Vanasti oleksin vast seda laadi blogipostituse avaldanud Punase Viinakuu Kolhoosi blogis. Et aga sai möödunud aastal ajutises meelehäires kolhoosiesimehe amet maha pandud, saagu siis minugi poolest siia riputatud. Ja et veel siia kavandatud pildidki juhuslikult läinud nädalavahetuse fotojahile sobivad, on seesinane ajaveeb laisa postitaja jaoks õige koht küll.

Juba kahel korral olen jõudnud Paldiski linnas aadressil Mere 10 asuvas kõrtsis Peetri Toll söömas käia. Linnarahva suus on sel asutusel ka sootumaks ebaviisakam hüüdnimi, kuid jätame nüüd selle sinnapaika. Ütleks pigem nii, et päevasel ajal sünnib sinna vabalt kas või lastega sööma minna, mida ka esimesel külastusel täheldasin ühe täitsa tavalise kahe lapsega eesti rahvusest perekonna tegevat.

Kuna mul on selles mõtes kerge kalduvus kannibalismile, et meeldib sealiha süüa, olen mõlemal korral menüüst erinevad searoad valinud. Täitsa maitsev on ja ei pruugi lauast tühja kõhuga püsti tõusta. Õlut ja kangematki kraami saab ega hindade pärast ka eriti ei kurda. Tallinna kesklinna sööma- ja joomakohtadele teeb küll hinna ja kvaliteedi suhtega auga ära.

Teenindus on asjalik ja viisakas: riigikeeles saab hakkama küll. Teisel külastusel kipus küll baarineiul vahepeal inglise keel suhu, kuid otsustasin sellest mitte väljagi teha. Peaasi, et mõlemapoolne mõistmine säilib ja vene keeles ma niikuinii süüa tellida ei oskaks.

Väikne miinuspunkt selle eest, et kaardiga tasuda ei tohi. Õnneks oli mul mõlemal korral piisavalt sula taskus, mis minu puhul pole ammu enam ise enesest mõistetav.

Siin juba fotojahi saagiks jäänud pildid kõrtsimööblist: