Nendele, kes mu säuksust kaugele ulatuvaid järeldusi tegema kipuvad, tahan öelda, et mu parteistumine ei tähenda seda, et oleksin kuidagi end Eesti poliitika vaatleja ja erapooletu kommenteerija näol täis sittunud. Sugugi mitte, ühegi praegu Eestis tegutseva parteiga ühineda ei taha. Isegi mitte sellise parteiga, mille asutamine jäi ära, kuna võltsmeetmetel valitud erakonna esimees ütles: “Te olete vabad.”

Asi on selles, et aastal 2011 toimuvad parlamendivalimised nii Eestis kui ka Soomes. Nii ruttu kodakondsust vahetada ei saa, järelikult pean parlamendisaadikuid Soomes ja nimelt Helsingi valimisringkonnas valima. Aastal 2012 pean ka Tarja järeletulija valimistele osalema, kuid seekordne parlamendisaadikute valimine on mul viimane võimalus Soome poliitilisele moraali(tuse)le hinnang anda.

Ei hakka siin rääkima peaministri vahetusest ja selle tagamaadest. Eks Vanhanen ise teab, mis patudest arvab tagasiastumisega lahti saavat. Mina tean rohkem kui räägin. Mõned räägivad rohkem kui teavad.

Opostisioonile aga ei saa ka stiilipunkte anda. Sotsid on isegi põlissoomlaste heinamaale läinud. Populismi tähe all on avaldatud sisserändajatele vaenulikke mõteid ning parlamendis taheti Kreeka abipakett tagasi lükkata. Igaüks aus inimene aga teab, et seda nalja sotsid endale lubanud ei oleks, kui nad ise olnuks viletsuses.

Nii ei saa ma ühtegi Soome etableerunud erakonda valida. Ja lähengi valima Piraatparteid. Kuna mu valimisringkond Soomes tuleneb eelmisest elukohast ehk Helsingi linnast, astusin siis Piraatpartei Helsingi piirkonna liikmeks. Pärast valimisi seal ehk enam mul midagi teha ei ole ja siis teen oma järeldused. Seniks aga on mul oma piraadisõna sekka öelda.