Posted by: Larko on: 24 01 2010
Fotojahil on täna siht alt ülesse. Puu otsa ma ronida ei viitsi, seega pole ka vajadust ladvikuid kaameraga jäädvustada. Mõnel korral on fotokas siiski saanud ülespoole suunatud, kusjuures mitte väga ammu.
Ülespoole vaatan kolm korda eskalaatoripidi ja ühekordselt ise ennast.

Helsingi bussijaamas asuvad peatused maapinna all.

Kondijõul üles ronida siiski ei pruugi.

Kui kinosaalis parasjagu lagi maha varisenud, ei tohi kinohuvilistel lasta üles ronida.

Teinekord võib ka ise ennast kaamerasilma läbi üles poole vaadata.
ikka kondijõul… eriti allasõidutrepist üles (ise pole proovinud):P
Kummaline on vaadata treppi millel paistab algus, kuid lõppu pole näha. See-eest ninaaugust paistab kaugele.
Njah, ma olin ka hädas, et need ninaaugud tahtsid kogu fotopinna omale haarata niimoodi pildistades.
oeh..need trepid panevad mind kohe lennujaamale mõlema..ja kuidas mulle lennata ei meeldi…ja eriti ei meeldi lennujaamad. Irooniliselt olen ma sinna minemas kolmapäeval. Aga põhiline on see et sihtkoht on peagi käega katsutav
Et trepid inimtühjad näivad, siis mõttelünk keris mul sinnapoole, ehk need trepid on väljavalitutele…
Viimane pilt tekitas veits segadust – ega sa, Larko, väljavalitute hulka kuulu? Pruuni paberiga sigarett või sigarillo mõtted sinnapoole viivad, paraku…
eskalaator on nutikas valik ![]()
kas liikuvat või liikumatut treppi mööda üles… see on küsimus… alt üles vaadates
24 01 2010 kell 9:49
mul oli kaks pilti metroo treppidest, samalt aadressilt võetuna.
siis arvasin et peaaegu igaühel on oma trepi pilt
aga enda pildistamise peale mina isegi ei mõelnud