Larko peegel

Harju maakohus on mulle kui seaduskuulekale inimesele oma eilse otsusega probleemi tekitanud. Keelatud on mängufilmi Magnus levitamine ja avaldamine Eestis, Euroopa Liidus ja kogu maailmas. Kõigepealt kerkib muidugi küsimus, kas Harju maakohtul on pädevust väljaspool Eestit õigust mõista, ent jätame selle pisiasja esialgu tähelepanuta.

Mul on juhuslikult koopia Magnusest oma sülearvuti kõvakettal. Kuidas ta sinna satus, pole siinkohal oluline. Ütleme nii, et mul oli vaja filmi oma kutsealase tegevuse tarvis vaadata ja sellest tulenevalt käib koopia saamislugu allikakaitse alla.

Levitamise ja avaldamise keeld mind isiklikult muidugi ei puuduta, olenemata sellest kas ma Eestis, mujal Euroopa Liidus või kogu maamuna pinnal viibin. Kohtuotsused universaalset iseloomu ei oma ja minu vastu pole keegi hagi esitanud. Kohtusse on mu arusaamist mööda kaevatud Kadri Kõusaar ja Donal Fernandes, võimalik et keegi veel peale nende.

Kui ma aga peaksin kas meelega või kogemata filmi levitama, oleks kõigest aja küsimus, millal ma kohtukulli tervituse saaksin. Seega pean ettevaatuse mõttes arutama, milline tegu võiks filmi levitamiseks või avaldamiseks kvalifitseeruda.

Nii kaua kui filmikoopia mu kõvakettal lihtsalt vedeleb, ei levi ta sealt mitte kusagile. Ei levi ka siis kui ma ise filmi vaatan või sellest enda tarvis varukoopia teen. Aga kui ma filmi oma sõpradele näitan? Kas otsustavaks saab kohalviibijate arv või koht kus filmi vaadatakse?

Mu koduseinte vahel aset leidvat filmiõhtut ei saa vast mitte kuidagi levitamiseks ega avaldamiseks arvata ja vaatajate arvulegi panevad need samad seinad piiri paika. Aga kui ma oma arvuti kõrtsilauas käivitan et filmi oma laudkonnale näidata? Äkki kõidab etteaste teiste kõrtsiliste tähelepanu ja naaberlaudadest kiputakse mu arvutiekraanile üle õla piiluma. Kus kohas käib see avaldamise ja levitamise piir, mille ületamisel mul on põhjust kohtukutset oodata?

Hageja seisukohalt pole mõistagi väga oluline mind ja teisi minu taoliseid inimesi ahistada. Paraku aga levib film just sellistel põrandaalustel seansidel. Mida ägedamalt katsutakse Magnuse jõudmist vaatajateni takistada, seda suurem selle vastu üldsuse huvi ja seda kindlamalt filmi ka vaadata tahetakse.

Mulle jääb ausalt öeldes arusaamatuks, miks ikka Magnusele levikeeldu haetakse. Ma saan aru küll, et filmi loomisele inspiratsiooni andnud sündmused on asjaosalistele valusad, ent kohtukäimine ise eneses pole ka valutu ja põhjustab kindlasti aegamööda rohkem pahameelt kui Magnus ise eneses ilma lisapromota oleks kunagi suutnud põhjustada. Karlo Fungil on samuti selles õigus, et need, kes hagejat tunnevad, teavad kurvast sündmusest ilma filmitagi ja need, kes teda ei tunne, ei saa filmi järelgi teda teadma kui ta just ise oma seotust teose sisuga teatavaks ei tee.

Nipitiri aimab filmi nägematagi hageja isiksust. Mina jälle olen Magnuse näinud, ent mul pole sellega väidetavalt seonduvate tõsielu isikute kohta aimugi. Ma ei tahagi nende isiksust teada saada, sest see mind ei huvita. Huvitab kõigest film kui kunstiteos, mis pole just absoluutne meistrivärk kuid üsna hea ja mõtlema panev tähtsa teema käsitlus.

Kõige rohkem häirib min kogu loo juures see, et juhul kui käesolev kohtuotsus jõustub, tekib kummaline ja isegi ohtlik pretsedent. Pea ei saa filmis, raamatutes ja teatris üldse kaasaegse tõsieluga seonduvaid teemasid puudutada. Iga teema on kellelegi valus ja ükskõik millise reaalelukirjeduse juures võib keegi pretendeerida seosele oma eraeluga, kas põhjendatult või põhjendamatult.

Ja siinkohal jõuamegi alguses tähelepanuta jäetud küsimuseni Harju maakohtu pädevuse piiridest. Kui kohus võib kogu maailma pinnal kehtivaid otsuseid langetada, peab see ju igas ilmasuunas võimalik olema. Sellise tõlgenduse juures ei saagi enam eita näiteks suvalise mullahikohtu õigust taani ajakirjanikke profeedi laimamise eest surma mõista.

Igas fiktiivses teoses on enam või vähem reaalsete isikute või sündmustega seonduvat. Kui kirjanikud, stsenaristid ja rezissöörid ei tohi oma loomingule reaalelust ainet ammendada, ei ole ka loomevabadust olemas. Ja seal, kus pole loomevabadust, ei saa ka vaba mõte edukalt edasi elada.

Muide, sellist ühiskonda, kus pole loomevabadust ja kus vaba mõte edasi ei ela, on seni totalitaarseks nimetatud.