Rein Sikk küsib täna Päevalehes, kas Riigikogu liikmed on päriselt ka olemas ja toob mõne näite riigikogujatest, keda on Virumaa valimisringkondades häälepüügil tuvastatud. Rahvasaadikuid olevat kohanud umbes pool rahvast, aga nendega vestelnud vaid vähesed. Ise kuulun siis ilmselt vähemusse.

Selle koosseisu ametiajal olen aegajalt vestelnud mõnede parlamendi liikmetega peamiselt erinevate sotsiaalse meedia kanalite vahendusel. Mõnedega olen ka füüsiliselt kohtunud ja sealjuures ka nendega rääkinud kui on asja olnud. Aga ma ei ole seda teinud valimiseelse kampaania korras vaid vastavalt vajadusele pidevalt nelja aasta jooksul.

Tegelikult ma teadlikult väldin valimiseelseid jutuajamisi. Siis ei räägi poliitikud üldjuhul midagi tarka peale tühjade loosungite.  Samuti on nad partei ja enese turustamisega niivõrd hõivatud, et mingit reaalset dialoogi eriti ei kipu tekkima. Arusaadavalt pole nad ka minust just huvitatud, kuna ma neid niikuinii valida ei saa.

Kui tahad teada saada, mida poliitik päriselt mõtleb ja temaga vilja kandvat vestlust arendada, tuleb temaga kohtuda pidevalt, mitte sel hektilisel ajal, millal ta kohtumiste arvukust kvaliteedi ees eelistab. Samas kujuneb sulle juba mandaatperioodi jooksul päris adekvaatne pilt parteide ja üksikute poliitikute mõtetest ja võimetest. Sel juhul jääb ka erilise valimiskampaania vajadus ära, kuna valija otsus on juba enne päriskampaania käivitumist enam-vähem paigas, vähemalt on eelistused olemas. Peaks olema nii poliitikule kui valijale kasulik.

Ma austangi poliitvärvusele vaatamata selliseid poliitikuid, kellega saab vajadusel pidevalt jutule ja kellega tõeline vestlus ja mõttevahetus toimuda saab. Neid on igas erakonnas, ehkki veel mitte ülearu palju. Soovitangi valijale oma ringkonna kandidaatidest just selline üles otsida, kes valijale juba enne turundushooaega oma kättesaadavusega silma paistnud. Kasuks tuleb muidugi veel see, kui kandidaadi mõtted võimalikult suures ulatuses enda omadega kokku käivad.