Kui päris aus olla, ei meeldi mulle just eriti seda laadi teater, mida pakub Linnateatri menuetendus Keskööpäike. Olen vist vanamoodne aga mulle meeldib traditsionaalne ja vanamoodne teater. Teater, kes jutustab selge ja arusaadava süzeega loo ja seda veel võimaluse korral kronoloogilises järjekorras.

Et mul aga oli ette teada, et Kesköpääike teeb just sellise teatri kulul nalja, otsustasin ikkagi  vaatama minna. Etteruttavalt olgu öeldud, et ei kahetse. Ehkki kui veel edasi aus olla, arvasin veel umbes viis minutit pärast Lea Tormise videolt ettekantud sissejuhatust, et mul varsti hakab Põrgulava saalis igav.

Eksisin mis ma eksisin, igavast polnud haisugi! Päris  palju sai nalja, kohati oli vägagi lõbus. Paradoksaalsel kombel aga pidi selleks, et pullist aru saada, olema päris palju ka pilgaobjektiks olevat traditsionaalset teatrit nautinud. Seega pole tegemist lihtlabase maha materdamise vaid päris vaimuka teatriga.

Teater tegi nalja autorite, näitlejate, arvustajate ja ei tea kelle kulul veel. Ise enese kulul tegi ta nalja ja muidugi ka publiku kulul. Ja vastu ootustele mulle see nali meeldis.

Teine vaatus oli suur kunstitükk omaette. Ühest ainukesest stseenist kanti ette koguni neli erinevat versiooni erineva kiiruse ja konstellatsiooniga. Sel puhul tuleb sedagi tunnistada, et põrus mul veel üks eelarvamus. Pole kunagi tantsuteatri suur austaja olnud aga kus sa sellega saad, et kohvikuettekandja tantsunumber oli lihtsalt suurepärane ja kannatas küll neljakordse nägemise.