Täna paigutas Aleksei Stahhanovi nimeline remondibrigaad akna alla väljaspoolse plekist aknalaua. Ei tea kas sellest julgeks järeldada, et fasaadiremont hakaks juba tasakesi ühele poole jõudma. Oleks juba aeg, umbes kaks ja pool kuud on seda nuhtlust jätkunud.

Brigaadi puhkepäevad on ühe käe näppudega kokkuloetavad ja enamasti on usinad mehed hommikust hilisõhtuni platsis olnud. Ühel kaunil õhtul tegin kell veerand kaheksa õhtul akna lootusrikalt lahti. Pärast poolt üheksat aga ilmus akna taga keegi remondiline, kes hakas seal oma asju toimetama. Neilt midagi küsida ka ei maksa, sest kogu salk on umbkeelne ja mu enda vene keele oskus on nullilähedane.

Täna oli senise suve ülekaalukalt palavaim päev ja merepoolses toas oli paras nuhtlus suletud akna kõrval istuda. Samas ei taha sellega enam riskida, mis siin mõne aja eest juhtus. Tuulutasin tuba hommikul ja unustasin enne päevaks pealinna minekut akna sulgemast. Koju tulles olid põrand, töölaud ja arvuti klaviatuur valgeid hilbeid pärani täis, mis seinasse toppitud isolatsioonimaterjalist avatud akna läbi sisse sadanud.

Enne õhtut hõiskama ei hakka, kuid lootus on ikka see, mis viimasena sureb. Enne aga päriselt uskuda ei julge kui tellingud maja eest maha võetud.