Larko peegel

Lugedes Kaja sissekannet jaanipühadest Ruhnu saarel ja iseäranis meresõidu kirjeldust meenus mulle, kuidas ükskord ammu said Kreeka Vahemere saared kogemata läbi sõidetud. Liivi lahes võib tormata küll, aga Vahemere mõõtmetes on muidugi merehaigus sootuks teine asi. Kui meri seal kandis tormama hakab, teeb ta seda korralikult ehkki tookord õnneks lühiajaliselt.

Aasta oli 1978. Olin kahenädalasel turismireisil Rhodose saarel. Saare vaatamisväärsused olid kähku läbi vaadatud, mistõttu mind juba esimese nädala lõpul hakas tugevalt tüütama. Kaua sa ikka rannas magada viitsid, pealegi linnas, kus juulikuul peamiselt saksa, rootsi ja soome turiste on rohkem kui põliselanikke. Enamusel veel ootused "siin me oleme" -stiilis: mitte just nõukogude inimesed kuid ikka Berliinist, Stockholmist, Helsingist jne.

Nii ma otsustasingi uurida võimalusi mõneks päevaks Rhodoselt eemale sõita. Mul õnnestus kohalikust reisibüroost ühesuunaline lennupilet Ateenasse muretseda. Tegemist oli mingisuguse viimase tunni sooduspakkumisega, mistõttu tagasisõiduks piletit broneerida ei saanud.

Lennusõit või õigemini selle ettevalmistused lennujaamas jätsid mulle kustumatu mulje. Kreekat peetakse teadupärast demokraatia hälliks, kuid toona oli demokraatia taastamisest pärast Papadopoulose diktatuuri kõigest neli aastat möödas. Turvameetmed olid igaks juhuks silmatorkavalt karmid.

Kunagi varem ega kunagi hiljem pole mind enne lennuki pardale lubamist naispolitseinik igale poole käega katsudes läbi otsinud. Ja ta katsus sõna otseses tähenduses igale poole. Mitte kuskil mujal pole ka pardaleminek ja lennukist väljumine automaatrelvaga sõduri valvsa pilgu all aset leidnud.

Ateenas möödus mul kolm päeva linnutiival. Külastatud said nii antiigi ajastu kui ka uuemad vaatamisväärsused ajaloolise Akropolise templivaremetest kuni esimeste kaasaegsete olümpiamängude sündmuskohani välja. Toona langetatud otsus linna tagasi tulla on tänaseni ellu viimata ja esialgu nii jääbki. Eks neid paiku on palju, mida praegu küpsema pilguga üle vaadata tahaks. Samas aga on mulle jõukohasemalt saavutatavaid seni nägemata huvitavaid linnugi, nagu näiteks Paldiski, kuhu mul kavas järgmise nädala lõpul sõita.

Ei tea kas Rhodose lennuvälja turvameetmed või linnuperspektiivist väljavaade Vahemerele tekitas mulle mõtte Rhodosele tagasi hoopis praamiga sõita. Praamisõit pidi graafiku kohaselt 17-tunnine olema. Väljasõit Piraeuse sadamast oli lõuna ajaks ette nähtud ja saabumine Rhodosele järelikult kell seitse järgmisel hommikul.

Ma ei tundnud suurt muret ettevalmistuste tegemisest. Ostsin teekostiks kõigest kuuese õllepatarei ja poolekilose kotitäie ploome. Arvasin et praami pardal ikka toitlustus olemas, mida mulle pileti ostmisel ka kinnitati.

Millegi arusaamatuse pärast aga sain pileti sootuks vale praami peale, mis mulle paraku aga alles pardal selgus. Selle otse Rhodosele 17 tunniga sõitva asemel, mida oma silmaga sadamast väljumas nägin, leidsin end postipaadi pardalt, mis iga Kreekale kuuuluva Vahemere saare igas sadamas peatus. See praam hilines juba väljumisest ühe tunniga ja maandus Rhodosel 36 tundi hiljem.

Esimene mure tekis mul toitumisest. Olin ju poolt lühema sõiduaja ja pardal einetamise võimalusega arvestanud. Mingisugune kantiin oli küll olemas, kuid ainukeseks toidupoolseks olid seal soojad juustuvõileivad. Õlut ja ouzo nimelist kreeka viina müüdi samuti. Õnneks taipasin esimest kohe kahe kuuspaki ulatuses osta, sest õlu sai juba esimesel hilisõhtul kantiinist otsa. Võileibu jätkus veel teise sõidupäeva lõunani.

