Teisipäeval magasin presidendi kõne maha, aga sellest pole midagi. Praegusel ajal saab ju tähtsaid sündmusi enesele sobival ajal veebi vahendusel vaadata. Nii siis saigi vabariigi aastapäeva kõne alles äsja ära kuulatud.

Eks president Ilves rääkis igatipidi tarka juttu. Ei püüdnud olukorda kaunistada ega sirgeks rääkida. Ütles nii nagu on: pole siin midagi kobiseda, mis teha tuleb, selle tegema peame.

Sellegi poolest jäi mu arvates Ilvese kõnest midagi puudu. Katsus ta muidugi raskete aegade kiuste positiivset hoiakut ja lootust helgemast tulevikust üles kutsuda. Aga poliitikute lauslollustele ta tähelepanu ei juhtinud. Ehk ei tahtnud pidupäeva ära rikkuda, kuid veidi tutistamist kulunuks sellegi poolest ära.

Pole muidugi kohane presidendi tänavust kõnet ta eelkäijate omadega võrrelda. Eks ajad olid teised ja olukord erinev. Ikkagi meenub mulle Lennart Meri kõne 2001. aasta vabariigi aastapäeval

Ma jälgin ”Fönixi” kanalil ülepäeviti Saksa parlamendi istungeid: nad naeravad koos, kujutlege ometi, nii koalitsioon kui opositsioon. Meil naerdakse üksteise üle. See on poliitilise kultuurituse märk. Siia ritta kuulub ka Riigikogu liikme pildi ülespanek ja selle pildi pihta tulistamine. Jutt on mõistagi Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest, endisest maavanemast Robert Lepiksonist ja peaminister Mart Laarist. Tule taevas appi! Paugutamine põhimõtete asemel?

Poliitiline kultuuritus pole kaheksa aasta vältel kuskile kadunud. Seesamune Laar ja seesamune Savisaar on tänaseni pukis. Suhtlus käib härradel ilmselt blogide vahendusel ja sedagi ühepoolselt: Laar loeb Savisaare blogi kuid Savisaar Laari oma mitte. Vähemalt teeb nägu nagu ei loeks.

IRL ja Reformierakond peaksid justkui koalitsioonipartnerid olema, ent selmet riigimehelikult käituda, vahetavad Laar ja Jürgen Ligi vastastikult oma ajaveebide kaudu ärapanemisi. Tallinna võimu nimel rabelemist ja sellega seonduvat farssi ei tahaks enam meelde tuletadagi.

Riigikogus peaks majanduskatastroofi ajal koonduma rahva helgeimate peade ühine tahe sitast välja tulla. See peaks väljenduma resoluutses tegutsemises rahva ühise edu nimel üle erakondlike lahkarvamuste. Paraku töötab Toompeal kõigest näputäis rahvasaadikuid, kes on selleks suutlikud. Ja nendelgi ei lasta seda teha.

Tule taevas appi!

Selge ja ühene korralekutsumine jäi siis Ilvese kõnest puudu. Eks seda ridade vahel muidugi oli, kui tasunuks kindlasti sootuks otsesõnalisemalt ära öelda, et mida te mehed, kurat, enda arust teete. Jätke see jama ja päästke Eesti!