Koivisto ja Eesti
23 03 2009 at 10:58 | In ajalugu | 1 CommentRiigikogujad Vahtre, Mihkelson ja Gräzin kirjutavad Mauno Koivisto tegevusest seoses Eesti taasiseseisvumisega ja arutavad seda igaüks enda vaatenurga alt. Vahtre ja Mihkelson on pigem seisukohal, et tagantjärele tarkus pole just kõige viljakam lähenemisviis. Gräzin aga peab Koivistot pigem lolliks aga mitte rohkem kui kõik tolleagsed luureteenistused.
Eks ma ise olin omal ajal ka nõrdinud, et Koivisto avalikult Eestit ja teisi Balti riike jõulisemalt ei toetanud. Samas saan aru, et ta talitas just nende teadmiste ja hinnangute alusel, millele tal presidendina juurdepääs oli. Allikaid oli tal kindlasti rohkem kui näiteks mul, kuigi pole välistatud, et ka mul olnuks andmeid, mida Koivisto kas ei teadnud või ei pidanud piisavalt usaldusväärseteks. Ei hakka selles osas takkajärgi targutama.
Et Koivisto dilemmast aru saada, peame meelde tuletama, millistel asjaoludel ta 1980nendate alguses presidendiks sai. Senine välispoliitika oli juba paarkümmend aastat olnud Kekkose isiklik rida. NSV-Liidu juhtkonnaga ei peetud ühendust Välisministeeriumi ja tavapäraste diplomaatiliste kanalite läbi vaid mitteametlikult KGB kanalite kaudu. Seepeale reguleeriti idakaubandust väga karmilt presidendilossist, mis hägustas lõplilkult sise- ja välispoliitika valdkondade piirid.
Kuigi Koivisto tegi kõige enesest oleneva, et asjaajamine demokraatlikule riigile kohasemalt ümber kujundada, ei lõpetanud kindlasti KGB (ega hiljem FSB) seoses presidendi vahetumisega oma tegevust Soomes. Soome siseasjadesse sekkusid nad endiselt nii palju kui suutsid ja seda mitmel erineval tasandil. Mul on alles mõned enda kõned ja artiklid 1980nendate lõpult, mis illustreerivad väga hästi seda, kui palju ja kui kiiresti laienes võimalus Gorbatsovi ajal avalikult ausalt sõna võtta. Vahepeal oli areng piinlikult aeglane. Võib-olla neid tekste kunagi ka avaldan.
Kui nüüd siiski mängida mõttemängu sel teemal, mida oleks Koivisto saanud teisiti teha, pole küll kerge laias laastus midagi sellist leida, mis tal tegemata jäi. Oleks võinud küll eravestlusel Gorbatsovile öelda, et vaadake, Mihhail Sergejevitsh, te okupeerite küll koledal kombel Balti riike. Äkki jätäksite järele ja annaksite nendele vabaduse kätte?
Muidugi pole võimatu, et sellisest käigust oleks Balti riikidele kasu olnud. Pigem kaldun siiski arvama, et sellise avalduse mõju Balti riikidele võinuks nullilähedaseks jääda. Soomele aga oleks sellest tõenäoliselt pigem kahju kui kasu olnud.
Ega Koivisto polnud sugugi ainus tooaegne Soome poliitik, kellest ajaloosündmused kipusivad ette ruttama. Näiteks kirjutas toonane välisminister Paavo Väyrynen oma tohtritöös üks aasta enne Berliini müüri langemist, et Nõukogude Liit jääb igaveseks ja Euroopa kaheks lõhestumine on samuti meie eluajaks kivve raiutud reaalsus. Vahepeal mulle tundub, et Väyrynen tänaseni nõnda arvab.
Sellega võrreldes käitus Koivisto ikkagi mõistuspäraselt kuulutades pärast Nõukogude Liidu lagunemist Soome ja NSV-liidu vahelise koostöö-, sõpruse-, ja vastastikkuse abistamise lepingu ning Pariisi rahulepingus Soomele kehtestatud relvajõudude piirangud kehtetuks. Eesti tunnustamine ja diplomaatiliste suhete taasloomine oleksid võinud libedamalt minna aga ei tea kas ta nüüd sellepärast andeks paluma peab. Pigem ei viitsiks väärikat vanameest kiusata.
1 kommentaar »
Selle postituse kommentaaride RSS-voog. TrackBack URI
Lisa kommentaar
Blog at WordPress.com. | Theme: Pool by Borja Fernandez.
Entries and comments feeds.











Tegelikult on soomlased niigi meid avitanud läbi sovjeti-aja – tõsi küll moraalselt. Põhja-Eestis kaeti tollal Soome televisiooni, kes aga sai (kus jooksid Tarzan, McGyver, McCall jpt). Ja kui piirid lahti läksid, olid hakkajamad soomlasist ärimehed meie ajakirjanduses tax-free-reklaame tellinud. Sellest piisas enamusele siinpool lahte, et tuleb maksku mis maksab Moskva alt vabaks nõuda…
Mis puutub riigimeeste vabandustesse, siis peab vabandus tulema südamest, mitte ei panda (ex)poliitik surve alla ja nõudma talt, et ta vabandaks.
See mu subjektiivne arvamus.
Comment kirjutas A.I.V.O. — 23 03 2009 #