Larko peegel

Pean tunnistama, et ma ei lugenud Olavi Ruitlase praeguseks kohtu käsul kinni keeratud blogi siis kui selle lugemine veel lubatud oli. Ei lugenud seda samal põhjusel kui ei loe ka Inno ja Irja blogi: mulle ei meeldi teiste inimeste intiimsetest suhetest lugeda. Ise oma elu blogis sedaviisi ei lahkaks, ent eks Olavi ise teab, mida teeb.

Muidugi tekis mul pärast kohtuotsust tahtmine oma silmaga veenduda, mis nii kohutut olla võiks et see pretsedentitult seaduse jõul tsenseeritakse ja ära keelatakse. Oli mul kavas Olavi ajaveeb Google puhvrist üles otsida, ent vaevast säästab min Aapo Ilves, kes sinna lahkelt lingi edastab. Sedasi saab väidetavalt Marika au teotav veebisisu kordades rohkem tähelepanu kui oleks ilma kohtu sekkumiseta saanud, nagu omalt poolt nendib ka Gerd Tarand.

Erinevalt mitmetest, kes praegu igal pool Internetis Ruitlase aadressil sitta loopivad, olen ma tema loominguga möödukalt kursis. Päris mõnusate kirjatöödega on ta hakkama saanud. Eks seda sama toredat ilukirjanduslikku elementi on suletud blogiski tuvastada.

Sellega ma muidugi kursis ei ole, kas blogi kirjeldus Marika kohta ning Marika ja Olavi kooselu kohta tõele vastab või mitte. Polegi minu asi sellega kursis olla. Tõde teavad paremini asjaosalised ise, arvatavasti kumbki erimoodi.

Võtaks siia Autoriõiguse seaduses lubatud mahus paar tsitaati ära keelatud teosest:

alkohli kuritarvitasin aasta ja paar kuud, kui laevast Uhti külla kolisime. naabrimees jõi toona kogu aeg, kui õue läksin oli vaja ainult suu lahti teha.
naabrimees pani hiljem ampulli kõhtu, mina kütsin edasi…

alkohol on hea valuvaigisti ja tuimesti, ainuke kõrvaltoime on see, et ta paneb elu perse. mu elu oli niigi perses, pld miskit kaotada.

armastus oli läbi, mulle keeratud valesüüdistust uuris politsei, õiglus sai jalule aga närve läks kilode kaupa. samal ajal olid mu roolijoodikusaagad – ega ma selgelt enam asju ei hinnanud, kõigest oli savi – 3 korda lühikese ajaga täis peaga vahele, kriminaalkorras karistamine… see on teada asi, meedia pasundas…
kui kohus otsuse välja kuulutas kukkus nagu kott seljast. Jummala kerge hakkas, nagu miski selge elupunkt kust kas siis edasi või tagasi kõmpida.

—

Termin identiteedivargus viitab kriminaalkorras karistatavale teole. Eesti Karistusseadustik vastavat süüteokoosseisu otseselt ei sisalda, see–eest mitmete riikide seaduste järgi on tegemist vabadusekaotust väärt teoga. Eesti kontekstis oleks identiteedivargus lahti mõtestatav isiksusõiguste rikkumisena. Sellisteks isiksusõigusteks on esmalt isiku õigus informatsioonilisele enesemääratlemisele ehk tema õigus otsustada, mida ta enda kohta teistele avaldada soovib, teiseks aga isiku enesekujutamisõigus, mille järgi vaid isikul endal on õigus iseendana esineda ja sedagi juhul, kui ta seda soovib või vajalikuks peab.

Nagu näha, ei tsiteerinudki ma mahlakamaid kohti Olavi blogist. Kes neid lugeda soovib, vaadaku Google’i puhvrist nii kaua kui sealt veel kätte saab. Valisin need kohad näitamaks kätte, kui absurdne on kohtu määrus blogi täies ulatuses kinni keerata: seal on palju sellistki, mida mitte kuidagi teotavaks arvata ei saa.

Vähemalt täies mahus tsenseerimine riivab kahtlemata Olavi Ruitlase põhiseaduslikku õigust sõnavabadusele. Mul pole juriidilist pädevust hinnata, kas ja millisel määral need mahlakad kohad võiksid au teotamise tunnuseid täita, ent kindlasti pole ka kõik Marika kohta avaldatud tema au ja väärikust solvav. Võib-olla on osa sissekannetest seda, ei oska hinnata, sest nagu juba öeldud, faktilisi asjaolusid ei tea.

Peeter Marvet kirjutab eilses Postimehes, et Interneti reguleerimiseks tuleb sellest enne aru saada. Siinkohal tahaks Põlva kohtumaja kohtuniku Epp Tombaki käest küsida kuidas tal arusaamisega lood on. Kui mul näiteks juhtumisi pintsakus mõned plekid on, katsun ma neid eemaldada, mitte pintsaku kandmisest täiesti loobuda.

Mul pole selles kahtlustki, et käesolev kohtuotsus edasi kaebamisel muutub, sest ma ikkagi usun Eestit kui õigusriiki. Sellisel kujul sõnavabaduse piiramine on põhiseadusega karjuvas vastuolus.