Larko peegel

Wolli viitab Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) pöördumisele Microsofti poole, kus soovitatakse Pisipehmel tagakiusatud vene väljaannetele tasuta ja soodushinnaga litsentse kinkida. Sama teemat kajastab ka vene opositsiooniline ajaveeb The Other Russia.

Teadupärast võitlevad vene võimud tarkvarapiraatluse vastu väga valikuliselt. Väidetavalt pruugib 90 % vene meediaväljaannetest piraatvara, ent millegipärast võetakse jõulised meetmed kasutusele ainult võimude vastu kriitikat avaldavate toimetuste puhul. Ma tean, et Wolligi seda teab, ehkki ei rõhuta. Tema sissekande mõte ulatubki sootuks kaugemale.

Kahtlemata oleks vene ajakirjanduse jaoks väga mugav tasuta või soodushinnaga litsentse vastu võtta. Iseasi kas nad pikemas perspektiivis sellest midagi erilist võidaksid, et Kremli suva asemel Microsofti nööri otsas käima peaksid. Samas aga tean seda ise enese kogemusest, et selle nööri otsast vabanemine pole lihtne asi kui just patsiga poiss ei ole.

Umbes kolm või neli aastat kasutasin ma Internetti võõrastes arvutites, kas tasu eest või kokkuleppe alusel. Seega polnud minu mure kas tarkvara legaalne oli või mitte. Seejärel olin kaks aastat ühe kodanikuühenduse juhatuse esimees, kusjuures sain nii ühenduse kui ka isiklikke asju oma kabinetis asuva arvutiga ajada. Selles kastis jooksis seaduslikult Windows 98.

Teise ametiaasta viimastel kuudel otsustasin endale sünergiaedu saamise ja uutele väljakutsetele orienteerumise eesmärgil kodukontori rajada. Selleks soetasin endale võileiva hinna eest vanaraua, kuhu oli seaduslikult Windows 95 paigaltatud. Et aga 95 enam kurantne kaup ei olnud, otsustasin selle eemaldada ja läksin tehniliselt piraatlusele üle: paigaldasin kodumasinasse ühenduse CD’lt Windows 98.

Sisuliselt ajasin endiselt nii isiklikke kui ka ühenduse asju ühelt arvutilt, ehkki sedapuhku juba kodus, kuid seadusega läksin ikka pahuksisse, sest esimehekabinetis istus samal ajal mu äraolekul juhatuse aseesimees. Ei kiirustanud ma samuti Windowsit oma arvutist eemaldama kui mul ametiaeg otsa sai ja juba täie rauaga hoopis teiste kui opsyssi legaalse omaniku asjade kallal tegutsesin. Microsofti nööri otsast pidin ma alles siis eemalduma kui 98 otsad kokku tõmbas ja keeldus kategooriliselt enam mu arvutil käivitumast.

Pidin selleks paraja kadalipu läbima et ennast Linuxi keskkonnaga kurssi viia ja kõige harjumuspärase ning nii mõndagi peale selle endale vabavara abil kättesaadavaks teha. Kui kellelgi mu kannatuste tee kohta lähemalt huvi peaks olema, saab sellest aimu kui tunamullust pikemat ingliskeelset sissekannet sirvida. Seal on kirjas kuidas mul õnnestus lõpuks odavale lauaarvutile eelpaigaldatud “libalinux” Linpus adekvaatse ja töötava Ubuntuga asendada.

Praeguseks on mul lauaarvutil Ubuntu 6.06 ja läpakas 7.10. Sülearvutis on samuti Windows XP seaduslikult alles. Saaksin ilma selletagi hakkama küll kuid puhtalt mugavuse pärast kasutan seda teatavatel eesmärkidel: veebikaameraga tuleb vähem mässata ja Skype kahjuks päris kõike Linuxi all teha ei luba. Microsoftist pole ma aga ammu enam sõltuv ja kõik mu kahes arvutis on nii seaduslik, et isegi Kreml ei saaks mind vähemalt tarkvarapiraatluse ettekäändel pokrisse panna.

Kui nüüd Wolli juurde tagasi tulla, juhib ta väga asjalikult vene ajakirjanike probleemi tuumale tähelepanu:

Lutti võetakse üldiselt kas sellepärast, et meeldib, või sellepärast, et peab. Siiski on olemas ka kolmas võimalus — võetakse sellepärast, et ei teata, et ei pea.

Tundub, et härrased ajakirjanikud on BSA pressiteadete avaldamisega nii hõivatud olnud, et vabast (ja tasuta) tarkvarast pole nad kuulda ega lugeda jõudnud. Millest on tegelikult kahju.

Jajah, IFJ’i peakontoris Brüsselis pole tõenäoliselt keegi vabavarast kuulnudki, kuna selleks puudub sel kambal praktiline vajadus. Või kui on kuuldud, siis arvatakse, et see on peamiselt just eelpool nimetatud patsiga poiste värk, millega tavainimene tegeleda ei saa. Lisaks on vabavara kohta igasugused eelarvamused olemas näiteks video, audio jt värkide töötavuse kohta.

Ja mis seal salata, ega see üleminek vabavarale ka just nii lihtne ei olegi kui ta olema peaks. Venemaa ajakirjanduse kriitiline osa, praeguseks juba pisitillukene osa vene ajakirjandusest, võitleb sõna otseses tähenduses oma ellujäämise eest. Sestap on kurb kuid arusaadav, et nad oma hädas on nõus Kremli diktaadi Microsofti diktaadiga asendama selle asemel et vabavarale ülemineku nimel pingutada.