Paldiski venelased pole kurjad, seda olen ennegi rääkinud. Enamus nendest valdab eesti keelt ja need, kes veel piisavalt ei oska, tahavad juurde õppida. Tublid inimesed, sellised.

Nüüd käib vist miski kampaania, mille raames tuleks hea klienditeeninduse eest kuskile veebis kiidusõnu poetada. Ei tea mina, kus see veebikoht asub. Sestap kiidan ühe siinse toidupoe venelasest töötajat siin ajaveebis. Äkki leiab keegi  üles ja jõuab hää sõna sinna, kuhu vaja.

Nii siis käisin ma üleeilsel õhtul esimest korda elus kodulinna Rae uulitsas asuvas toidukaupluses number 5 ja mõned plussid peale. Etteruttavalt olgu pajatet, et plussid on auga ära teenitud. Isegi minusugune toiduvõhik taipab kohe, kust mida otsida tasub. Siinses Kaubamajas pole asi teps mitte sama lihtne.

Üleeile jäin kimbatusse asjaoluga, et mu nina all oli suur kogus lahtiselt müüdavaid hapukurke, mis ma hääks viinaga kaasnevaks sakusmendiks arvasin. Häda aga selles, et ma loll ei saanud aru, mis riistapuuga neid omale kokku osta ja millisesse kotti koguda. Ilmus siis kohale üks kena vene proua. Ütleme viisakalt, et minust mitte väga vanem, äkki isegi veidi noorem. Ta oli poe töötaja.

Sõna ta eriti ei kipunud võtma. Näitis lihtsalt üles, kus kilekotid asuvad ja andis mulle kurkide õngitsemiseks vajaliku asjakese kätte. Ausalt ei teagi mitte üheski maailma keeles, mis selle riistapuu nimi on. Sain oma kurgid kätte ja püüdsin daami naeratusele kas või poolega vastu tulla.

No täna siis käisin seal samas viiendas pluss toidupoes, aga sedapuhku juba teist korda elus. See kurkide kättesaamine oli mul juba meeles ehk sellega abi ei vajanud. Arvake ise ära, miks ma tänagi tahtsin hapukurke osta! Ostsin kah!

Probleem aga seisnes selles, et vahepeal oli mu arvuti traadita hiire patarei otsa saanud. Ilma selle hiireta ei saaks sedagi sissekannet kirjutada, sest elu sees pole õpinud sülearvutiga kaasnevat hiirepaneeli kasutama ja vist ei õpi ka. Sama vähe kui Eesti väikelinnades vene keelt rääkima!

Nii siis ilmuski kohale see sama tore vene rahvusest daam,  kellega juba üleeilsest tuttavad olime. Tundis ka mind ära. Hea et kallistada ei tahtnud. Kuigi poleks ma vast ka sel juhul ära jooksnud.

Sõnu tal jälle palju suus ei olnud. Mina aga norima ei hakanud. Tahtsin ikka arvuti töötama panna, eks ole.

See tore klienditeenindaja mu juttu tähelepanelikult kuulas, kusjuures jõudsime sõnahaaval ühisele arusaamisele. Tema näiteks õpis riigikeeli ütlema “alkoholiosakonna juures”. Selles pole ma kindel, kas ta aru sai, et mul oli niikuinaa kavas alkoholiosakonnas käia. Küllap sai, ehkki võibolla mitte lingvististel kaalutlustel.

Olgu selle ajalooga ja Eesti okupeerimistega kuidas nendega on, need inimesed siin linnas pole Eesti okupeerimises isklikult süüdi. Praegu on nad pigem mu kaasmaalased, kellele kulub ära mõni eestikeelne väljend selgeks õppida. Nagu näiteks “alkoholiosakonna juures”.

See tädi naeratas ja mitte asjata. Oli tänu minutaolisele mitte eestlasest kaasmaalasele veidi “integratsiooni” juurde saanud. Palju ma nüüd riigilt selle eest küsida julgen?