Ega seal pisikeses istesalongis magamisest suurt midagi välja ei tulnud. Kuidagi õnnestus mul siiski pärast südaööd silma kinni pigistada ja paariks tunniks tukastada. Ärkasin selle peale, et meri oli rahutuks läinud ja kaasreisijad ümber ringi end halvasti tundsid.

Esimene asi, mida mu silm pärast ärkamist seletas, oli kellegi naisterahva maniküreeritud käsi. See haaras minu kõrvalistmelt paberikoti, kuhu käe perenaine oma merekäigust tingitud vajadused ruttu õiendas. Minu ploomikott oli see, mida ta merehaiguse jaoks istme peale paigutatuks arvas. Õnneks oli ploomidest enam riistmed söömata.

See ameerika neiu oli mu uinumise ajal kuskilt väikesaare sadamast pardale tulnud, nagu selgus veidi hiljem kui ta end paremaks tundis. Ei raatsinud talle oma ploomidest midagi öelda. Selle asemel pakusin talle tilga ouzot, mille ta pärast väikset kõhklemist otsustas oma kõhutunde huvides vastu võtta.

Neiu sõnul oli ilm veel tema pardale tulles ilus ja meri vaikne. Torm oli ilma ettehoiatuseta alanud ja seda kohe erilise hooga. Mulle tundus, et see praam võiks igal hetkel õhku tõusta ja ei tea kus maanduda kui üldse maandub.

Erilist ebamugavust ma merekäigu pärast ei tundnud, ent sedagi rohkem ennast nõrgemate kaasreisijate heidetest tekinud haisu pärast. Meeskond ei lubanud mul teki peale minna, mis oli ise eneses arusaadav. Ööpimeduses heitleva väikese praami libe tekk poleks tol hetkel tõesti jalutamiseks turvaline olnud.

Õnneks rahunes meri siiski sama ettearvamatult kui rahutuks läks. Salongi uksed löödi valla et värsket õhku sisse lasta, ja põrand pesti kuuma veega enam vähem puhtaks. Ilusa päikesetõusu ajal saatsin ameeriklanna mõne Kreeta väikesadama kai peale, kus mul ka õnnestus oma õllevarusid täiendada ja kantiini juustuleibadele vahelduseks paar singivõileiba kaubelda.

Vaatamata täiendusostudele Kreetal oli mul sõidu viimastel tundidel söömise ja joomisega kasinad lood. Kantiinist oli praktiliselt kõik söödav ja joodav otsas, isegi kohv. Mis aga polnud otsas, oli ouzo, seda oleks teisegi sõidu tarvis jätkunud. Mis mul siis muud vaesel patusel üle jäi kui katsuda kange kraami abil nälga ja janu eemale peletada.

Rhodose linn elab turistidest kuid vähemalt tol ajal arvati, et turistid enam pärast südaööd mitte mingil juhul süüa ei taha. Praktiliselt kõikides restoranides suleti köök hiljemalt südaööl, mida ma juba oma esimesest nädalast teadsin. Järelikult oskasin kell üks öösel pärast oma pikka meresõitu Mandraki sadama ööbaaridesse suuna võtta. Need olid ainukeseks võimaluseks midagi peale märjakese kehakinnituseks leida.

Söömise plaan läks rahuldavalt korda. Sadamas tuvastasin oma tavapärasel valvepostil ka ühe rootsi vanapapa, kes oli enda sõnul juba 20 aastat igal suvel kaheks kuuks Rhodosele sõitnud. Seal istus ta varavalgest hilise ööni ühe ja sama baarilaua taga banaanilikööri manustades.

Sealt samast baarist leidsid mind mu hotelli toanaabrid, kes olid mind vahepeal kadunuks arvanud. Mu äraoleku kolmandal hommikul olid nad hotelli valvelaua poole pöördunud, kust said mu Ateena sõidust teada. Õnneks taipasin oma plaanist personali teavitada. Oleks veel see puudunud, et mind oleks postfatsistlikul Kreekamaal tagaotsitavaks kuulutatud.

Ei tea kas just tolle meresõidu tõttu, aga mulle eriti laeval reisida ei meeldi. Meri kui selline on ilus ja mõnus, aga eelistan kas mere kaldal või rannavetes viibida. Kui tuleb tingimata laeval sõita, katsun sellest võimalikult kiirelt jagu saada.

Aga see on juba teine lugu.