Larko peegel

Ekspressis on Arne Pajula mõnus kirjutis hiljutisest Soome iseseisvuse 90. juubeliaastapäeva tähistamisest. Muidu hea loo sisse on eksinud üks pisiapsakas ning üks asjaolu, mis vajab veidi täpsustamist.

Arvestades, et artikli autor viibis enda sõnul Vabariigi Presidendi iseseisvuspäeva vastuvõtul on märkimisväärne, et ta ei tea, millal seal viibis. Nimelt on kirjutises iseseisvuspäevaks detsembrikuu viiendat nimetatud, kuigi see teadupärast oli kuuendal. Noh, eks ikka juhtub, küll ma ise ka teinekord näpuvigu teen, ent Ekspressilt oleks hoolikamat korrektuurlugemist oodanud.

Pajula nimetab põgusalt ka hullumeelset ettepanekut, millega hulk n.n. kultuurtegelinske juubeli eel lagedale tuli:

Juubeli eel tegid mõned Soome loovisikud eriskummalise algatuse. Nende meelest tuleks Helsingisse püstitada Soomele iseseisvuse andnud V. I. Lenini monument. See idee, mille esitajate hulka kuulub näiteks ka kuulus filmirežissöör Mika Kaurismäki, oli soomlaslikult siiras. Sama siiras on ka idee vastaste arvamus, mis kutsub Lenini monumenti tasakaalustama Hitleri mälestussambaga.

Ma tahan tungivalt rõhutada, et sellist sammast ei saa olema, ei üht ega teist! Oma esimeses veebireaktsioonis nentisin lakooniliselt, et Lenini taoline despoot ja terrorist pole ära teeninud ausammast avalikus kohas. Muidugi käib see sama ka Hitleri kohta.

Mainisin samuti, et äärmisel juhul võiks kõne alla tulla Pärnu Uue Kunsti Muuseumi eest hundipassi saanud Peata Lenin, ent vaevalt küll isand Soosaar raatsiks sellest loobuda.

Veidi hiljem ajendas mul Jukka Relanderi blogisissekanne Uues Soomes teema juurde veidi pikemalt ja tõsisemalt tagasi pöörduda. Ta nentis, et Leninil sisuliselt midagi muud üle ei jäänud kui Soome iseseisvus tunnistada. Samas võis ta ootama jääda, et Soomes punarevolutsioon aset leiab ja soomlased niikuinii “nõukogude rahvaste perekonda” tagasi pöörduvad.

Tsiteerides Soome iseseisvusdeklaratsiooni nentisin, et see ise eneses veel rahvusvaheliselt tunnustatud iseseivat riiki ei loonud vaid ainult kinnitas rahva taotlust selline luua. Tagantjärgi võib nentida, et juhul kui punased oleksid kodusõjas võidumeesteks jäänud, oleks iseseisva Soome ajalugu üsna lühiajaline olnud. Samas aga tuleb tunnistada sedagi, et kuningasmeelsete kava edu korral poleks ka iseseisvusest asja saanud, sest lääneriigid vaevalt oleksid Saksamaa satelliitriigi iseseisvust tunnistanud.

Samas sissekandes nentisin, et kestva aluse rahvusvahelist heakskiitu ja tunnustust leidva riigi loomisele pani alles 1919. aastal vastuvõetud vabariikluse põhimõtetele rakenduv põhiseadus. Seega, kui tahetakse iseseisvuse isasid otsida, tuleksid eeskätt kõne alla põhiseaduskomittee esimees K.J Ståhlberg, kes suures osas põhiseaduse teksti kirjutas ning riigihoidja C.G.E. Mannerheim, kes selle pärast parlamendis vastu võtmist allkirjastas.

Iseseisvuse tegelikele isadele aga pole vaja Helsingis ausambaid püstitada, sest mõlemal on juba selline olemas. Ståhlbergi sammas seisab parlamendimaja (pildil) ees, Mannerheimi oma aga asub Kiasma juures.