Siiri Oviir kutsub raadio reklaamiklipis valijaid Ansipi valitsuse vastu meelsust osutama, sest Eesti vajavat vahetust. Tema sihtgrupp ehk jääbki seda juttu uskuma, kuid Oviir ise Europarlamendi liikmena teab seda väga hästi, et Eesti valitsus ei vaja Europarlamendi vaid Riigikogu usaldust. Seega puhas udujutt ja demagoogia.

Et nüüd Siiri Oviirile ja Keskerakonnale mitte liiga teha pean tunnistama, et teistel pole suurt targemad loosungid. Ühed räägivad Euroopa tasemel tegijatest ja sokutavad selle sildi all Igor Gräzinit Brüsselisse. No on ju Riigikogust eemal ja silmist ära. Üleeuroopalisest lastetoetusest võivad oravate valijad unistama jääda, sest seda ei tule ja oravad ise teavad seda väga hästi.

IRLdu veebilehelt leiab rubriigi “EP valimised 2009″ alt arutust Eesti riigieelarve tasakaalu viimisest. Kena küll, et IRL sel teemal sõna võtab, ent millest saadik on eelarve kinnitamine Europarlamendi pädevuses? Õige jutt vales kontekstis on udujutt seegi.

Sotside veebileht on üllatuslikult sisukas ja asjalik. Ilma demagoogiata ei saa sotsid sellegi poolest hakkama. Või mida peaks selle Ivari Padari reklaamiklipi kohta arvama?

Rahvaliidu kandidaadid räägivad haridusest ja kohalikest küsimustest. Mida nad sellist Euroopa Parlamendis teha soovivad, mis selle organi pädevuses on? Seda valija teada ei saa, kuid ega seal suurt vahet polegi: ei aita Rahvaliitu ussirohi ega püssirohi. Isegi Ansipi paleepöördes osalemine Rahvaliitu vastv enam ei päästa.

Roheliste veebilehel pakutakse põhiseisukohtadega tutvumiseks mahukat pdf-faili alla laadimiseks. Tule taevas appi! Kui ei suuda oma sõnumit käepärasemal kombel veebis tutvustada, kerkib kahtlus, kas sõnumit ongi. Mul vähemalt pole isu 114-küljelist värvikate piltidega dokumenti sirvida tuvastamaks, kas seal midagi tarka peidus on või mitte.

A vahemarkuse korras torkas mul silma, et roheliste veebiaadressiks on erakond.ee aga Twitteris on @Erakond hoopis IRLdu kasutajatunnus. Ei tea kas need kaks parteid arvavad, et teisi ei olegi. Ega need kumbki vast üheparteiühiskonda ei taotle, kuid katse erakonna mõistet endale omandada just kummagi vastu usaldust esile ei kutsu.

Indrek Tarand tahab protestihääli kinni püüda ja pean tunnistama, et ta sealjuures üsna lahedat kampaaniat teeb. Tema veebilehelt leiab nii mõndagi kasulikku teavet Euroopa Parlamendi kohta, kuid vähevõitu sellest, mida kandidaat ise Brüsselis teha kavatseb kui valituks osutub. Krediiti teenib Tarand selle eest ära, et teda vähemalt peibutuspardiks süüdistada ei saa.

Sellist valimisralli jälgides tekib küll soov, et viimane kampaanianädal ruttu mööda saaks. Eks pärast algavad küll juba KOV kampaaniad päris ametlikult, sisuliselt on need juba ammu alanud. Jääb siiski õrn lootus, et demagoogiahoog suurel suvel natukesegi tempo maha võtaks.