast mures. Lobjakas kirjutab kõmulise loomapiinamise õigeksmõistva kohtuotsuse ajendil järgmist:

Suur­britannias peaks loomapiinaja reputatsiooniga inimene kartma oma tervise ja aeg-ajalt ka elu pärast. Loomaarmastus on üks sealse avaliku õiglustaju teravaid erijooni. Möödunud nädala kaasuse peategelane vajaks seal kardetavasti uut identiteeti ja läheks avalikustatud saatanate seas kirja samal real loomkatseid tegevate teadlastega, kelle jaoks pole ebatavaline saada hommikupostiga tapmisähvardusi või kirjapomme.

Duhh imestab õigusega, kuidas saab vägivaldsele omakohtule kas või kaudselt heakskiitu avaldada ja seda veel lääneliku väärtustega siduda, vastandades väärtused Afganistani omadega. Lisasin postitusele järgneva kommentaari:

Ma põhimõtteliselt kõmulisi kohtuotsuseid ei kommenteeri, sest mina pole ju kohtumenetlusel juures viibinud ja ei tea, missuguseid tõendeid ja argumente kohtule on edastatud. Meedia kajastab ainult otsuste lühikokkuvõteid, millest ei saa järeldada, miks kohus ühel või teisel kaasusel ometi just nii otsustas nagu lugeda on. Aga see selleks.

Seepärast ma Postimeest ammu enam ei loegi, et pole suurt vahet kommentaariumi ja leheveergudel ilmutatud sisu vahel. Võib-olla pole antud kolumn juriidiliselt otseselt vägivallale õhutamine, ent ebaeetiline ja vastutustundetu on ta kindlasti. Kirjapommi saatmise mõte tekib suure tõenäolisusega nii mõnelegi lehelugejale. Annaks jumal, et keegi seda ära ei tee.

Kui viitsiks, koputaks Pressinõukogusse, aga parem on vast järele jätta. Muidu võiks ju mu endagi postkasti kahtlase sisuga saadetisi potsatada.

Lobjakast olen seni pidanud just lääne väärtuseid jagavaks ajakirjanikuks, kuid sedapuhku kõlab tema tekstis pigem Kabuli kui Londoni vaim. Ise ta just sel teljel tahtis asja arutada. Ajakirjanduse veergudel esinedes tuleb kasuks kui suudab oma tundeid vaos hoida.

Olgu ta mis või kes tahes, käib siin ometi jutt inimesest, keda pole juriidiliselt süüdi mõistetud, kuid sellegi poolest korduvalt nime ja näopildiga  meedias eksponeeritud. Omakohus pole lääne väärtus ja ammugi mitte vägivaldne omakohus. Ei peaks olema ka õigusemõistmine ajakirjanduse vahendusel.